Jäta menüü vahele
Nr 21 • Juuni 2005 10. september 2008

Eesti-Vene piiriläbirääkimiste lugu

Mis juhtub pärast seda, kui läbirääkimisruumi uksed on sulgunud? Eesti-Vene piirilepingute 13aastase saaga varal uurib Diplomaatia, kuidas on läbi rääkida venelastega.

Kadri Liik
Kadri Liik

Diplomaatia endine peatoimetaja

Eesti-Vene piiriläbirääkimiste alguseks võib pidada toda 1992. aasta aprillipäeva, mil esimest korda kohtusid Eesti ja Venemaa riiklike läbirääkimiste delegatsioon. Piirilepingute allakirjutamiseni jäi siis pisut üle 13 aasta. Piiri lõpliku valmissaamiseni kulub ilmselt mõni aasta veel, sest lepingud tuleb ratifitseerida, vahetada ratifitseerimiskirjad, kinnitada demarkeerimisdokumendid ning piir välja ehitada. Ent nii ehk teisiti, põhitöö on tehtud, ja pärast 18. mai Moskva allkirjastamistseremooniat otsustas Diplomaatia, et aeg on kirja panna, mismoodi Eesti diplomaatia ajaloo seni pikimad läbirääkimised tegelikult kulgesid – seestpoolt vaadatuna. Selle loo tarvis on intervjueeritud viitteist inimest, kes olid Eesti poolel piirilepingu tegemisega ühel või teisel viisil ametis, ent neist enamiku nime selles tekstis ei näe – tegevdiplomaatide ringkondades ei ole avalik kõnelemine kombeks. Privaatselt aga kõneldi küll ja nagu selgus, oli selleks ka viimane aeg: uued sündmused on tulnud peale, vanad kipuvad ähmastuma ning saamaks selgust, kuidas kõik oli, pidid ka asjaosalised ise teinekord nina dokumendipakki pistma – mälule ei saa enam loota.

Kui alustada algusest, siis tuleb alustada küsimusest, kas saanuks ka teisiti. Kas saanuks nii, et Setumaa tulnuks Eestile? Kas saanuks viite Tartu rahule piirilepingu preambulas?

Venemaa poliitilisele dünaamikale tagasipilku heites oletavad mõned meie diplomaadid, et kui Eesti oleks algaegadel – nii aastail 1991-1992 – paindlikum olnud, siis oleks midagi ehk olnud võimalik saavutada. Tol ajal oli kahe riigi suhetes veel jälgi perestroika-aegsest mõttekaaslusest ning piir ise oli maastikul märgistamata, viimase asjaolu mõju läbirääkimiste psühholoogiale ei saa aga alahinnata. Ent kuna Eesti nõudmiseks oli ei midagi vähemat kui Tartu rahu piir, siis jäi see võimalus kasutamata ja “aken” sulgus peatselt: pärast peaminister Jegor Gaidari tagandamist 1992. aasta lõpul oli Venemaa juba teine ning 1994. aasta suvel hakkas Moskva ühepoolselt piiri märgistama.

Siiski, see tagantjäreletarkus on vist mõttetu. Esiteks ei olnud Eestil 1992. aastal paindlikkust kusagilt võtta: rahva lootused olid idealistlikud, mis kajastus ka parlamendi ja valitsuse koosseisus. Teiseks aga oli absoluutne prioriteet ikkagi Vene vägede väljaminek. Polnud vaja erilist prohvetlikkust mõistmaks, et just see hakkab määrama, mis Eestist saab: kas midagi sellist, nagu on praegu Eesti, või midagi sellist, nagu on praegu Gruusia ja Moldova. “Meile tundus, et kui me rahvusvaheliselt fokuseerume mitmele eri küsimusele, siis jääb mulje, et meil on Venemaaga tohutu segadus; lääneriigid ei saa avaldada Venemaale survet meie jaoks kõige olulisemas küsimuses, vaid kogu asi killustub,” meenutas üks toonaseid läbirääkijaid. “Meie huvi oli, et Lääne surve keskenduks nagu laserkiir vägede väljaviimise küsimusele, sest rahvusliku eksistentsi seisukohalt see oh põhiküsimus.”

Sestap oligi vägede temaatika 1992. aastal alanud riiklike läbirääkimiste neljast “teemakorvist” – ülejäänud kolm olid sotsiaal-humanitaarküsimused, majandus ja piir – kaugelt kõige tähtsam. Piiriläbirääkimiste meeskondi saatis väike progress vaid merepiiri puhul, mille kulgemise rahvusvahelised konventsioonid küllalt üheselt ära määrasid. Maismaapiiri osas tegeleti aastail 1992-1994 põhiliselt metoodika väljatöötamise ja muu ettevalmistava tööga, ent see kõik mõjus pigem akadeemiliselt: oli selge, et positsioonid olid nii erinevad, et midagi välja tulla ei saanud.

Veel enam, ei lahknenud mitte ainult positsioonid – mis on läbirääkimiste puhul tavapärane -, vaid kogu põhimõtteline arusaam sellest, mida nendel läbirääkimistel üldse tehakse. “Venemaa nägi neid kui Venemaast irdumise läbirääkimisi, kus Vene pool “emamaana” võib lahkujale lahkumise tingimusi esitada,” meenutab üks läbirääkijaid. “Eesti poole seisukoht oh diametraalselt vastupidine – et me oleme ammu iseseisvad, 1918. aastast peale, teie olete siia vahepeal mingi jama tekitanud ja palun koristage see nüüd ära nii kähku kui saate!”

See põhimõtteline arusaamade erinevus jäi lävimist mingil määral saatma ilmselt lõpuni ja tegi läbirääkimise venelastega Eestile veel raskemaks, kui see juba niikuinii, Moskva diplomaatilistest tavadest johtuvalt on.

“Me olime väikeriik, kellest Venemaa eriti ei pidanud, võib-olla lootis, et ei jää kauaks kestma,” meenutab üks Eesti diplomaat. “Nende suhtumine oli väga dotseeriv. Korra püüdis Eesti välisministeeriumi juriidiline osakond lepinguid natuke kompaktsemaks teha – muutis artiklite järjekorda, pani ühe mõtte ühte, teise artiklisse… Ja kui me uhkelt näitasime oma versiooni, siis ütles keegi põlglikult, et tahaks näha neid juriste, kes lepingu nii ära solkisid. Ma alguses ehmusin, aga hiljem mõistsin, et see ongi nende taktika – olla üleolev ja ülbe.”

Sama enese ülemaks seadmine kehtis igas vallas, vastaspoole argumente kuulda ei võetud. “Venelaste puhul eksisteerib informatsioon, mida teavad ja kasutavad nemad, ja informatsioon, mis on väärtusetu. Kolmandat ei ole.” Korra, kui Eesti delegatsioon mainis mingit rahvusvahelist tava või normi, vastas keegi venelastest, et “ne rasskazõvaite mne skazki pro belogo bõtška,” – ikka üks ja sama laul. Teinekord, kui eestlased viitasid OSCE rahvusvähemuste ülemkomissari Max van der Stoeli, Moskvas üldiselt hästi tuntud ja Moskva poolt palju tsiteeritud mehe hinnangutele, said nad vastuseks, et “ne znaju ja nikakogo Stula i znat ne hotšu”. Eriti koomiliseks muutub vastus nende jaoks, kes teavad, et “stul” on vene keeles “tool”: “ei tunne ma mingit tooli ja ei tahagi tunda!”

Ei lahknenud üksnes positsioonid, vaid kogu filosoofiline arusaam sellest, mida nendel läbirääkimistel üldse tehakse.

Samas juhtus sageli, et läbirääkimisvooru lõpetaval vastuvõtul tuli üks või teine venelane – iseäranis puudutas see eksperte – oma Eesti paarilise juurde ja tunnistas, et ta teab tegelikult küll, mis rahvusvahelistes konventsioonides kirjas, ja tal on piinlik laua taga sellist jama ajada, aga mis parata – Svirini käsk. Ja hierarhia oli Vene delegatsioonis karm, üldse mitte nagu eestlastel, kes tegutsesid sisuliselt kui võrdsete meeskond.

Kokkuvõttes meenutavad Eesti diplomaadid seda aega kui rasket tööd: mitmekümne inimesega mammutdelegatsioonid sõitsid Moskvasse, sealt tulid samasugused siia. Räägiti pingeliselt; vahel tundus päeva lõpuks, et midagi on kokku lepitud, aga järgmisel hommikul ütlesid venelased tavaliselt, et nad on ringi mõelnud ja kõik hakkas otsast peale.

Molotovlik diplomaatia Svirini teostuses

Vene diplomaatia tavasid ja traditsioone arvestades pole selles kõiges mitte midagi imelikku. Venelased nimelt ei räägigi läbi nii nagu lääneriigid. Läänes on klassikaline läbirääkija omamoodi vahendajarollis: ta teeb ettepanekuid vastaspoolele, aga samal ajal ka oma ülemustele, andes nõu, milline võiks olla kompromiss. Vene läbirääkijad käituvad selliselt ehk ainult kõnelustel USAga, kus Venemaal on mängus väga suured strateegilised huvid. Reeglina jääb Vene läbirääkija aga tuimalt oma algse positsiooni juurde ja tulistab sealt sõnu, millegi muutmiseks või muutuste soovitamiseks tal volitusi ega algatusvõimet pole.

Juba Stalini ajast on diplomaatilised läbirääkimised olnud venelaste jaoks midagi muud kui koht, kus lahendusi otsida; läbirääkimised on pigem selleks, et tunnetada oponendi tugevaid ja nõrku kohti ja teha selle kohta oma juhtkonnale poliitiline ettekanne. Lõplik otsus – milline on lahendus – on tippjuhtkonna asi. “Meie probleem oli Venemaa seisukohalt nii tähtsusetu asi, et mehhanism, mis pidanuks läbirääkimiste info viima Jeltsinini, ei toiminud, info jäi loksuma kusagile välisministeeriumisse,” meenutab üks Eesti diplomaat. “Alles siis, kui Clinton oli Jeltsinile peale surunud kohtumise Lennart Merega, sai Jeltsin reaalselt aru, milles meie probleem on – et sõjaväepensionärid on julgeolekurisk. Kas ta jagas seda või mitte, aga ta ilmselgelt sai sellest alles seal aru.”

Veel – kui Lääne läbirääkijad püüavad ehitada üles mingi kompleksse loogilise positsiooni, kus üks osa tuleneb teisest, siis venelastel ei ole mingit probleemi esineda täiesti arulagedate ja üksteisele vastukäivate seisukohtadega. Kuivõrd venelased tahtsid saada rahvusvahelist respekti, siis olnuks kõige lihtsam viia Eestist välja need tuhat meest, kellel ei olnud mingisugust strateegilist tähtsust. Ent venelased ei näe asju nii: täiesti vabalt suudavad nad tahta ühekorraga vägesid Eestis, head rahvusvahelist positsiooni, raha selle eest, et nad väed välja viivad ja võib-olla veel midagi neljandatki.

Delegatsioonijuht Vassili Svirin oli vist ka peaaegu ideaalne inimene selliselt positsioonilt läbirääkimisi pidama: “Ma ei taha teda solvata, aga temas oli midagi molotovlikku,” meenutab üks Eesti läbirääkijaid. “Ta võis kivina istuda ja tuimalt korrata mingit positsiooni, ükskõik kui rumal see ka polnud. Ta oskas segada läbirääkimised kõige uskumatuma mittekonstruktiivse jamaga.” Näiteks siis, kui Eesti võttis vastu välismaalaste seaduse, tuli Svirin läbirääkimistele ja luges ette Vene välisministeeriumi raevunud positsiooni, millel ei olnud antud läbirääkimistega üldse mingit seost. “Kui nad tahtsid protesteerida, siis ametliku protesti oleks pidanud esitama nende suursaadik meie välisministeeriumile. Tal polnud ka korraldust läbirääkimisi protestiks katkestada, ta lihtsalt võttis paberi ja luges selle ette. Niisugust nalja tegid nad kogu aeg. Väliselt aga oli ta alati formaalselt viisakas. Mitte sõbralik, aga viisakas.”

Kui Svirin läks pensionile, siis hakkas Vene delegatsiooni juhtima Ludvig Tšižov. Teda iseloomustavad eestlased kui tsiviliseeritumat, aga ühtlasi ka emotsionaalsemat inimest. Terve elu Jaapanis töötanuna pöördus ta vahel eestlaste poole sõnadega “Kas kõrgeauline Jaapani pool arvab, et.” – aga seda ei pannud keegi talle pahaks. Tšižovi ajal hakkas korraks tunduma, et läbirääkimiste tempo kasvab ja lahendused lähenevad – aga see kestis vaid seni, kuni ülemused tegid Tšižovile selgeks, et nende läbirääkimiste edenemist Moskva väga ei soovigi. Siis jätkus kõik üsna vanaviisi.

Aktsioon “põllul”

Ent naaskem aastasse 1994, mil Venemaa sai hakkama veel ühe Vene-Nõukogude diplomaatia kullafondi kuuluva võttega: nähes, et läbirääkimised ei too soovitud lahendust, asus muutma olukorda nii-öelda “põllul,” s.t reaalsel maastikul. Lääne tavade hulka selline käitumine ei kuulu, aga venelased tihtipeale ei oota viisakalt läbirääkimiste teel probleemile lahenduse leidmist; kui neil on võimalik, siis nad kõigepealt kehtestavad ennast, räägivad aga hiljem. Klassikaline näide on siin 1999. aasta Kosovo, kus venelased tahtsid oma rahuvalvesektorit, ameeriklased aga ütlesid, et mingit sektorit ei tule, venelased olgu USA vägede koosseisus seal, kus neid parajasti vaja on. Selle peale venelased paiskasid oma üksuse Bosniast Kosovosse Priština lennuväljale ja kõigis edasistes arutlustes tuli juba arvestada tõsiasjaga, et nad olid kohal. Ainus võimalus nende saabumist vältida olnuks alustada nendega sõda – mis loomulikult ei olnud mingi arvestatav võimalus.

“Põhimõte on see, et mis meie käes, see meie oma, kõige muu üle võime läbi rääkida,” kirjeldab Eesti diplomaat Vene taktikat.

Eestlased said venelaste “põllul” tegutsemist näha 1994. aasta suvel, kui Jeltsin allkirjastas korralduse märkida Vene-Eesti piir ühepoolselt maha joonel, kus see asus 1991. aasta 24. augustil ehk päeval, mil Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust. “Nad said aru, et neil on lihtsam läbirääkimisi pidada, kui see piir on nende poolt tegelikult maha märgitud, see loob hoopis teise olukorra kui varasem, mil piir oli mitte ainult juriidiliselt, vaid ka füüsiliselt läbirääkimiste objekt,” tõdeb üks eestlastest.

Nõnda siis juhtuski, et kui Vene väed rahvusvahelise surve all allkirjastatud juulilepete kohaselt augustis Eestist välja sõitsid, siis sõitsid nad üle piiri, mille ühepoolset märgistamist oli Venemaa juba alustanud. Läbirääkimistel aga olid juulilepped niivõrd vägev apoteoos, et pärast seda jäi igasugune rääkimine mõneks ajaks soiku.

Land for peace

Uue alguse tegi võimalikuks peaminister Andres Tarand, kes ütles 1994. aasta 16. detsembril Helsingis lõpuks välja selle, millega kõik juba sisimas leppima olid hakanud: Eesti on valmis tegema territooriumi osas järeleandmisi, Tartu rahuleping ei pea olema ainus Eesti piiri määrav dokument, vaid piiri võib reguleerida ka teiste lepetega. Ent Eesti sooviks jäi, et Venemaa tunnistaks Tartu rahu kehtivaks ja nõustuks sellekohase märke lisamisega piirilepingu preambulasse. Nii saigi ligi kahe järgmise aasta jooksul Eesti läbirääkimispositsiooni iseloomustavaks väljendiks Lähis-Ida rahuprotsessist tuttav sõnaühend “land for peace”, s.o “maa rahu eest”, mis, tõsi küll, käibis siinmail õnneks teises ja märksa vähem verises tähenduses kui Surnu- ja Vahemere vahel.

Vanu lehti sirvides on näha, et Tarandi avaldus ei olnud ootamatu, vaid oli pigem kujunenud järk-järgult: juba enne 16. detsembrit kinnitavad Eesti ametiisikud peaministrit tsiteerides, et “Eesti on valmis astuma tõsiseid samme piiriküsimuse kiireks reguleerimiseks”. On isegi arvamusi, et Helsingist sai selle tähtsa avalduse tegemise koht poolkogemata – lipsas suust ja korjati üles. Tarandi sõnul nii siiski ei olnud: “Ma tegin seda meelega, mõtlesin, et Soome võiks olla koht, kust see kiiresti ka venelase kõrvu jõuab,” kinnitab ta.

Venelaste kõrvu uudis muidugi jõudis, aga aru said nad sellest ikkagi väga aegamööda. Tegelikult kohtab tänapäevani Moskvas poliitikuid, ajakirjanikke ja isegi välispoliitikaeksperte, kes räägivad mingitest territoriaalsetest pretensioonidest, mis Eestil Venemaale justkui olevat – ja on väga üllatunud, kuuldes, et territooriumiküsimus on juba kümme aastat päevakorrast maas. 1994. aastal aga käisid ka Vene diplomaadid korduvalt eestlaste käest uurimas, mida ikkagi öeldi ja mida see tähendab.

“Nende süsteemi ei mahu, kui mingil hetkel tehakse avaldus, mis järsult muudab läbirääkimiste dünaamikat: nende praktika kohaselt tuleb tuimalt raiuda üht ja sama, ja alles siis, kui ollakse viimasel, peaaegu sõja piiril, võib midagi muuta, positsioonilt taganeda,” tõdeb üks Eesti läbirääkijaid. “Lääneriikide, kaasa arvatud Eesti taktika on see, et püütakse leida mõistlikke kompromissikohti. Antud juhul olime sunnitud endalt küsima, kas reaalne kokkulepe on parem kui abstraktne asja lahtihoidmine ja kas lahti hoides on kunagi võimalik saada parem kokkulepe – ning vastus oli, et ei: vähemalt lähema saja aasta jooksul me Setumaad tagasi ei saa, küll aga jätaks lahtine piir meid välja EList ja NATOst.”

Tarandi avaldus ja land-for-peace-positsiooni väljakujunemine virgutasid läbirääkimised vahepealsest letargiast üles. Kuna “suured” ehk riikidevahelised läbirääkimised olid juulilepetega otsa saanud, siis moodustasid Eesti ja Venemaa uue, spetsiaalse piiriläbirääkimiste delegatsiooni. Eesti oma loomiseks tuli valitsuse korraldus 9. jaanuaril 1996 ja selle juhiks sai Raul Mälk, Vene poolel oli Vassili Svirin president Jeltsinilt oma volitused kätte saanud pisut varem, 1995. aasta detsembris. Ent tegelikult algas kõik veelgi varem: riikidevahelistest läbirääkimistest jäänud volituste alusel alustati konsultatsioonidega juba 1995. aasta suvest.

Kui Vene väed juulilepete järel Eestist välja sõitsid, siis sõitsid nad üle piiri, mille Venemaa oli juba ühepoolselt märgistanud.

Kuigi Tartu rahu joont Eesti enam taga ei nõudnud, oli siiski säilinud lootus tekkivat piiri pisutki ka sisuliselt korrigeerida, mitte piirduda vaid tehnilise õgvendamisega, näiteks mõned külad, kus veel alles eestiaegset elanikkonda, tagasi Eesti külge liita.

“Esimene mulje ongi see, et kui võtsime lahti kaardi, kus oli meie pakutud piirijoon, mis läks kontrolljoonest kohati ikka mitme küla jagu ida pool, siis kerkisid venelased üllatusest toolilt 15 sentimeetri jagu kõrgemale ja need läbirääkimised oleksid peaaegu samal hetkel katkenud,” meenutab üks Eesti diplomaat poolte esimest kohtumist 1995. aasta suvel. “Putini praegune avaldus, et territooriumi asemel saate surnud eesli kõrvad, kehtis tegelikult ka siis.”

“Põhimõte on see, et mis meie käes, see meie oma, kõige muu üle võime läbi rääkida,” nendib teine diplomaat. “Mõttelist kompromissipunkti ei panda mis tahes läbirääkimistel mitte kunagi keskele, vaid kõvasti vastase territooriumile ja siis hakatakse sealt tagasi tulema, võideldes iga viimase kui lõigu eest, kuni ühel hetkel tekib punkt, kus vastast suruda muutub rahvusvaheliselt ebamugavaks.”

Igatahes sai kohe selgeks, et mingist maalapist, iseäranis sellisest, mille peal elab mõni inimene, Venemaa ei loobu – isegi siis mitte, kui loobumine oleks kõigiti praktiline, nagu tolle soosaare puhul Kulje küla lähedal, kus elas kolm vanamammit, kes käisid pidevalt illegaalselt üle piiri Värskas leiba ostmas, sest Venemaa poole ei läinud nende saarelt ühtegi teed. Ent ettepanek liita soosaar Eestiga ja sama palju maad mujalt tagasi saada ajas venelased peaaegu endast välja: “Mis?! Kas te mõtlete, et Vene riik ei suuda kolmele naisele leiba tagada,” ägestusid nad, ja sellega oli teema lõpetatud. Kusjuures, leiba ei ole Vene riik muidugi taganud – naised käivat tänini Värskas poes.

Nad pole nagu meie

Kahe delegatsiooni tööstiil erines vägagi. Eesti delegatsioon oli väike ja pidevas otsesides välis- ja peaministriga. Kui asi läks kriitiliseks ja tekkis küsimus, kas jätkata arutelu või läbirääkimised katkeksid, siis oli väljapääsuks helistada otse peaministrile. Venelaste puhul ei oleks Jeltsinile helistamine kõne allagi tulnud; nemad opereerisid kirjalike juhtnööride alusel, mida nad ei saanud muuta. “Eesti praeguseid debatte vaadates tundub kohati, et oleks parem, kui ka meie juhtnöörid oleksid kirjalikult olemas,” muigavad mõned meie diplomaatidest.

Kohati mõjus frustreerivalt, et venelastel oli iga küsimuse jaoks instituut: kui oli vaja otsustada, mis on tamm, mis on sild, mis on faarvaater, siis pöördusid nad kohe ehitusmehhaanika-, hüdrogeoloogia või mõnda muusse instituuti. Pikalt vaieldi näiteks Kulje tammi üle, mida eestlased nimetasid sillaks, venelased tammiks. Silla puhul läheks piirijoon keskelt, tamm aga on väljaspool rahvusvahelist õigust. Lõpuks tõid venelased mingist Peterburi instituudist doktorite allkirjadega paberi, mis tunnistas, et on ikkagi tamm, sest muldkeha protsent on nii- ja niisugune. Lõpuks jäigi kolm neljandikku tammist venelastele, eestlased said veerandi ja piir langes veeläbilasketoru kohale.

Tehnoloogia vallas elasid aga eestlased venelastest erinevas sajandis. Kui venelastel olid tavalised topograafilised kaardid, mille peale piirijoon oli veetud pastakaga, siis eestlased tegutsesid digitaalsete kaartidega. Kord juhtus nii, et lepiti kokku, et piiri orientiiriks saab Vasknarva kiriku torn, siis aga teatas üks venelane, et Vasknarva kirikul on kolm torni. Teised vaatasid üksteisele õlgu kehitades otsa, aga Aare Evisalu Piirivalveametist tegi kavala näo ja kadus ära. Natukese aja pärast naasis ta oma arvutiga, mille ekraanile ilmus nagu nõiaväel Vasknarva kiriku kontuur, ning selgus, et tõesti oli üks kõrge torn ja kaks väikest. “Venelased vaatasid seda pilti nagu mingit šamanismi!”

Olgem siinkohal heausksed ja pangem tehnoloogilise mahajäämuse arvele ka tõiga, et venelastel ikka ja jälle kippusid tekstid käes kuju muutma. “Andsime tüki piirikirjeldust ühel kujul, saime tagasi nii, et seitsmerealisest lõigust oli kuus rida kadunud ja järgmine lõik istus selle kukil nii ilusti, nagu ei olekski sealt 1700 meetrit vahelt puudu. See jäi kirjeldamata, hajus,” meenutab üks Eesti delegatsiooni liige. “Võtsime siis originaali välja ja ütlesime, et näete, sõbrad! Nemad vabandasid, et sekretär eksis…”

Suur vahe oli ka diplomaatide elatustasemes. Iseloomulik oli näiteks, et venelased eelistasid pidada läbirääkimisi Eestis ja olla siin võimalikult kaua, sest nii teenisid nad lähetusraha. “Nad ikka vastuvõttudel kaebasid, et palk väike, palka kätte ei saa,” meenutab üks eestlastest. “Minu kolleeg välisministeeriumist käis remontimas korterelamuid, läbirääkimisvooru venides vahel tunnistas, et peab ruttu ära lõpetama, sest jookseb haltuurale. Siis nad uurisid, kas meil on kindel palk ja kas me tõesti saamegi selle iga kuu kindlal päeval kätte. See oli neile natuke üllatav, nad vaatasid kuidagi aukartlikult, et näe, ongi riik.”

Oma inimlikud küljed olid ka Vassili Svirinil: tema lõpetas ükskord läbirääkimisvooru varem ära, et jõuda suvilasse oma ema kitsele heina niitma. Svirini ema, suvila ja kits olid teada kõigile eestlastele, nende kohta küsiti alati, kui kokku saadi, ja Svirin vastas meeleldi. Ent läbirääkimislaua taga kogu see inimlik pehmus hajus.

“Vist soomlastelt on tulnud arusaam, et venelastega on kõige parem asju ajada viina juures ja saunas käies,” juurdleb üks Eesti diplomaatidest. “See on tõesti venelastega suhtlemise peaaegu protokolliline osa, aga see ei tähenda, et Vene läbirääkija muutub kuidagi pehmeks. Tema keel võib muutuda, aga positsioon mitte. Venemaa on väga tsentraliseeritud riik, mitte keegi ei riski omaenese positsiooniga, et läbirääkimiste positsiooni kuidagi pehmendada, tehtagu saun või mitte.”

Tähtis joon järve peal

Eestlastel oli läbirääkimistel ka üks salamissioon, millest seni meedias laiemalt räägitud pole. Asi oli nimelt Eesti põhiseaduses, mille paragrahv 122.1 ütleb, et “Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega”.

Aga mida tähendab “teiste riikidevaheliste piirilepingutega”? Radikaalsed rahvuslased näiteks väidavad, et selle all on mõeldud piirilepingut Lätiga.

Tavapäratu lõigu – piire reeglina põhiseadustesse ei kirjutata! – ümber tekkivaid vaidlusi nägi ette ka põhiseaduslik assamblee, mille juhataja Tõnu Antoni eestvõttel sai soovitud tõlgendus kirja assamblee protokolli: “Assamblee leppis kokku, et ta tõlgendab paragrahvi 124 (praeguses põhiseaduses paragrahvi 122 – toim) esimest lõiku selliselt, et see ei takista vastaval komisjonil pidamast piiriläbirääkimisi Venemaaga muutmaks piiri, mis on kokku lepitud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga.”

Vene praktika kohaselt tuleb tuimalt raiuda üht ja sama ning alles siis, kui ollakse viimasel, peaaegu sõja piiril, võib midagi muuta.

Nii et sellega oleks justkui kõik korras. Siiski peeti välisministeeriumis 1996. aastal vajalikuks õiguskantslerilt veel kord nõu küsida. Juhan Truuvälja vastus kinnitab, et teised lepingud ei ole välistatud, ent lähtudes põhiseadusparagrahvi sõnastusest, kus on öeldud “ja teiste”, aga mitte “või teiste” lepingutega, soovitas ta teha piiri, millel kas või üksainus koordinaatpunkt langeb kokku Tartu rahu järgse piiriga.

Maa peal ei olnud see realistlik, piir läks mujalt, ent järvel, mis samuti kuulub maismaapiiri sisse, oli lootust. Probleem oli aga selles, et järvel oli Tartu rahu joont raske üles leida: seda oli vahepeal mitu korda ümber arvutatud ja arvulised väärtused ei ole enam samad, mis olid tsaariaegse Peipsi järve kaardi peal.

Kuni 1932. aastani kasutas Eesti tsaariaegseid koordinaate, siis läks üle euroopalikele. Sama tegi NSV Liit, ent saadud jooni ei ühtlustatud ning venelaste arvutusvea tõttu tekkis 140-meetrine järvelõik, mida mõlemad omaks pidasid. 1939. aasta jaanuaris tegi Eesti venelastele ettepaneku asja kontrollida ja venelased tunnistasid viga, ent peatselt tuli Molotovi-Ribbentropi pakt ning korrigeerimisest ei saanud enam asja. 1943. aastal lõi NSV Liit omaenese koordinaatsüsteemi, et liitlastel ja sakslastel oleks raskem erinevaid kaarte seostada. Toona loodud süsteemi kasutab Venemaa ka praegu ning 1932. aasta arvutusviga on seeläbi veelgi võimendunud. Aga kitsast Lämmijärve, mis on peaaegu põhja-lõunasuunaline, viga kuigivõrd ei mõjuta, seal on asjad paigas. Tükk Tartu rahu piiri Lämmijärvel oligi eesmärk, mille Eesti läbirääkijad endale seadsid, kusjuures venelaste eest tuli seda loomulikult saladuses hoida – oleks viimased teadnud, et tegu on Tartu rahuga, poleks nad seda läbi lasknud.

“Ikka igasugust kägu ajasime neile oma soovide põhjenduseks,” muigab üks Eesti diplomaat. Venelased vaatasid väga kahtlustavalt, aga Eesti sai oma tahtmise: meil on nüüd Tartu rahu piirist alles mitte ainult üks koordinaatpunkt, vaid tervelt kaks piirilõiku ja kolm piiri pöördepunkti: Tartu rahulepingu järgi koordinaatpunktid 9, 10 ja 11, uue lepingu järgi 13, 14 ja 15, kokku 16,8 kilomeetrit Piirissaare ja Mehikoorma vahel.

Muide, paar Eesti diplomaati arvab, et Svirin sai tegelikult kõigest aru. Aga ei öelnud midagi. Mine sa tea?!

Legendaarne Petroskoi

Eesti nõudmine mainida Tartu rahu lepingu preambulas kohtas aga Vene poolel ainult jäist vastuvõttu. 1996. aasta sügiseks olid läbirääkimised tupikseisus, mis sarnanes Tarandi avalduse eelse ajaga: mõlemad pooled kordasid voorust vooru oma seisukohti, mis kordamisest kriipsuvõrragi ei lähenenud. Soovitud maa-rahu-vastu-tehingust ei kippunud midagi välja tulema, sest Vene pool võttis vastu maa, aga rahu tunnustamisest keeldus.

Eestil ei jäänud üle muud, kui uuesti enesele silma vaadata ja küsida, mida me õieti tahame. 1996. aasta hakkas läbi saama, 1997. aastal pidid oma laienemisotsustega lagedale tulema NATO ja EL. Oli selge, et NATOsse me niipea ei saa, aga EL tundus veel väärt proovimist. Selleks aga tuli olla vaba piiritülidest; tuli vähemalt proovida näidata, et Eesti on omalt poolt kõik teinud ja Venemaa lihtsalt jonnib. Nõnda arutledes otsustaski Eesti valitsus 1996. aasta sügisel anda delegatsioonijuhi kohusetäitjale Kalev Stoicescule volitused loobuda Tartu rahu mainimise nõudest ja leppida kokku niinimetatud tehniline, ilma poliitilise preambulata piirileping.

Hiljem hakati rääkima, et see oli välisminister Siim Kallas, kes Petroskoi kohtumisel oma Vene kolleegi Jevgeni Primakoviga loobus Tartu rahu nõudest ja viseeris piirilepingu teksti. See on müüt: Kallas ei viseerinud Petroskois midagi. Tehnilise piirileppe olid kümme päeva varem 25. oktoobril oma allkirjaga heaks kiitnud hoopiski Kalev Stoicescu ja Vene delegatsiooni asejuht Sergei Lazarev.

Petroskoi kohtumine oli tähelepanuväärne paljude muude asjade poolest: seal figureeris päevinäinud Volga, mille pagasiruumi uks sõidu peal lahti vajus, ähvardades kohvri koos kogu Eesti piiridokumentatsiooniga kusagile Karjala veeloiku kukutada; seal oli Primakov, kes ei tahtnud piirilepingust palju midagi kuulda, vaid hakkas kohe kaasmaalaste õigusi meelde tuletama; seal oli ajakirjanik Kaarel Tarand, kes tahtmatult kogu konfidentsiaalset jutuajamist pealt kuulas, sest mingil arusaamatul põhjusel transleerisid venelased seda üle terve kohtumiseks valitud pansionaadihoone. Hiljem kirjutas Tarand oma artiklis, et “Primakov lebaskles kui rammus mauk,” mis tõi talle jupiks ajaks Vene viisakeelu. Need diplomaadid, kes ei lennanud Petroskoist koos ministriga Strasbourg’i, vaid Enimexi lennukiga tagasi koju, mainivad toda reisi meenutades esmajärjekorras hoopiski laskumist Tallinna lennujaamas, kus lennuk mitu korda maandumisrajalt tagasi üles põrkas ja siis, nähes, et pidurdada ei jõua, uuele tiirule läks – seesviibijad juurdlemas, millist mõju võiks läbirääkimiste lõppjärgule avaldada välisministeeriumi poole juhtkonna hukkumine lennuõnnetuses.

Ent, nagu öeldud, Petroskois ei viseeritud midagi. Viseerimine oli kümme päeva varem ära olnud, kusjuures tolle dokumendi staatusest saavad eri riigid ja erinevad inimesed tänini erinevalt aru. Eesti praktikas nimetatakse viseerimiseks, teisisõnu parafeerimiseks, toimingut, mille teostavad läbirääkimisdelegatsioonid, kui nad kokkulepitud tekstile oma allkirjad alla panevad. Mingit madalamat “alamvormi” sel tegevusel Eesti tavade järgi ei ole. Nii et Eesti seisukohalt sai piirilepingu põhitekst 1996. aasta 25. oktoobril parafeeritud, heaks kiitmata jäid aga veel lepingute lisad – piiri kirjeldus ja kaardid.

Venelased mõistavad asja teisiti. Neile on parafeerimine tunduvalt ametlikum sündmus, 1996. aasta sügisel valminud paberit palusid nad aga nimetada delegatsioonide tasemel kooskõlastatud projektiks. Kohati on Vene diplomaadid ka väitnud, et tegu oli initsialiseerimisega, mis on nende tõlgenduses midagi alamat kui parafeerimine. Nii et igatahes oli Vene pool ähmi täis ja üllatunud, kui eestlased leidsid, et parafeeritud tekst on olemas ning lepingud võiks 2. detsembril Lissabonis OSCE tippkohtumisel alla kirjutada.

Kaart õlal Lissaboni

“Eesti võtab Lissaboni sulepea kaasa” – see sai ajakirjanduses Eesti võimukandjate käibefraasiks. Ühtäkki koondus Eesti selja taha ka tähelepanuväärne rahvusvaheline surve, hulk riike hakkas korraga Moskva käest pärima, et tõepoolest, miks siis mitte. Lugu päädis sellega, et välisministeeriumi kantsler Indrek Tarand läks poodi, ostis suure papist toru, sinna pandi kaardid ja Riivo Sinijärv, kes pärast Siim Kallase lahkumist ja enne Toomas Ilvese ametisseasumist korraks välisministriks oli tõusnud, sõitis koos nendega Lissaboni. “Mingist allakirjutamisest polnud seal muidugi juttugi,” meenutab ta, “aga üks ja teine ikka tuli ja küsis, et miks sul need kaardid kaasas on. Ma siis rääkisin.”

Tegelikult pole rahvusvahelistel kohtumistel kahepoolsete lepingute allkirjastamine kuigi tavapärane. Ja kindlasti ei tehta seda nii, et võetakse kaardid õlale ja sõidetakse kohale, ootamata ära teise poole nõusolekut. Ent Eesti sellest ei hoolinud: “Lissabon oli osa meie taktikast provotseerida Läänt ütlema seda, mida nad lõpuks ka ütlesid – et Venemaa on süüdi ja Eesti on teinud omalt poolt kõik piirilepingu sõlmimiseks,” tunnistab üks Eesti läbirääkijaid. “Me keerasime teadlikult vindi üle. Piirilepingud kaasas kohale sõita ei ole tegelikult tõsine käitumine, aga me tegime seda teadlikult, et oma valmisolekut visualiseerida.”

Ning improvisatsioon täitis oma eesmärgi: Lääs mõistis, et Eesti on teinud kõik endast sõltuva, lepingu tekst on olemas, Venemaad aga ei suuda keegi alla kirjutama sundida, kui Venemaa ei taha. Järgmise aasta juulis soovitas Euroopa Komisjon alustada Eestiga liitumisläbirääkimisi – hoolimata piirilepingu puudumisest.

“Mis?! Kas te mõtlete, et Vene riik ei suuda kolmele naisele leiba tagada,” ägestusid venelased, ja sellega oli teema lõpetatud.

Naljaga pooleks võiks isegi väita, et tänu Stoicescu ja Lazarevi allkirjale sai pool Ida-Euroopat ELi ja NATOsse: sest nende allkirjadega sai tõestatud, et Eesti suudab Venemaaga ühises tekstis kokku leppida. Tänu sellele kutsuti Eesti ELi liitumisläbirääkimistele, kus muidu oleksid olnud vaid Poola, Tšehhi, Ungari, Malta ja Küpros – seega riigid, kel oli psühholoogiliselt ja imagoloogiliselt meist erinev staatus. Nii NATO kui ELi laienemine oleks võinudki piirduda Poola, Tšehhi ja Ungariga ja siis oleks olnud kõik – väsimus, pohmell. Ent Eesti, saanud jala ukse vahele, lõhkus selle skeemi. Ning kui Eesti oli juba uksel, oli selge, et tuleb võtta ka Leedu ja Läti. Ja siis polnud Slovakkia, Sloveenia, Rumeenia ja Bulgaaria samuti enam mingi probleem.

Venemaa plaanidega ei käinud see kõik muidugi üleüldse kokku ning seetõttu ei oska ükski Eesti diplomaatidest täna öelda, miks küll soostusid venelased tookord seda lepingut viseerima. Kas sellepärast, et nende meelest see polnud mingi viseerimine? Kas tunnetasid nemadki rahvusvahelist survet ja tahtsid “süüd” Eesti peale veeretada, leides, et delegatsioonide asejuhtide allkirjad on nõnda tähtsusetu asi, et kõlbab selle nimel mängu panna küll? Võib-olla uskusid nad, et Tartu rahu nimetamine jääb Eestis ikkagi nii suureks sisepoliitiliseks takistuseks, et Eesti ei saa allakirjutamist välja pakkuda? Või siis olid nad lihtsalt kaljukindlad, et ilma lõplikult allkirjastatud piirilepeteta NATO ja EL kedagi vastu ei võta?

Sest seda nõuet võtsid venelased tõsiselt, sajaprotsendiliselt tõsiselt, on eestlased veendunud. “Venelaste probleem oli see, et nad ei suutnud varjata, et nende soov oli just nimelt meid pidurdada ja sellises olukorras muidugi lääneriigid ei saanud lasta endale lõpuks näkku naerda,” tõdeb üks Eesti diplomaate.

“Venelaste probleem on tihti, et nad on oma kaalutlustes suhteliselt avalikult jõhkrad, mis on lääneriikidele harjumatu. Hea näide on Ukraina, kus lääneriigid olid tegelikult valmis vaikimisi tunnustama teatavat Vene erihuvi, aga kuna Putin käitus nii jõhkralt, mängis puhtalt ühte väravasse, siis lõid lääneriigid omalt poolt ka selja sirgu ja tegutsesid palju karmimalt kui ehk oleksid tegutsenud muidu. Venemaa pikaajaline viga on ka Lääne alahindamine nad ei taju, et lääneriikide diplomaadid, kuigi neil on head ülikonnad, pehmed käed ja nad joovad šampust, ei ole tegelikult ise pehmed. Nad võivad olla uskumatult karmid, kui tunnevad, et neid lollitatakse.”

Igatahes venitas Venemaa lepingu lõpliku parafeerimisega veel üle kahe aasta, aga sellest polnud enam midagi: poliitilised protsessid läänesuunal olid käima läinud, neid lepingu puudumine enam ei peatanud, lepingud ise ja nende lisad aga lihviti detailsuseni selgeks. Sest olgem ausad, kui tõesti oleks alla kirjutatud mõni 1996. aasta lõpul laual olnud kaardivariantidest, siis oleks demarkeerimiskomisjonile hiljem jäänud palju poliitiliselt potentsiaalselt ohtlikku tööd. Partnerite vahel, kes teineteist ülearu ei usalda, on parem, kui asjad on lepingus võimalikult selgelt paigas.

Miks venelased 1999. aasta märtsis parafeerimisele läksid, on eestlastele samuti segane – kindlasti saanuks venitada veel. Võimalik on Venemaa kartus, et Eesti võimuvahetus lööb midagi ebamugavalt segi – 1992. aastal ju juhtus nii, et Jüri Luik tegi läbirääkimisdelegatsiooni juhiks asudes kogu senise lepinguprojekti ringi. Üks Eesti diplomaate aga usub, et põhjus oli bioloogiline: Vene delegatsiooni esimene juht oli juba läinud pensionile, teine oli minemas, eksperdid vananesid samuti, nii et asjatundlikkus Eesti piiri küsimustes ähvardas lihtsalt ära kaduda.

18. mai 2005

Miks venelased aga alla kirjutama soostusid, on seevastu selge: nüüd ei olnud neil vastupidise käitumisega enam midagi võita, ainult kaotada. Ja ka Venemaa suhtumine piiridesse on Putini ja rahvusvahelise terrorismi ajastul pisut muutunud: kui nüüd on isegi Venemaale oluline kontrollida, kes liigub riiki sisse ja kes välja, siis varem oli venelastele psühholoogiliselt lihtsam, kui piirid olid tinglikud – nii tundus NSVLi lagunemine vähem lõplik.

“Mingit läbirääkimisvooru lõpetades ma kunagi mainisin, et me teeme piiri, mis jääb Eesti ja Venemaa vahele igaveseks,” meenutab üks Eesti läbirääkija. “Ja korraga vaatasin, et venelaste näod läksid selle peale väga imelikuks. Ei tea, kas nad polnud oma tööle lihtsalt kunagi nii mõelnud, või pidasid nad seda piiri ikkagi kuidagi ajutiseks.”

Eestlased igatahes tegid piiri igaveseks ja sellisel juhul ei tohiks nii pikki kahepoolseid läbirääkimisi Eesti diplomaatias enam kunagi ette tulla: pole lihtsalt põhjust, pole olemas sellist teemat. Multilateraalsed kõnelused on teine asi, need kestavad küll vahel aastaid ja aastakümneid.

Võimas kogemus ja mäletused aga jäävad: “Edaspidisegi karjääri jooksul, kui pikkade päevade järel tuleb tahtmine lõpus protokoll kinni panna, et mingi paber saaks juba kord minema, siis meenub Svirin, kellega kunagi nii ei saanud teha,” muigab üks eestlastest. “Iga venelaste pakutud sõnastust tuli vastu valgust vaadata ja triikrauaga üle lasta – ega midagi peidetut pole sisse pandud.”

Ning kohanimed, need jäävad ilmselt elu lõpuni pähe. “Vahel Kagu-Eestis autoga ringi sõites näen mõnd teeviita ja silme ette kerkib Svirini nägu!”

Fakte lepingute kohta

Kuigi lihtsuse mõttes räägitakse sageli piirilepingust ainsuses, on 2005. aasta 18. mail allkirjastatud lepinguid tegelikult kaks: Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri leping ja Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise leping. Lepingute lahutamatuks osaks on lisad: kaardid ja piiri kirjeldus.

Heakskiitmist ootavad veel niinimetatud kolmikpunktide kokkulepped, mis määratlevad Eesti, Soome ja Venemaa merepiiride kokkupuutepunkti ning Eesti, Läti ja Venemaa maismaapiiri kokkupuutepunkti. Viimast omakorda ei saa sõlmida enne, kui piirilepingu Venemaaga on alla kirjutanud ka Läti.

Piiri märgistamiseks maastikul luuakse demarkeerimiskomisjon. Lõplikult loetakse piir demarkeerituks siis, kui kummagi poole valitsus on kinnitanud riigipiiri kulgemise kirjelduse, piirimärkide protokollid ja demarkeerimiskaardi.

Läbirääkimiste kronoloogiat

1992. aasta aprillis algasid Eesti ja Venemaa riiklikud läbirääkimised, kus piiriküsimused olid arutusel nelja teema seas. Ülejäänud olid vägede väljaviimine, sotsiaal- ja humanitaarküsimused ning majandus.

1994. aasta 24. juulil kirjutasid presidendid Lennart Meri ja Boriss Jeltsin Moskvas alla niinimetatud juulilepetele, mis tagasid Vene vägede lahkumise Eestist. Pärast seda riikidevahelised läbirääkimised lõppesid, piiritöögrupid aga hakkasid 1995. aastal taas kohtuma, alguses vana delegatsiooni mandaadiga, hiljem välisministeeriumide konsultatsioonide vormis.

1994. aasta 16. detsembril teatas peaminister Andres Tarand, et Tartu rahuleping ei pea olema ainus Eesti riigipiire määrav dokument ja Eesti on valmis tegema Venemaale territoriaalküsimustes järeleandmisi.

1996. aasta 9. jaanuaril annab Eesti valitsus korralduse moodustada piiriläbirääkimiste pidamiseks delegatsioon, mida hakkab juhtima Raul Mälk. Venemaal on detsembri lõpupäevil samaväärse delegatsiooni juhiks nimetatud Vassili Svirin, kes juhtis Vene delegatsiooni ka riiklikel läbirääkimistel.

1996. aasta 25. oktoobril kirjutavad delegatsioonide asejuhid Kalev Stoicescu ja Sergei Lazarev alla piirilepingu kooskõlastatud projektile. See on esimene kord, kui pooled suudavad leppida kokku ühtse sõnastuse, varem oli kummagi poole sõnastus eraldi sulgudes. Eesti on loobunud nõudmast Tartu rahulepingu mainimist piirilepingu preambulas.

1996. aasta 5. novembril kohtuvad Karjalas Petroskois Barentsi Mere Maade Nõukogu kokkusaamise ajal välisministrid Siim Kallas ja Jevgeni Primakov.

1999. aasta 5. märtsil parafeerivad delegatsioonide juhid Raul Mälk ja Ludvig Tšižov Peterburis piirilepingud ja nende lisad.

2005. aasta 18. mail kirjutavad välisministrid Urmas Paet ja Sergei Lavrov Moskvas piirilepingutele alla.

Seotud artiklid