Janusz Bugajski
Janusz Bugajski juhib Ida-Euroopa uuringuid USA mainekas mõttekojas Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuses (CSIS).
Varem on ta töötanud mitmetes USA valitsusasutustes konsultandina, samuti aga olnud Münchenis Raadio Vaba Euroopa analüütik.
Tema sulest on ilmunud veel mitmeid raamatuid ja artikleid, mis lahkavad valdavalt IdaEuroopa ja Venemaa probleeme.
Oma raamatus kirjeldate meetodeid, mille abil Venemaa püüab saavutada kontrolli Ida-Euroopa, eeskätt oma naaberriikide üle. Miks on Venemaa siiski osutunud küllaltki ebaedukaks? Balti riigid on astunud NATOsse ja Euroopa Liitu, Ukrainas toimus Oranž revolutsioon. Miks ei ole Venemaa suutnud neid arenguid takistada?
Venemaa suhtelisel ebaedul on kolm peamist põhjust. Esiteks, kuigi Moskva on säilitanud oma imperialistlikud ja ekspansionistlikud eesmärgid, ei ole ta enam piisavalt võimas, et domineerida kõigi oma naabrite üle. Teiseks ei saa Kreml kasutada sõjalisi instrumente, vähemalt mitte varjamatult, kuivõrd sellele võiks järgneda Lääne reageering, mis viiks Venemaa isolatsiooni. Ning kolmandaks, julgus ja sihikindlus, mida Kesk- ja Ida-Euroopa riikide eliit ja avalikkus on ilmutanud end Moskvast distantseerides ja Lääne institutsioonide suunas liikudes, on samuti paljud Kremli plaanid rööbastelt välja ajanud. Ent sellest hoolimata jätkab Venemaa oma pikaajalise välispoliitilise agendaga ning tema strateegia ja eesmärgid ei sõltu valimistsüklitest.
Kuivõrd hästi suudab Venemaa teie hinnangul mobiliseerida omaenese erinevaid institutsioone ekspansionistliku välispoliitika teenistusse? Venemaa siseelus langevad ju mitmed Kremli plaanid koordineerimatuse ning ahne ja ebaefektiivse bürokraatia ohvriks. Kas midagi sellesarnast võib täheldada ka Vene välispoliitikas?
President Putin on osutunud riigi tsentraliseerimises ja otsuselangetamise koordineerimises president Jeltsinist edukamaks, eriti osas, mis puudutab välispoliitikat. Ta on allutanud energiatööstuse, parlamendi ja teised välispoliitilise dimensiooniga eluvaldkonnad tugevale Kremli kontrollile, samuti on ta saavutanud võimu Vene regioonide üle ning kärpinud nende võimalusi ilmutada sõltumatut välispoliitilist initsiatiivi. On küll tõsi, et bürokraadid suudavad blokeerida või “lahustada” olulise osa majandus- ja struktuurireformidest, ent välispoliitika on tsentraliseeritum ja koordineeritum ning prioriteedid on seal kindlamini paika pandud.
Kuidas on Venemaa viimase viieteistkümne aasta sisepoliitilised lahingud mõjutanud tema välispoliitilist käitumist?
Jeltsini ajal vahel ikka juhtus, et välisministeerium ei olnud teadlik presidendi välispoliitilistest otsustest või siis pidi tema avaldusi korrigeerima – kaasa arvatud presidendi arusaama sellest, mis maal ta parajasti viibib. Ultranatsionalistlikud parteid ja parlamendiliikmed panid samal ajal Jeltsinile pahaks imperialistliku selgroo puudumist ja püüdsid teda kaasa haarata oma välispoliitilistesse initsiatiividesse.
Venemaa jätkab oma pikaajalise välispoliitilise agendaga ning tema strateegia ja eesmärgid ei sõltu valimistsüklitest.
Ka mõnedel oligarhidel tekkisid välispoliitilised sidemed, mis süvendasid Moskva hirmu, et energiapoliitika libiseb Kremli kontrolli alt välja. See oli peamine põhjus, miks Jukos maatasa tehti. Nüüdseks sisepoliitilised vaidlused enam Kremlile väljakutse esitajaid ei produtseeri ning olulist mõju neil välispoliitikale enam ei ole.
Kas võib väita, et on olnud aegu, kui imperialistlik välispoliitika on olnud tingitud teatavatest ärihuvidest (nii näiteks on väidetud, et 2000. aastal vallandunud Läti-vastaste propagandarünnakute taga oli Boriss Berezovski, kes tahtis õõnestada põhiliselt ja ennekõike Lukoili, mis transportis naftat läbi Ventspilsi sadama); teistel aegadel aga – näiteks praegu – on äri-inimesed sunnitud teostama riigi poliitikat, ükskõik, kas see langeb kokku nende ärihuvidega või mitte?
Kindel on, et Putin on otsustanud teha energiatööstusest riigi poliitika instrumendi, nii et gaasi- ja naftafirmad ei saa enam lõhkuda valitsuse plaane või riigi huve kahjustades omavahel võistelda. Sama kehtib teiste strateegiliste sektorite kohta, mis on tegevad välismaal.
Kuidas tõlgendate Venemaa praegust propagandakampaaniat Eesti ja Läti vastu, väiteid, et tegu on fašistlike riikidega, mis kiusavad vene vähemusi jne?
NSV Liidu kokkuvarisemisest saadik on Moskva järjekindlalt kasutanud selliseid argumente, et nõrgendada Eesti ja Läti iseseisvust, survestada nende valitsust ning diskrediteerida mõlemat riiki USA ja Lääne-Euroopa liidrite silmis, samuti selleks, et tõsta Balti riikidesse jäänud vene keelt kõneleva vähemuse poliitilist staatust. See propagandakampaania intensiivistub, kui Moskva soovib saavutada midagi konkreetset, näiteks enesele kasulikku lepingut. Samuti portreteerib Kreml Eestit, Lätit ja teisi selle piirkonna demokraatlikke riike “russofoobsete” ja “fašistlikena” selleks, et marginaliseerida neid ELis ning tõmmata tähelepanu kõrvale putinismi ühelt komponendilt varjatud fašismilt.
Millised võiksid olla efektiivsed meetmed Venemaa praeguse ekspansionismi ohjeldamiseks? Kas lääneriikide liidrid üleüldse mõistavad Venemaa eesmärke või oleks vajalik mõningane selgitustöö?
On mitmeid vastustrateegiaid, mida tuleks järjekindlalt teostada, nagu NATO edasine laienemine Gruusiasse ja Ukrainasse, koordineeritud pingutused demokraatia edendamiseks Valgevenes, Moldova taasühendamine ja Vene vägede sealt väljaviimine, lääneriikide ja nende institutsioonide hukkamõist Venemaa sekkumisele naaberriikides ning Venemaa poliitilise-, majandusliku-, luure- ja kriminaalse tegevuse omavahelise seotuse paljastamine.
Kahjuks jääb paljudel Lääne-Euroopa riikidel Venemaa adekvaatset mõistmist vajaka või eelistavad nad küüniliselt üle omaenese Euroopa Liidu partnerite peade Moskva autoritaarse liidriga tehinguid teha. Selline käitumine annab kõnekalt tunnistust ELi ühtse välis- ja julgeolekupoliitika läbikukkumisest.
Seotud artiklid
Lelde Luik: Liberaalset rahvusvahelist korda vaidlustamas? Aasia riikide reaktsioone Venemaa sissetungile Ukrainasse
Aasia riikide reageeringuid Ukraina sõjale iseloomustab ühine austus rahvusvahelise korra printsiipide suhtes. Samal ajal hoidutakse Venemaad otsesõnu hukka mõistmast, mis lääneriikide vaatest jääb arusaamatuks ebamäärasuseks. Kagu-Aasia riikide juhtumid illustreerivad, et läänelik narratiiv Ukraina sõjast pole universaalne.
NATO laienemine Venemaa valitseja välispoliitilises narratiivis
NATO liikmesuse välistamine või ka liikmesuse lubamine ei ole midagi, mida saab teha ühe liikmesriigi juht ainuisikuliselt, sest liikmeks võtmise üle otsustavad NATO riigid kollektiivselt. See kehtib nii Eesti kui ka Ukraina kohta.
Balti riigid loodavad Scholzi valitsuselt sammu edasi kaitses ja tagasi Venemaast
Liidukantsler Olaf Scholzi juhitav Saksamaa valitsus lubab tugevdada Euroopat ja suurendada tema strateegilist suveräänsust, soovides samal ajal jätkata dialoogi Venemaaga. Millised on Baltimaade julgeolekusoovid Scholzi valitsusele ja mida on võimalik reaalselt saavutada?
Mis läks valesti Emmanuel Macroni Vene-diplomaatias?
Kui Prantsusmaa president Emmanuel Macron soovib Euroopa välispoliitikas, sealhulgas Venemaaga suhtlemisel rohkem silma paista, siis kesk- ja idaeurooplastes võõristuse tekitamine pole selleks jätkusuutlik lahendus. Euroopa ühtsuse tugevdamiseks tuleks hüljata ebarealistlik eesmärk jõuda Vladimir Putiniga kokkuleppele uues Euroopa julgeolekukorralduses.
Kas Tokajev korraldas Moskva toetusel Nazarbajevi-vastase riigipöörde?
Samal ajal kui rahvusvaheline tähelepanu oli hõivatud Venemaa rünnakuga külma sõja järgse julgeolekukorralduse vastu Euroopas, näib Venemaa lõunatiival toimuvat tõeliselt pöördeline muutus. Kasahstani verise jaanuari hindamiseks ei ole piisavalt usaldusväärset infot, kuid eksitav oleks käsitleda juhtunut lihtsalt rahva võitlusena korrumpeerunud diktaatori vastu.
Kasahstani verine jaanuar ja võidujooks Kesk-Aasiale
Kasahstanis kaksikjuhtimise lõppemiseni viinud sündmustel on mitu kihistust, neist osa on tähtsad Kasahstanile, teised aga tervele piirkonnale, kus oma huvid on nii Venemaal, Hiinal, Euroopa Liidul, Indial, Türgil kui ka teistel riikidel.