Iraagile edu soovides
Mõnedki rahvusvahelise elu päevasündmuste järgijad võivad veebruarikuu Diplomaatiat käes hoides imeks panna või koguni pahandada - et kus on siis Iraagi valimised? Miks ei kirjutata jaanuarikuu olulisimast maailmasündmusest?
Palju õnne, Ukraina!
Kui käisin möödunud aasta veebruaris üle hulga aja kord Kiievis, siis nägin seal nii mõndagi tuttavlikku. Lennujaam, kus olid tigedad miilitsad, umbusklikud ja umbkeelsed piirivalvurid ning nahaalne taksomaffia meenutas muidugi NSV Liitu. Linnapilt koos kõigi oma maapealsete ja maa-aluste ostukeskustega meenutas aga kapitalismiajastu Moskvat.
Maailm liigestest on lahti
Just siis, kui paistis, et maailm hakkab korda saama - Nõukogude Liidu nime kandnud suur eksitus oli rännanud oma ärateenitud kohale ajaloo prügikastis -, just siis läks maailm uuesti ja teistmoodi sassi. Päeval, mil Boeingud lendasid Maailma Kaubanduskeskusse, oli ilmselt kõigile selge, et ennustatud ajaloo lõppu, liberaalse demokraatia võidust tingitud rahuaega niipea ei tule. Selle asemel leidsime end uuest maailmast, kus igasugused piirid olid muutunud segaseks ja suhteliseks asjaks.
Uut presidenti oodates
Kui novembrikuu Diplomaatia teie lugemislauale jõuab, siis peaks uue Ameerika presidendi nimi juba mitu päeva teada olema. Minule aga, kes ma esmaspäeval enne numbri trükkisaatmist neid ridu kirjutan, on see veel mõistatus. Niisiis on Diplomaatia seekord sattunud ajastamise ohvriks: pole mõtet kirjutada sellest, kes valimised võiks võita, sest teie teate vastust juba niigi.
Venemaa tee on juba näha, Ukraina oma veel mitte
Seekordses Diplomaatias on juttu Venemaast ja Ukrainast. Venemaast teadagi miks: Beslani pantvangikriisi koledus šokeerib maailma siiani; president Putini vastus sellele - demokraatliku rahvaesindajate valimise vabaduse piiramine, sisuliselt peaaegu likvideerimine - hakkab mõju avaldama alles tasapisi, selle kõiki resultaate ei näe me enne, kui pärast järgmisi duumavalimisi 2007. aastal.
Kui kultuur ongi poliitika
Kas mäletate, millest kõik algas? Muidugi, fosforiidist. Lisaks muinsuskaitseliikumisest ja loomeliitude pleenumist. Võib öelda, et just nendest sündmustest said Eesti välispoliitika ja diplomaatia oma sisulise alguse. Kuigi üldiselt diplomaatiat defineeritakse kui riikidevahelist suhtlust, mis toimub rahumeelseid vahendeid kasutades, ei ole tegelikult diplomaatiaks riiki ilmtingimata vaja. Sageli on vastupidi: just riigi loomise või saamise jaoks on vaja diplomaatiat. Diplomaatia võib olla enne riiki ja jääda pärast riigi kadumist - nagu Eesti hästi teab.
Mis on Ukrainas kaalul?
Gruusias Venemaa rikkus reegleid, aga ei vaidlustanud neid. Ukrainas esitab Moskva selge väljakutse kogu külma sõja järgse Euroopa korra põhiprintsiipidele.
Mõrvatellijad ja seaduspõhine lähenemine
Lääneeurooplastele on Eesti Vene-probleemi mõnigi kord raske seletada - sel lihtsal põhjusel, et Venemaa, mida kogeme meie ja Venemaa, mida kogevad nemad, on nii erinevad.
Eesti-Vene piiriläbirääkimiste lugu
Mis juhtub pärast seda, kui läbirääkimisruumi uksed on sulgunud? Eesti-Vene piirilepingute 13aastase saaga varal uurib Diplomaatia, kuidas on läbi rääkida venelastega.
Idarindel muutusteta?
Eesti-Vene suhetes võib leida kaks selle aastaga kristalliseerunud tendentsi. Kumbki pole meile soodne, mõlemad tõotavad aga kujuneda pikaajaliseks.
Muutused tulevad niikuinii
Valimisi ootaval Venemaal ei ole muutustest huvitatud ei eliit ega ühiskond, ent muutused tulevad peaaegu vältimatult.
Mõtleme veel. Venemaast…
Meil on vaja rahulikku ja kainet arutelu selle üle, kas ja kuidas on Venemaa meile ohtlik ning mida tema naabrus ja ühine ajalugu meile tegelikult üldse tähendavad.
Impressioone terrorismist
Kadri Liik meenutab terrorismi enne Al-Qaedat.
Vabadusest väsinud Venemaa ja meie
Kas Venemaa on demokraatlik riik? Mil määral ja mis suunas on ta muutunud, võrreldes Nõukogude Liidu ajaga? Kuhu ta edasi liigub?
Iraak väärib eluvõimalust
Kas praegune Iraak on rohkem nagu sõjajärgne Bosnia või nagu sõjaeelne Jugoslaavia? Pigem tasuks Läänel need ise ennast täitma kippuvad ennustused esialgu peast visata ja töötada selle nimel, et Iraagile ühtse riigina eluvõimalus anda.
Jäätis aatomipommi epitsentris
Ma jõuan kohale 61 aastat, kolm kuud ja 50 minutit pärast pommi lõhkemist. Kõigepealt sõidan bussiga õigest kohast mööda. Siis trammiga tagasi. Nagasaki trammid tunduvad kuidagi lõbusalt vanamoodsad, lahtised ja kolisevad. Neis oleks nagu alles midagi tollest vanast Nagasakist, mis oli Jaapani kõige avatum ja eurooplasterohkem linn.
Saared maailma lõpus
Jaapani kirdetipp tundub seal seisjale kui maailma lõpp. Paremat kätt on Vaikne ookean, vasakul Jaapani meri, selja taga kitsas neem, mis viib tagasi Hokkaidole. Otse ees aga paistab paar tühja tuulist heinast maalappi. Need on Habomai saared, vaidlusaluste Põhjaterritooriumide väikseimad tükid – nii kutsutakse neid Jaapanis – ehk Lõuna-Kuriilidest, nagu öeldakse Venemaal.
Sergei Stepašin: elada on parem, kui naabritega on head suhted
Venemaa praegusel poliitilisel ja majanduslikul arenguetapil ei ole meil vaenlase kuju mitte millekski vaja, kinnitab Venemaa ekspeaminister intervjuus Kadri Liigile.
Robert Cooper: Euroopa vajab rohkem julgeolekukultuuri
Diplomaat Robert Cooperi on nädalakiri The Economist tituleerinud Briti välisministeeriumi litsentseeritud mõtlejaks. Tema esseed, mis nüüd on Fontese kirjastatuna saadaval ka eestikeelses raamatus "Riikide murdumine. Kord ja kaos 21. sajandil", kuuluvad paljude ekspertide arvates samasse kategooriasse Samuel Huntingtoni ja Frances Fukuyama krestomaatiliste tekstidega.
Carl Bildt: riigiloomist me alles õpime
Äpardunud riikide jaluleaitamine kujuneb rahvusvahelises elus järjest domineerivamaks teemaks. Kuidas seda teha? Millised meetmed toovad edu, millised mitte, sellest räägib intervjuus Diplomaatiale Rootsi ekspeaminister Carl Bildt.
Gulag on kerkinud maailma teadvusse
Lähinädalatel ilmub Varraku kirjastatuna eesti keeles Anne Applebaumi “Gulag”, raamat, mis on maailmas leidnud tunnustust kui nõukogude repressiivaparaadi olemust käsitlev esimene põhjalik tänapäevane uurimistöö. Diplomaatia intervjueeris autorit.
Bruce Jackson: USA aitab neid, kes tahavad, et neid aidataks
Kõik kümme praeguseks NATOga liitunud Ida-Euroopa demokraatiamaad on oma teel NATOsse saanud nõu, abi, õhutust ja õpetussõnu mõjukalt USA vabariiklaselt Bruce Jacksonilt. Intervjuus Diplomaatiale räägib Jackson praegu reformi teel olevate niinimetatud kolmanda laine riikide muredest ja väljavaadetest.
Chris Patten: välispoliitika olemus ei seisne välismaalastele meeldimises
Chris Patten tõdeb, et Euroopa Liit pole superriik, mistõttu selle ühtne välispoliitika on paratamatult piiratud loomuga, ent paremate liidritega võiks ikkagi saavutada märksa rohkem.
Ilves: Kui saabusid loomeliitude pleenumi materjalid, siis ma sain aru, et tulen Eestisse
Intervjuus Diplomaatiale meenutab president Toomas Hendrik Ilves, kuidas 20 aastat tagasi haripunkti jõudnud laulev revolutsioon paistis piiri taha ning mismoodi maailm selle vastu võttis.
Analüütik: Euroopa staar on Merkel!
Angela Merkeli näol on Euroopa saanud võimsa tähe, Gordon Brown on huvitav, kuid Euroopa-skeptiline, Sarkozy aga kergekaaluline näitemängutegija, räägib intervjuus Diplomaatiale staažikas Euroopa poliitika vaatleja Peter Ludlow.
Robert Kagan: Iraan vajab režiimimuutust
Robert Kagan soovitab suhtuda Iraani nagu kunagi NSV Liitu: pidada tuumaküsimustes läbirääkimisi, rünnata aga režiimi raadiosaadete, dissidentide toetamise ja teiste vanade tuttavate võtetega.
Vene filosoof: “Me ei tea, kes me oleme”
Filosoof Igor Tšubais oma nooremast vennast Anatolist kaugelt ambitsioonikam: kui Anatoli eesmärk on Venemaast turumajanduslik riik teha, siis Igor otsib Venemaale ideed.
Vladimir Putini kuus nägu
Kes on Putin? Täna vist võib vastuse juba anda: ta on kauaks ametisse jäänud riigijuht, kellest tema rahvas vaikselt, aga vääramatult mööda kasvab.