Jäta menüü vahele
Nr 3 • Detsember 2003 29. detsember 2008

Vabadusest väsinud Venemaa ja meie

Kas Venemaa on demokraatlik riik? Mil määral ja mis suunas on ta muutunud, võrreldes Nõukogude Liidu ajaga? Kuhu ta edasi liigub?

Kadri Liik
Kadri Liik

Diplomaatia endine peatoimetaja

Et neile Läänt pikalt kummitanud küsimustele vastuseid leida, tuleb eraldi vaadelda kaht lääneriikides enamasti koos esinevat asja: vabadusi ja demokraatiat. Nende lahutamisel on näha, et just vabaduse, nõukogude inimese jaoks täiesti uskumatu hulga vabadust on venelased Brežnevi ajaga võrreldes saanud küll. Vabaduse omada asju, autosid, kortereid, raha – tõelist raha, valuutat! – ja firmasid. Vabaduse reisida ja emigreerida. Vabaduse valida duumavalimistel kahekümne partei ja restoranis saja kahekümne toidu vahel.

Kui kord küsisin kirjanik Vladimir Sorokinilt, mis tema meelest on 1990. aastate jooksul muutunud, siis ütles ta, et kaua nälginud Venemaa on end täis puukinud, igas mõttes kõike õginud ja ägab nüüd kõhuvalu käes.

See võrdlus hõlmab ka venelaste suhtumist vabadustesse. Ka neist on inimestel idapiiri taga kohati “kõhuvalu” ning neil pole midagi selle vastu, et vabadust oleks vähem ja “korda” rohkem. Ja neid võib mõista, sest tõesti, koos meeldivate vabadustega tulid ka ebameeldivad nagu vabadus liikluseeskirju eirata, kaaskodanikul karistamatult nahk üle kõrvade tõmmata, vabadus varastada ja isegi tappa. Miilitsaorganite allakäiku arvestades oli vahelejäämise oht tühine ja peaaegu alati oli võimalik end altkäemaksu abil vabaks osta.

Üldse, raha eest, mis NSV Liidus ei maksnud suurt midagi, hakkas korraga saama kõike – sealhulgas poliitilist mõjuvõimu. USA politoloog ja diplomaat Thomas Graham on pidanud NSV Liidu ja tänapäeva Venemaa kõige põhimõttelisemaks vaheks just seda, et kui NSV Liidus pidi pea kõigist hüvedest osasaamiseks kuuluma võimul klanni ehk nomenklatuuri hulka, siis nüüd on see kanal kahesuunaline. Ka raha ehk siis potentsiaalseid hüvesid evivad inimesed võivad oma omandi konverteerida võimuks, olgu siis formaalseks või mitteformaalseks.

Või vähemalt võisid. Oligarh Mihhail Hodorkovski vangisattumine annab märku, et enam ei pruugi see nii olla. Hodorkovski püüdles just nimelt tükikest poliitilist mõjukust, rahastas selle nimel mitmeid parteisid. Ning just nimelt raha võimuks konverteerimise otsustas Putini järel võimule tulnud uus pagunikandjatest nomenklatuur Hodorkovskile võimatuks teha. Veel enam, Vene politoloogide hinnangul tahab uus nomenklatuur võimalikult suure osa majandusest hoopis oma kontrollile allutada. Kui Jeltsini ajal suunasid ärimehed poliitikat kaugelt üle mõistliku määra, siis nüüd tahab poliitiline võim juhtida äri, samuti kaugelt üle määra, mis ühiskonnale hea oleks. Ja ühiskond, millel vabadustest villand, ei protesteeri.

Paistab, et vähemalt praegu Putin tõelisele demokraatiale võimalust anda ei usalda. Ehk mõtleb ta ümber.

Nõukogude-järgse Venemaa arengut saabki tõlgendada kui vabaduste plahvatuslikku vallandumist keskvõimu nõrgenemise ajal ja nende hilisemat vähikäiku, kui ehmunud võim hakkas “korda” ihkava ühiskonna toel oma positsioone tagasi võitma. Demokraatiaga on kogu sellel protsessil vähe tegemist. Ühiskonna elukorralduse süsteemina ei ole see Venemaal õieti tööle hakanud; üksikud demokraatia elemendid on küll korraks lavale astunud, ent ainult selleks, et sealsamas kaduda või iseenese paroodiaks pöörduda.

Nii pole Venemaal tekkinud sõltumatut kohtusüsteemi. Selle on välistanud juba aeglane seadusloome (kuni möödunud aastani kehtis Venemaal pisut parandatud 1920. aastatel kirjutatud kriminaalkoodeks, mis kohtu sõltumatusele rõhku ei pannud ja koondas praktiliselt piiramatu võimu prokuröri kätte). Samuti kaadripoliitika: kohtunikel, kes osutusid “ebamugavaks”, kanavargusest olulisemate asjade üle enam õigust mõista ei lastud. Tülikate isikute trellide taha saatmiseks ettekäänete leidmine valmistab Vene võimudele praegu vähe peavalu, ent Lääne kohtud lükkavad Moskvast tulnud väljaandmistaotlused üksteise järel tagasi.

Demokraatliku ühiskonna olulisematest koostisosadest on Venemaal tõeliselt toiminud vaid vaba meedia, seda ajavahemikus 1991 – 1996. Siis aga hülgas meedia ise oma vabaduse, hakates teadlikult ebaeetilisi võtteid kasutades Boriss Jeltsinit teist korda presidendiks tõstma, põhjuseks küll mõistetav kartus kommunistist vastaskandidaadi ees. Meediaomanikeks tõusnud oligarhid nägid, mida nende omand suudab, ja hakkasid seda oma äritülides innukalt ära kasutama. See tähendas meediavabaduse surma. Kuni Putini tulekuni jäi alles veel vaid teatav paljuhäälsus. Putini käes on aga ajakirjanduse riigile allutamine edenenud mühinal, nii et arvatavasti saab sellega varsti ühele poole.

Ka valimised, mida paljud võtavad demokraatia toimimise tõendina, ei suuda Venemaal tegelikult täita oma rolli – anda ühiskonnale võimalust võimu uuendamiseks. Meediamanipulatsiooni, rahastamist ja teisi administratiivhoobasid kasutades on võim loonud olukorra, kus ta kontrollib valimistulemusi. Demokraadist endine duumasaadik Anatoli Šabad on uues asjakorralduses näinud nõukogudeaegse süsteemi täiustatud varianti: “Praegune süsteem tagab õige inimese valimise paljude, mitte enam ühe kandidaadi hulgast.”

Kui pedantne olla, võib öelda, et pärast Asutava Kogu valimisi 1917. aastal ei ole venelased oma riigi juhti vabalt ja ausalt valida saanud. Vabalt ja ausalt valiti 1991. aasta suvel Venemaa presidendiks Boriss Jeltsin, ent tol ajal polnud Venemaa veel iseseisev riik. 1996. aasta ja 2000. aasta valimisi vabadeks ja ausateks enam pidada ei saa. Vabad olid ehk 1993. aasta duumavalimised, ka 1995. aasta omad polnud veel korralikult võimu kontrolli all. Alles 1999. aastal tagas manipulatsioon ka duumavalimistel efektiivse tulemuse. Samas ei saa duumat kuidagi kahtlustada Vene riigi juhtimises.

Täna, mil järjekordsete duumavalimisteni on jäänud kaks päeva ja presidendivalimisteni kolm kuud, ei ole mingist sisulisest valikuvabadusest mõtet rääkidagi. Olukorras, kus kontrollialune meedia edastab ühiskonnale üha virtuaalsemat pilti elust, vaikides maha nii mõnegi tõsise probleemi, puhudes aga suureks uudiseks presidendi tühisemadki tseremoniaalsed kohtumised, ei ole võimule tõsist väljakutset esitada võimalik.

Väljakutsujaid pole ka eriti näha. Poliitilised parteid, mis sisulisest vastutusest ilma jäetuna ei ole ei võimu teostades ega tõsist opositsiooni pakkudes saanud parteidena areneda, jäävad järjest verevaesemaks. Kremli poolt loodud teenistusvalmid rühmitused nagu Ühtne Venemaa, mille liikmetest koosnev hall inimmass uues duumas eeldatavasti valdavaks saabki, ei vääri üldse partei nime.

Olemas on elujõulisi kodanikuühendusi, ka tõelisi kodanikuühendusi, mitte Kremli loodud petukaupa nagu pioneeriorganisatsiooni taaskehastus Koosminejad. Nendest ei ole aga suures poliitikas vähemalt praegu veel asja.

Nii juhtuski, et suurärimeestest, kelle poliitiline mõjukus on aastaid Venemaa demokraatiaks arenemist takistanud, sai korraga üks väheseid jõude, mis püüdis eks-KGB-lastest koosnevale uuele nomenklatuurile pakkuda mingitki vastukaalu. Tõelisele demokraatiale omaste tasakaalustavate institutsioonide puududes oli ka telgitaguste mõjugruppide pakutud konkurents parem kui mitte midagi. Oli olemas vähemalt mingigi, kas või vääral viisil pisutki heterogeenne keskkond, kus ideed ja algatused said konkureerida. Hodorkovski trellide taha minek võib selles konkurentsis panuseid tõsta, tõenäolisem on aga, et läheb vastupidi: oligarhide vastukaal kaob ja üha monopoolsem võim koondub pagunikandjate klanni kätte.

Mida tähendab see kõik Vene välispoliitikale, Venemaa suhtele maailmaga?

Tuleb tunnistada, et siiani on Lääs Putini tekkivast võimumonopolist kasu lõiganud. Nii näiteks ei oleks välispoliitika läänesõbralikumaks pööramine, millega Putin 2001. aastal suhteliselt valutult toime tuli, Jeltsini-aegsel kaootilisel ja paljuhäälsel Venemaal võimalik olnud. Selge nägemuse puudumine ja koduste gruppide vahel laveerimine põhjustas Jeltsini välispoliitika ebajärjekindluse; rahvusvahelises suhtluses jagas Moskva tol ajal naeratusi ja ähvardusi peaaegu võrdselt igas suunas (tõsi, näiteks Eestile jagus põhiliselt ainult viimast).

Putin läks 2001. aastal USA-le toetust avaldades vastuollu suure osa Vene poliitilise eliidi, analüütikute ja omaenese pagunikandjatest toetajaskonna meelsusega. Ning… ei juhtunudki midagi. Vene välispoliitikat ümbritsev lobisevate oportunistide armee õppis püüdlikult ära uue retoorika ja hakkas seda kuulutama: “USA on meie liitlane sõjas terrorismiga! Muide, terroristid ründasid meie elumaju enne kui New Yorki… Saage aru, et terroristide toetajate vastu lihtsalt tuleb vahel ennetavaid lööke kasutada.”

Ega Lääs seda lapsikult ja demagoogiliselt USAd ahvivat retoorikat puhta kullana ei võta, ent kuni päris viimaste sündmusteni – nimelt Vene-ELi piinliku tippkohtumiseni Roomas ja senaator John McCaini kõneni USA Senatis – pole mõjukad inimesed vaevunud Moskva demagoogiat ka paljastama. Mitmel rindel Venemaa toetust vajades on Lääs eelistanud head nägu teha ja mitmele Venemaa soovile vastu tulnud, nii näiteks on USA kuulutanud mitu tšetšeenide rühmitust terroristlikuks.

Kas see pragmaatilisusel ja viisakal teesklusel põhinev Venemaasse suhtumine jääbki nüüd kestma? Julgen siiski pakkuda, et mitte kauaks.

Paradoksaalsel moel saab takistuseks Venemaa enese püüd näidata ennast demokraatlikuna. Kui Venemaa oleks nagu Hiina, siis ta saaks Läänega ka suhelda nagu Hiina – pragmaatiliselt, aktsepteerides, et ollakse eri sorti riigid. Ent Venemaa väidab, et on demokraatlik, ja püüab demokraatlikke riike koondavatesse organisatsioonidesse sisse saada – ning see jääb pidevaks konfliktide allikaks.

Kõrvale võib jätta asja hinnangulise külje, selle, et demokraatia on “hea”, teised ühiskonnakorraldused “halvad” ja vähese demokraatia pärast on Venemaa alaväärtuslik. Asi on selles, et mittedemokraatlikuna ei sobi ta puhtsisuliselt demokraatlike riikide organisatsioonidesse.

Heaks näiteks on probleemid, mida Venemaa toob kaasa Euroopa Nõukogule. Kuna Venemaa ei kuula ENi soovitusi inimõiguste asjus, vaid nimetab neid poliitilisteks süüdistusteks, siis on Euroopa valiku ees, kas minna Venemaaga tülli või vaikida maha omaenese standardid. Ebamugav on nii üks kui teine.

On võimalus püüda Euroopa Inimõiguste Kohtu abil Venemaal pisut korda luua, ent ka iga Moskvale ebasoodne kohtulahend pälvib ju süüdistuste tulva. Lisaks pole Euroopa kohtul võimu oma otsuseid jõustada, Moskval on tegelikult vabadus neid mitte täita. Ning tagatipuks on kohtu “läbilaskevõime” kalkuleeritud arvestusega, et Euroopa Nõukogu liikmesriigid on demokraatlikud, valdav hulk kodanikke saab oma riigi kohtus õiguse kätte ja Euroopasse tulevad seda otsima vähesed. Vähem demokraatlike riikide kodanike kaebused ujutavad kohtu lihtsalt üle – nagu türklaste muredega ongi juba läinud.

Lisaks kirjeldatud praktilisele poolele on Läänel loomulikult ka poliitilisi põhjusi Venemaal toimuvat vabaduste vähenemist mitte ignoreerida. Läänes ju toimuvad valimised ning Venemaa suhtes silma kinnipigistamine teeb võimulolija vastastele kergesti rünnatavaks.

Tegelikult on Venemaal valida, kas hakata kohe demokratiseeruma – ja nüüd juba tõeliselt, mitte mängult – või mitte hakata ja tulemusena kunagi taas kokku kukkuda.

Pealegi Venemaa ju muutub. Ühiskondlikel protsessidel on oma dünaamika: kui on öeldud A, siis järgneb ka B. Nii nagu Mihhail Gorbatšovil ei õnnestunud plahvatuslikult pealetungivatele vabadustele piiri panna enne, kui need NSV Liidu hävitasid, nii ei pruugi ka Putini Venemaa vabaduste vähendamisega poolel teel peatuda, isegi kui Putin seda tahaks. Midagi võib päästa ehk vaid Venemaale põliselt omane haldussuutmatus.

Kui kaua aga on Moskva välispoliitiline, kohati näilik läänesõbralikkus ühitatav vabaduste vähenemisega kodus? Kas pole varem või hiljem määratud naasma kui mitte külm sõda, siis külm rahu?

Mõistagi ei saa ka Putini ja pagunikandjate Venemaa olla igavene. Riik on elujõuline, kui ta saab mõjutusi kogu ühiskonnast; kui võim koondub ühe klanni kätte, siis see degenereerub, maailmataju muutub ebaadekvaatseks ning selle põhjal tehtud hinnangud ja otsused ebapädevaks.

Nomenklatuurikeskse mõtlemise ja info hankimise väärastumist on hästi kirjeldanud NSV Liidu üks viimaseid välisministreid Aleksandr Bessmertnõhh, kui ta rääkis, kuidas NSV Liit “kaotas” Ida-Euroopa. “Meil ju polnud seal õigeid, diplomaatidest suursaadikuid,” kurtis ta. “Olid parteilased, kes suhtlesid kohalike parteilastega, ja viimased ei tahtnud Moskvale näidata, et neil oli mingeid probleeme. Pisut rohkem teadis olukorrast ehk KGB, aga neil olid omad mõtlemisvead – nemad otsisid, kas Solidarnosti taga on USA või Inglismaa, nad ei olnud nõus uskuma, et poolakad võiksid ise midagi teha.”

Tegelikult on Venemaal valida, kas hakata kohe demokratiseeruma – ja nüüd juba tõeliselt, mitte mängult – või mitte hakata ja tulemusena kunagi taas kokku kukkuda. Paistab, et vähemalt praegu Putin tõelisele demokraatiale võimalust anda ei usalda. Ehk mõtleb ta ümber. Aga seni on meie ees küsimus, millal ja milline tuleb see kokkukukkumine ning mis jõuab juhtuda enne seda.

Seotud artiklid