Jäta menüü vahele
Nr 24 • September 2005 28. august 2008

Bruce Jackson: USA aitab neid, kes tahavad, et neid aidataks

Kõik kümme praeguseks NATOga liitunud Ida-Euroopa demokraatiamaad on oma teel NATOsse saanud nõu, abi, õhutust ja õpetussõnu mõjukalt USA vabariiklaselt Bruce Jacksonilt. Intervjuus Diplomaatiale räägib Jackson praegu reformi teel olevate niinimetatud kolmanda laine riikide muredest ja väljavaadetest.

Kadri Liik
Kadri Liik

Diplomaatia endine peatoimetaja

Bruce Jackson

Bruce Jackson on Kesk- ja Ida-Euroopa riikide noore demokraatia arengut ja läänega integreerumist toetava valitsusvälise organisatsiooni Üleminekudemokraatiate Projekti (Project on Transitional Democracies) asutaja ja president.
Samuti on ta 1996. aastal NATO laienemise toetuseks asutatud USA NATO-Komitee (US Committee on NATO) eesotsas.
Aastail 1979 – 1990 tegi Bruce Jackson militaarkarjääri USA sõjaväeluures, sellest neli viimast aastat USA kaitseministeeriumis, kus ta tegutses tuumarelvastuse ja relvastuskontrolli alal.
Aastail 1993 – 2002 oli Jackson firma Lockheed Martin asepresident.
Vabariiklasena on Jackson kaasa teinud nii Bob Dole’i kui George W. Bushi valimiskampaanias.

Te olete demokratiseerimise ja Lääne lõimumise protsessi jälginud ja sellele kaasa aidanud nii Baltimaadel kui mujal Kesk- ja Ida-Euroopas, nüüd olete tegev Balkanil ja Kaukaasias. Millised on erinevused, millised sarnasused?

Nagu arvata võibki, on erinevused Euroopa ühendamise esimese kahe ja praeguse kolmanda faasi vahel väga suured. Palju lihtsam on näha, mille poolest erineb teistest praegune, kolmas grupp, kui märgata kahe esimese, niinimetatud Visegradi ja Vilniuse grupi erinevusi.

Esiteks, kolmas grupp ei ole homogeenne, ajaloolise kogemuse alusel jaotub see kaheks: seal on Jugoslaaviast tekkinud riigid ja on NSV Liidust tekkinud riigid. Paralleelselt käib kaks poolinstitutsionaliseeritud protsessi liikumist, kohtub kaks eri gruppi, ei ole enam ühte gruppi nagu omal ajal Vilniuse või Visegradi grupp.

Teine erinevus on see, et mitmed neist maadest ei ole varem riikidena eksisteerinud. Balti riigid olid selgelt olnud iseseisvad rahvad, kel oli oma keel, ajalugu ja riikluse kogemus. Nüüd on teisiti: Makedoonia on selgelt uus riik, püütakse alles oma nime välja mõelda, Valgevenes käib jätkuvalt vaidlus selle üle, kas neil on oma keel või ei. Ukraina puhul on piirid ajaloo jooksul dramaatiliselt muutunud, Gruusia puhul on võimalik leida mõned üksikud aastad siin-seal, mil on tegu olnud sõltumatu rahvusriigiga, ent seda pole palju. Selgelt on olemas gruusia rahvas, aga see pole sama, mis omada euroopalikku rahvusriiki. Niisiis, nende ajalooline kogemus on teinud selle kõik teistsuguseks ja palju problemaatilisemaks.

Kolmas küsimus on territoriaalne terviklikkus, mis on kolmandas grupis palju tähtsamal kohal kui varem. Näiteks Balti riigid võisid küll tunda, et nende piirid pole kaitstud, aga kellelgi ei tekkinud küsimust, mis on Eesti ja mis ei ole. Gruusias on aga territooriume, mis ei tunnista Thbilisi võimu, samuti nagu Transnistria ei tunnusta Chi§inäud Selliseid probleeme pole enne olnud, see on kolmanda faasi riikide puhul unikaalne.

Neljandaks, mitmete selle faasi riikide puhul mängib Venemaa palju tugevamalt negatiivset rolli kui varem. Balti riikide NATOsse minek Moskvale küll ei meeldinud, nad nägid selles ümberpiiramist, aga sisimas nad ei arvanud, nagu oleksidki Balti riigid osa Venemaast – mitte nii nagu Vene suurriikliku mõttelaadi kandjate meelest, kuuluvad Kaukaasia ja Ukraina Moskvale.

Ning viies erinevus on loomulikult stardipunkti küsimus. Kuigi neil riikidel on palju samu probleeme teiste 1989. aastast vabanenud riikidega nagu korruptsioon, ajaloolised tragöödiad, sama postkommunistlik sündroom, mida näeb igal pool, siis on nad ikkagi tagapool, neil on pikem maa minna. Kui vaadata, kui kiiresti ja suhteliselt kergelt sai Eesti läbi acquis communitaire’i esimestest peatükkidest, siis ma arvan, et Moldovas või Gruusias te sama ei näe, tegu on rohkem nagu maratoniga.

Võiks ka ju väita, et inimesed on paremini ette valmistatud. Näiteks Gruusias vapustas mind Läänes õppinud, hea inglise keelega riigiametnike hulk – Eestis polnud 1991. aastal midagi sellist.

See on tõesti nii. Visegradi ja Balti riigid on andnud neile hea teekaardi, nad teavad, kuhu minna. Mäkke ronida on alati raske, aga ikkagi tunduvalt kergem, kui tead, kust tee läheb. Ja nemad nüüd teavad. Neil riikidel on enesekindlust – vahel, tuleb tunnistada, lausa liigset enesekindlust, mida ei olnud näha näiteks 1990. aastate alguse Poolas. Poola seilas tundmatutes vetes. Ja neil tõesti tundub olevat rohkem intellektuaalset kapitali liikvel, osalt sellepärast, et mõnedki neist riikidest, nagu näiteks Ukraina, on ka üsna suured. Aga asi on ka selles, et noorel generatsioonil on olnud kümme aastat aega käia välismaal õppimas, saada kätte oma akadeemilised kraadid, samas kui esimese laine riike juhtisid sageli inimesed, kes olid emigreerinud sõja ajal ja siis tulnud tagasi, nagu presidendid Adamkus või Freiberga. Praegu demokratiseeruvad riigid lõikavad kasu teise generatsiooni efektist. Berliini müüri langemisest on juba 16 aastat, selle ajaga on lavale astunud peaaegu uus põlvkond ning see on üks põhjusi, miks näiteks Gruusial on läinud viimase pooleteise aasta jooksul nii hästi.

Olete kindel, et Gruusial on läinud hästi? Paljude analüütikute veendumus näib olevat, et Gruusia on reforminud liiga vähe ja liiga kaootiliselt. Ukrainas seevastu on kiiresti võimust võtmas hoopiski suur segadus.

Noh, ükski analüütik ei pääse trükki tänu sellele, et ütleb, et kõik on hästi. Nende töö ongi vigu leida. Tegelikult on muidugi palju asju, mida kritiseerida, ent kui mõelda, et Saakašvili on olnud valitsuses poolteist aastat, Juštšenko kaheksa kuud, alustati aga sealt, kus Poola oli aastal 1991… Või mõelge nii: kus oli Eesti 18 kuud pärast Laulvat revolutsiooni? Keegi polnud Eestist kuulnudki. Või Rumeenia aastal 1991 – seal haises alles Ceaucescu järele. Gruusia ja Ukraina on praegu ehk kaugemale jõudnud kui Rumeenia oli aastal 1995. Makedoonias oli kõigest kaks aastat tagasi kodusõda.

Kui EL tahab, et tema nimel end reformitaks, siis ta peab investeerima selgitustöösse.

Ühesõnaga, asjad ei ole nii, et pöörad Thbilisist paremale ja leiad end Pariisist. See on Kaukaasia, seal on ikka veel relvastatud separatistlikud liikumised, näiteks Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Mitmeparteisüsteem ei teki üleöö – see puudutab nii Gruusiat kui Ukrainat. Mõlemad on alustanud väga märkimisväärse muutumisprotsessiga, mis pühkis vana režiimi minema ja tõi reformijad võimule, ent parlamendis ei ole veel lojaalset opositsiooni, selle väljakujunemine võtab 4-5 aastat aega. Ent tasakaalus parlamendi puudumine muidugi ei ole hea, selles suhtes on analüütikutel õigus, et nad on euroopalikust demokraatiast veel kaugel. Vaadates aga tempot, millega nad liiguvad, võime olla kindlad, et nad kvalifitseeruvad Euroopa organisatsioonidega liituma lähema kümne aasta jooksul. On suur šanss, et nad võivad saada MAPi (Membership Action Plan ehk NATO liikmeks saamise tegevuskava – toim) juba järgmisel aastal, mis annaks kätte teeotsa, mis võib neile tuua NATO kutse aastal 2008. Euroopa Liit on loomulikult raskem pähkel, ent kui nad kutsutakse NATOsse aastal 2008, siis EL näiteks aastal 2015 on reaalne võimalus.

Kas arvate, et NATO ja EL on piisavalt võimsad magnetid, et hoida neid riike reformide teel?

Nende magnetite, eriti ELi omapära on see, et mida lähemale neile jõuab, seda tugevamaks nad muutuvad. Mis puutub praegusesse hetke, siis Gruusia puhul on vastus jah: poliitiline juhtkond teeb kõik, mis on vajalik NATOsse ja ELi saamiseks. Ukrainas on juhtkond samamoodi meelestatud, elanikkond aga NATO ja ELi peale ülearu palju ei mõtle. NATO liikmestaatust tahab vähem kui 20% ukrainlastest ja sellest, mida ELi liikmesus enesest õieti kujutab, ei ole inimestel üldse piisavat arusaamist, nii et teie kirjeldatud dünaamika saavutamiseks peab elektoraati neis küsimustes oluliselt harima. EL on hakanud sellega oma naabruspoliitika raames ka juba tegelema. Mida paremini inimesed mõistavad näiteks lihtsustatud viisa- ja kaubandusrežiimi eeliseid, seda huvitatumad on nad EList. Ühesõnaga, kui EL tahab, et tema nimel end reformitaks, siis ta peab investeerima selgitustöösse. Siis võib tulla ka suur poliitiline dünaamika.

Samas on, jah, vaja, et magnet on usaldusväärne. Näiteks Horvaatia on väga edukalt läbinud ELiga liitumise esimesed astmed ja laienemisvolinik Olli Rehn on ennustanud, et nad teevad nüüd kõik, et liikmeks saada, ent ei – sõjakurjategija Ante Gotovina on vabaduses ja me oleme jätkuvalt suluseisus. Seetõttu ma arvan, et vähemalt Balkani maadel on Prantsuse ja Hollandi Euroopa põhiseaduse referendumitel ja Türgi liitumisvõimaluste kohta tehtud avaldustel olnud poliitilisele dünaamikale suur mõju, mitmed neist maadest on praegu võtnud elame-näeme-positsiooni. Ma ei usu, et ükski peaminister saab inimestele öelda, et tuleb usaldada Euroopa Liitu, nad andsid meile sõna, kui näete iga päev Saksamaa ja Prantsusmaa erinevaid avaldusi selle kohta, mida nad teevad ja mida nad ei tee. Ma usun, et see ehk muutub sügisel pärast Saksamaa valimisi ja läbirääkimiste algust Türgiga, ent praegu on ELi usaldusväärsusega küll üsna kehvasti.

Kas nõustute oletusega, et referendumite võimalik mõju laienemisele andis hoobi nende maade lootustele, kes olid liitumisele lähemal, ent järjekorra tagumistele võis see hoopiski kasuks tulla, sest nüüd võib ELi laienemise asemel pigem keskenduda naabruspoliitikale, millest viimastel palju rohkem kasu on?

Ma nõustun sellega täielikult. Ma arvan, et ELi võetud kaheaastane “aeg-maha” oli hoop näkku Horvaatiale, Makedooniale ja Albaaniale. Eriti Horvaatiale ja Makedooniale, kes olid teinud kõik mis vaja, nad täidavad viiendat aastat edukalt oma MAPi ja neil oli igati põhjust oodata NATO-kutset aastal 2006. Nüüd aga, mõeldes Euroopa riikide meelestatusele, tundub tõenäolisem, et 2006. aasta NATO tippkohtumine pole laienemiskohtumine. Samuti võib venida Rumeenia ja Bulgaaria ELi saamine. Nii et Balkani maadele oli referendumitulemus kindlasti igas mõttes halb uudis; see mõjutab ka Kosovo staatuse kõnelusi ja paljut muud.

Ent Balkani maade tempokaotus võimaldab Ukrainal ja Gruusial nad kinni püüda. Gruusial ja Ukrainal ei oleks olnud mingit lootust saada liitumiskutset aastal 2006, ent kui kõik need otsused lükkuvad edasi aastasse 2008 ja neil on seega kolm aastat ettevalmistusaega, siis annab see neile võimaluse. Nii et neile on see ilmselt tõesti hea.

Ja teiseks olen ma nõus, et see avaldab ELile survet arendada välja korralik naabruspoliitika, mis võiks kujuneda ELi liikmestaatuse poole liikumise algfaasiks – mida naabruspoliitika praegu ei ole. Aga võiks olla. Rääkida näiteks Ukrainaga ühtsest põllumajanduspoliitikast ei ole praegu lihtsalt asjakohane, ent rääkida viisadest, reisimisest või kaubanduslepetest oleks midagi, mis muudaks inimeste elu. Selles mõttes võib referendumite mõju olla positiivne küll.

Esimese kahe laienemisfaasi ajal oli näha, et USA ja EL töötasid teineteist omamoodi täiendades. USA oli julgem globaalne mõtleja, EL oli regionaalsem ja ettevaatlikum, aga vahel kasutas USA ELi oma instrumendina: nii näiteks soosis USA tugevalt Eesti saamist ELi esimesse laienemisringi, kui nägi, et NATO esimesse laienemisse Balti riike kaasata ei õnnetu. Mõeldes USA ja ELi pisut veel pilvistele suhetele – kas selline ühtse Läänena tegutsemine praegu ka võimalik on?

Selle pärast ma väga ei muretseks. Suhted on praeguseks oluliselt paranenud ja tegelikult koordineeritakse asju täitsa tihedalt. USA-l oli lihtne nõustuda näiteks ELi kaheaastase mõttepausiga, sest kui vaadata kalendrisse, siis pole seal midagi, mida EL peaks järgmise kahe aasta jooksul tegema. Palju neid instrumente, mida praegu vaja läheb, on hoopis NATO käes. NATO MAPi ja ELi naabruspoliitika vahel on tegelikult üsna hea teineteist täiendav suhe.

Praegu on pigem nii, et eri maad soosivad eri regioone. Baltimaad, Poola, vähemal määral ka Saksamaa on vahetult ametis Valgevenega, sest see on nende oluline regionaalne probleem. Poola ja Leedu on tihedalt hõivatud Ukrainaga. Balti riigid on lähedased Gruusiaga. Itaaliat huvitab aga palju rohkem, mis sünnib Aadria ja Vahemere regioonis ning Põhja-Aafrikas. Kuivõrd aeg on varajane, konsensust ei ole, siis näete, et konkreetseid potentsiaalseid liikmeid toetavad need maad, kes on lähedal ja saaksid liitumisest kõige vahetumalt positiivseid mõjutusi. Ma olen kindel, et Portugal ei mõtle praegu Kiievi peale, ja ma ei usu, et nad seda niipeagi tegema hakkavad. Ent sellises “võistlevas toetuses” kujuneb välja konsensus. Ma arvan, et näiteks Gruusiat ja Ukrainat toetatakse kolme aasta pärast tugevalt, juhul kui seal suudetakse sisereforme teha.

Kas näete Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel mingit erilist rolli?

Hiljuti kuulutasid presidendid Saakašvili ja Juštšenko välja uue regionaalse grupi, mida nad kutsuvad demokraatliku valiku ühenduseks (the commonwealth of democratic choice). Laias laastus on see Visegradi ja Vilniuse grupi järeltulija. Sinna ei kuulu ainult Ukraina ja Gruusia, nad on kutsunud ka Balti riigid, Poola, Slovakkia, Tšehhi, Ungari ja nii edasi – seda selleks, et arutada Euroopa idaosa tulevikku. Need kõik on Euroopa idaosa maad, paljud on saanud NATOsse ja ELi, nad teavad, kuidas seda teha, nad on lahendanud paljud probleemid, mis seisavad praegu demokratiseeruvate riikide ees. Neil on ka hulk ühist ajalugu ja muid sidemeid. Kui vaadata aga energiajulgeolekut, siis hakkab suur osa Euroopa energiast tulema üle Gruusia ja Ukraina piiri. Nii et neil riikidel on tõesti paljut koos arutada. Ma usun, et sellises formaadis hakkame nägema paljude regionaalprobleemide arutelu. Ei ole mõtet arutada kõiki asju koos 25 või 26 riigiga, viis kuni kümme riiki, kes tunnevad üksteist hästi, on ilmselt hea arv alustamiseks.

Energiajulgeolek oli just see, milleni ma tahtsin jõuda. Kui ohtlik on Venemaa energiamonopol Gruusias ja Ukrainas neile endile ja ülejäänud Euroopale? Mida selle probleemiga peale hakata?

Venemaa muutub järjest ebademokraatlikumaks ning tema püüded monopoliseerida energiamajandust või kasutada energiakandjaid imperialistliku poliitika teenistuses oleva väljapressimise jaoks on väga ohtlik. Vajalik on energiavarustuse mitmekesistamine, asjad nagu Bakuu – Thbilisi – Ceyhani naftajuhe. Ukraina teeb samuti, mis suudab, oma varustuse mitmekesistamiseks, ennekõike Kasahstani abil. Nad peaksid sellel suunal jätkama. Ja Euroopa on minu meelest rumal, kui ta lihtsalt vaikselt vaatab pealt, kuidas Putin tohutud naftavarud renatsionaliseerib ja FSB kontrolli alla võtab. FSB kontrollib nüüd suurt hulka Euroopa energiavarustusest. Mina eurooplaste asemel muretseksin, aga neid ei paista see häirivat.

Kas USA kõnelustel eurooplastega neid probleeme vahel ka puudutab? Või ka oma suhtluses Gruusiaga?

Kahtlemata. Gruusia puhul muretseksin vähem energiavarustuse pärast, neil ju läheb naftajuhe riigist läbi, nii et nad saavad rahulikult seda osta Aserbaidžaanilt. Ent investeeringute diversifitseerimine oleks küll vajalik. Rohkem muret teeb Ukraina, kus püütakse praegu otsustada, kas ja kui palju võtta riigi omandisse tagasi firmasid, mille erastamise viis või erastaja neile ei meeldi. See on aga hirmutanud ära lääne investorid, otseinvesteeringuid tuleb nüüd palju vähem. Kui võtta kompanii ära Ukraina oligarhilt ja panna oksjonile, siis läänest ostjaid ei tule. Nad hoiavad sellisest oksjonist eemale, sest mõistavad, et kui see firma on korra võõrandatud, siis võidakse võõrandada teistki korda. See aga tähendab, et ainus pakkuja uuel oksjonil tuleb Venemaalt. See on üks põhjusi, miks tahaksin, et renatsionaliseerimisprotsess oleks võimalikult piiratud või üldse olematu. Kui keegi saigi midagi ülekohtuselt soodsa hinnaga, siis palju parem on õiglust teha maksupoliitikaga, hoida seega majandus kohalikes kätes ja lasta Euroopa investoritel sisse tulla, koos oma standarditega.

Kas olete pööranud ukrainlaste tähelepanu sellele loogikale? Mida nad ütlevad?

President Juštšenko ei nõustu selliste kvaasisotsialistlike ideedega omand renatsionaliseerida. Peaminister Timošenko pöörab aga palju rohkem tähelepanu märtsis ees seisvatele parlamendivalimistele ning mitmed tema initsiatiivid (oligarhide vastu, hinnakontrolli katsed, subsideerimine ja firmade renatsionaliseerimine) on väga populaarsed. Tema teeb seda populistlikel põhjustel. Nii et tegu on populismi ja vabaturumajanduse tavapärase vastuoluga. Sellest väljatulemine võtab mõne aja.

Aga nad vähemalt mõistavad dilemmat?

Ma arvan küll, jah. Ajalugu annab selles asjas üsna selged suunised. Ka Ukrainal enesel oli SKT kasv ligi 10%, nüüd on see umbes 3%. Inflatsioon on kahekordistunud. Välisinvesteeringud hoiavad eemale. Majandus lööb neid varsti päris valusasti. Subsideerimine, vilja või nafta hinna kunstlik allhoidmine võib küll tuua lühiajalist populaarsust: perenaisele on asi meeltmööda, sest jahu on odavam, samal ajal lastakse aga suure tõenäosusega põhja oma põllumajandus ja maa jääb Euroopast veelgi kaugemale maha.

Kui võtta kompanii ära Ukraina oligarhilt ja panna oksjonile, siis läänest ostjaid ei tule.

Sellele pööratakse riikide tähelepanu, paljud poliitikud ja analüütikud teevad seda. Võib öelda, et Ukraina puhul on käimas selline karmi armastuse sessioon.

Eesti puhul oleks selline sessioon ilmselt päädinud kiire poliitikamuutusega, Ukraina puhul seda seni ei näe?

Õige. Aga kogu mu lugupidamise juures, Eesti on maa, mida on raske leida ka mikroskoobiga, Ukrainas on aga 48 miljonit inimest, seal on nõnda erinevad regioonid nagu Odessa, Lviv, Donetsk, Harkiv… Ukraina on nagu dinosaurus: võtab aega, kuni närviimpulss jõuab ajust sabasse, sest loom on nii suur. Sellist maad ei saa üleöö muuta. Teisest küljest aga, väikeses majanduses saab tõsiasju natuke aega võltsida, sest väike majandus on niivõrd sõltuv kaubandusest, suures majanduses aga kajastuvad ka väikesed vead väga kiiresti inimese pangaarvel. Poliitikud avastavad, et inimesed on kurjad – nende elu ei lähe paremaks, palgad ei tõuse, aga hinnad küll. Seda on nähtud nii Argentinas kui Venezuelas.

Siis tuleb loota, et see avastus tuleb piisavalt kiiresti, et oleks aega veel vigu parandada, enne kui revolutsiooni või muutuste kui selliste idee kaotab inimeste silmis oma usalduse ja väärtuse?

Sellepärast ma olengi soovitanud neil lihtsalt unustada oma kodusõda oligarhidega, unustada firmade renatsionaliseerimine – selleks ei ole aega. See lõhestaks maa vähemalt kaheks aastaks ja valitsus oleks sunnitud keskenduma kohtuasjadele, mitte reformidele. Tehku parem nagu Poola: Ka seal oli alguses suur debatt, kas on esmatähtis saata sulid vangi või viia riik Euroopasse. Peale jäi viimane.

Ukraina ei ole selle arusaamani veel jõudnud. Seal on ka asjaolud mõnevõrra teised – Juštšenkot on lõpuks kolm või neli korda tappa tahetud. Brutaalne kogemus. Kujutage ette, kui Lennart Merd oleks püütud mõrvata 1992. aasta valimiskampaania ajal. See oleks ehk muutnud ka eestlaste suhtumist neisse üritajatesse, oleks raskem olnud minevikku sinnapaika jätta ja edasi liikuda.

Aga Ukrainas on need ja teisedki lähimineviku sündmused teinud šokiteraapia keerukaks – see aga, nagu me hästi teame, on parim viis kiirelt edasi minna.

Puudutaks korraks ka külmutatud konflikte. Mida teha Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga? Kas on olemas realistlik retsept nende lahendamiseks ja kui mitte, siis mil määral segab see lahendamatus Gruusia edasiliikumist?

Lõuna-Osseetia küsimus peaks küll olema lahendatav. Seal on ju tegemist imporditud kriminaalse maffiaga: Eduard Kokoitõ on kohale saadetud Peterburist, kus ta oli kohaliku kriminaalmaailma väljapaistev figuur – see on sisuliselt kriminaalne bande. Gruusia pakub Lõuna-Osseetiale väga soodsaid tagasitulekutingimusi: jätku endale oma maksutulu, säilitagu esindatus võimuorganites ja nii edasi. Kui Gruusia on edukas nii oma sisereformides kui suhetes ELiga, siis tahavad Lõuna-Osseetia ja Abhaasia inimesed varem või hiljem sellest osa saada, Thbilisist saab magnet. Üks põhjusi, miks seda efekti seni veel pole, on mõistagi see, et Venemaa pakub neile regioonidele ohtralt raha just selle eest, et nad tagasi ei läheks. Ta jagab neile passe, saadab ristluslaevu Žirinovskiga pardal, lubab kaht miljonit turisti aastas, sisuliselt annab neile altkäemaksu, et nad destabiliseeriksid Gruusia riiki. Väga raske on lahendada külmutatud konflikte, kui regiooni suurvõim maksab altkäemaksu, et läbirääkimislaua taha ei mindaks. Minu meelest on grusiinid teinud head tööd, teinud realistlikke rahuettepanekuid. Keskenduda tuleks neil ilmselt Lõuna-Osseetiale, Abhaasiaga läheb kindlasti kauem aega. Viimase puhul on mängus ka mõningad vapustavad kinnisideed: näiteks, kui rääkisin valitsusega, siis väideti, et Gruusiaga ei saa taasliituda sellepärast et see ohustaks abhaasia rahva rassilist puhtust. See on nagu otse “Mein Kampfist” võetud, halvimat võimalikku sorti rassism. Ma ei kujuta ette, kust nad sellised mõtted on saanud. Lõuna-Osseetias midagi sellist ei ole.

Nii külmutatud konfliktide lahendamine kui regiooni demokratiseerimise laiem protsess on suures sõltuvuses Venemaast. Kas on mingit lootust, et sellest riigist saab kunagi konstruktiivne kaasamängija, kas või Lääne surve tulemusena? Või peab leppima teadmisega, et demokratiseerimisprotsessi tuleb edendada vastu Venemaa tahet?

Keegi ju ei sega Venemaal konstruktiivne olemast, nad võivad seda olla, kui ainult tahavad, aga seni pole nad tahtnud. Ja keegi ei saa sundida Venemaad olema seda, mida ta ei taha olla.

Kui vaadata läbirääkimisi, mida Salome Zurabišvili ja teised ühiste pingutustega Venemaaga pidasid, siis saavutati kokkulepe, et Venemaa viib oma väed koju. See on esimene kord pärast 1994. aastat, kui Venemaa oma väed kusagilt minema viib. See on üsna hämmastav edu ja see ei tulnud tänu USA suvele, meie oleme neile survet avaldanud 1999. aasta istanbuli OSCE tippkohtumisest peale. Venemaa kohustus toona Gruusiast ja Moldovast väed välja viima, me pole aga saavutanud midagi. Nüüd tegi Gruusia noor valitsus, otsa ise lahti, oli otsusekindel, parlament toetas neid: Venemaale öeldi, et kui te ilma kokkulepeteta ikka veel siin olete, siis esitame teile ultimaatumi – ning nad said kokkuleppe! See tõestab seda, mida me Venemaa puhul ikka oleme kahtlustanud: kokkuleppele jõutakse siis, kui see on vältimatu.

NATO MAPi ja Euroopa Liidu naabruspoliitika vahel on tegelikult üsna hea teineteist täiendav suhe.

Niisiis, ma ei taha teha midagi juba ette distantseerivat, kindlasti ei tule alustada teatamisest, et see mäng on suunatud Venemaa vastu. Teisest küljest: kui Venemaa ei taha kaasa mängida, siis ma ei leia, et peaksime neile maksma või survet avaldama või. lühidalt, andma kommi, et nad koolis käiksid. Kui Venemaa on hõivatud inimeste arreteerimise ja valitsusväliste organisatsioonide sulgemisega. siis ühel päeval nad näevad, et kui nad konstruktiivset rolli ei mängi, on nad rahvusvahelisest üldsusest isoleeritud. Konstruktiivne on Venemaa aga viimase aasta jooksul olnud umbes 10% ajast.

Üks Eesti diplomaat on öelnud USA poliitika kohta endises NSV Liidus, et selles on toimunud pööre: kui varem keskenduti Venemaa demokratiseerimisele, lootuses, et see edendab demokraatiat ka naaberriikides, siis nüüd on vastupidi: USA aitab naabritel demokratiseeruda lootuses, et varem või hiljem ei jäta see protsess puudutamata ka Venemaad. Kas olete nõus?

Sõnastaksin lause esimese poole ehk tagasihoidlikumalt. Me lootsime, et Venemaa alustab teed demokraatia suunas, ma ei usu, et meil oleks kunagi olnud illusoorseid lootusi, et Venemaast saab jõuline Euraasia demokraatiamaa – see oleks isegi meie kohta liiga naiivne.

Nüüd aga – nagu öeldakse, Jumal aitab neid, kes aitavad end ise – arvan ma, et USA ja Euroopa riigid aitavad neid, kes ise teevad demokratiseerumise nimel tööd ja tahavad, et neid aidataks. Gruusia ja Ukraina on selgelt meie prioriteetide hulgas. Ja kui Ukrainast saab edukas Euroopa demokraatlik riik, siis on meil lõpuks sild Euroopast Venemaale, Euroopa Liit ulatub otse Vene piirini ja siis ehk mõjutab see ka Venemaad. Nii et, jah, ma nõustun küsimuse teise poolega: toetada demokraatlikke protsesse kõikjal Euroopas, kus need pead tõstavad, on võibolla tõesti parim, mida me ka Vene demokraatia heaks saame teha.

Seotud artiklid