juuli 29, 2008

Robert Kagan: Iraan vajab režiimimuutust

Robert Kagan soovitab suhtuda Iraani nagu kunagi NSV Liitu: pidada tuumaküsimustes läbirääkimisi, rünnata aga režiimi raadiosaadete, dissidentide toetamise ja teiste vanade tuttavate võtetega.

Robert Kagan soovitab suhtuda Iraani nagu kunagi NSV Liitu: pidada tuumaküsimustes läbirääkimisi, rünnata aga režiimi raadiosaadete, dissidentide toetamise ja teiste vanade tuttavate võtetega.


Robert Kagan

Robert Kagan: Iraan vajab režiimimuutust

Robert Kagan soovitab suhtuda Iraani nagu kunagi NSV Liitu: pidada tuumaküsimustes läbirääkimisi, rünnata aga režiimi raadiosaadete, dissidentide toetamise ja teiste vanade tuttavate võtetega.

Robert Kagan on USA Carnegie’ instituudi analüütik. Aastail 1984 – 1988 töötas ta USA välisministeeriumis poliitika planeerimise osakonnas, oli ka välisminister George Shultzi kõnekirjutaja.
Kagan on kirjutanud ja toimetanud mitmeid välispoliitika-teemalisi raamatuid, millest bestselleriks kujunes viimane, 2003. aastal raamatuna ja aasta varem artiklina ilmunud “Of Paradise and Power”, mida autor alustab järgmiste sõnadega: “On aeg lõpetada teesklemine, et Euroopa ja Ameerika jagavad sama maailmavaadet, või rääkida sellest, et nad elavad samas maailmas.” Kagani väitel elab Ameerika endiselt kurjas maailmas, kus kehtivad jõusuhted, Euroopa aga istub seadustele ja läbirääkimistele rajatud elevandiluutornis. “Tänapäeva olulistes strateegilistes ja rahvusvahelistes küsimustes on ameeriklased nagu Marsilt ja eurooplased Veenuselt,” väidab Kagan ja leiab, et asjade selline seis tulevikus pigem süveneb.
Praegu elab Kagan Brüsselis, tema abikaasa Victoria Nuland on USA saadik NATOs.
Räägime hakatuseks teie praegustest tegemistest – ma kuulsin, et kirjutate raamatut Hiina kohta?
Teie informaatorid on ajast ees. Ma just lõpetasin USA välispoliitika ajaloo esimese osa, mille kirjutamine võttis aega 7-8 aastat, saatsin selle just kirjastajale ja hakkan nüüd tasapisi teise osaga pihta. Ent ma olen tõesti mõelnud, et vahepeal kirjutan võib-olla midagi ka Hiinast, mis on olnud mu kauaaegne huviobjekt. Praegu on see kõik veel vaid mõtetes.
Siiski, kui see teoks saab, siis millised on raamatu põhilisemad väited ja argumendid? Kas liigute samu radu, nagu oma kunagises Washington Posti artiklis, kus väitsite, et kujutlus, nagu suudaks Lääs Hiina tõusu kuidagiviisi suunata ja kontrollida, võib osutuda petlikuks; et tõusvad riigid nagu Hiina ei pruugi soovida leida kohta väljakujunenud maailmakorras, vaid võivad tahta seda korda hoopiski ringi teha.
Jah, ajalugu on näidanud, et kui on tegu seda laadi tõusva riigiga, siis asi tavaliselt rahulikult ei lõpe. 19. sajandi Jaapan, 19. sajandi Saksamaa ning terve hulk muid näiteid tõestab, et kui on olnud rahvusvaheline süsteem ning tõusev riik, siis kipub see tooma kaasa pingeid ja sageli ka konflikti. Seetõttu ma arvan, et Hiinaga läheb väga keeruliseks. Tuleks hakata mõtlema, mida me saame teha, et konflikti ära hoida. Ning mu järeldus on, et ainus võimalus vältida konflikti on omada piisavalt palju võimu, et Hiinal ei tekiks kiusatust kasutada oma võimu. Ma ei usu, et miski muu aitaks. Jah, kui Hiinas muutuks riigivalitsemissüsteem, siis sellest oleks abi: ei usu, et läheksime demokraatliku riigiga konflikti sama lihtsalt kui autoritaarse valitsusega. Ent kuivõrd ma ei tea, kas on põhjust eeldada, et Hiinas tuleb mingi enam-vähem mõistliku aja pärast süsteemimuutus, siis ma tõesti usun, et ainus võimalus Hiinale vastukaalu pakkuda on ise tugev olla. Väitesse, et kui kohtleme Hiinat kui vaenlast, siis ta selleks ka saab, ei usu ma üldse.
Millised on teie hinnangul Hiina ambitsioonid? Kas saab nii üldse küsida, võib-olla hiinlased ei tea seda isegi?
Ambitsioonidega on nii, et need kasvavad koos võimuga. Arutleda Hiina ambitsioonide üle on seetõttu tõenäoliselt üsna kasutu. Jah, ma tõesti arvan, et hiinlased ise ei tea, millised on nende ambitsioonid. Nad teavad, et lähemal ajal tahavad nad saada tagasi Taiwani. See on selge, sellele on suunatud ka nende sõjalised ettevalmistused. Küllap on nad ka otsustanud taastada oma muistse positsiooni ja saada Ida-Aasia domineerivaks riigiks. Kui aga Hiina on saavutanud oma lähiaja eesmärgid ja saanud seeläbi võimsamaks kui praegu, siis tekivad neil uued ambitsioonid.
See ei tähenda, et mõistaksin selle hukka – Ameerika on tegelikult täpselt samasugune, ka see riik on teinud läbi ambitsioonide eskaleerumise. See on tegelikult tsükkel: kasvab võim, kasvavad ambitsioonid, siis tuleb hirm, et sinu ambitsioonid blokeeritakse, selle vältimiseks tugevdad veelgi võimu, seetõttu aga kasvavad ambitsioonid veel. See on väga tavapärane tsükkel; et sellesse sattuda, ei pea olema kuri või paha – see on suurvõimu normaalne käitumine.
Mitte ainult suurvõimu. Minu meelest on isegi pisike Eesti mingis vormis seda kasvavate nõudmiste tsüklit kogenud: 1980ndate keskel lootsime, et äkki meil õnnestub saada mingi piiratud autonoomia NSV Liidu sees, niipea aga, kui hakkas tunduma, et võiks saada rohkemgi, tahtsime me juba täit iseseisvusest, siis hakkasime mõtlema Euroopa Liidust ja NATOst…
Just nimelt! See on normaalne. Ma arendan praegu teooriat, mis väidab, et pole olemas sellist asja, nagu rahulolev riigivõim. On võimalik olla kas rohkem või vähem rahulolematu ning ma arvan, et mida tugevama riigiga on tegu, seda rahulolematum ta on. Ning selle teooria valguses ei saa vastata tõele ettekujutus, mis väidab, et Hiina on praegu küll rahulolematu, aga ta tahab ainult mõningaid kindlaid asju, kui need on käes, siis jäädakse rahule. Tõenäoliselt ei jääda!
Hästi huvitav – see, mida te Eesti kohta rääkisite”¦ Sest see on õige! Kui USA oli oma sünni järel üsna paralüseeritud, siis polnud ka palju mingeid ambitsioone, ent mida tugevamaks riik sai, seda suuremaks need kasvasid.
Räägime nüüd veel ühest võimu-ambitsioonidega riigist – Iraanist.
Iraan on probleem. Ma pole sellel alal just ekspert, aga olen püüdnud süveneda ja mulle näib, et ei ole olemas lihtsat sõjalist lahendust. Idee pommitada nende tuumaobjekte on väga kahtlane. Ka ei usu ma, et diplomaate saab saata eriline edu, sest minu meelest on Iraan väga kindlalt otsustanud oma pommi saada. Ma ei tea, inimestele võib see nalja teha, aga minu meelest tuleks keskenduda režiimimuutusele. Ma leian, et lõppkokkuvõttes ei ole relvad sedavõrd tähtsad kui valitsuse olemus. Me ei tunne muret Prantsusmaa tuumarelvade pärast, ei muretse Iisraeli tuumarelvade pärast, Ukraina andis enda omad NSV Liidust lahkudes ära”¦
Meil on praegu kinnisidee hoida Iraan pommist eemal. Kuigi see on kahtlemata asjakohane, õigustatud kinnisidee, on see hoidnud meid tegemast asju, mida tegime külma sõja ajal NSV Liidu vastu. Meile millegipärast tundub, et ei saa Iraaniga läbi rääkida tema tuumaprogrammi teemal ning ühtlasi toetada dissidente, raadiojaamu, ametiühinguid, mida tahes. Kuigi tegime külma sõja ajal mõlemat: me rääkisime NSV Liiduga relvastusest, toetades samal ajal dissidente ja kõikvõimalikus vormis liberaliseerumist. Ma ei näe põhjust, miks ei peaks samamoodi käituma Iraaniga.
Millist tulemust ennustate praegusele diplomaatilisele protsessile?
Ei tea. Ent ma arvan, et iraanlased on juba otsustanud, et vajadusel nad kannatavad ära rahvusvahelise isolatsiooni perioodi, kannatavad ära sanktsioonid, mis – nagu nad ilmselt usuvad ja minu hinnangul õigesti usuvad – on piiratud loomuga, kui vaid saavad oma pommi. Sest seda nad tahavad strateegiliselt: nad tõesti tunnevad, et neil on seda pommi vaja. Ma ei ole läbirääkimiste vastu, ent me ei peaks elama illusioonis, et see hoiab lõppkokkuvõttes iraanlased pommist eemal.
Nii võib aga juhtuda, et tuleb periood, kui neil pomm juba on, aga režiimimuutust veel mitte.
Ma üldse ei arvagi, et saavutame kindlalt režiimimuutuse enne, kui nemad saavad pommi. See ei anna aga põhjust režiimi muutmist mitte üritada.
Kui realistlikult mõelda, siis: kui tuumapomm on väljakannatamatu, kui meie eesmärk on välistada, et Iraan selle saab, lahendab selle ülesande sõjaline invasioon, mitte õhurünnakud. Õhurünnakute puhul on paha see, et ei tea, millele pihta said ja kas said pihta kõigele, millele vaja. Seda ei tea kunagi! Kui alustaksime Iraanis õhurünnakutega, siis jõutaks tuumarelvani võib-olla kuus kuud hiljem, võib-olla kuus aastat hiljem, aga me ei oskaks seda öelda! Nii et see ei ole vastus.
Niisiis, me võime öelda, et me ei aktsepteeri tuumarelvaga Iraani. Hea küll – nüüd, kus oleme seda öelnud, mida me teeme? Kui me tahame olla täiesti absoluutselt kindlad, et Iraanis ei ole ega tule tuumarelva, siis tuleb sinna maavägedega sisse tungida. Nii saab tagada, kogu tuumaprogrammi likvideerimise ning ka režiim muutumise. Alla selle ei ole meil mingit garantiid, mistõttu leian, et kui invasioon ei tundu atraktiivne – mida see kindlasti ei ole –, siis tuleb võtta risk ja tegutseda režiimimuutuse nimel.
Kas invasioonivõimalus on praegu plaanidest ja arutlustest väljas?
Midagi ei ole kunagi lõplikult arutelust väljas. Kindlasti ei ole see praegu kõne all, aga tuleviku kohta ma ei tea. Alati, kui USA on kellegagi sõtta läinud (isegi sõltumata sellest, kas see sõda on läinud hästi või halvasti), on hästi palju inimesi, kes ütlevad, et oh ei, me ei tee enam kunagi midagi niisugust. Mõnikord on aga mööda läinud vaid neli aastat, kui leiame end juba jälle millegi sellesarnasega tegelemas. Ma arvan, et palju sõltub näiteks sellest, mis seisus me Iraagiga kahe või kolme aasta pärast oleme.
Palju sõltub ilmselt ka sellest, kui kaugel Iraan pommi omandamisest on – õigemini, kui kaugel me arvame ta olevat.
Jah, kõige rohkem häiribki mind see, et kellelgi ei paista olevat arusaamist ajagraafikust. Millal Iraan milleni jõuab? Millal jõuab ta uraani rikastamiseni, millal saab sellest pomm? Seda on aga eluliselt oluline teada, väga raske on midagi planeerida, kui meil pole ajagraafikust aimugi.
Sooviksite paremaid luureandmeid?
Mulle on alati tundunud, et ootame luurelt liiga palju – ja see, mis juhtus Iraagiga, kinnitas mu arvamust. Mõeldakse, et kui anda luurajatele palju raha, panna palju tarku inimesi mingi probleemi kallal tööle, siis saame vastuse kätte. Minu meelest ei pea see paika. Mulle näib, et see, mida luurajad tehniliste asjade kohta välja suudavad selgitada, on piiratud iseloomuga ning kui asi jõuab küsimusteni, mida režiim tahab ja plaanib, siis on see piiratus veel palju rabavam. Näiteks kui Saddam oli 1990. aasta augustis koondanud oma väed Kuveidi piiri äärde, siis luurajate hinnangu kohaselt ei kavatsenud ta rünnata. Mida mõtleb see inimene, kes vaatab kõiki neid vägesid piiri ääres ja otsustab, et rünnakut ei tule?! Ning kui luure vastas valesti isegi sellele küsimusele, millisele ta siis üldse oskab vastata?!
Nii et luurelt oodatakse liiga palju ja kui kõik läbi kukub, siis süüdistatakse luuret. See pole eriti mõistlik suhtumine. Pigem tasuks teha järeldus, et luuret lihtsalt ei saa liialt usaldada ja poliitikat tuleb teha ilma liiga kindlate teadmisteta. Selline paistab olevat elu.
Millised meeleolud valitsevad Iraagi küsimuses? Meediast jääb vahel mulje, et Washingtonis otsitakse meeleheitlikult võimalust väed võimalikult kiiresti välja tuua?
Meil on vägede väljatoomise debatt sisuliselt ära olnud, kusjuures isegi demokraatlik partei ja selle liidrid on hoidunud sellest, et kutsuda üles vägesid kohe täielikult välja tooma. Väga suurt avalikkuse survet selleks praegu ei ole ja kohe kindlasti ei ole tõelist kongressi survet. Vietnami sõja ajal hakkas kongress ju vähendama sõja rahastamist – praegu ei ole me selle lähedalgi. Ma arvan, et ameeriklased suhtuvad valitsuse Iraagi-poliitikasse väga tolerantselt, paljuski seetõttu, et see kõik asetub ikka veel 11. septembri sündmuste taustale. Samas loomulikult tunnistatakse, et Iraagis on tehtud ka palju vigu.
On selge, et nii sõjaline kui poliitiline juhtkond tahavad vägesid vähendada, ent kui vaadata, mida nad plaanivad, siis on tegu üsna tagasihoidlike kärbetega. Minu teadmist mööda tahavad nad jõuda selle aasta lõpuks 100 000-lise väekontingendini, mis oleks umbes 30 000 inimest vähem kui praegu. Ning ma ei saa jätta meenutamata, et analoogseid kärpeid on lubatud igal aastal 2003. aasta aprillist saadik, need pole aga kunagi teoks saanud. Nii et ma usun, et ka seekord sõltub palju julgeolekusituatsioonist Iraagis.
Üks põhjusi, mis vägede vähendamisest üleüldse mõelda lubab, on paranenud sõjaline olukord. Praegu on tõesti juba olemas varasemast paremini treenitud Iraagi julgeolekujõud, kes hoiavad küllaltki edukalt enese käes linnu, mis varem sageli mässajate kätte langesid. Ent minu eelistus selles olukorras oleks hoida USA väed siiski endisel tasemel, nii et saaks Iraagi jõudude edenemist mööda suunata rohkem vägesid mässajate vastu, et pöörata jõudude vahekord otsustavalt enese kasuks. Ma ei ole eriti rahul meie sõjalise strateegiaga, mille sisuks paistab olevat hoida Iraagis minimaalselt vägesid, millega saab kuidagiviisi toime tulla – selle asemel et hoida pisut rohkem, kui minimaalselt vaja.
Umbes aasta tagasi jäi ajakirjanduse põhjal küll mulje, et Iraagis oli vägesid ilmselgelt liiga vähe. Kohalikele elanikele ei suudetud tagada turvatunnet, mis võimaldanuks uut võimu toetada, kui nad oleksid seda teha tahtnud. Selle asemel pidid nad hoolitsema, et mitte mässajate silmis millegi liiga pahaga silma torgata, sest kaugemates maanurkades liikusid uue võimu julgeolekujõud harva, mässajad aga ühtelugu.
Iraagis ei ole vägesid algusest peale küllalt olnud. Pentagoni juhtkond tegi kohe väga alguses suure vea, kui ta ei mõistnud, et rahu tagamiseks invasiooni järel läheb vaja rohkem vägesid kui invasiooniks eneseks. Kaitseminister lihtsalt keeldus seda loogikat mõistmast ja selle eest oleme me kallilt maksnud, kogu selle aja.
Hea uudis on, et praegu ollakse lähenemas punktile, kus meil on enam-vähem piisavalt vägesid. Mulle meeldiks, kui oleks rohkem, aga hea, et on niigi palju. Ent me pidime kaks aastat kannatama mässu pärast, millel me lasksime kontrolli alt väljuda, kuigi oleks võinud juba sisse minnes olla sedavõrd ülekaalus, et mäss poleks lihtsalt saanud sellisel kujul puhkeda. Selle asemel oldi mõjutatud rumalast kujutlusest, et kui Iraagis on
130 000 sõjaväelast, siis ei näe iraaklased selles okupatsiooni, aga kui on 200 000 sõjaväelast, siis on see okupatsioon. Sellise lähenemise tulemusel oli meil ikkagi okupatsiooni kogu koorem kanda, ent seda võimaluseta olla ülekaalus ning minule tundub see kõigist võimalustest halvim.
Mõned kommentaatorid on oletanud, et sõda Iraaniga või isegi tugev surve sellele riigile võib õhustiku Iraagis samuti üles kütta, kuna Iraagi šiiidid hakkaksid Iraani eest kätte maksma.
Kindlasti mitte kõik šiiidid. Mingi osa nende juhtkonnast, see, mida juhib al-Sistani, on tegelikult Iraani-vastased. Neile meeldiks, kui Iraani režiim langeks. See on osa šiiitide sisevõitlusest. Ent kahtlemata on Iraagis šiiite, kel on Iraaniga väga tihedad sideme, ja on ka selliseid, keda Iraan kontrollib. Ma ei kahtle, et Iraan võib olukorra Iraagis palju kuumemaks ajada ja ajabki, kui talle survet avaldada.
Ent ei ole olemas asja, mille saaks Iraanis ette võtta nii, et see meile midagi maksma ei lähe. Diplomaatial on hind, sanktsioonidel on hind, sõjalisel aktsioonil on hind, režiimimuutuse püüdlemisel on hind”¦ Antud olukorras häid võimalusi ei ole, nii et küsimus on rohkem selles, kuidas kaaluda halbu võimalusi.
Kas teie hinnangul on Läänel piisavalt teadmisi selliste maade nagu Iraan, Iraak või ka Hiina psühholoogia ja sise-elu kohta?
Ei. Meil ei ole kunagi piisavalt teadmisi. Me ei mõistnud ju ka NSV Liitu. Mõeldes tagasi NSV Liidu jälgijate kogukonnale 1980. aastatel, kui neilt oleks küsitud, kas nad näevad Nõukogude režiimi nõrkusi, oleksid eranditult kõik öelnud, et ei – riik on stabiilne. Meil polnud aimugi NSV Liidu režiimi savijalgadest. Me ei teadnud ka, mis toimus Hiinas.
Või siis teine näide, kus meil on läinud hästi: Jaapan pärast Teist maailmasõda. Kui palju ameeriklasi oskas jaapani keelt? Kui palju Jaapani eksperte meil oli, kes saanuks meid õpetada, mida teha? Mitte märkimisväärselt. Ent meil läks hästi.
Nii et kuna me iialgi midagi detailselt ei tea, siis minu soovitus oleks jääda oma tõdede juurde, mida me usume paika pidavat kogu inimkonna kohta. Ma usun, et meil on õigus oletada, et inimesed püüdlevad suurema vabaduse ja inimõiguste poole. Ma arvan, et see on osutunud õigeks üsna universaalselt. Ning kui tahame aidata inimestel selleni jõuda, siis eeldab see survet režiimidele, mis neid õigusi pärsivad.
Mis puutub kavalatesse käikudesse, mida me saame teha, näiteks kasutada ära režiimi vastu olevaid religioosseid liidreid jms – siis hüva, edu meile selles, aga tegelikult ei õnnestu see meil eriti hästi. Ka Nõukogude liidrite üksteise vastu väljamängimisel ei olnud me iseäranis edukad. Hoiame parem mänguvälja lihtsa ja ütleme, et tuleb edendada suuremaid isikuvabadusi ja lõppkokkuvõttes demokraatiat.
Tuleks nüüd kaasaegse Venemaa juurde. Ühes oma Washington Posti artiklis, kus kommenteerisite president Bushi teise ametiaja avakõnet, nentisite, et president on terrorismivastase sõja asemel kilbile tõstnud üleüldise vabaduse ja demokraatia – see aga eeldab, et demokraatiat tuleks edendada ka Venemaal enesel, mis siis, et Moskvale see ei meeldi, ja mis siis, et Moskva on liitlane terrorismivastases sõjas. Kas Bush teie hinnangul järgib neid juhtnööre?
Ei. Siin on natuke sama olukord nagu Hiinaga: me mõtleme, et Hiinat on vaja Põhja-Korea küsimustes, ega ütle seetõttu Hiinale halvasti. Me arvame, et vajame Putinit Iraani asjus, seetõttu ei taheta temale liiga suurt survet avaldada.
Ma arvan, et sisuliselt tähendavad sellised kaalutlused tehingut saatanaga. Ma ei usu, et Putinist lõppkokkuvõttes palju abi on, ning tegelikult, pikas perspektiivis huvitab mind rohkem see, mis saab Venemaast endast, kui see, kas Putin meid Iraani asjus aitab või ei. Niisiis arvan, et praegune lähenemine on viga.
Putin kasutab seda, mida kutsutakse salaami-taktikaks: ta lõikab jupphaaval vabadusi vähemaks. Ta pani Hodorkovski vangi, nüüd ahistab ta valitsusväliseid organisatsioone… Ent pole olnud Venemaa Taevase Rahu väljakut, ühte kuritööd, mis režiimi olemuse paljastaks, kuigi on järk-järgult liigutud vähema vabaduse poole. Ja meie administratsioon leiab, et kuna suurt, sümboli väärtusega kuritööd pole olnud, siis justkui ei olekski millestki suurt probleemi teha. Minu meelest on see viga. Ning ega Euroopa poliitika ei ole samuti mõistlik olnud.
Brüsselis inimestega rääkides jääb mulje, et Euroopa suisa kardab, paljud ei julge isegi sõna “Venemaa” kõva häälega välja öelda.
Mida nad kardavad – et Venemaa keerab gaasi kinni?
Minu meelest pigem isegi midagi vähem konkreetset ja rohkem psühholoogilist, et Venemaa solvub ja ütleb halvasti.
Jah, selline julgusetus on tõsi suurema osa maailma kohta, välja arvatud ehk Poola, Balti riigid ja veel mõned Venemaa naabrid.
Venemaal on väga vedanud: see riik kujutab enesest probleemi, ent see on umbes kaheksandajärguline probleem maailmas, kus on Al Qaeda, kus on Iraan, kus on Iraak, Hiina”¦ Kui maailmas oleksid asjad suurepärases korras, siis oleks Venemaa probleem number üks. Maailma olukord on aga kohutav ning seega on Venemaa tagaplaanil, sest inimesed ei jõua tegeleda lõputu hulga asjadega.
Kui Venemaale siiski mõelda – mina ei arva, et ainus võimalus Venemaa mõjutamiseks on alustada temaga uut maailmasõda. Venemaale on võimalik survet avaldada, ta allub survele ja minu meelest ei ole me seni kasutanud neid hoobasid, mis meil olemas on. Oleks vaja, et Euroopa ja Ameerika ütleksid ühel häälel, et meie meelest on Venemaast kohatu ilmuda G8 kohtumistele, kui ta käitub nii, nagu ta käitub, sest see lihtsalt ei ole G8-lik käitumine – nii et jätame selle aasta kohtumise ära. Selline avaldus pälviks Putini tähelepanu, ilma igasuguse kahtluseta. Putin hoolib kindlasti Venemaa mainest maailmas.
Vene enda analüütikud ütlevad, et Putini koht suurte ja väärikate laua ääres on ainus asi, millega Venemaad mõjutada, sest sellest Putin hoolib.
Ei ole juhuslik, et praegu üritab Venemaa järsku olla Iraani küsimuses pisut abivalmim. Ta on äsja kirjutanud alla valitsusväliste organisatsioonide õigusi piirava seaduse ning tal seisab ees G8 tippkohtumise võõrustamine – seega, ta tahab saada üle sellest perioodist, kui need kaks asja on kõigil korraga meeles, koos kõigi kaasnevate küsimustega. Ning tema taktika paistab vilja kandvat. Sellest on kahju.
Ma ei arva, et praeguses staadiumis saaks ja peaks Venemaa suhtes ette võtma midagi suurt ja dramaatilist, ent kindlasti tuleks teha palju suurem probleem kõigist väikestest asjadest, Putini salaami-taktika kõigist lõikudest.
On veel asju, mida tuleks teha nii ehk teisiti, ja seda kiiremini, mida halvemini Venemaa käitub: NATO laienemine, Euroopa Liidu laienemine, suurem tähelepanu Venemaa käitumisele Gruusias, suuremad pingutused kaitsmaks Venemaa lähinaabreid Moskva jõupoliitika eest – kõik niisugused asjad… Üht-teist me õnneks teeme ka.
Olete kindlasti väsinud ja tüdinud kommenteerimast oma kuulsat väidet, et ameeriklased on Marsilt ja eurooplased Veenuselt, ent siiski – kas selle ligi nelja aasta jooksul, mis teie artikli ilmumisest möödas, on teie vaateviis Euroopa ja Ameerika suhetele samaks jäänud?
Mis puudutab USA ja Euroopa suhteid, siis saadakse praegu kahtlemata palju paremini läbi kui varem. Mõlemad pooled pingutavad selle nimel, Bush pingutab kohe väga. Condoleezza Rice on tõesti pööranud asjad teistpidi: ta on pannud välisministeeriumi võtmepositsioonidele eurofiilid nagu Nick Burnsi ja Dan Friedi, ka Euroopa on minu meelest oma suhetes Ameerikaga liikunud Schröderi ja Chiraci seisukohtadelt mõnevõrra jätkusuutlikumale positsioonile. Angela Merkeli tulek justkui taastab Euroopa tsentri, tasakaalupunkti. Öeldu ei tähenda muidugi, nagu poleks Euroopa avalik arvamus USA suhtes vaenulik – on, ja seda rohkem, kui vist iial enne. Ent ma arvan, et põhjuseks on ka seniste poliitiliste liidrite nõrkus, nii et nüüd, Merkeliga, võivad asjad ehk pisut paraneda.
Ent kõige fundamentaalsemas osas peavad mu väited jätkuvalt paika. Kui ilmus mu artikkel ja hiljem raamat, siis oleks mul olnud hea meel, kui keegi oleks tõestanud, et mul pole õigus – oleks teinud selgeks, et pole selliseid fundamentaalseid erinevusi USA ja Euroopa vahel. Ning ma uskusin, et kahe aasta pärast lükkab aeg mu argumendi ümber. Ent asjad ei ole kahjuks muutunud ja paistab, et põhjalikuks muutuseks pole üldse väljavaateidki.
Võtke näiteks Iraani juhtum: USAs ütlevad kõik, et jah, tuleb proovida diplomaatiat, ent kui diplomaatia ei õnnestu, siis tuleb mõelda kõvemale poliitikale. See ei tähenda, et USA teaks täpselt, mida just teha, ent debati olemus on palju konkreetsem: praegu näeme näiteks Hillary Clintonit ründamas Bushi paremalt, nõudmas sanktsioone, küsimas, kuidas saab lubada Iraanil teha selliseid asju, nagu ta teeb.
Euroopas on niisugune diskussioon olematu. Kui võtta sanktsioonid – eurooplased anuvad, et neist isegi ei räägitaks. Ning see on Euroopa suur probleem: USA-l ei ole praegu Iraani probleemile adekvaatset lahendust, mille saaks anda kõva jõud, ent Euroopas leitakse vahel, et pehme jõud on eesmärk iseeneses, mis ei peagi tulemuslik olema. Te peate diplomaatilisi läbirääkimisi ning kui need läbi kukuvad, siis korraldate uue ringi, kui see läbi kukub, siis uue – ning lihtsalt loodate, et reaalsus ei sekku kunagi sellesse protsessi.
Euroopa suhted Venemaaga on selle kohta näide: peetakse lõputuid kohtumisi, ent sellest ei muutu midagi.
Jah. Kusjuures Euroopa Liidu sees on see kõik väga hea, seal võib tõepoolest asju just niimoodi ajadagi: põhiseadus kukkus läbi, hea küll, las ta olla natuke, tuleme varsti selle juurde tagasi”¦ Ja see toimib, sest Euroopa Liidul pole oma siseelus vaja ette näidata edu mingites konkreetsetes küsimustes, et jätkata suures plaanis edukalt. Ent seda laadi käitumine ei kanna vilja, kui tegu on selle maailma Vladimir Putinite, Ahmadinejadide ja Hu Jintaodega. Niisiis mulle tundub, et eurooplased lihtsalt ei taha näha maailma reaalselt.
Lõpetuseks palun teil end korraks asetada Eesti poliitikategijate olukorda. Millised oleksid välispoliitilised prioriteedid, kui oleksite Eesti pea- või välisminister? Eesti nimelt praegu natuke otsib oma kohta rahvusvahelises süsteemis: me oleme saanud ELi ja NATOsse, kuigi kumbki neist organisatsioonidest pole enam päris selline, nagu siis, kui me liitumisprotsessi alustasime; Eestile teevad muret Venemaa arengutendentsid, ent Euroopa Liidus häbenetakse Venemaast liiga häälekalt rääkida, sest kardetakse üheteemariigi mainet, pealegi peavad teised meie suhtumist Venemaasse eelarvamuslikuks, igasuguste muude teemade osas on eestlastel aga vähe kogemusi. Lisaks on Eesti väga tugevate transatlantiliste sümpaatiatega, ta tunnetab, et kui maailm tõesti kurjaks läheb, siis on abi loota pigem USA-lt kui ELilt.
Oo”¦ Ma tahaksin, et mul oleks midagi tarka öelda, ent paraku pole. Ma ei süüdista Eestit Venemaa probleemile keskendumise pärast – minu meelest on see väga mõistlik. Ent kui te otsite taktikalisi teid mitte olla üheteemariik, siis tuleks teha seda, mida te mainisite ja mida Eesti juba ka teeb – tugevdada transatlantilisi suhteid, püüda olla USA ja Lääne-Euroopa vahendaja ning teha tihedat koostööd nende riikidega ELis, kes üritavad sedasama. Väikestel riikidel, kellel on jõulised peaministrid või välisministrid, on tegelikult palju suurem mõju, kui nende suurus lubaks, sest maailmas valitseb praegu mõjuvate liidrite osas tühjus. Kes tahes võib saada mõjukaks, kui on pisutki eeldusi.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar