Jäta menüü vahele
Nr 41 • Jaanuar 2007 8. juuli 2008

Saared maailma lõpus

Jaapani kirdetipp tundub seal seisjale kui maailma lõpp. Paremat kätt on Vaikne ookean, vasakul Jaapani meri, selja taga kitsas neem, mis viib tagasi Hokkaidole. Otse ees aga paistab paar tühja tuulist heinast maalappi. Need on Habomai saared, vaidlusaluste Põhjaterritooriumide väikseimad tükid – nii kutsutakse neid Jaapanis – ehk Lõuna-Kuriilidest, nagu öeldakse Venemaal.

Kadri Liik
Kadri Liik

Diplomaatia endine peatoimetaja

Lähim Habomaide pisike kaljusaar, mis nähtav vaid tänu majakale, on Jaapanist sama kaugel kui Muhu Saaremaast: 3,5 kilomeetrit. Riigipiir on niisiis Jaapanist umbes 1,7 kilomeetri kaugusel meres. See väin, mis püsib kahe hoovuse tõttu jäävaba ja erakordselt viljakas, on piiri-intsidentide ammendamatu allikas: ikka ja jälle satub mõni Jaapani kalalaev Vene piirivalve meelest valesse kohta. Möödunud suvel päädis üks selline juhtum tragöödiaga: laeva arestides tappis Vene piirivalve ühe jaapanlasest meeskonnaliikme.

Tuulist neemetippu ehib kaarjas roostekarva metallist monument, niinimetatud sild üle nelja saare, mis peab sümboliseerima lootust saared tagasi saada. Kui õhk on täitsa selge, siis paistavad kaare taga meres Kunaširi kauged lumised vulkaanitipud. Pisut eemal on teabekeskus, mille teise korruse binoklisaalist saab tuule eest kaitstuna rahulikult Habomaisid uurida.

Ega seal palju näha pole: tühi tuuline maa, ei ühtegi puud, ent kalda peal üks õigeusu rist ning üks pisike puukirik. “Selle kiriku nad alles ehitasid,” räägib jaapanlasest giid. “Inimesi seal eriti ei käi, ent see mõjub kui territooriumi tähistamine, kui mõistaandmine, et tegu on õigeuskliku pinnaga.” Jaapanlased jäävad viisakaks ja naeratavad, aga kirik neile ei meeldi, seda on näha.

Ning siis paistab veel paar vaatlusseadmetega torni: kõhetud konstruktsioonid taeva ja ookeani taustal. On irooniline ja iseloomulik, et Venemaa on teinud Habomaidest piiritsooni, kuhu lihtsureliku jalg ei astu ning kust võimsa optika abil uudistatakse Jaapanit ja merel toimuvat. Jaapan jällegi lubab kõigil kas või ookeanisse kõndida ning annab omaenese tõenäoliselt mitte vähem võimsa optika lahkelt kõigi uudishimulike Venemaa-vaatlejate käsutusse.

Kunagi elas Kunaširil, Iturupil/Etoroful, Šikotanil ning Habomaidel kokku 17 291 jaapanlast. Praegu pole ühtegi. “See oli 1. september 1945, me olime just koolis, kui 700 Vene sõjaväelast Šikotanil randus,” meenutab Hiroshi Tokunou, kes oli toona 11aastane, praegu aga 72 ja elab Hokkaidol Nemuro linnas, enam-vähem nii lähedal Šikotanile kui Jaapani hallataval territooriumil võimalik. “Sõjaväelased tulid meile kooli, aga ma peaaegu ei näinud neid – me olime nii hirmunud, et ei vaadanud kordagi üles.”

Jaapan püüab saari tagasi saada pigem hea kui halvaga.

Kahe nädala jooksul juhtus palju sellist, mida see väike vaalapüügist elatuv linn varem näinud ei olnud: oli vargusi, löömisi, laskmist. Jaapanlasi šokeeris sügavalt, et venelased tulid saabastega tuppa – nende puhtusekultuuris on see mõeldamatu, veel tänapäevalgi jäetakse kingad isegi paljudes restoranides ukse taha. Mõne aja pärast kõik siiski kuidagi stabiliseerus. Sõjaväelaste põhimass kolis ära Sahhalinile, neist jäi maha palju toitu, mida kohalik omavalitsus siis elanikele ratsioonidena välja jagas. Elu oli ebakindel, ent läks edasi – kuni 1947. aasta sügiseni, kui teatati, et tuleb repatriatsioon Jaapanisse. Inimestel kästi kaasa võtta nii palju asju, kui nad kanda jaksavad, ja minna laevale. Laev aga suundus hoopis Sahhalinile, kus inimesed interneeriti laagrisse. Just Sahhalin on see, kust pärinevad jaapanlaste süngeimad okupatsioonimälestused: seal tuli oodata päevi, halvemal juhul kuni kaks kuud. Arstiabi polnud ja toit sai otsa, inimesed hakkasid surema.

“Mu õel oli kaks last, tema poeg suri nädal enne meie laeva tulekut,” räägib Tokunou ja ta silmad lähevad märjaks. “Järele jäi kaheaastane tüdruk. Õde tõi ta seljas laevale ja hoidis süles, tüdruk kogu aeg magas – või nii me arvasime. Tegelikult oli ta surnud. Õde lihtsalt ei öeldnud seda kellelegi, sest siis oleks teda sunnitud last maha jätma, tema aga tahtis oma tütre vabasse Jaapanisse matta. Vabandage, ma ei saa tänini sellest rääkides pisaraid tagasi hoida…”

Oma praeguse elu on Tokunou pühendanud Põhjaterritooriumide saatuse valgustamisele. Ta on käinud ka saartel ning rääkinud sealsete venelastega. “Nad suhtuvad meisse hästi, vabandavad, et jaapani surnuaiad on lõhutud… Ent tagastamisse suhtutakse mitmeti. Šikotanil leplikumalt, ilmselt sellepärast, et selle tagastamisest on nii palju räägitud, inimesed on hakanud harjuma. Etoroful aga ei taheta sellest midagi kuulda.”

Jaapanis on just Nemuro linn, kus elab Tokunou, olnud saarte tagastamisnõuete esikõneleja. Nemuro linnavalitsuse katusel on nii vene kui jaapani keeles kiri, mis teatab, et “Põhjaterritooriumid on põline Jaapani ala.” Üldse, vene keelt näeb Nemuros palju: jaapanlased püüavad oma saareelanikest naabreid veenda, et Jaapanis oleks parem. Kohaliku Põhjaterritooriumidele pühendatud muuseumi venelastest külastajate hulk kasvab iga aastaga. “Paljud muidugi tegelikku ajalugu ei tunne. Mõned küsivad, mõned vaatavad väga umbusklikult,” naeratab muuseumi noor ja reibas roosa kostüümiga juhatajanna. “Lõpuks ikka leebuvad.”

Jaapan püüab saari tagasi saada pigem hea kui halvaga. Teatav koostöö käib ka merel: fotodelt võib näha, et väin, mis oli minu külaskäigu päeval tuuline ja tühi, on aeg-ajalt paate täis. See juhtub kord aastas, kui jaapanlased tohivad vastastikuse kokkuleppe alusel minna Venemaa vetesse meretaimi koguma. Protseduuri kohaselt lepitakse kõigepealt kokku kvoodid, mitu tonni tohib püüda, ja hiljem makstakse vastavalt kvoodile, mitte tegelikule saagile. Ning seejärel siirdub jaapani kalapaadistik Vene piirivalvelaevade valvsa kontrolli saatel ookeanile, et tõmmata veest välja mao välimusega soolaseid ookeanilõhnalisi taimi, mida Hokkaidol kasutatakse enam-vähem iga toidu sees. Veel mõnikümmend aastat tagasi olla see olnud pea ainus toit, mis neil kaugetel aladel üldse saada oli; toona külla sattunud eurooplased kirjeldavad värvikalt oma kõhukorinaid ja nälga. Tänapäeval pole menüüle enam midagi ette heita, see on eksootiline, kuid rikkalik.

Samas, tõsiasi, et Jaapan kvootide alusel, raha eest ning Venemaa armust kalastama soostub, ei tähenda, et ta on sellise olukorraga sisimas leppinud. Pigem tõlgendavad jaapanlased seda kõigest esimese sammuna: nad vähemasti toimetavad oma meres, mis siis, et praegu veel raha eest. Sama loogikat järgides ärgitab Takushoku ülikooli teadlane Hiroshi Kimura oma kaasmaalasi kasutama Gorbatšovi ajal sisse seatud viisavabade külastuskäikude võimalust. Kui üldiselt vajavad venelased ja jaapanlased vastastikuseks külastamiseks viisasid, siis neljale vaidlusalusele saarele on võimalik korraldada viisavabu visiite. Kuna viisavabaduse võimalus seati sisse johtuvalt saarte kuuluvuse vaidlustatusest, siis on Kimura hinnangul äärmiselt oluline seda alal hoida ja kasutada: niiviisi hoitakse saari hallis tsoonis, mis omakorda hoiab lahti võimaluse see hallus kunagi Jaapani värvideks pöörata. Igasugune konkreetne ja lõplik lahendus saaks praeguses ajahetkes ja olukorras tähendada vaid Venemaa huvide ja vaatepunkti triumfi.

Tegelikult on Venemaa nõus loovutama Jaapanile kõige pisemad saared, Šikotani ning Habomaid, kui ta saaks vastutasuks rahulepingu ja kogu viimasest tuleneva paranenud suhtekompleksi. Sellesse pakkumisse on Jaapanis aegade vältel suhtutud mitut moodi. On olnud peaministreid, kes oleksid pakkumisega peaaegu soostunud, on teisi, kes ei pea seda aktsepteeritavaks. Küsimus näib taas olevat protsessi jätkuvuses: jaapanlased oleksid nõus võtma väikesi saari, kui see oleks protsessi algus ning järele tuleksid ka Kunašir ja Iturup/Etorofu. Nad kardavad aga – ning õigustatult –, et pärast väikesaarte loovutamist ja rahulepingu allkirjastamist loeb Moskva teema lõpetatuks ning Kunaširi ja Iturupi “põliseks Vene alaks”.

Jaapani analüütikud arutavad aeg-ajalt, kas Tokyol olnuks jõulisemat ning selgesuunalisemat poliitikat ajades võimalik Gorbatšovi perestroika või Jeltsini valitsusaja algaastatel saared Moskvalt kätte saada. Oli see ju aeg, kui Venemaa vajas Lääne raha ning tahtis endalt maha raputada ekspansionistliku kuririigi reputatsiooni. Saarte Jaapanile andmine võinuks aidata mõlemas plaanis. Ent kas oli põhjuseks Tokyo vähene jõulisus või – ja pigem – Kremli valitsejate süvenemisvõimet pärssiv Venemaa kaos, igatahes jäi lahendus tulemata.

Nüüd ootab Jaapan uut võimaluseakent. Erinevalt Eestist, kes vajas piirilepingut Venemaaga (või vähemalt selle mustandit), et saada Euroopa Liitu ja NATOsse, ei ole Jaapanil küsimuse lahtihoidmisest just liiga palju kaotada. Kindlasti ei kaota nemad rohkem kui Moskva. See annab neile lootust.

Seotud artiklid