Ilves: Kui saabusid loomeliitude pleenumi materjalid, siis ma sain aru, et tulen Eestisse

Teie nägite laulvat revolutsiooni teiselt poolt raudset eesriiet. Millal te saite aru, et Eestis hakkab midagi olulist juhtuma?

Ma läksin 1984. aasta sügisel analüütikuks raadio Vaba Euroopa uurimisinstituuti. See oli suur avatud allikatele toetuv uurimisinstituut, mis keskendus kommunismimaadele, kõigile peale Hiina. Mu sealse töö algusaeg oli poliitiliselt üsna õudne – NSV Liidus oli võimul Tšernenko… Siis tuli Gorbatšov. Et midagi hakkab muutuma, oli esimesena näha vapustusest, mille tekitas Tšernobõli õnnetus. 1986. aasta Noorte Hääles kirjutas Tõnis Avikson artikli sellest, kuidas eestlasi sisuliselt küüditati Tshernobõli, õnnetust likvideerima – lihtsalt võeti kinni ja viidi otse sinna. Ning sellest tekkis väike mäss. Mina lugesin ja mõtlesin, et näe, kui huvitav – selliseid asju varem pole kirjutatud.

Kuidas te üldse Eesti kohta infot saite?

Tolleks ajaks olid mul juba kontaktid Eesti inimestega. Alates 1985. aastast kohtusime me regulaarselt Lennart Meriga – kui tema tuli läände, siis ta helistas mulle, ning mina pidin talle kohe tagasi helistama, sest tal endal polnud ju raha. Ning siis ta rääkis mulle pikalt, minu enda kulul, tundide kaupa, sündmustest Eestis ja NSV Liidus.

Veel, me muretsesime endale Ookeani raadio – see oli nõukogude ULL, mida Läänes ei saanud osta, sest need on politsei lainepikkused. Meile üks inimene tõi ning ma saatsin selle Jouko Vanhasele Helsingis. Tema siis kuulas seal Vikerraadiot. Meie helistasime Vanhasele, tema pani telefoni raadio vastu ning nii kuulasime ka meie Vikerraadiot – kohati kaheksa kuni kümme tundi järjest, et teada, mis toimub Eestis. See võimaldas meil teha väga operatiivset saadet. 16. novembri suveräänsusdeklaratsioon jõudis meil eetrisse samal päeval.

Aga üldiselt oli materjale keeruline kätte saada ja see muidugi raskendas uurimistööd. Mis oli avaldatud, see oli väga tsenseeritud. Fosforiiditemaatika kohta ma tellisin ise väga palju akadeemilist kirjandust, teaduste akadeemia separaate ja muud, mida kätte sai. Kuna Lennart oli nendest asjadest rääkinud, siis ma oskasin valvel olla ja suhtusin väga tähelepanelikult kõigesse, mis puudutas Pandiveret, fosforiiti ja diktüoneemakilta. Üldiselt need asjad Läänes kedagi ei huvitanud. Aga mina, iga kord, kui nägin midagi, mõtlesin, et ohhoo, huvitav… Väikesed asjad hakkasid muutuma väga huvitavaks ja tähelepanuväärseks. Ning ma vaatasin, et siin võib-olla hakkab midagi juhtuma!

Kui Lennart Meri tuli läände, siis ta helistas mulle, ning mina pidin talle kohe tagasi helistama, sest tal endal polnud ju raha.

Varsti said Ahonen, Madisson ja Parek enneaegselt välja. Eestis hakati avaldama üsna uskumatut samizdat-kirjandust, mida inimesed oma võimalust mööda Läände tõid. Ning siis tuli juba 1987 ja Hirvepark – esimene väljaastumine, mis ei lõppenud repressioonidega.

Raadio juhtkonnal oli Hirvepargi asjus muide tugev paranoia. Me teadsime, et see tuleb, aga me ei tohtinud midagi öelda – selliste ürituste reklaam oli pärast 1956. aastat ning Ungari toimetuse mõningaid küsitavaid saateid keelatud. Meie olime väga ranged, ei mingit eelreklaami, aga sellele vaatamata hiljem Rahva Hääl ja kõik need teised kanalid pasundasid, et see oli korraldatud meie poolt. Juhtkond kuulas meie linte üle… aga ei leidnud midagi. Me olime nagu eestlased ikka: kui ei tohi, siis ei tohi, oleme sõnakuulelikud! Eestis aga olid mõned isegi pahased meie sõnakehvuse pärast.

Millal Vaba Euroopa Eestis legitimiseeruma hakkas?

Esimene artikkel, mis positiivselt tsiteeris Vaba Euroopat, ilmus Tartu Edasis. Edasit üldiselt ei saanud piiri taha tellida, aga Teaduste Akadeemia sai mingeid kalleid teadusajakirju Läänest ja selle eest saatsid nad meile panderollides Edasit ja Õhtulehte. Ja Edasis Tiit Pruuli kirjutas positiivse artikli minu esseest, mille ma olin raadios ette lugenud.

Kui ma mainisin juhtkonnale, et ma esimest korda nägin nõukogude pressis midagi positiivset, siis nemad läksid kohe põlema: tõlgi ära, too siia! Me olime harjunud, et meid sõimati, aga positiivsus oli midagi erakordset. Ning kuna kõike meie kohta kirjutatut pidevalt monitooriti, siis on kindlalt teada, et Tiit Pruuli artikkel umbes augustist 1988 oli Vaba Euroopa esimene positiivne mainimine NSV Liidus.

Kas Eesti sündmuste kaja jõudis ka Lääne peavoolu-ajakirjandusse või oli see väga pikalt ikkagi ennekõike NSV Liidu vaatlejate pärusmaa?

Eesti oli kahel korral International Herald Tribune’i esikaanel. Esimene kord juhtus see, kui ma refereerisin Tõnis Aviksoni Tšernobõli artikleid – ma tõlkisin ja tsiteerisin neid, aga samal ajal toimusid Viinis Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri kuulamised, ning Herald Tribune pani oma esikaanele pealkirja „Estonians deported to Chernobyl”. NSV Liidu diplomaadid olid täiesti endast väljas. Teine kord sattus Eesti esikaanele 1988. aasta 2. veebruari järel – keegi soomlane oli Viru hotelli aknast pildistanud Tammsaare parki, oli selgelt näha, et seal oli tuhandeid inimesi.

Aga ikka oli küsimus, mis sellest saab. Kolm aastat enne seda 2. veebruari oli kõik olnud vaikne, kolm aastat hiljem olid Vilniuses tankid… Kogu aeg oli mure, et kui kaugele saab minna, enne kui Moskva hakkab käituma, nagu ta alati käitub – lihtsalt tuleb ja sõidab tankidega üle.

Ma ei tea, palju seda kultiveeris NSV Liit ja mil määral oli tegu Lääne spontaanse reaktsiooniga, aga soov oli, et ärge ometi hakake destabiliseerima NSV Liitu!

Minu jaoks isiklikult tuli murdepunkt umbes 1988. aasta aprilli keskel. Las ma kalkuleerin: 1 aprill 1988 oli laupäev, järgmine Sirp ilmus järelikult reedel, kuuendal, minuni tuli Sirp 10 päevaga, järelikult loomeliitude pleenumi Sirp jõudis minuni umbes 16 aprillil. Hakkasin lugema…. ja see oli täiesti uskumatu! Ma kirjeldasin seda inglise keeles ühes pikas artiklis ja instituudi juhtkond mõtles, et Ilves on hulluks läinud. Lubasid, et lasevad kontrollida. Oli suur nõupidamine, kus teised kõrgemad analüütikud arutasid, kas selline asi on võimalik, kõik ütlesid, et ei ole. Siis kutsuti välja keegi inimene Eesti toimetusest, kes luges ja ütles, et jah, kõik ongi nii. Seejärel arutati pikalt, et äkki on NSV Liit meile provokatsioonina spetsiaalse Sirbi numbri teinud ja saatnud!

Kaudselt tõi see refereering kaasa ka minu liikumise raadiosse. Eesti toimetuse tolleaegne juhataja tahtis minna puhkusele ning oma saateid ette tehes ta võttis minu ingliskeelsed analüüsid ja tõlkis eesti keelde. Selle konkreetse, loomeliitude pleenumist kirjutatud analüüsi puhul ta lihtsalt tõlkis kõik eesti keelde tagasi, ma ei olnud Sirbi teksti praktiliselt üldse muutnud, lihtsalt edastasin inglise keeles seda, mis oli ilmunud. Tema tõlkis selle ilma originaale kasutamata tagasi eesti keelde, nii et see polnud isegi enam sama tekst, ja siis luges seda linti… Oli juuni algus, sinimustvalge oli just legitimiseeritud, ning raadio Vaba Euroopa saatis Eestisse loomeliitude pleenumi materjale halvasti tagasi tõlgituna. Selle peale hakkas toimetus mässama ning juhtkond otsustas, et kutsub mind ajutiseks juhatajaks. Läksingi, esialgu kuueks kuuks, nõudsin veel kõiki garantiisid, et mind tagasi võetaks, sest ma ei pidanud end raadioinimesks, ma olin analüütik, aga kui kuus kuud oli möödas, siis ma ikkagi jäin raadiosse. Minu koha analüütikuna sai minu endine praktikant Riina Kionka.

Aga loomeliitude pleenum – kui selle materjalid saabusid 1988. aasta aprilli keskel, siis ma sain aru, et ma tulen Eestisse. Ei oska öelda, millal see juhtub, aga tulen. Ma läksin koju, poeg oli kolmveerand aastat vana, ma kutsusin oma toonase abikaasa välja jalutama ja ütlesin, et mul on üks jutt sulle: et täna tuli niisugune Sirp, see on selge, et Eesti saab vabaks – või kui ei saa, siis on kõik väga halvasti – aga kui saab, siis mina lähen Eestisse tagasi. See oli see hetk, kui ma teadsin, et ma seda teen.

Lääneriikide seas Eesti iseseisvuspüüd vist liialt suurt mõistmist ei leidnud?

Väga paljudele see ei meeldinud. Näiteks ühel päeval, kui ma olin tööl, kutsuti mind alla, et ma räägiks ühe sakslasega. See oli Peer Lange, üks Saksa Vene-analüütikuid, baltisakslane, kes oli oma ekspertiisi ja keeleoskuse kogunud Siberis vangis olles – kus ta muuseas jagas barakki just eestlastega. Aga tema sõnum mulle oli, et baltlased peavad ära lõpetama oma idiootlikud iseseisvuspüüdlused: „See ei ole meie huvides, te peate jääme NSV Liidu koosseisu!” Sellised väljaastumised ei olnud üldse mitte harv nähtus, aga see oli eriline selle poolest, et aastal 2000 tuli seesama inimene Eestisse ja palus vabandust. Kutsus mu õlut jooma ja tunnistas, et tal olid kogu aeg selle juhtumi pärast süümepiinad olnud, aga ta pidi seda tegema, sest see oli Saksa riigi poliitika.

Hiljem tuli sarnaseid asju veel ridamisi. Pärast 1994. aasta ELi tippkohtumist rääksin Saksa suursaadikuga Washingtonis – mul võttis kõigepealt 10 nädalat, et seda kohtumist saada, ning siis tuli ta ja ütles, et „ma pean teid kurvastama, aga Saksamaa ei toeta teiesuguste riikide liitumist Euroopa Liiduga. See ei ole meie huvides”. Ka tema vabandas, kui ma teda hiljem nägin, ütles, et see polnud üldse tema soov, aga niisugune oli Saksamaa poliitika.

Valitses üldine skeptiline suhtumine, mille sarnast ma olin varem näinud aastal 1981, kui inimesed ütlesid, et lõpetagu poolakad oma rumal mässamine. Ning pärast sõjaseisukorra väljakuulutamist nentis Helmut Schmidt, et kindral Jaruzelski on „tõeline Poola patrioot”. Sisuliselt öeldi Solidarnostile, et ärge kõigutage paati, meil on vaja stabiilsust, mitte teie sõnavabadust.

Ma ei tea, palju seda kultiveeris NSV Liit ja mil määral oli tegu Lääne spontaanse reaktsiooniga, aga soov oli, et ärge ometi hakake destabiliseerima NSV Liitu! Strobe Talbott, kes hiljem oli ülioluline inimene meie NATOsse saamisel, kirjutas aastal 1989, et tuleb loobuda „aegunud mittetunnustamispoliitikast, mis kehtestati lühikese viha perioodil aastal 1940”. Augustis 1991, vaid 4-5 päeva enne meie taasiseseisvumist, lugesin ma Financial Timesist, kuidas Prantsusmaa välisminister Roland Dumas ütles, et Prantsusmaa ei saa kuidagi toetada Balti riikide iseseisuvmist, sest niikuinii muutuvad nad siis Saksa kolooniateks. Aastal 1990 ütles Margaret Thatcher, et „meile meeldib Saksamaa nii väga, et me hea meelega näeks kahte” – see tähendab, et Suurbritannia poliitikat juhtisid inimesed, kes ütlesid, et nad ei taha näha ühinenud Saksamaad! Seega, väga paljudele asjadele, mis praegu tunduvad enesestmõistetavad, oli tol ajal väga suur opositsioon.

Ameerikas olid asjad paremad, kuigi ka seal oli probleeme. Ükskord kutsuti Vaba Euroopa Eesti, Läti ja Leedu toimetuste juhatajad välja, mulle anti üks paber ja öeldi, et loe see läbi ja anna tagasi. Paberil oli kirjas uus pealiin: Eesti toimetus ei propageeri iseseisvust, vaid toetab alternatiivassotsiatsioonivorme NSV Liidu koosseisus. Mina ütlesin, et väga huvitav: mina olen arvanud, et meil on mittetunnustamispoliitika, aga mis see nüüd on? Paberi esitajale oli küsimus ka nii tundlik ja piinlik, et ta pidi paberi mult tagasi küsima.

Me elasime soovunelmates – s.t Lääs elas. Eestlased on kogu aeg suhteliselt realistlikud olnud.

Mina läksin tagasi kontrisse ja helistasin kohe Mari-Ann Rikkenile, kes siis helistas umbes neljale kongresmenile, kes omakorda helistasid Vaba Euroopa nõukogule ja küsisid, mis toimub. Tulemusena saime peapsesu, et me olime dokumente lekitanud, aga juhtnöör tühistati. Aga selle kehtestamise katse tulenes ikka sellestsamast: keegi inimene kusagil Riigidepartemangus oli jällegi arvanud, et vaja on stabiilsust.

USA mõtlemist mõjutas oluliselt kontseptsioon, mida välisminister Lawrence Eagleburgeri järgi kutsuti Eagleburgeri doktriiniks. Tema oli kirjutanud, et tuleb iga hinna eest hoida Jugoslaaviat koos, sest kui need riigid hakkavad eralduma, siis tuleb seal üks suur verevalamine. See peegeldus kogu USA mõtlemises – igal juhul tuleb hoida NSV Liitu koos, sest kui see peaks lagunema, siis juhtub midagi hirmsat. Kui 1991. aastal Jugoslaavia hakkaski lagunema ning läkski sõjaks, siis kõik arvasid, et nüüd muutubki kõik see 11 ajavööndit üheks suureks kodusõjaks.

Ent Balti riikide suhtes ei muutunud selline mõttelaad Ameerikas kunagi pealiiniks, valitsus mõistis, et Kongress sööks nad elusalt ära. Tekkis lausa termin Baltic exceptionalism – mis tähendas, et USA toetas NSV Liidu kooshoidmist, välja arvatud Balti riigid.

Aga kõik sellised ambivalentsed mälestuskillud näitavad, et hoiak polnud positiivne. Ning see polnud positiivne ka meie ümbruses. Kõik, mida tol ajal meile öeldi, pole lehtedesse võib-olla jõudnud, aga neid asju mäletatakse ikkagi – ning see võib olla veel palju hullem kui välja öeldud vastuolud.

Mina ütlen paljudele, kes meid „liigses transatlantilisuses” süüdistavad, et mida te siis ootate – teie ju ei toetanud meie isesesivuspüüdeid või soovi NATOsse saada, USA siiski toetas, kuigi läbi kõhkluste ja kohatiste möönduste.

Mina küll ei häbene transatlantilisust. Vaatamata sellele, et ka ameeriklased ei olnud alati päris lõpuni kindlad, nad üldjoontes seda siiski olid ning ei püüdnud suruda Eestit ebademokraatlikku olukorda. See on fakt, sellest ei saa üle ega mööda. Võib muidugi peita pea liiva alla, aga… miks ma peaksin seda tegema?!

Te olete kirjutanud, et 1990. aasta paiku vabanenud riikidest paljudes teeb demokraatia tänaseks võimsat vähikäiku. Kas olete nõus Robert Kagani teooriaga, et maailm on illusioonidest ärganud ning uuesti normaalne – unistused üleüldisest demokraatlikust rahust on maha maetud, toimub suurriikide konkurents ja muud asjad, millega me harjunud oleme?

Kui minna intellektuaalselt lõpuni, siis on selge, et konkurents toimub ikkagi autoritaarsete ja demokraatlike riikide vahel. Ning vanasti oli see konkurents kergem, sest autoritarism oli seotud teatava omandivormiga. Nüüd enam ei ole, nüüd võiks öelda, et meil on demokraatlik liberaalne turumajandus, mis konkureerib autoritaarse toorkapitalismiga. Nüüd võivad inimesed teha asju, mis oleksid olnud täiesti välistatud külma sõja ajal. Et ühe riigi peaminister võiks minna sellistele tehingutele teise riigiga, nagu me oleme hiljuti näinud, see oli välistatud. Aga nüüd saab inimesi osta. Vanasti, kui sa oleksid olnud ära ostetud, oleksid sa läinud lihtsalt vangi, nüüd saad rikkaks.

Kui me nii ostetavad oleme, äkki siis ongi demokraatia aeg lõppemas? Äkki ongi õigus venelastel, kes peavad USA allakäiku ning sellest johtuvalt kogu demokraatiamaailma nõrgenemist vankumatuks?

Mina proovin vältida soovunelmlikke ilma empiirilise tõestuseta väiteid. Ameerika allakäik on lihtsalt soovunelm. Millalgi see loomulikult juhtub, aga et lähiajal võiks tulla puhastav tuli kusagilt mujalt, ei usu.

Ma ei tea, kas Kaganil on õigus, aga on väga hea, et ta on toonud tagasi realistliku mõtlemise. Me elasime soovunelmates – st Lääs elas. Eestlased on kogu aeg suhteliselt realistlikud olnud, mistõttu meid on paranoilisteks tembeldatud, aga kui vaadata hinnanguid olukorrale aastail 1991–2007, siis võib öelda, et eestlaste hinnangud, kuigi me olime vähemuses, on olnud adekvaatsemad kui see domineeriv ideoloogia – et kõik läheb hästi, kõik riigid liiguvad demokraatia suunas. Meie julgesime selles kahelda ja saime selle eest sageli nahutada.

Mina küll ei häbene transatlantilisust.

Ning paljudele riikidele ei ole need asjad ju üldse eriti tähtsadki. Välispoliitikale keskenduvad väikesed riigid, kellele see on eksistentsi küsimus, ning siis veel Ameerika Ühendriigid. Keskmise suurusega riikides ei ole välispoliitika asi, millega inimesed tingimata tegeleda tahavad. Neile on tähtis müüa ja osta, hästi elada… Kui need riigid näevad sihikindlat tegevust enda vastu, nagu Suurbritannia on viimastel aastatel näinud, siis see võib muutuda. Aga muidu – see, mis toimub kaugel idas, ei puuduta väga kedagi. Kui oma kodanikud hakkavad surema, siis alles vaadatakse teisiti.

Aga teine asi on USA – kui sa oled kasvanud nii võimsaks, siis on kõik sinu probleem. Nii et välispoliitika vastu on kõrgendatud huvi meil ja USAl, aga pahatihti me unustame ära, et neil USAs on see huvi kõigi vastu. Meil vähemalt seda muret ei ole, mis USAl: et igas maailma puhktis võib olla keegi, kes tahab kallale tulla.