Riigiduuma valimiste eelvaade: tulemused määratakse Kremlis
Ukraina vastu peetava sõja mõjud on 2026. aastal esimest korda jõudnud enamiku venemaalasteni. Olgu selleks kütusepuudus bensiinijaamades, mis on tingitud Ukraina droonirünnakutest ja Venemaa riigirahandusele väga kalliks maksma läinud, või Ukraina droonirünnakute põhjustatud suured kahjud Venemaa Amazoniks nimetatud Wildberriese ladudes, kus on hävinenud sadade miljonite dollarite väärtuses kaupu, või üha järelejätmatumalt levivad kuuldused peatsest mobilisatsioonist, mida võimud on küll korduvalt püüdnud ümber lükata. Ühtlasi süvenevad riigis majandusraskused, mis on juba venemaalaste elatustaset langetanud ning mille tulemusena on värske arenguna senise tööjõupuuduse asemel hakanud suurenema hoopis töötus.
Taani: superatlantistist Euroopa pistrikuks
Pärast Venemaa täiemahulist kallaletungi Ukrainale 2022. aastal ja Donald Trumpi teistkordset presidendiks valimist 2024. aastal asendus Taani julgeolekukäsitluses usk Atlandi-üleste suhete igikestvusse Euroopa pistrikuks olemisega. Taani on küll jäänud liberaalse maailmakorra veendunud pooldajaks ja USA lähedaseks liitlaseks, aga riigile julgeoleku tagamisel ei unustata tugevat territoriaalkaitset ja tihedat koostööd partnerriikidega Euroopas.
Reformida, et alal hoida: Soome ja reeglitel põhinev rahvusvaheline kord
Sama moodi nagu teised väikesed lääne demokraatiad, on ka Soome saanud tohutult kasu Teise maailmasõja järel loodud reeglitepõhisest rahvusvahelisest korrast: nii ÜRO süsteemi ümbritsevast universaalsest raamistikust, mis kaitses suveräänset võrdsust, mittekallaletungimist ja territoriaalset terviklikkust, kui ka USA juhitud „paksemast“ liberaalsest korrast, mille institutsioonid on üles ehitatud vabakaubanduse, rahvusvahelise kriminaalvastutuse, inimõiguste ja liitlaste solidaarsuse põhimõtetele.
Kui vanad tõed enam ei kehti: Põhjala-Balti riikide välispoliitika kohanemise valud
Põhjala-Balti riikide julgeolek toetub tugevalt transatlantilisele liitlassuhtele ja reeglipõhisele maailmakorrale. Need kaks välispoliitika alustala on aga viimastel aastatel nõrgenenud ja ühtlasi teineteisest kaugemale nihkunud, sundides meie regiooni väikeriike ebamugavasse, kohati lausa võimatusse spagaati.
Islandi väike referendum mõjutab suuresti kogu Euroopa Liitu
Kuigi 29. augustil toimuv hääletus iseenesest ei puuduta Euroopa Liidu (EL) liikmesust, ulatuvad selle järelmid keset Atlandi ookeani asuvast saarest tublisti kaugemale. Positiivne tulemus annab hoogu juurde ELi laienemisele ja tugevdab liidu geopoliitilist usaldusväärsust kasvava ebakindluse ajal. Eitav vastus seevastu kahandab ELi mõju rahvusvahelisel areenil veel enam, tugevdab skepsist laienemise suhtes ja pakub täiendavaid argumente tugevama ELi ja Euroopa sügavama integratsiooni vastastele.
Meloni valitsus püsib, kuid järgmiste valimiste võitja on lahtine
Giorgia Meloni valitsus on püsinud Itaalia tavapäraselt ebastabiilsel poliitilisel maastikul erakordselt kaua. Valitsuse senine bilanss on siiski ebaühtlane, sest välispoliitikas on säilitatud lääne- ja Ukraina-meelne kurss ning käivitatud Mattei plaan, kuid rände-, institutsionaalsete ja majandusreformide tulemused on jäänud vaid osaliselt saavutatuks. Järgmised valimised kujunevad tõenäoliselt tasavägiseks. Nende tulemuse võivad otsustada Roberto Vannacci koostöö paremleeriga, valimisseaduse reformimine ning opositsiooni suutlikkus oma sisemistest erimeelsustest hoolimata ühineda.
Euroopa Liidu loogika: lühike ülevaade Vene teaduspublikatsioonidest
Arvamused Euroopa Liidust Venemaal on vastakad. Lühike ülevaade Venemaa politoloogia teadusajakirjatest ja teadlaste intervjuud näitavad põlvkondlikku lõhet. Euroopa Liidu sanktsioonipoliitikat nähakse mitte ainult kui vastasseisu Venemaaga, vaid ka kui vahendit Euroopa integratsiooniks. Tulemusena Euroopa Liidu kui normatiivse jõu roll väheneb, samas kui selle roll pragmaatilise partnerina saab noore teadlaste põlvkonna seas uue tähtsuse.
Rahvusvahelisest lepingust lahkumine – kas õiguse viimane korisemine või hoopis märk elujõulisusest?
Rahvusvaheline õigus on kõige märkamatum siis, kui ta toimib. Riigid kohtuvad, vahetavad andmeid, täidavad lepingulisi kohustusi, kontrollivad kohustuste täitmist ja sõlmivad uusi lepinguid. Kriis jääb tõenäoliselt ära, sõda ei puhke ja relvi ei kasutata.
Kas Venemaa jätab tuumasignaliseerimises liiga palju juhuse hoolde?
Alates sõja algusest Ukrainas on Vene ametiisikud pidevalt – kas otsesõnu või vihjamisi – tuumarelvaga ähvardanud, kusjuures peaaegu alati raskesti mõistetavalt. Konflikti alguses tundusid need signaalid Euroopa ja USA poliitilisi reaktsioone pärssivat. Eskalatsioonihirm olevat mõjutanud arutelusid õhutõrjesüsteemide, pikamaarelvade ja muude vahendite üle, millega lääs toetust andis.
Raugeva haardega Venemaa võib naaberriike valusamalt kohelda
Venemaa agressioon Ukraina vastu ei kuuluta üksnes lõppu külma sõja järel sõlmitud Euroopa kollektiivsele julgeolekukorraldusele, vaid see kiirendab Moskva allakäiku regionaalse jõuna. Seda sõda ei pea Venemaa mitte jõu, vaid nõrkuse positsioonilt.
Kas Hiina-Vene partnerlus on haripunkti jõudnud?
Alates Venemaa täiemahulisest kallaletungist Ukrainale on Hiina-Vene suhted märkimisväärselt laienenud. Suur osa Venemaa kaubandusest toimub nüüd Euroopa asemel Hiinaga, nii et arveldatakse pigem rublades ja jüäänides kui dollareis. Vene kaitsetööstus ei suudaks lääne sanktsioonide tagajärgi taluda ilma aparaatide ja komponentideta, mida tarnib Hiina.
Lõks sulgub: kuidas Venemaa surub alla vastupanu okupeeritud Ukrainas ja kuidas me ikkagi aidata saame
Vastupanu Vene okupatsioonile Ukrainas on reaalne, dokumenteeritud ja see jätkub, ent seda tuleb käimas hoida ränga jälgimise tingimustes ning vahistamise, piinamise ja surma ohus. Osa lääneriikide toetusest, mis on mõeldud vastupanu toetama, on olukorda hoopis halvemaks muutnud. Milline näeb välja aus ja tõhus toetus: vastupanu mitte sellisena, nagu me sooviksime, et see oleks, vaid millisena see tegelikult võib ellu jääda? Ja mida me saame teha, nii et aitame, mitte ei kahjusta?
Ukraina kohastumine: väljast stabiilne, seest pinges
Ukraina siseolukord on muutlik ning pinge aina kerkib nii valitsemise, energeetika kui ka siseturvalisuse vallas. See vastandub järsult soodsamale arengule lahinguväljal, kus Ukraina armee on stabiliseerinud rindejoone ja saavutanud droonisõjas suhtelise ülekaalu, hoolimata teravast inimjõu puudusest. Tulemuseks on kasvav lahknevus riigi sõjalise võime ja sisevõimekuse vahel.
Kodanikud riigikaitses: Balti riikide vabatahtlikud kaitseorganisatsioonid
Euroopa relvajõud vajavad tänapäeva sõjaliste väljakutsetega toimetulekuks rohkem isikkoosseisu. Vabatahtlikud kaitseorganisatsioonid Balti riikide eeskujul võivad olla osa lahendusest. Samuti saavad nad aidata ühiskonda paremini kohandada vastavalt laia riigikaitse nõudele.
Kibe konsensus: kuidas Venemaa eksperdid liikusid võiduootusest totalitaarse konsolideerimiseni
Ehkki Kremli propagandistid jätkavad Ukraina sõja tulemuse suhtes kindlustunde projitseerimist, on tänavune kevad Venemaa ekspertide seas toonud kaasa märgatava meeleolumuutuse. Stsenaarium, mille järgi Venemaa saavutab oma eesmärgid, pole enam nende vaikimisi eeldus. Paistab, et Kremlile lähedased kommentaatorid on tajunud riigi juhtkonna meeleolu muutust ning esimest korda nelja aasta jooksul jõudnud järeldusele, et Ukraina riigi hävitamine on saavutamatu.
Kosmosedomeen ja Euroopa kaitse
Maailmaruum kujuneb Euroopa kaitsele veelgi olulisemaks. Mitu viimastel aastatel esilekerkinud tegurit teevad kosmosest maapealsete sõjaliste operatsioonide võimaldi, omaette sõjadomeeni ja strateegilise võistlusareeni, kus põhirolli mängivad USA, Venemaa ja Hiina. Säärase uue reaalsusega tuleb kohaneda nii NATO-l, Euroopa Liidul ja Euroopa Kosmoseagentuuril (ESA) tervikuna kui ka üksikutel liikmesriikidel, nii et Euroopa teeb kosmosesse järjest suuremaid investeeringuid.
Euroopa energiajulgeoleku strateegia
Peaaegu kõik Läänemere riigid on viimase kahekümne aasta jooksul Kremli energiajulgeoleku torme näha saanud ja nendeks valmistunud, ent praeguse üleilmse energiakriisi tõttu peab piirkond jätkama järjekindlaid pingutusi, et selle pööristes rahu säilitada.
Sillad üle ookeanide
Lääneliku julgeolekukoostöö arhitektuuri on alates külma sõja lõpust hakatud kõige mitmekesisemal moel proovile panema. Seeläbi, et ühekorraga on raugema hakanud Ameerika pikaajaline strateegiline juhtimine, hoogustunud Moskva, Pekingi ja teiste autoritaarsete tegutsejate revisionism ning kujunenud uued keskmise mõjuga riikide (middle powers) koalitsioonid, on tekkinud kriis, aga ometi on avanenud teatavaid võimalusi.