Jäta menüü vahele
Nr 38 • Oktoober 2006 28. juuli 2008

Vene filosoof: “Me ei tea, kes me oleme”

Filosoof Igor Tšubais oma nooremast vennast Anatolist kaugelt ambitsioonikam: kui Anatoli eesmärk on Venemaast turumajanduslik riik teha, siis Igor otsib Venemaale ideed.

Kadri Liik
Kadri Liik

Diplomaatia endine peatoimetaja

Milleni on praeguseks viinud 1996. aastal Jeltsini korraldusel alguse saanud Vene idee otsingud?

Õieti ei millenigi. On kaks otsingurada: tšinovnikute otsing, mille eesmärgiks on luua mingi teoreetiline platvorm, mis õigustaks võimude tegevust, ja teaduslik otsing. Tšinovniklik otsing algas, jah, siis, kui Jeltsin 1996. aastal tunnistas, et Venemaal ei ole väärtussüsteemi, kommunistlik süsteem oli kõrvale heidetud, aga uut ei olnud tekkinud. Kuulutati konkurss, ent see jooksis peagi liiva. Kui Putin tuli võimule, alustati otsimisega uuesti. 2004. aasta valimiste eel tegi Putin oma kuulsa avalduse, kus ütles, et Venemaa idee on olla kõiges konkurentsivõimeline. Aga kuidas seda mõista? Et meie küülikud on kõige suuremad küülikud? Ja suahiili keelt oskame paremini kui Aafrikas? Mina väidan, et me ei pea olema parimad kõiges, me peame parimad olema omas, see aga toob meid tagasi küsimuse juurde, et mis siis on oma, meie, meie spetsiifika, marsruut, identiteet.

Nii palju poliitikast. On olemas aga ka teaduslik suund, ning selle kontekstis on oluline mõista, millal algas idee kriis. Paljud arvavad, et see algas siis, kui Jeltsin hüüdis 1996. aastal telekaamerate ees, et leidke Vene idee. Teised arvavad, et algas 1991. aastal, kui lagunes NSV Liit. Tegelikult algas kriis 19. sajandi teisel poolel. Dostojevski oli see, kes hakkas vene ideest palju rääkima. Enne polnud probleemi, aga 19. sajandi lõpus probleem tuli. Sageli näitabki mõiste teke probleemi teket – näiteks 50 aastat tagasi ei rääkinud keegi linnugripist.

Dostojevski rääkis rahvuslikust ideest esimest korda 1862. aastal. 1861. aastal kaotati pärisorjus, vanad reeglid lakkasid toimimast, uued oli aga vaja alles luua. Pärast Dostojevskit tegi filosoof Vladimir Solovjov 1888. aastal Pariisis ettekande, mille ta pealkirjastas “Vene idee”. Ning 20 sajandi alguses käis lakkamatu diskussioon, kõik sajandialguse mõtlejad otsisid ideed. 1946. aastal andis Lenini poolt välja saadetud filosoof Nikolai Berdjajev Pariisis emigratsioonis välja raamatu, mille pealkiri oli samuti “Vene idee”. NSV Liidus sellest keegi ei rääkinud, aga niipea, kui algas perestroika, tuli vene idee mõiste tagasi ning kõik hakkasid uuesti otsima.

Ent miks siis probleem tekkis? Asi oli selles, et 19. sajandi teisel poolel algas religiooni kriis, õigeusu, kristluse kui terviku kriis. See haaras tegelikult kogu Euroopa. Friedrich Nietzsche tervitas jumalate hukku, tema sõber Richard Wagner kirjutas samal teemal muusikalise tsükli. Venemaal aga kirjutas Dostojevski “Vendades Karamazovites”, et kui jumalat ei ole, siis on kõik lubatud. Temas tekitas õudust mõte, et jumal kaotatakse. Venemaal oli jumal kõikide asjade mõõt, kõik oli ehitatud religioossele ideele. Aus oli vaja olla, sest piiblis on kirjas, et ära varasta. Imperaator oli kõrgeim isik riigis, teda keegi ei valinud, miks – sest jumal oli teda õnnistanud.

Kogu suhe riigi ja üksikisiku vahel oli rajatud religioossele algele. Niipea aga, kui algas religiooni nõrgenemine, algas ka riigi lagunemine, ilmusid terroristid, nihilistid. Kui usklikule inimesele oli imperaator kõik, siis nihilistile mitte midagi. Nad hakkasid riiki hävitama, nii et lõpuks Venemaa kukkus.

Venemaal oli jumal kõikide asjade mõõt, kõik oli ehitatud religioossele ideele.

19. sajandi lõpul ja 20. alguses seisis Venemaa küsimuse ees, mida teha. Vastuseid oli kolme tüüpi. Üks vastus oli, et midagi ei ole vaja teha, kriisi pole, kõik on normaalne. Samas aga ilmusid reformaatorid, Stolõpin, kes ütles, et vana on aegunud, vaja on reforme. Stolõpini kuulus ütlemine on, et “teile on vaja suuri vapustusi, aga mulle on vaja suurt Venemaad! Andke mulle 20 aastat ilma sõdade ja vapustusteta ja ma teen Venemaa suureks.” Ilmus aga ka kolmas jõud – revolutsionäärid, kes ütlesid, et hävitame vana kõik ära ja hakkame looma uut. Ning juhtus, et mitmete asjaolude mõjul – Saksamaa raha ei saa siin alahinnata – võitis bolševike liin. Bolševikud ei reforminud Venemaa ideed, vaid viskasid selle välja, ehitasid riigi kommunistlikule ideele. Ent see kukkus kokku. Ning me oleme tagasi 20. sajandi alguses, püüame uuesti leida oma ideed.

Teie meelest oli kommunism lahkumine vene teelt? Berdjajev näeb kommunismi juuri just Vene ajaloos.

Jah, Berdjajevil on raamat, mille pealkiri on “Vene kommunismi lätted ja tähendus”. Kui aus olla, siis mina töötan praegu uue raamatu kallal, mille pealkiri on “Nõukogude kommunismi lätted ja tähendus”. Sellest peaks saama järg, alternatiiv ja opositsioon Berdjajevile. Berdjajev on oma raamatus võrrelnud Leninit Peeter Esimesega. Minu meelest on see üks hirmsamaid patte, mis on Berdjajevi südametunnistusel.

Kõik mõistavad, kui öelda, et NSVL oli maailmast eraldatud raudse eesriidega. Aga hoopis vähem mõistetakse, et 1917. aastal püstitati ka punane tara, mis lõikas NSV Liidu ära omaenese ajaloost. Konstitutsioonilisest monarhiast läksime me proletariaadi diktatuuri. 1917. novembris andis Lenin välja ukaasi, millega keelas kõik Vene seadused. Venemaal oli olnud religioosne moraal, NSV Liit aga kuulutas, et moraalne on kõik, mis vastab maailmarevolutsiooni ideele, mille tõttu NSV Liidu üks kangelasi on Pavlik Morozov. Mitte ainult imperaatorit ei lastud maha, vaid hävitati kõik sotsiaalsed kihid: vaimulikkond, aadel, intelligents, ohvitserid… kinnistus vaid üks kiht, bürokraatia. Nõukogude bürokraatia.

Stalin võitis, NSV Liit sealjuures kaotas, sest läänes hakkas juurduma demokraatia, NSV Liidus kestis kommunistlik totalitarism aga veel 50 aastat.

Mingit ehedat, ideelist kommunismi ega sotsialismi ei olnud NSV Liidus aga loomulikult mitte kunagi. Huvitav on muide teada, et stalinlikes laagrites olid põrandaalused kommunistlikud organisatsioonid – kui olid aus kommunist, siis polnud sul selles riigis kohta.

Leninil pole juuri Vene süsteemis. Kogu asi on selles, et kaotati jumal, kui see aga kadus, siis sai kas reformida või minna totalitaarset teed. Sama dilemma oli ka mujal: kui jumalat polnud, siis tekkis inimene-jumal, tekkisid füürerid, duce’d, meil olid Lenin-Stalin. Kui pole jumalat, tuleb juht, kes ütleb, et tuleb kuulata mind. Teise maailmasõja paradoks oli, et põrkusid kaks türanni, Hitler ja Stalin. Stalin võitis, NSV Liit sealjuures kaotas, sest läänes hakkas juurduma demokraatia, NSV Liidus kestis kommunistlik totalitarism aga veel 50 aastat.

Minu meelest on probleem aga veel suurem. Kui pettuti jumalas, siis hakati uskuma juhti, pettuti juhis, öeldi, et kõik, ei usu enam midagi, meil on demokraatia. Demokraatia on kõiges pettumise tulemus – inimesel jääb üle uskuda ainult iseendasse. Minu silmis pole ka see mingi väljapääs. Kriis, milles me oleme, on globaalne. Lääne liberalism on toonud tarbimisühiskonna – aga kas siis inimese siht on rohkem süüa ja asju osta? See on tupik. Pole väärtusi, pole ideed. Jumala kadu pole minu meelest siiani millegagi kompenseeritud. Totalitarism ei kõlba, liberalism on tupik, mida siis teha?

Sellistest ideedest nagu Vladislav Surkovi suveräänse demokraatia kontseptsioon pole siinkohal vist palju abi?

Ei ole jah. Iga riik, kuni ta eksisteerib, on rahvusvahelise õiguse subjekt ning realiseerib oma õigusi, on seega suveräänne. Ning demokraatlikuks peab ennast samuti iga riik, isegi Põhja-Korea. Tegelikult on nüüd välja ilmunud veel üks tees, esimesena ütles selle välja Putin: hoida rahvast. Rahva hoidmine kui idee. Seda mõtet on tsiteerinud ka Solženitsõn, see kuulub aga krahv Šuvalovile ja on pärit 19. sajandi algusest. See idee on minu meelest sisukas ja õiglane. Ning kui seda tõlgendada filosoofiliselt, siis tähendab see veelgi rohkem. Venemaa kvantitatiivse kasvu tee on juba ammu läbi, me oleme loonud maailma suurima riigi, pole vaja enam vaielda Lätiga Põtalovo rajooni pärast, mis on liiati nagunii Venemaa küljes. Meil oleks ammu olnud aeg alustada kvalitatiivset arengut. Aastail 1890 – 1916 oli Venemaa majanduskasv maailma kõrgeim, Venemaa edestas kõiki. See oli Euroopa esimene majandusime. Ent pärast bolševistlikku riigipööret lõigati see kõik läbi: tõsteti punane lipp ja algas uuesti ekspansioon, Aafrikasse ja kuhu kõikjale. Nüüd käib meil diskussioon, mida teha edasi, ning selles plaanis on rahva hoidmise ideoloogia, kvalitatiivsele kasvule, intensiivsele arengule ning heaolu tõstmisele suunatud strateegia minu silmis täiesti õige asi. Heaolu teeb vajalikuks ka demokraatia, ekspansiooni ajal pole demokraatiat vaja. Demokraatia ei pea aga olema ülim väärtus, seda ei tohi kasutada moraalsete väärtuste vastu. Moraal on demokraatiast kõrgem, demokraatia peab teenima moraali.

Kuidas teile Putini poliitika tundub, ideelises plaanis? NSV Liidu hümn, samas vana lipp

Me ei ole kusagile veel jõudnud, käib diskussioon. Me ei tea, kes me oleme ning see kehtib ka võimu kohta. Kas me kuulutame kõik endise valeks ja läheme lääne teed? Parempoolsed püüavad seda teha, aga neil on järjest vähem toetajaid. Siis on mõned, kes tahavad nõukogude väärtuste juurde naasta. Minu meelest on kõige õigem kolmas tee, naasmine omaenese ajaloo juurde. Ida-Euroopa maades on see niimoodi ka läinud, aga meil pole eriti kedagi, kes räägiks, kuidas oli, peale väheste teadlaste, kelle jutt kedagi ei huvita. Ajaloolist mälu ei ole. Praegune võim püüab sisuliselt minna neljandat teed: võtab natuke NSV Liidust, natuke läänest ja välja tuleb mingi segane salat. Ma vajutan televiisorinuppu ja näen, et tehakse majandusreforme, sest me pole enam NSV Liidus. Hästi! Siis keeran teist nuppu ja kuulen: meie ajalugu on püha, seetõttu taastame me mälestusmärgi Stalinile. Keeran veel: öeldakse, et ajalugu on püha, aga mitte kõik, mistõttu Dzeržinski mälestusmärgi taastame, aga Denikini oma mitte. Keeran veel: näen patriarhi, kes ütleb, et oleme tagasi tuhandeaastasel Venemaal. Järgmine kanal aga teatab, et oleme G8s, globaalne läänelik suurvõim.

Sõna “impeerium” on praegu üha rohkem moes. See sõna võtab justkui maha selle vastuolu, et NSV Liit pole Venemaa.

Me ei tea, kes me oleme. Sellises olukorras võib aga kõike teha, alati leiab argumendi, millega oma tegevust õigustada. Riigi strateegiaks selline lähenemine aga ei kõlba.

Teie vend kirjutas liberaalsest impeeriumist – see oli vist ka omamoodi ideeotsing?

Jah, tal oli selline valimiseelne improvisatsioon. Minu meelest on ta sellest ammu lahti öelnud, kuigi samas, sõna “impeerium” on praegu üha rohkem moes. See sõna võtab justkui maha selle vastuolu, et NSV Liit pole Venemaa. Kui öelda “impeerium”, siis tuleb justkui välja, et meil on ühtne ajalugu. Impeerium on katse leida grimm, mis varjaks probleemi. Aga probleem ju sellest ei kao.

Seotud artiklid