Uut presidenti oodates
Kui novembrikuu Diplomaatia teie lugemislauale jõuab, siis peaks uue Ameerika presidendi nimi juba mitu päeva teada olema. Minule aga, kes ma esmaspäeval enne numbri trükkisaatmist neid ridu kirjutan, on see veel mõistatus. Niisiis on Diplomaatia seekord sattunud ajastamise ohvriks: pole mõtet kirjutada sellest, kes valimised võiks võita, sest teie teate vastust juba niigi.
Pole ka võimalik lahata uue presidendi häid ja halbu omadusi, sest artiklite kirjutamise ajal polnud veel selge, kas juttu tuleks teha John Kerryst või George W. Bushist – rääkimata juba sellest, et valimiskampaania seisukohtade põhjal ei ole peaaegu üldse võimalik otsustada, milline president saaks esimesest või mismoodi muutuks uuel ametiajal teine. Lubas ju George W. Bush 2000. aastal, et tema juhtimisel saab ameeriklastest “alandlik, ent tugev rahvas”. Reaalsus, mille 2001. aasta 11. septembril pilvelõhkujatesse sööstnud Boeingud kohale tõid, oli teine: nõnda arrogantset, nii diplomaatias kui tegudes mütsiga löövat Ameerikat pole ammu nähtud.
Kuigi Diplomaatia, samuti vist teisedki Eesti lehed, ei hakka üht või teist presidendikandidaati toetades USA siseasjadesse sekkuma, võib lühikese verdikti Bushi esimesele ametiajale siiski anda. Paljud tema teod tekitasid poleemikat, ent mis oli tegelikult viga, mis mitte?
2001. aasta sissetung Afganistani ei olnud viga. Oli selge, et pärast kõike juhtunut ei saanud Osama bin Ladenile jätta rahulikku pelgupaika, kust edasisi rünnakuid sepitseda. Ent Afganistanis võetud vangide hoidmine Guantanamo baasis sisuliselt legaalses vaakumis on asi, mida suurriik tulevikus ilmselt sügavasti häbeneb.
Erinevalt Afganistanist on Iraagi sõda väga paljude hindajate silmis suur viga, kuna see on viinud palju elusid, toonud, vähemalt ajutiselt, ebastabiilsust, ja baseerus, nagu praeguseks vist selge, ekslikel luureandmetel. Tõsi, see viimane on siinkirjutaja meelest asi, mis tuleks Bushile andeks anda. Me kõik sõltume andmetest, mis meil on, ja ekslikuks osutuvad need paraku vahel ikka. Avastused, mis tehti Iraagi massihävitusrelvade kohta 1991. aasta Lahesõja ajal, lubasid oletada halba. Ent… ka see halb oleks võinud veel aasta või kaks oma karistust oodata. Selle aja jooksul saanuks USA muretseda sõjale diplomaatilist toetust – mis, tõsi, nõudnuks teistsugust suhtlemisstiili kui Bushi oma – ning, mis veelgi tähtsam, jõudnuks valmistada korraliku plaani sõjajärgseks ajaks. Just selle viimase täielik puudumine oli Bushi ametiaja traagilisim viga, mis on läinud kole kalliks maksma – ja kogu arve pole veel kaugeltki käes.
Samas on Eesti nagu enamik Euroopa riike nüüd USA liitlane NATOs. Liitlasi tuleb aidata ka siis, kui nad on teinud vigu. Oleks ju meiegi tahtnud, et aastail 1939-1940 oleks keegi meid aidanud, kuigi Konstantin Päts tegi suuri vigu? Seega ei jää muud üle kui loota, et uuel USA presidendil, mis ka ei oleks tema nimi, saab olema senisest targem poliitika ja tundlikum diplomaatia, mis teeb liitlastele, sealhulgas Eestile, liitlane olemise lihtsamaks ja tulemuslikumaks.