juuli 8, 2008

Jäätis aatomipommi epitsentris

Ma jõuan kohale 61 aastat, kolm kuud ja 50 minutit pärast pommi lõhkemist. Kõigepealt sõidan bussiga õigest kohast mööda. Siis trammiga tagasi. Nagasaki trammid tunduvad kuidagi lõbusalt vanamoodsad, lahtised ja kolisevad. Neis oleks nagu alles midagi tollest vanast Nagasakist, mis oli Jaapani kõige avatum ja eurooplasterohkem linn.

Ma jõuan kohale 61 aastat, kolm kuud ja 50 minutit pärast pommi lõhkemist. Kõigepealt sõidan bussiga õigest kohast mööda. Siis trammiga tagasi. Nagasaki trammid tunduvad kuidagi lõbusalt vanamoodsad, lahtised ja kolisevad. Neis oleks nagu alles midagi tollest vanast Nagasakist, mis oli Jaapani kõige avatum ja eurooplasterohkem linn.



Ma jõuan kohale 61 aastat, kolm kuud ja 50 minutit pärast pommi lõhkemist. Kõigepealt sõidan bussiga õigest kohast mööda. Siis trammiga tagasi. Nagasaki trammid tunduvad kuidagi lõbusalt vanamoodsad, lahtised ja kolisevad. Neis oleks nagu alles midagi tollest vanast Nagasakist, mis oli Jaapani kõige avatum ja eurooplasterohkem linn.
Ostan nurgapealsest poest jäätise. Kõnnin üle tee ning ootamatult olengi kohal: tihedalt ehitatud pisikesed majad taanduvad, tehes ruumi muruväljakule, mille ühes nurgas on must marmortulp. Epitsenter. Just sellel kohal, 500 meetri kõrgusel õhus, ta plahvataski. Tulekera, lööklaine, kiiritus.
Pooltund, mille ma veedan aatomipommi epitsentris jäätist süües, on ühtaegu absurdne ja idülliline. Absurdne just sellepärast, et nii idülliline: suviselt soe, pilvealuse päikesega päev, heinalõhn, muruplatsi rahu pärast Aasia linnade rahvarohket saginat, Jaapani emad jalutamas lastega, lapsed ronimas epitsentri otsas… Heidan selili ja vaatan taevasse. Lennukeid pole.
See ei olnud kuulus Enola Gay: B-29, mis 1945. aasta 9. augustil Nagasakile pommi heitis, kandis nime Bock’s car. Fat Man ehk pomm oli tegelikult mõeldud Kokura linnale, ent viimase õnnistuseks said pilved ning lendur võttis kursi varusihtmärgile, milleks oli Nagasaki. Mitsubishi laevatehast ta õhust ära ei tundnud, selle asemel sihtis relvatehast, pihta sai aga hoopiski Jaapani suurimale katoliku katedraalile.
Oleksin ma lamanud samas kohas 61 aastat, kolm kuud ja 50 minutit tagasi, siis oleksin ma kohe surma saanud. 500 meetri raadiuses epitsentrist ei jäänud ellu mitte kedagi. Naabruses asuva aatomipommi muuseumi fotoarhiivist näeb täpselt, mis seal oli: tühermaa, majad otsekui kohviveskist läbi lastud. Siin-seal kõrbenud laibad – inimeste ja hobuste. Üksikud põlenud puud veel püsti. Palju kõveraks keerdunud metalli. Kõik need väändunud pendliga seinakellad, mis kell 11.02 igaveseks peatusid, on pärit juba kaugemalt; epitsentri ümber midagi sellist säilida ei saanud.
Kaugemal aga oli juba võimalus. Näiteks legendaarne jaapani katoliiklasest arst Takashi Nagai oli pommi kukkudes oma meditsiiniülikoolis, mis jäi 700 meetrit eemale. Plahvatus paiskas ta pikali, kukkuv mööbel ja purunev klaas haavas teda, mõneks ajaks kaotas ta teadvuse. Ent ta elas kaugelt kauem, kui plaaninud oli. Vaid mõned nädalad enne pommi oli Nagai teada saanud, et põeb leukeemiat. Elu lubati talle kolmeks aastaks. Pärast tuumapommiga pihtasaamist elas ta veel kuus, ravides inimesi ja kirjutades raamatuid.
Jäätis saab otsa ja muruväljak rahvarohkemaks. Koolivormis lapsed, gruppides liikuvad täiskasvanud, sekka mõned lastega pered. 73 884 hukkunut, 74 909 haavatut, 120 820 muidu kannatanut – selline on Nagasaki pommi ametlik tagajärg. Inimesed seisatavad, palvetavad, vaikivad.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar