Analüütik: Euroopa staar on Merkel!

Kuidas te hindate Euroopa uusi liidreid ning mida neilt ootate?

Tegelikult räägime ju ainult kolmest liidrist, eks ole? Nii et väljend “Euroopa uued liidrid” on tegelikult pisut ekslik, sest otsuseid tehakse Euroopa Liidus ju kollektiivselt ning vastavate omaduste olemasolul saavad ka väikeste riikide liidrid nagu näiteks Jean Claude Juncker palju korda saata. Nii et ärge unustage, et ELis on jätkuvalt ka neid liidreid, kes on seal olnud juba kaua ning mõnedki neist on väga olulised.

Ent mis puudutab kolme suurt, siis Merkel on kahtlemata staar. Ta on pea ja õlgade jagu teistest üle. On universaalselt austatud, väga mõistlik, tasakaalustatud lähenemisega, väga efektiivne ja just lõpetanud ühe edukamatest eesistumistest, mis ELil eales on olnud. Ta on teistest kaugel ees.

Ülejäänud kahe kohta on vara midagi põhjapanevat öelda. Sarkozy on hea showman, ta on juba demonstreerinud, et ta on meister tähelepanu võitma, ent pole üldse selge, kas tema suhtumine on tõsine ja tema tegemised efektiivsed. Valitsuses, ministrina, ei olnud ta hea. Ning oma retoorikas on ta toetanud ideid, mis, kui ta selle retoorika teoks teeks, viiks ta vastasseisu paljude teistega, eeskätt kantsler Merkeliga. Ma pean silmas küsimusi nagu Euroopa Keskpank, konkurentsipoliitika jne. Sarkozy on põhiliselt pragmaatik: ta annab järele ja läheb teistega kaasa, seda lihtsalt põhjusel, et Prantsusmaa ei ole enam nii tugev, kui ta oli. Ning Sarkozy ei tee ka kindlasti Prantsusmaast eriti palju tugevamat riiki.

Sarkozy on sisuliselt kergekaallane, Brown on palju huvitavam kuju, mitmetel põhjustel aga problemaatiline figuur. Ent tuleb meenutada, et erinevalt Sarkozyst oli ta üsna efektiivne minister. Samas, mis puudutab Euroopa Liitu, peab ta veel tõestama, et ta saab aru, mis on Euroopa Liit, kuidas see töötab, kuidas see peaks töötama ning mida tema tahab sellest saada. Ning, enamgi veel, Suurbritannia on ka üsna marginaalne mängija, seda ennekõike seetõttu, et ta ise on marginaalsuse valinud. Ta edendab omaenese väga spetsiaalset välispoliitilist suhet USAga. Ta on marginaalne ning pole üldse kindel, et Brownil on ettenägelikkust või intelligentsi Suurbritannia endavalitud isolatsioonist välja murda. Kui ta aga siiski otsustab seda teha, siis, ma arvan, võib ta olla päris edukas, sest ta on väga andekas ning tal võivad põhimõtteliselt tekkida väga head suhted Angela Merkeliga. Angela Merkelile meeldiks kindlasti, kui ta mängiks suuremat rolli. Ent nagu kõik teavad, suhtub Brown Euroopa Liitu suurte reservatsioonidega ning seetõttu jääb ta tõenäoliselt distantsi hoidma. Aga ta on huvitav figuur. Kuid ei Sarkozy ega Brown ole samas kategoorias kui Merkel, sellest pole juttugi.

Kuidas hindate praegu Tony Blairi tegevust Suurbritannia Euroopaga sidumisel?

Oh, tema oli täiesti marginaalne. On irooniline, et peaminister, kes võimule tulles kirjeldas end eurofiilina ja kellest ka usuti, et ta on kõige Euroopa-meelsem peaminister, kes Suurbritannial on olnud, alates Edward Heathist 1970. aastatel, on suurel määral vastutav selle eest, et liidu toetajaskond Suurbritannias on peaaegu täielikult kokku kuivanud. Blair ei ole tõsine tegija, tema on juba unustatud, ning teda ei hakata meenutama ka edaspidi. Ta ei ole olnud Euroopa poliitikas oluline figuur.

See on karm hinnang!

Jah, väga karm, aga õiglane.

Ühest varasemast vestlusest on mulle meelde jäänud teie argument, et tugevad Euroopa liidrid panevad kokku ka hea Euroopa Komisjoni: komisjonid on olnud tugevad, kui liidrid on olnud tugevad, ning nõrgad, kui liidrid on olnud nõrgad. Millist komisjoni oodata praegustelt liidritelt, kui kahe aasta pärast selleks aeg saabub?

Ma arvan, et Jose Barroso on päris hea komisjoni president. Eriti hea selle poolest, et ta on väga hoolikalt mänginud Euroopa Liidu Nõukogu mängu ning iseäranis kandnud hoolt, et tal on Merkeli, liidu kõige tähtsama liidri toetus. Nii et minu maksiim, mille kohaselt vajavad tugevad komisjoni presidendid tugevaid riikide liidreid, on ikka jõus. Barroso efektiivsus on märk tema oskusest mängida Merkeliga. Õigemini, ta on osutanud Merkelile teeneid; see on kahesuunalise liiklusega tänav, mitte ühesuunaline. Merkel lihtsalt on enesestmõistetavatel põhjustel palju võimsam figuur.

Merkel on kahtlemata staar. Ta on pea ja õlgade jagu teistest üle.

Mis puudutab tulevikku, siis on vägagi tõenäoline, et nõukogu teeb ettepaneku Barroso veel teiseks ajaks ametisse nimetada. Merkeli arusaamade hulka kuulub, et ta vajab tugevat presidenti, samuti nagu ta vajab väikeste riikide toetust, et siis kõigi eelmainitute abil vajadusel vastu astuda Pariisi ja Londoni kohatisele negativismile. Seega võib Merkel tahta valida kõige tugevama võimaliku presidendi, kelleks võib vabalt osutuda Barroso. Ent selle kõigeni on veel kaks aastat aega.

Kuidas hindate Euroopa reformilepet, mis lõpetas põhiseadusleppe läbikukkumisest johtunud kriisi?

See vastab oma mandaadile. See on lepe, kus on alles põhiseadusleppe sisu, ent kust puudub selgus ja sümbolism, mis oleks olnud viimasel. Ning see pole nii frivoolne küsimus, kui võib tunduda, sest põhiseaduslepe, kuigi see polnud just maailma selgeim dokument, oli selgeim dokument osas, mis puudutab sümbolite tunnustamist – ning sümbolid on tähtis asi. Sümboleid hakkavad paljud inimesed muidugi jätkuvalt kasutama – lipp, hümn, jne jäävad kasutusse enamikus liikmesriikides. Ent reformilepe on ikkagi teisejärguline lepe, ehkki kahtlemata kasulik.

Kuidas võivad uute liidrite ajastul edeneda transatlantilised suhted? Või on seda veel vara öelda, USA presidendivalimiskampaania alles ees?

USA vajab tõsist presidenti… aga transatlantilisi suhteid on vale ülemäära personaliseerida, sest meid hoiavad koos paljud asjad ning seetõttu on see suhe määratud olema väga stabiilne, selle taga on suured vastastikused huvid. Ent Bushi administratsiooni ajal oleme muu hulgas ka õppinud, et USA-l on omad huvid, Euroopal omad ning need ei lange tingimata kokku. Ma ei ütle seda, kusjuures, kriitiliselt. Ma ei tea, mida tulevik toob, aga praegu on igatahes ilmne, et mõnedes piirkondades nagu näiteks Iraak, Lähis-Ida, Ida-Aafrika, aga samuti ka paigus nagu Hiina, näeme Euroopa poliitikat, mis ei ole alati mugav ameeriklastele. Küsimus pole selles, nagu hakkaks Euroopa pöörduma Ameerika vastu, aga meil ei ole enam seda lähedust, mis meil ilmsetel põhjustel oli külma sõja ajal. Vastastikune sõltuvus julgeolekusfääris on vähenenud ning konfliktipotentsiaal majandus-, kaubandus ja keskkonnapoliitika küsimustes kasvanud. Samuti võib öelda, et poliitika maailma teiste osade suhtes, eeskätt nafta ja energiaga seonduvad küsimused, annavad alust mitte nõustuda.

Ameerikas, minu teadmist mööda vähemalt demokraatide ridades, arutatakse tõsiselt, et kuna see teie mainitud muu maailm on nii põhjalikult “liigestest lahti”, siis oleks transatlantilist ühtsust just praegu väga vaja, et asja parandada. Ning nad teevad juba plaane, kuidas hakata võimule tulles Euroopaga suhteid siluma.

Põhiküsimus on, kas demokraadid on oma lähenemistes multilateraalsemad kui vabariiklased. Ma ei ole kindel, kas neil on väga suurt vahet.

Kas te ei arva, et Ameerika võiks olla Iraagi sõjast ja süvenevatest raskustest midagi õppinud

Noh, seda võiks ju loota. Kuigi, mina ei looda!

Kuidas kommenteerite Euroopa suhet Venemaaga ning selle mõju liidu sisesuhetele?

Sündmused, mille tunnistajateks oleme hiljuti olnud, pakuvad üsna huvitava näite sellest, mil viisil ELi liikmestaatus on tugevdanud solidaarsust. Kuigi mitmed Euroopa liidrid on olnud reserveeritud, kui mitte lausa frustreerunud, poolakate küsimuses, pole siiski mingit kahtlust, et lääne-eurooplased, eeskätt võtmetähtsusega lääne-eurooplased nagu Angela Merkel, on hakanud varasemast märksa sügavamalt aru saama sellest, mis teeb Venemaa puhul muret idaeurooplastele, sealhulgas Balti riikidele. See on olnud väga huvitav õppetund.

Edasi, te teate, et Kreeka suutis aastaid ära hoida soojemate suhete tekke ELi ja Türgi vahel. Kui tahta olla negatiivne, siis võiks ju spekuleerida, et Ida-Euroopa hakkab täitma sama funktsiooni Venemaa suhtes. Ent ma ei püstitaks teemat siiski nii üheplaaniliselt. Oli see ju Angela Merkel ning tema kui eesistuja poolt ette valmistatud tippkohtumine Venemaaga, mis oma pretsedendi läbi teataval määral kohustab ka uut eesistujat, portugallasi, nägema asju nii, nagu näevad idaeurooplased, mõistma seda hirmu ja ärevust, mida tekitab Venemaa nendes riikides.

Nii et see on väga huvitav õppeprotsess. Kuhu see viib, ma ei tea. Palju sõltub loomulikult sellest, kuhu Venemaa läheb, mida Venemaa tahab ja mida on Venemaa valmis tegema, et saada, mida ta tahab, kui usaldusväärne partner ta on. Me kipume endale üsna lohutavalt ütlema, et Venemaa vajab Euroopat sama palju kui Euroopa vajab Venemaad – aga kas see on tegelikult tõsi? Aeg-ajalt küsin endalt, kas meil on põhjust olla nõnda optimistlik nagu paljud inimesed on? Venemaa mõistagi tahab lääne knowhow’d, lääne investeeringuid, ent ta saab selle kõik kätte ilma olulisi omapoolseid järeleandmisi tegemata.

Sarkozy on sisuliselt kergekaallane, Brown on palju huvitavam kuju.

Väga huvitav on näha, kuidas see suhe edasi areneb, ent praegu näib olevat tegu väga häirivalt asümmeetriline partnerlusega, kus Venemaa võib endale lubada küllaltki ülbeid aktsioone, ilma, et järgneks mingit karistust ning ilma et ta ise mingeid järeleandmisi teeks. Euroopa ja Venemaa suhted tõotavad olla üks pingeline valdkond vähemalt järgmised 20–30 aastat kui mitte kauem.

Milline oleks efektiivne poliitika Venemaa suhtes?

See küsimus kuulub kokku suurema küsimusega: millist üle-euroopalist struktureeritust tahab Euroopa Liit näha? Praegune vastus oleks, et kellelgi pole sellest kõige õrnematki ettekujutust. Kuni praeguseni on liit kõigile riikidele, kes on tahtnud temaga liituda, andnud standardse vastuse: no hästi, tulge. Või enam-vähem nii. Nüüd on asjad pöördumas. Ent sellisel juhul, milline on alternatiiv? Venemaa on muidugi äärmuslik juhtum, aga mida pakkuda Ukrainale, Gruusiale, isegi Türgile? Millised alternatiivid on olemas? Ma arvan, et õiget poliitikat Venemaa suhtes peaks otsima kõiki hõlmava mõistliku üle-euroopalise poliitika kontekstis. Viimasest oleme praegu aga väga kaugel.

Kas jälgisite Eesti aprillikuist monumenditüli Venemaaga?

Millist resonantsi see Euroopas tekitas? Ma saan seda kommenteerida vaid väga ettevaatlikult. Mulle näis tol ajal, et kuigi Poola ja Leedu positsioonidega oli Euroopa Liit sunnitud toime tulema ning oli juba ka õppinud toime tulema, põhjustas Eesti juhtum ikkagi muret vähemalt kahel põhjusel. Esiteks, paljudele näis see olevat asjatu provokatsioon. Ning teiseks, paljude silmis näisid need sündmused kinnitavat hirme, mis valitsesid enne Eesti ja Läti liikmekssaamist, et vene vähemuse tundeid ei võeta vajalikul viisil arvesse. Mina ei saa siin otsustaja olla, ma ei tunne piisavalt olukorda; liiatigi olen ma kuulnud, et asjad on aastatega paranenud. Ent eestlased ja lätlased võiksid teada, et kuigi maailm on nõus mõistma muret, mis seostub Venemaa kui suurvõimuga, muret, mis on Ida-Euroopas ajaloolistel põhjustel hästi teada, siis dimensioon muutub, kui mängu tulevad venelased riigi sees.

Kas Euroopa Liidu uute ja vanade liikmesriikide vahel on ikka veel märgata teravat vahet või hakkavad piirid juba hägustuma?

Kui vaatate nõukogu otsuseid, siis näete, et uued sageli liituvad vanadega, eri küsimustes tekivad erinevad koalitsioonid. See on pidev protsess. Ent see uue-vana tunne on ikka veel alles, sest uued ju on uued. Ning palju dramaatilisemalt kui kreeklasi, portugallasi või keda tahes eristab teid ülejäänutest teie ajalugu, mida teised ei ole kogenud, sest raudne eesriie oli ees. Meie alles õpime seda, suur õppimisprotsess on käimas. Ikka ja jälle imestan selle üle, et see läheb nii hästi.

Mida saaksime teha, et see veelgi paremini läheks?

Las aeg annab arutust.