Jäta menüü vahele
Nr 48 • September 2007 1. august 2008

Muutused tulevad niikuinii

Valimisi ootaval Venemaal ei ole muutustest huvitatud ei eliit ega ühiskond, ent muutused tulevad peaaegu vältimatult.

Kadri Liik
Kadri Liik

Diplomaatia endine peatoimetaja

Neil septembripäevil soojendab madal sügispäike Moskvat veel heldelt. Pärastlõunal tõuseb temperatuur kohati ligi 30 kraadini, välikohvikud tervitavad igal nurgal, tänavad on täis jalutajaid, suur linn naaseb tasapisi töisesse rütmi. Kõik on rahulik ja justkui muretu.

Tuhat kilomeetrit lõuna pool Sotšis on alles suvi. Kleepuvalt palavniiske õhk, rahvarohked rannad, ehitusbuum, restoranide menüüs võluv segu kõigist aegadest ja kohtadest: itaalia pasta ja kodused beljašid; klaasiga kali, Kubani veinid ja Prantsuse konjak… Kõik on rahulik ja justkui muretu.

Ükski märk ei reeda, et selles riigis on käes – või peatselt saabumas – valimisvõitluse haripunkt. Märtsi presidendivalimisteks pole ette astunud ühtegi õiget kandidaati. Need, kellest räägitakse, keelduvad tunnistamast oma soovi või isegi valmisolekut Kremli kabinet hõivata. Nende olematud poliitilised platvormid saab kokku võtta üheainsa lühikese lausega: toetame kõike, mida Vladimir Putin teeb või plaanib.

Ühiskond on vaikimisi aktsepteerinud, et riigi uueks juhiks saab inimene, kelle Putin selleks määrab. Paljud tõenäoliselt veel loodavad, et ehk populaarne president mõtleb ringi ega lahkugi. Muutusi ei taha ega oota keegi, erandiks on siin ainult liberaalne opositsioon. See on aga nõnda marginaalseks muutunud, et võimuvõrrandeid lahendades ei tasu temast üldse rääkidagi.

See inertne muutustevastasus ning olematu valimiskampaania ei jäta mõju avaldamata ka välisvaatlejale. Hakkab tunduma, et tõesti, mis siin ikka muutuda saab. Kas Putin nimetab oma järglaseks ühe halli bürokraadi või teise, mis seal vahet?! Neist ükski ei ole avalik poliitik, kes propageeriks oma ideid ja programmi. Igaüks neist oleks praeguse režiimi käpiknukk, ametisse nimetatud, mitte end avalikult sinna võidelnud president.

Ent tegelikult on see tunne petlik. Ei ole tegelikult üldse ükskõik, kas Kremlisse saab üks hall ülikond või teine – isiksus loeb. See loeb lääne demokraatias, kus valimised on tõeline võitlus ja mitte farss: vaadake näiteks, kui palju parem on Merkeli Saksamaa Schröderi omast! Ent liidrite isiksus luges ka NSV Liidus, kus avalikku poliitilist võistlust samuti ei olnud ning esimene mees valiti välja poliitbüroo kabinettides ja koridorides, kus jäme ots oli sageli nende käes, kes – nagu Vene ühiskond praegu – tahtsid, et “kõik jääks nagu on”. Ikkagi juhtus nii, et tuli Hruštšov. Ja tuli Gorbatšov. Tulid liidrid, kes pöörasid selle, mis oli, rohkem-vähem pea peale.

Ei ole tegelikult üldse ükskõik, kas Kremlisse saab üks hall ülikond või teine – isiksus loeb.

Praegusel Venemaal aga loeb liidri isik tõenäoliselt rohkem kui kus tahes mujal. Kremli peremehe käes on peaaegu piiramatu võim, seda ei tasakaalusta mitte ükski institutsioon. NSV Liidus oli partei ja KGB näol tegu kahe võimukeskusega, millel on vähemalt mingil määral teineteise üle kontroll. Praegusel Venemaal on KGB Kremlis ning parteidest on saanud käpiknukud. Kõnekas on kas või võrrelda uue liidri valimise protseduure: kui NSV Liidus läks selleks vaja tervet suurt poliitbürood, Jeltsini ajal oli “valijameesteks” Jeltsini “perekond”, siis praegu tunnistavad kõik Moskva analüütikud, et valik sõltub ühestainsast inimesest – Vladimir Putinist. Kas ta sealjuures kellegagi nõu peab või mitte, on tema enda otsustada, mingit kohustust või sellekohast survet, formaalset ega mitteformaalset, tal ei ole.

Ainuvõimu tingimustes on peaaegu paratamatu, et liidri kõik omadused võimenduvad ja hakkavad kujundama poliitikat. Poliitiline süsteem, kus karjääritegemise parim, kui mitte ainus viis on ühe inimese heakskiidu pälvimine, võib olla rigiidne ja teovõimetu paljudes aspektides, ent see osutub ületamatult plastiliseks ja tundlikuks, kui asi on selle ühe inimese soovide aimamises ja arvestamises. Riiklikuks poliitikaks võivad muutuda liidri lapsepõlvetraumad ning uulitsasläng, rääkimata juba tõsisest nostalgiast nagu näiteks lein NSV Liidu kadumise pärast. Ainuvõimule rajatud riigi poliitika läheb peensusteni oma liidri nägu, midagi pole teha.

Tõsi, kui tuleb uus liider, kes tugevalt riivab senise poliitilise eliidi majanduslikumat laadi huve, siis võib juhtuda, et eliit üritab vastu hakata – nagu Putinile hakati, kuigi ebaõnnestunult. Kui liider osutub riivama ka ühiskonna majanduslikku laadi huve (näiteks sattudes valitsema naftahindade languse ajal), siis võib juhtuda, et kukutajatega liitub ka ühiskond. Ja siis võib juhtuda paljutki. Üldiselt aga, kui vähemalt suurem osa eliidist või suurem osa ühiskonnast leiab uue liidri niigi palju vastuvõetava, et langeda ainuvõimuga kaasnevasse lummusesse (sest selle faktori tähtsust ei tasu alahinnata!), siis algab adapteerumine liidri näo järgi.

Niisiis, tegelikult on tähtis, kas tuleb Ivanov, Medvedjev, Jakunin või Narõškin või keegi viies. Nad on küll ühesuguse ülikonnaga ja ühtviisi Putini-truud, aga tegelikult ikkagi erinevad inimesed – isegi kui meie seda praegu ei märgata ei oska. Ükski neist pole Putini kloon. Võimule saades hakkab isikupärane nägu tasapisi ilmnema – tõenäoliselt juba riigi näona. Ning muutused on vältimatud.

Muutused tulevad isegi siis, kui Putin otsustab põhiseadust rikkudes Kremlisse edasi jääda. Läänele, kus Vene-optimism niigi juba kiirelt erodeerub, oleks see liigutus tõenäoliselt vältimatuks murrangupunktiks; seda õigustada ja heaks mõelda ei oleks enam võimalik, vähemalt kui soovida sealjuures jääda truuks demokraatia kõige põhilisematele printsiipidele. Siit johtuvalt võib prognoosida, et Putiniga jätkaval Venemaal hakkavad ksenofoobia ja läänevastasus tõusma senisest veelgi kiiremini, suhted läänega aga halvenevad senisest kiiremini. Mingil viisil reageeriksid arvatavasti ka sisepoliitilised huvigrupid, kes praegu on arvestanud Putini lahkumisega.

Ükski märk ei reeda, et Venemaal on käes – või peatselt saabumas – valimisvõitluse haripunkt.

Ent kui Putin ikkagi lahkub ja jätab ametisse mantlipärija, siis määravad muutuste olemuse vastused järgmistele küsimustele. Kui populaarseks osutub uus president? Mil määral jääb ta Putini või senise eliidi marionetiks? Milline saab olema Putini roll ja tulevikuplaanid?

Alustagem populaarsuseküsimusest. Putini erakordse populaarsuse taga ei ole ainult naftaraha: tema ja inimeste vahel valitseb ka mingi tõeline “keemia”, seletamatu karismafaktor. Vene sotsioloogide sõnul on Putin muutunud lausa sümbolkujuks, ühiskonna peaaegu ainus üksmeelne otsus sisaldub väites, et “Putin on hea”. Sümbolina võivad teda kummardada isegi inimesed, kes on tema reaalse poliitika suhtes kriitilised.

Mis saab, kui tuleb uus inimene? Kas õnnestub kogu seda sümpaatiat ja sümbolismi tema peale keskendada? Kahtlane… Riiklikult kontrollitav Vene meedia on näidanud end küll väga efektiivse müüdi- ja auraloojana, aga püsivalt populaarse liidri loomiseks on vaja midagi veel, on vaja mingit x-faktorit, karismat. Igal inimesel seda ei ole, isegi võimu antud aura ei pruugi siin aidata.

Kui uus liider on vähem populaarne, mis saab siis? Selle kohta liigub seltskonniti erinevaid soovstsenaariume, millest nimetagem siinkohal kahte. Üks levib eeskätt läänes ja liberaalsemate vene analüütikute hulgas: selle kohaselt tekitab kesise populaarsusega liider taas kord pinnase opositsiooni tõusuks; see opositsioon ei ole küll demokraatlik ja läänemeelne, pigem on tegu ärimeeste kantud ning äriloogikast võrsuva liikumisega, mille peamiseks nõudmiseks on seaduspõhine (äri)elu; selle pinnalt aga võib hiljem tekkida liikumine ka tõelise liberaalse demokraatia poole. Teine soovstsenaarium, mida hellitavad eeskätt Venemaa praegune eliit ja Kremli-truud analüütikud, seisneb eelduses, et ebapopulaarne “asehaldur” valitseb Putini näpunäidete järgi 2012. aastani ning siis tuleb Putin tagasi ning jääb veel vähemalt 14 aastaks (arvestades presidendi ametiaja pikendamist, mis vahepeal ära teha plaanitakse). Vene põhiseadus nimelt keelab rohkem kui kaks järjestikust presidendi ametiaega, ei ütle aga midagi hilisema naasmise võimaluste kohta.

Praegusel Venemaal on KGB Kremlis ning parteidest on saanud käpiknukud.

Mul on kõhklusi mõlema stsenaariumi realistlikkuse suhtes. Esimesena mainitud läänelik stsenaarium võib kergesti osutuda lihtsalt naiivseks. Esiteks, Vene ärimehed, kui neid ka häirib korruptsioon ja seaduste puudumine, tõenäoliselt ei arva, et riigilt seaduslikkuse nõudmine võiks olla hea taktika – Hodorkovski ju püüdis, ja näe, mis sai! Praktilise vene ärimehe tõenäolisem valik oleks luua endale vajalikud sidemed olemaks nende killas, kes korruptsioonist võidavad, mitte nende seas, kes kannatavad.

Teiseks, kuigi on tõsi, et praegune semiautoritaarne režiim püsib suuresti Putini tõelisel populaarsusel ning vähem populaarse liidriga oleks Venemaal vaja valida demokratiseerumise või tõsisema autoritarismi vahel, ei ole üldse kindel, et see valik saab langema demokratiseerumise kasuks. Vene inimesed ei usu enam demokraatiasse, samuti ei usalda nad ärimehi, mistõttu jääksid nii liberaalne kui äriloogikast inspireeritud demokratiseerimiskatse tõenäoliselt laiema toetuseta. Venelased tahavad praegu korda ja stabiilsust, olles valmis ohverdama vabadusi – see loob pinna pigem tugevamale autoritarismile. Küsimuseks ehk jääb vaid, kes selle kehtestab, kas ebapopulaarne liider ise või, kui liider on ikka väga nõrk, siis need, kes ta kukutavad ja võimu üle võtavad. Kandidaate sellesse viimasesse rolli tasuks aga ennekõike otsida natsionalistlik-ksenofoobilisest kambast.

Just natsionalism ja rassiviha on nähtused, mis siinkirjutajaga hiljuti vestelnud Vene sotsiolooge ennekõike muretsema panevad. “Need stereotüübid on nii tugevad, lähevad nii sügavale, et kui need on äratatud, siis need naljalt ei taandu,” nentis Levada keskuse teadlane Aleksei Levinson. “Liberaalsed ideaalid võivad tulla ja kaduda nii kolme või viie aastaga, natsionalism aga, vähemalt tasemel, mis ta on praegu meil, kaob parimal juhul 50 aastaga.”

Ebarealistlik näib aga ka Kremli-meelsete soovstsenaarium Putini tagasitoomisest 2012. aastal. On väga vähetõenäoline, et nii suurt, paljusid muutujaid hõlmavat pikaajalist plaani on võimalik kontrolli all hoida ja teostada. Esimene nõrk lüli on siin ikkagi “asehalduri” enese isik. Ükskõik kui lojaalsete mõtetega see inimene Kremlisse ka ei läheks, ainuvõimu formaalseid hoobasid käes hoides võivad mõtted muutuma hakata. Tekib õukond, kelle huvides oleks uue liidri jäämine, kes hakkavad talle sisendama, et ta on ju hea, riigile vajalik… Milleks minna vaid ühe ametiaja järel?! Ühesõnaga, “asehalduri” nimetanud eliidil puuduvad hoovad, mille abil sundida oma nimetatut lahkuma, et “kuningas” saaks tagasi tulla. Venemaa tingimustes ei tule selliste hoobadena kõne alla isegi mitte kompromiteeriv info või kohtuasjad: kui meedia ja kohtud on jätkuvalt Kremli kontrolli all, siis on see kõik kasutu.

Kui aga meedia ja kohtud jäävad Putini-meelse eliidi kätte, siis on uuel liidril mõningase võitluse tulemusena võimalik need üle võtta (nagu Putin võttis) või, vastasel juhul saab neist suure ebastabiilsuse allikas, nagu need olid Jeltsini ajal. Seda Jeltsini-aegset ebastabiilsust aga vihkab kogu praegune poliitiline eliit, ükskõik, kellele nad võimuvõitluses ka ei panustaks. (Erandiks taas liberaalne eliit, aga nagu öeldud – nendega pole võimuküsimusi lahates põhjust arvestada…)

“Asehalduri” nimetanud eliidil puuduvad hoovad, mille abil sundida oma nimetatut lahkuma, et “kuningas” saaks tagasi tulla.

Ning siis on veel Putini küsimus. Kus ta veedaks vahepealse aja, nii et tema hiiglaslik populaarsus ikkagi säiliks? Mõjukate eksliidrite traditsioon puudub Venemaal täielikult. Vähe sellest, alles 20. sajandi keskel ju murdis Nikita Hruštšov pikaajalise traditsiooni, et Kremlist lahkutakse ainult surnuna. Ent ka kolm elusana lahkunud liidrit – lisaks Hruštšovile siis ka Gorbatšov ja Jeltsin – ei ole pärast erruminekut evinud vähimatki poliitilist mõju või autoriteeti. Kas suudab Putin siin esimene olla? Kas ei juhtu pigem nii, et Kremli müüride vahelt lahkudes ja võimu loodud aura kadudes saab Putinist lihtsalt üks väikest kasvu karmi sõnaga mees, kellega mingeid lootusi enam ei assotsieeru, sest lootusi seostatakse Venemaal alati ennekõike heade tsaaridega? Pruugib vaid teha samm Kremli uksest välja, kui lummus kaob ja kaarikust saab jälle kõrvits.

Vene poliitikaanalüütikul Fjodor Lukjanovil on teooria, et suured, süsteemi muutvad poliitilised vapustused toimuvad Venemaal iga kaheksa aasta tagant. 1991. aastal langes kokku NSV Liit, muutus kõik. 1999. aasta sügistalvel peetud poliitiline võitlus määras Putini saamise presidendiks ning tõi kaasa oligarhide võimu lõpu, rassiviha ja ksenofoobia tõusu, Põhja-Kaukaasiast sai kontrollimatult laienev konfliktikolle. Nüüd on jälle kaheksa aastat täis. On üsna selge, et eelseisvad valimised kujundavad taas süsteemi. Iseküsimus, mil viisil ja millist süsteemi nad täpselt kujundavad. Ent midagi muutub kindlasti, ükskõik kui vähe muutusemärke õnnestub praegu leida Moskva tänavate või Sotši plaažide hedonistlikus mõttelaiskuses. Kulisside taga on muutustemootor juba käivitunud. Uue Venemaa seemneid külvatakse just praegu.

Seotud artiklid