Jäta menüü vahele
Nr 27 • Detsember 2005 22. august 2008

Idarindel muutusteta?

Eesti-Vene suhetes võib leida kaks selle aastaga kristalliseerunud tendentsi. Kumbki pole meile soodne, mõlemad tõotavad aga kujuneda pikaajaliseks.

Kadri Liik
Kadri Liik

Diplomaatia endine peatoimetaja

Esmapilgul tundub, et Eesti-Vene suhetes on seljataga dramaatiline aasta. Kui meenutada, mis kõik on olnud: aasta algupoole tuline kirgedeküllus sõjalõpu aastapäeva ümber, piirilepingu kauaoodatud allakirjutamine, šokk ja hämmeldus, kui Moskva oma allkirjast lahti ütles ning vastu talve veel Eesti välisministri viisast ilma jättis – siis tundub, et meil on seljataga aasta kui Ameerika mäed.

Ent… kas ikka on selles midagi nii erilist? Tegelikult on ju terve Eesti-Vene suhete lähiajalugu täis aastaid, kus on olnud lootust ja luhtumisi, üksikuid mõistlikult asjalikke kohtumisi ning samas visiite, kus külaline võõrustajaga lävimise asemel kalal käib. Seega, sama hästi võime väita, et oli tavaline aasta, enam-vähem nagu alati.

Kümme aastat hiljem

9. maiks Moskvasse kutsumine pani Balti riikide presidendid mõistagi raske valiku ette. Aastal 1995, kui oli eelmine ümmargune aastapäev, loobusid kõik kolm riigipead Moskvasse sõidust, tuues põhjenduseks ikka needsamad asjad: põhilisena, et Balti riikidele ei toonud sõja lõpp vabanemist, ning teiseks, et Tšetšeenias inimõigusi rikkudes sõdivat Vene armeed pole sünnis paraadil austada. Aastaks 2005 oli mainitud küsimustes kõik samamoodi, ainult et veel hullemini: meie ei olnud ajalugu ümber hinnanud, venelased aga, kusjuures eesotsas president Putiniga isiklikult, olid asunud aktiivselt taastama nõukogudeaegset ajalootõlgendust, mis Boriss Jeltsini aegadel vähemalt korraks pisut vankuma oli löönud. Mis aga Tšetšeeniasse puutub, siis kuuendat aastat käiva uue sõja brutaalsust ei anna esimese sõjaga võrreldagi.

Muutunud olid aga nii Venemaa kui Balti riikide positsioonid maailmas. 1995. aastal ei olnud Venemaal väga suurt jonnimis- ja enesekehtestamisruumi. Moskva tunnetas ka ise, et Tšetšeenia sõda pole õige asi ning häbenes seda; Lääne mõju Kremlile oli praegusest palju suurem, kusjuures tõik, et IMFi laenud moodustasid olulise osa Venemaa eelarvest, oli sealjuures küll oluline, ent kaugeltki mitte ainus põhjus – sama tähtis oli asjaolu, et Venemaa tol ajal veel uskus demokraatiasse, tahtis ka ise demokraatlikuks saada ning seetõttu võttis Lääne õpetussõnu kuulda, kuigi haavatud eneseuhkuse tõttu torssis näoga.

Praeguseks on Kremli kohvrid naftaraha täis, usk demokraatiasse aga läinud mis läinud. Eks KGB-lasest president näib siiralt uskuvat, et venemaine “juhitud demokraatia” on hea ja efektiivne riigivalitsemismudel, loomulike demokraatlike protsessidega kaasnev diskussioon, konkurents ja määramatus aga, vastupidi, näitavad riigi nõrkust.

Lääne otsusekindlus Venemaa demokraatia poole suunata on samuti pea olematuks kahanenud – ning mainitud ürituse senine silmanähtav ebaedu on vaid üks põhjusi. Olulisem põhjus on Iraagi sõda, mis tegi korraga palju asju: kõrvaldas Venemaa demokratiseerimise küsimuse Lääne poliitilise agenda tipust, ajas Lääne isekeskis tülli, andes sellega hoobi mingisuguse ühise poliitika võimalikkusele üleüldse ning tõstis naftahinnad taevasse, likvideerides seeläbi Venemaa sularahaprobleemid ja tehes Lääne Vene energiavarudest sõltuvaks. Kui arvestada siia juurde veel mõnede Euroopa suurriikide liidrite suhteliselt selgrootu poliitiline olek, siis polegi midagi imestada, et ainult George W. Bush, kes oma teist ametiaega alustavas kõnes vabaduse ja demokratiseerimise senisest märksa häälekamalt ja ühemõttelisemalt lipukirjaks oli tõstnud, vaevus ka Venemaale vastavasisulisi vihjeid tegema, külastades enne Moskvasse minekut Riiat, pärast aga Thbilisit.

Moskva kaitseb oma ajalootõlgendust iseäranis raevukalt, nii nagu ikka kaitstakse seisukohti, mis omal jõul püsti ei seisa.

Mis puutub Balti riikidesse, siis meie olime vahepeal saanud NATO ja Euroopa Liidu täieõiguslikeks liikmeteks, mis aga – ehk paradoksaalseltki – 9. mai küsimust meile üldse lihtsamaks ei teinud. Kui 1995. aastal mõjus südametunnistuse järgi tehtud eemalejäämisotsus mõneti ehk oma Lääne orientatsiooni allakriipsutamisena, kokkuvõttes ei andnud aga pikaajalisi poliitilisi tagajärgi ei siin ega seal, siis nüüd oli suur risk, et (arvestades Vene-ELi suhete muutunud dünaamikat) eemalejäämine isoleerib meid ka üle-jäänud ELi riikidest, kes kõik kui üks mees Moskvasse kohale sõitsid.

Dilemma keerukust arvestades oli tulemus üle ootuste hea, kuigi saavutati see tõenäoliselt mitte teadlikult planeerides, vaid suuresti juhuslikult, õnnekombel. Balti presidentide erinevad otsused näitasid Lääne publikule kujukalt, kui keeruline ja mitmetahuline 9. maiga seostuv problemaatika meile õieti on, Moskva aga ajas see täielikku segadusse: ei suudetud otsustada, kas olla kurjem Eesti ja Leeduga, kes Moskvasse ei tulnud, või Lätiga, kes tuli, aga kandis Moskva jaoks väga ebameeldivat sõnumit. Läti presidendi minekuotsuse ning jaanuarist alates kõlanud selgitustöö taustal mõjus Eesti ja Leedu presidendi mitteminek arusaadava ja aktsepteeritava sammuna, mida see muidu ei oleks pruukinud olla. Ning Vaira Vike-Freiberga saavutas üldse midagi uskumatut: esmakordselt pärast II maailmasõja lõppu tõusis Balti riikide ja muu Ida-Euroopa saatus osaks natsismi üle saavutatud võidu temaatikast, sellest sai särava võidumedali inetu teine pool. Vähemalt Lääne meedia ajalooteadvuses toimus selge nihe – kuigi on veel vara öelda, kas see jääb kestma või mis suunas areneb.

Hoop kooruva identiteedi pihta

Ent kui väita, et tulemus oli üle ootuste hea, siis seda oli see loomulikult vaid selles ilmakaares, kus Balti riikide välispoliitikal üleüldse mingeid tulemusi on olnud – teisisõnu Läänes. Idas ehk Venemaal ei oleks mitte ükski käitumisvariant mingit positiivset läbimurret kaasa toonud, Vaira Vike-Freiberga ajalootõlgenduse triumfikäik ajas Moskva aga lihtsalt marru. Ning põhjus pole mitte ainult see, et suur postkoloniaalne võim ei suuda taluda väikeste eksalamate isepäisust. Asi on sügavam, asi on Venemaa identiteedis ning selle aluseks olevas ajaloomõistmises.

Washington Posti kolumnist ning hiljuti Varraku kirjastatuna ka eesti keeles ilmunud Gulagi ajaloo autor Anne Applebaum on Diplomaatiale antud intervjuus (nr 20, mai 2005) meenutanud, et siis, kui ta tegi Jeltsini-aegsel Venemaal oma uurimistööd, tema ligipääsu arhiividele ja allikatele Vene võimud kuigivõrd ei takistanud – tõenäoliselt seetõttu, et toonaseid võimukandjaid ajalootõlgendused lihtsalt kuigipalju ei huvitanud. Nüüd aga on kõik muutunud: Kreml, kusjuures selle taga on tõenäoliselt Putin isiklikult, on aktiivselt ametis sellega, mida ta peab Venemaa eneseuhkuse taaselustamiseks, mis tegelikult aga on Nõukogude ajalootõlgenduse taaskehtestamine.

Seega, Balti riikide maikuine etteaste tabas valusasti midagi Moskva jaoks olulist ja õrna – taasleitud ajalootõlgendust, mida alles kehtestatakse; mida südamepõhjas tõenäoliselt natuke häbenetakse ja mille paikapidamatust ka ise ähmaselt tunnetatakse, aga mida seetõttu kaitstakse veel iseäranis raevukalt, nii nagu ikka kaitstakse seisukohti, mis omal jõul püsti ei seisa.

Kui otsida asju, mille poolest lõppeva aasta Vene-suhted varasematest erinevad, siis üks neist on tõenäoliselt just sellise eksistentsiaalse, identiteediga seostuva vimma kujunemine taustaks ja filtriks, mille baasilt ja mille läbi Venemaa Balti riike näeb. Mitte et seda vimma varem poleks olnud. Oli ikka, ent mitte nii kindlalt. Ta tugevnes ja nõrgenes, hetkiti peaaegu hajuski, nüüd aga on ta väljakujunenum ja paikaloksunum kui iial enne, istub Kremli tornide otsas nagu suur tigemorn novembrihallus ega kavatsegi kusagile liikuda.

Piirilepingu saatus

Sellisel vähetõotaval taustal ei tasugi ehk küsida, miks Venemaa piirilepingust lahti ütles – pigem võiks küsida, kuidas juhtus, et ta selle üldse alla kirjutas. Siinkirjutaja Moskva allikate hinnangul tasub allkirjastamise mõjutajana jälle kord näha USAd – riiki, kes on Baltimaid meie Moskva-suhetes juba varemgi aidanud kaugelt otsustavamalt ja efektiivsemalt kui paljud meie kaaslased ELis. Just pärast Putini ja Bushi Bratislava kohtumist olla Kremlis langetatud otsus loobuda piirilepingute sidumisest kaasmaalaste temaatikaga – samm, mis Vene välisministeeriumis tekitas tugevat protesti ning päädis Mihhail Demurini, ühe põhilise Balti poliitikat kureerinud diplomaadi demonstratiivse tagasiastumisega.

Allkirjast loobumise taga nägi aga sama allikas – kes Venemaa välispoliitilist kööki omaenese kogemuse põhjal hästi tunneb – nimelt nende jõudude revanši, kes lepingule algusest peale vastu olid. Asja juurte juures võib olla koguni sama juba mainitud Demurin, kes välisministeeriumis töötades oli ilmselgelt liiga vähetähtis, et Kremli teostatavale poliitikale suurt mõju avaldada, ent ministeeriumist lahkununa ning natsionalistliku Rodina partei teenistusse astununa avastas end korraga hulga võimalusterohkemalt positsioonilt – Rodina liidril Dmitri Rogozinil on tihedad sidemed Kremli administratsiooni kõva käe liini kandjate Igor Setšini ja Viktor Ivanoviga ning sedakaudu ei ole raske oma mõtteid ka Putini kõrvadeni kanda. Antud juhul siis kanti Putinini Eesti ratifitseerimisseaduse interpretatsioon, nimelt, et Eestil on territoriaalsed pretensioonid ning et Eesti ei pidanud oma lubadust mitte lisada lepingule deklaratsioone.

Nagu me hästi teame, on see kõik loomulikult vale. Pretensioone pole, deklaratsioone samuti mitte – iseäranis mitte valitsusepoolseid, sest see oli, mida välisminister Urmas Paet Vene suursaadikule lubas: valitsus deklaratsiooni tegema ei hakka, parlament aga teeb, mida ise õigeks peab, sest sinna valitsuse käsi ei ulatu (asjaolu, mida Vene poolel on siiralt raske mõista, sest nende riigis käib asi teistmoodi…). Eesti parlament piirdus lõpuks ratifitseerimisseaduse preambulaga, millele ei saa midagi ette heita, provokatiivne pole see mingil viisil. Tõsi, oleks muidugi saanud ka ilma. Samas, kui parlamendile tundus, et seda on vaja, siis oli tal õigus see teha ning ette heita pole neile midagi.

See, mida me tegelikult tahame, on ju julgeolekugarantii, kindlustunne, teadmine, et kuna Venemaa kahetseb oma käitumist 1940. aastal, siis ta rohkem enam nii ei tee.

Vene välispoliitilise eliidi spetsiifika on aga selline, et kui president on mingi – ükskõik kas väära või õige – info põhjal mingi seisukoha omaks võtnud, siis kõigutama seda enam keegi ei hakka. Vastupidi, kõik nõustajad püüavad esineda seisukohtadega, mis presidendi oma vaid kinnitavad – erinevalt näiteks majandusvaldkonnast, kus nõunik Andrei Illarionovil on kombeks jääda kindlaks oma vaadetele, olgu konjunktuur milline tahes. Välispoliitika valdkonnas Moskval oma Illarionov puudub ja nii võibki tõenäoliseks pidada, et kui keegi üldse Putinile ütles, et ta on asjast valesti aru saanud, siis võisid need olla näiteks Soome või Rootsi riigipea. Ent nende suust polnud Putinil mingit tahtmist alternatiivset infot kuulda võtta ja nende kohtumiste ajaks oli asi juba otsustatud niikuinii.

Eelkirjutatust ei tasu aru saada nii, nagu oleks Putini näol tegu hea tsaariga, kellele halvad nõunikud valeinfot ette söödavad. Oh ei, tõenäoliselt oli ukse tagantkätt kinnilöömine ka tema enese instinkt, mida ta juhuse avanedes heal meelel järgis. Meenutagem taas, et Balti riigid olid rünnanud ju Putini ajalugu – ning see määras sündmuste emotsionaalse tausta. Samas aga on kindel, et Putin ise meie ratifitseerimisseadust ju ei lugenud, keegi pidi talle sellest ette kandma, ning kui see keegi oleks öelnud, et kõik on korrektne, siis oleks president ilmselt reageerinud teisiti.

Külmutada ajalugu?

Mitu praktilise mõtteviisiga ning neoimperialismist nakatumata Vene välispoliitika-analüütikut on arvanud, et kogu ajalooteema tuleks Venemaa ja Balti riikide suhetest välja lülitada, külmutada minimaalselt kümneks-kahekümneks aastaks. Või siis vähemalt lahutada ajalugu tema tänapäevastest praktilistest implikatsioonidest: “Moskva teadvuses tähendab Tartu rahuleping territoriaalseid nõudeid ning okupatsiooni tunnistamine kahjutasunõudeid,” nentis üks ekspert. “Aga põhimõtteliselt on ju võimalik leida sõnastusi, kus need asjad on lahus hoitud, mis aga samas mõlemale poolele vastuvõetavad on.”

Eesti ilmselt olekski täiesti valmis minevikuteemad praegusest dialoogist välja jätma. Meie välisministeerium saab usutavasti väga hästi aru, et okupatsiooni pärast vabandamist ei ole kuidagi praktiline Eesti-Vene suhete keskmesse seada: poliitiliselt tooks selline prioriteet meile kahju ka läänes, lisaks oleks läbi hammaste antud vabandus, isegi kui selline tuleks, sisuliselt kasutu asi.

See, mida me tegelikult tahame, on ju julgeoleku-garantii, kindlustunne, teadmine et kuna Venemaa kahetseb oma käitumist 1940. aastal, siis ta rohkem enam nii ei tee. Sellise garantii aga annaks meile ainult siiras vabandus, mis omakorda eeldaks Venemaa enese muutumist ja teistsugust ajalootõlgendust. Sellest kõigest Venemaa praegu just kaugeneb, niisiis saaks ka vabandus olla vaid silmakirjalik ja sellisena oleks meil sellest vähe kasu.

Ent mida Eesti ei saa ega tohigi teha, on asjaomase temaatika väljalülitamine kodusest diskussioonist. Kevad tõi selles vallas palju elevat mõttevahetust, mis praeguseks on pisut ehk vaibunud, aga mitte päris. Üldse tundub, et Ida-Euroopa, mis pärast perestroika-aegset kiiret ja hüsteerilisevõitu avalikustamislainet sukeldus taassaavutatud iseseisvuse praktilistesse muredesse, hakkab nüüd juba rahulikumalt – ja ausamalt – uuesti minevikku läbi arutama. See protsess on hea ja vajalik ning Eesti peab kindlalt olema osa sellest.

See aga tähendab, et “ajalugu külmutada ning praktilistes asjades edasi liikuda” õnnestub meil suhetes Venemaaga vaid siis, kui ka Venemaa seda tahab; kui ta lepib tõsiasjaga, et see on see tasand, kus praegu suhelda saab ning seal siis ka suhtleb, otsimata Eesti meediadiskussioonist välja enesele ebameeldivaid tendentse, mida kindlasti ohtrasti leidub, ning vormimata neist komistuskive dialoogi teel. Teisisõnu, lahus tuleks näha valitsust ja kodanikuühiskonda, ent kuna Venemaal on viimane üha täielikumalt esimese kontrolli all, siis on venelastel üha raskem hoomata, et mujal nii ei ole.

Venemaa lihtsalt ei tahagi rääkida, Venemaa ei tahagi lahendusi leida, Venemaa soovib näha Balti riikides probleemi.

Peamine on aga hoopis muu: Venemaa lihtsalt ei tahagi rääkida. Venemaa ei tahagi lahendusi leida, Venemaa soov näha Balti riikides probleemi. Mis siis, et mingit reaalset probleemi ei ole: territoriaalseid nõudmisi ju pole ja Eesti venelastel läheb suhteliselt hästi, protestimiitingutele koguneb viimastel aastatel järjekindlalt kaks kuni seitse inimest. Ent kui Moskva räägib kõigest jõust, et on probleem, siis ongi probleem. Tõsi, mitte küll ilmtingimata probleem piiri või Eesti venelastega, aga probleem Eesti-Vene-ELi suhetega.

Samalaadne motivatsioon oli selgelt mängus ka meie piirilepingu saatuse kujunemises. “Kedagi ju ei huvita, mis teil seal ratifitseerimisseaduses oli või ei olnud,” teatas üks Kremlile lähedasi analüütikuid siinkirjutajale vaid mõne nädala eest. “Meil on vaja portreteerida teid kui problemaatilisi riike ja kõik.”

Ning siin ongi teine trend, mida tasub välja tuua, kui otsida lõppeva aasta tendentse Eesti-Vene suhetes: Venemaa, millel aastaid puudus Balti-poliitika, on selle nüüd enamvähem leidnud. Tema sihiks on serveerida Balti riike kui probleemi, mida vajaduse korral tõstatada suhetes Läänega, tõstatada siis, kui on vaja kindlustada ennast Tšetšeeniasse puutuva kriitika vastu või vältida muid ebameeldivaid teemasid. Parim kaitse on rünnak! Vahel aga võib norida ka lihtsalt niisama lõbu pärast.

Aastaid ei jõudnud Venemaa selgusele, mida ta Balti riikidelt tahab, mistõttu puudus selge poliitika ja viseldi siia-sinna: esitati ühtesid nõudmisi, siis teisi, Lääne sunnil asendus obstruktiivsus mõnikord konstruktiivsusega, mis aga peatselt taas vaibus. Vahel, kui siseriiklik kliima liiga tuliseks läks, unustati meie olemasolu sootuks, teinekord leidis üks või teine oligarh või poliitik meid olevat sobiva mingites oma isiklikes äri- või muudes huvides ära kasutada. Kunagi selle aasta sees aga paistab Moskva olevat jõudnud arusaamisele, et ta tahabki meilt ainult seda, et me oleksime probleem, ning et Läänt, kes nõuab, et meiega räägitaks, lihtsalt ei pea kuulama – mis on seda lihtsam, et ega Lääs eriti valjusti ega järjekindlalt ei nõuagi. Moskva on korraga mõistnud, et ta võib endale karistamatult lubada igasuguseid Balti riikidesse puutuvaid, veel enam Balti riikidest tulevaid konstruktiivseid algatusi lihtsalt ignoreerida ning seda ta nüüd täie naudinguga teebki.

Mis edasi?

Ei paista et selles olukorras midagi peatselt muutuma hakkaks. Väiksemaid kõikumisi võib muidugi tulla. Neid võib tingida valimiste eel elavnev Vene sisepoliitika, Moskva jaoks negatiivsed elamused SRÜs (mõni uus värviline revolutsioon?), rotatsioon ELis (Soome näiteks on deklareerinud, et tema eesistumise ajal Balti riikide venelased päevakorda ei kerki). Mõnikord juhtub, et Venemaa ise keerab vindi üle ja peab häbenedes tagasi tõmbuma, nagu viimati, kui ta oma dialoogisoovi puudumist enam üldse ei suutnud varjata ning Urmas Paedile lausa viisa andmata jättis, millele järgnesid välisminister Sergei Lavrovi vabandused ja lubadus Ljubljanas kohtuda. Ent see kõik ähvardab jääda vaid pinnavirvenduseks.

“Ajalugu külmutada ning praktilistes asjades edasi liikuda” õnnestub vaid siis, kui ka Venemaa seda tahab.

Tõsisemad muudatused võivad tulla siis, kui muutub kas Venemaa ise või muutub Lääne, eeskätt ELi Vene-poliitika. Venemaa siseelu mõjutamiseks on Lääs praeguseks kaotanud hoovad, naftaraha teeb Venemaa iseteadlikuks ning iseküllasusest tulenev sõltumatus ongi Moskva poliitika üks väheseid selgelt nähtavaid eesmärke. Ent välispoliitiline suhtlemine jätab Läänele siiski võimalusi. “Kui riigi siseelus igasugused demokraatlikud kaalud ja vastukaal puuduvad, nagu praegu Venemaal, siis peaks välisilm suutma seda puudumist mingil määral kompenseerida, sest paljude lepingute ja konventsiooniga on Venemaa ju ikkagi seotud,” nentis üks Vene välispoliitikaanalüütikuid. “Ma tahaksin, et Lääs vähemalt üritaks Venemaa halbu tendentse oma võimaluste piires kuidagi ohjes hoida. Aga millegipärast ta ei üritagi.”

Tõesti, raske öelda, miks ei ürita. Kui ometigi on nõnda ilmne, et peaks – seda nii Venemaa kui iseenda pärast.

Seotud artiklid