märts 21, 2014

Mis on Ukrainas kaalul?

Gruusias Venemaa rikkus reegleid, aga ei vaidlustanud neid. Ukrainas esitab Moskva selge väljakutse kogu külma sõja järgse Euroopa korra põhiprintsiipidele.

Ma tahaks alustada tõdemusega, et Ukrainas on kaalul külma sõja järgse maailmakorra saatus ja kestmine. Aga ma ei saa. Näib liiga ilmne, et külma sõja järgne Euroopa kord on kui mitte päästmatult kadunud, siis kindlasti teadmata perioodiks külmutatud. Mis tuleb, on suur tundmatus. Ent selle tundmatuse nägu saab ikkagi sõltuma sellest, mis Ukrainast ja kõigest seonduvast edasi saab, millised õppetunnid toimunust õpitakse ning millise karistuse – kas elult või kaaskodanikelt – saavad süüdlased.
Külma sõja järgne Euroopa kord baseerus kolmel suuremal alusprintsiibil, millest kaks ulatuvad juurtega 1975. aasta Helsingi lõppaktini, kolmas lisandus 1990. aastate lõpul. Esimeseks põhimõtteks on riigipiiride puutumatus ning vägivaldse muutmise lubamatus. Läbi kõikide vahepealsete vapustuste on riigid ja riigijuhid sellele postulaadile püüdnud truuks jääda – mõistes, et muidu avaneb Pandora laegas. NSV Liidu lagunedes jäid kehtima liiduvabariikide vahelised endised administratiivpiirid, mille muutmist kuni 2008. aasta Gruusia sõjani ei tunnustanud sisuliselt mitte keegi. Samamoodi käisid asjad Jugoslaavias – ka Daytoni leppeid tehes kanti hoolt, et föderatsiooni osade omavahelised piird jääksid paika; ainult Kosovost sai väljapääsmatuse sunnil tänini paljudes ambivalentseid tundeid tekitav erand.
Teine geopoliitilise iseloomuga printsiip tuli lavale 1990. aastate lõpul, kui Euroopa Liit ja NATO oma laienemispõhimõtteid sõnastasid. Selle kohaselt on igal riigil õigus ise valida oma tulevikku ja liituda – kui ta kvalifitseerub – nende organisatsioonidega, millega ta ise soovib. Reaalses elus asjad mõistagi alati niisama lihtsad ei olnud. Palju on üritatud mõningaid riike mõningatesse organisatsioonidesse kasvõi läbi nõelasilma sisse tõmmata ja teisi iga hinna eest väljas hoida. Ent intellektuaalse põhimõttena ülaltoodut ei vaidlustatud, mitte keegi ei NATOs ega Euroopa Liidus ei ole püüdnud tulla lagedale alternatiivse paradigmaga.
Ning kolmandana on – samuti juba alates 1975. aastast – Euroopa elu suunanud arusaam, et inimõigusi ja vähemuste õigusi tuleb austada ja kaitsta.
Päris elu mõistagi ei toimu taolises destilleeritud ruumis, kus kõik abstraktsed õilsad põhimõtted saaksid üheaegselt probleemivabalt kehtida. Ka need kolm printsiipi on omavahel korduvalt vastuollu läinud ja arvete klaarimise käigus räsida saanud – näiteks Kosovo ju sündiski siis, kui vähemuse õigused läksid lahendamatusse vastuollu riigipiiride puutumatuse põhimõttega ning esimene jäi peale. Aga laias laastus on need siiski olnud need aluspõhimõtted, millest mööda ei pääse, mille juurde naastakse ja millest lähtudes otsitakse lahendust, kui elu läheb keerukaks.
Venemaa suhtumine neisse kolme printsiipi on alati olnud valikuline. Neist esimest – riigipiiride puutumatust ning riigi siseasjadesse sekkumise lubamatust – on Moskva alati tulihingeliselt toetanud ja pühaks pidanud. See on olnud tema välispoliitilise ilmavaate alus, sellest on lähtunud Kremli poliitika terve külma sõja järgse perioodi vältel. Just siin on peitunud Venemaa ja Lääne peamiste välispoliitiliste lahkarvamuste juured: olgu tegu siis suhtumises Iraaki, Kosovosse, Süüriasse või ka Ukraina oranži revolutsiooni, mida Moskva tõlgendas Lääne sekkumisena Ukraina siseasjadesse.
Kontrastiks, teine “geopoliitiline” ilmkorra alustala – riikide õigus valida endale liitlasi ja organisatsioone – ei ole Moskva silmis iialgi populaarne olnud. “Mõjusfääri” kaotust on raske olnud alla neelata isegi paljudel vene liberaalidel, rääkimata muudest. Ent pärast president Jeltsini 1997. aastal tehtud kohmakaid diplomaatilisi katseid tõmmata NATO laienemise “punane joon” Leedu-Poola piirile ei ole Venemaa seda põhimõtet ka ümber sõnastada üritanud, vaid on lihtsalt “sobimatutele” NATO-kandidaatidele sihikindlalt kaikaid kodaraisse üritanud sokutada.
Mis puudutab inimõigusi ja vähemuste õigusi, siis ka neid ei ole Moskva kunagi sõnaselgelt vaidlustanud – kaugel sellest. Ent reaalselt on need vähemalt alates NSV Liidu lõpust võtnud sisse sekundaarse positsiooni geopoliitiliste põhimõtete teenistuses. Olenevalt olukorrast Moskva kas näeb inimõigusi ja vähemuste õigusi ohtlikuna kui ettekäänet sekkuda riikide siseasjadesse või, vastupidi, võimalusena takistada mõnede riikide “vales suunas” kulgevat geopoliitilist teekonda. Tšetšeenid ja Kosovo albaanlased kuuluvad esimesse kategooriasse. Üle maailma laiali olevad venelased kuuluvad teise kategooriasse.
Aga Gruusia, tahavad tõenäoliselt praeguseks juba paljud kärsitult küsida. 2008. aasta Gruusia sõjaga ning Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamisega Venemaa ju juba rikkus kõiki eelnevaid põhimõtteid, sealhulgas talle endale tähtsaid? Mille poolest on Ukrainas ja Krimmis toimuv teistmoodi ja tähtsam kui Gruusiaga juhtunu?
Kõikehõlmavat vastust sellele küsimusele veel anda ei saa. Selle artikli kirjutamise ajal pole veel selge, milline on Moskva lõplik plaan Krimmi ja Ukrainaga, mis täpselt seda motiveerib, kui kaugele ning milliseid vahendeid kasutades Moskva läheb. Ent ma usun, et peamise erinevuse Gruusia sõja ja Ukrainas toimuva vahel võib juba sõnastada küll. Gruusias Venemaa rikkus reegleid, aga ei vaidlustanud neid. Ukrainas esitab Venemaa otsese väljakutse reeglitele endile, teisisõnu – kogu külma sõja järgsele Euroopa korrale ning seda kujundanud põhimõtetele.
2008. aastal Moskva “tegi sohki,” et peatada Gruusia teekond NATOsse (mis õnnestus, vähemalt mõneks ajaks) ning saavutada režiimimuutus Tbilisis (mis pole täiel määral õnnestunud tänini, võimuvahetusest hoolimata.) Ent Venemaa nägi suurt vaeva, et luua oma agressioonile teatav õigustav ning rahvusvaheliste tavadega sobituv kontekst. Selle jaoks oli hädavajalik meelitada Gruusia esimesena ründama. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamine ei olnud eesmärk, vaid sundkäik, millele Vene välisministeerium oli vastu – ning hiljem on minister Sergei Lavrov pidanud andma endast parima, selgitades, kuidas Abhaasia on täiesti eriline juhtum, mille tunnustamine sobib olemasoleva rahvusvahelise õigusega ideaalselt hästi.
Ukrainas ei näinud Venemaa kontekstiga enam mingit vaeva. Plaanidega küll – Krimmi hõlvamise sõjaline kava oli selgelt ammu välja töötatud, logistiline kontekst ja rollijaotus samuti paigas, aga ettekäänete usutavusele ei ole mitte mingit rõhku pandud: Krimmi võimuvahetus toimus selgelt ja ühemõtteliselt sõjaväe kontrolli all; referendum oli selgelt õiguslik farss, jutt venelaste kaitsmisest selgelt vaid sõnad. Venemaad ei huvita, kas maailm usub tema versiooni sündmustest. Tegelikult ta pigem tahabki, et ei usutaks.
Sest mis on toimuva tegelik motivatsioon? Tavatarkus ütleks, et Moskva tahab saavutada kontrolli Ukraina üle ning kasutab Krimmi vahendina. Ent lähemalt vaadates ei tundu see olevat kogu tõde ega isegi mitte peamine osa sellest. Kontrolli Ukraina üle olnuks palju lihtsam saavutada muude vahenditega. Janukovõtši kukkumise järel võimule tulnud valitsus on nõrk; ta on küll juriidiliselt legitiimne, ent ei esinda ühiskonda nii, nagu peaks. Moskval olnuks imelihtne selle liikmeid üksteise vastu välja mängida, ära osta, šantažeerida, jne. Moskva saanuks Krimmi ja suure osa idaregioonidest muuta haldamatuks ka ilma rahvusvahelist õigust rikkumata. Lõppeks, Moskva saanuks algatada Krimmis referendumi ning kasutada seda survevahendina Kiievile ja Läänele. Ent Moskva ei ole teinud midagi sarnast. Ta on olukorda järjest eskaleerinud, tegemata ühtegi reaalset katset peatuda ja eskalatsioonist kasu lõigates oma tingimustel kokkulepet otsida.
Kui Moskva tahtnuks lihtsalt Ukrainat, siis olnuks loogiline hiljemalt märtsi esimesel nädalal läbirääkimistele minna ning kasutada hirmunud ja peatut Läänt Kiievile surve avaldamiseks. Sel viisil olnuks Kremlil võimalik saada oma tahtmine ilma maailmakorra alustalasid kõigutamata: Krimmist saanuks taas üks õnnetu tunnustamata riik, ülejäänud Ukrainale oleks peale surutud föderaalne riigikord, kõik oleks olnud nördinud, aga neelanud selle mõne aja pärast alla. Ent Moskva ei valinud seda võimalust, vaid eskaleeris edasi – tuues väed Ida-Ukraina piiride taha, tunnustades Krimmi iseseisvust, algatades Krimmi inkorporeerimise Venemaa koosseisu…. (täitke lüngad kõigega, mis on juhtunud pärast esmaspäeva lõunat.)
Siit järeldub ainult üks. Venemaa ei taha lihtsalt Ukrainat. Ta tahab lisaks saata ka sõnumit: sõnumit, et riikide vaba geopoliitilist otsustusõigust soosiv maailmakord on talle vastuvõetamatu ning ta ei kavatse enam rohkem vastupidist teeselda. Moskva nõuab – mitte veel otsesõnu, aga väga selgelt – geopoliitiliste mõjusfääride kui Euroopa elu korraldava ning 1990. aastatel ajalukku pagendatud printsiibi taaslegitimeerimist.
Kurbirooniline on sellelt taustalt vaadata tagasi Gruusia konfliktile ja selle õppetundidele. Mitmed inimesed Läänes ütlevad täna, et Venemaa pääses pärast Gruusiat liiga kergelt: karmima käega tulnuks talle selgeks teha, et niisugused avantüürid on lubamatud. Moskvas suure tõenäosusega mõeldakse, et Lääs ei saanud 2008. aastal mitte midagi aru. Kõvemini ja selgemini tulnuks öelda, et ärge trügige oma organisatsioonide, väärtuste ja normidega meie mõjusfääri!
Mis saab edasi? Sellele on taas kord liiga vara vastata. Me praegu veel ei tea, kuidas täpselt reageerib Lääs: kas pärast esialgset protestiprahvatust lepib Venemaa seatud tingimustega või asub vastu võitlema. Kui võitlema, siis kas tõsiselt oma (idealistliku) maailmakorra nimel või pelgalt oma mõjusfääri eest? Need on erinevad asjad, kuigi praktilised implikatsioonid võivad kohati kattuda. Me ei tea, millega järgmisena vastab Venemaa, ning millised soovimatud ja plaanimatud kaasnähtused sellel kõigel olema saavad.
Aga kuna leheruumi veel pisut on, siis ma pakun allpool ühe võimaliku nimekirja asjadest, mis – lisaks maailmakorrale – Ukrainas manifesteerunud kriisist ühel või teisel viisil mõjutet saada võivad.
Esiteks, kõige ilmsem: Ukraina. Ukraina jaoks on praegu kaalul kõik: tema piirid, riigikord, valitsemistava, geopoliitiliste valikute olemasolu või puudumine. Ning, mis minu arvates samuti väga oluline – rahvuslik iseloom. Alates 20. veebruarist, mil Kiievis suri kümneid inimesi, oli selge, et see kogemus saab osaks rahvuslikust mälust ja omamüüdist. Sellele hakatakse tulevikus viitama, nagu Eestis viidatakse Vabadussõjale või 1939. aastale. Selle õppetundidest – nii nagu neid mõistetakse – püütakse õppida, nii kuidas osatakse. Järgnevad päevad ja nädalad on sellele formeerivale kogemusele uusi ja komplitseerivaid kihte ainult lisanud. Isegi kui Ukrainal õnnestub väljuda praegusest kriisist vanades piirides – mis on vähetõenäoline –, siis on ta ikkagi uus riik, dramaatilise kogemuse vormitud iseloomuga. Ning ilmselt ei pea ütlema, et see, kas Läänel õnnestub Ukrainat arvestatavalt aidata või mitte, hakkab kujundama Ukraina suhet Läände.
Teiseks, Lääs ise. Viimastel nädalatel on Ukraina küsimus tõusnud president Obama tähelepanu sfääri, ent laias laastus on USA olnud distantseeritud: tema tähelepanu on mujal ja tal puudub selge strateegia Ukraina ning kogu postnõukogude ruumi suhtes. Kas Ukraina kriis toob USA tagasi Euroopasse? Mitte üksnes relvade, vaid ka intellektuaalse energiaga? See on võimalik, aga mitte garanteeritud. Selge tundub olevat, et isegi kui nii peaks juhtuma, langeb suur osa edasisest strateegiast ja tegevusest siiski Euroopa Liidu õlgadele. Olles seni olnud tehnokraatlik heaoluprojekt USA tuumavihmavarju kaitse all, peab Euroopa nüüd kujundama endale geopolitilise identiteedi ning valima vahendid selle teostamiseks. See on suur ülesanne, milles on lihtne läbi kukkuda. Aga kui me õnnestume, siis tõenäoliselt muudab see paljusid asju Euroopas: erinevate riikide panust ja oskaalu, erinevate liidritüüpide vajalikkust ja populaarsust, jne, jne. See saab olema üks uus Euroopa, kus me elame.
Palju on kaalul ka kogu ülejäänud postnõukogude ruumi jaoks. Riigid, kes lootsid allkirjastada assotsiatsioonilepped Euroopa Liiduga, ei tea enam, kas nad saavad seda lubada või on see liigne luksus: nad jälgivad hoolega, kas ja kuidas õnnestub Euroopal kaitsta euroopalikke valikuid oma naabruses. Ning teised riigid, kes seisavad Euraasia liidu nimekirjas, tunnevad tõenäoliselt üha suuremat kõhedust oma seotusest Venemaaga. Ent see ei peaks Euroopa-meelsele leerile andma erilist põhjustrõõmustamiseks. Ellujäämisstrateegiad, mida need riigid olude sunnil valivad, ei pruugi olla head mitte kellelgi: ei nende enda ühiskondadele, Venemaale, meile ega rahule Euroopas.
Venemaa jaoks on kaalul peaaegu sama palju kui Ukraina jaoks. Samuti nii piirid, riigikord kui välispoliitiline iseloom. Elu on näidanud, et ekspansionism toodab ekspansionismi. Jõuga omandatud territooriumi “kaitseks” läheb alati vaja järgmist maalappi – kuni meri või keegi tugevam vastu tuleb.
Paljud praegu küsivad, milline saab olema Venemaa järgmine sihtmärk; ning paljud osundavad sõrmega Balti riikidele, kuna Eestis ja Lätis on suur vene vähemus. Ma ei arva, et see seos peaks olema nii automaatne – on ju selge, et “venelaste kaitsmine” on nii Ukraina konfliktis kui Venemaa kõigis eelnevates  avantüürides olnud vaid käepärane ettekääne, reaalne põhjus on alati mingi teine.
Vaadates aga, kuidas Kreml üritab ühiskonda mobiliseerida konservatiivsete ja natsionalistlike väärtuste umber – ning vaadates, kui hõlpsalt suur osa ühiskonda sellega kaasa läheb – ei saa sajaprotsendiliselt välistada, et kunagi saabub tõesti päev, mil “Vene alade” ja vene inimeste Kremli krooni alla kogumine muutubki raalseks eesmärgiks. Putini fraas venelastest kui “maailma suurimast jagatud rahvast” tekitab selles kontekstis külmavärinaid.
Niisugune poliitika lõppeks arvatavasti Venemaa krahhiga, aga vahepeal juhtuks väga palju väga koledat. Sestap on ülioluline, et selline ekspansionism vaibuks eos. Ning et “kaasmaalaste” kaitse kui õigustus invasiooniks saaks igaveseks delegitimiseeritud – ja seda mitte ainult põhjusel, et “kaasmaalasi” keegi ei kiusa, vaid ka põhjusel, et isegi kui kiusaks, poleks see põhjus sõjaks. (Vahemärkusena: tundub, et suurtest Euroopa riikidest adub just Saksamaa olukorra tõsidust enim. Miks? Võib-olla meenus neile midagi tuttavlikku minevikust…)
Ekspansionism ja sellega kaasnev muudavad Venemaad aga ka sisemiselt. Teisitimõtlevatel häältel on üha raskem end kuuldavaks teha, poliitika mõjutamisest rääkimata. Lääne sanktsioonid, mis sunnivad inimesi valima võimulähedase töökoha ja Lääne pangaarve vahel, süvendavad paraku seda lõhet veelgi. Paljud venelased, kes ei taha jääda marginaalseks dissidendiks omal maal, lihtsalt emigreeruvad. Piirid on ju lahti. See aga tähendab, et kui Putini režiim kord kukub, on ühiskonnast puudu terve see kiht, kes tõusis nii Venemaal kui ka Eesti 1990ndate alguses uueks riikiloovaks eliidiks. See omakorda tähendab, et erinevalt praegusest Ukrainast, ei pruugi Venemaal olla enam inimressurssi, millega ühel päeval katsetada demokraatia teist tulemist.
Ja viimaseks: see kõlab pateetiliselt, aga kaalul on tõe kui sellise saatus. Kas tõde on midagi tõsist, millega peab arvestama, olgu ta milline on? Või saab tõest asi, mis on alati relatiivne ja mida igaüks poliitilistel põhjustel väänab, kuis tahab ja oskab? Horisondil terendab antiutoopia…