Jäta menüü vahele
Nr 20 • Mai 2005

Gulag on kerkinud maailma teadvusse

Lähinädalatel ilmub Varraku kirjastatuna eesti keeles Anne Applebaumi “Gulag”, raamat, mis on maailmas leidnud tunnustust kui nõukogude repressiivaparaadi olemust käsitlev esimene põhjalik tänapäevane uurimistöö. Diplomaatia intervjueeris autorit.

Kadri Liik
Kadri Liik

Diplomaatia endine peatoimetaja

Anne Applebaum

Anne Applebaum on Washington Posti arvamustoimetaja ja kolumnist.

Tema ajakirjanikukarjäär algas 1988. aastal nädalakirja The Economist Ida-Euroopa korrespondendina, ta on kirjutanud peaaegu kõigis olulisemates ingliskeelsetes meediaväljaannetes.

Tema sulest on ilmunud kaks raamatut: “Between East and West: Across the Borderlands of Europe” kirjeldab teekonda läbi iseseisvuse künnisel Leedu, Ukraina ja Valgevene, “Gulag” uurib Nõukogude vangilaagrite olemust.

“Gulag” on pälvinud 2004. aasta Pulitzeri preemia, samuti Duff Cooperi preemia Suurbritannias.

See raamat (Gulag. A History of the Soviet Camps. Allen Lane The Penguin Press, London 2003. 610 lk) pidi olema väga suur töö. Kui palju aastaid selle peale kulus?

Sõltub sellest, kuidas arvutada. Ma võtsin end selle jaoks vabaks umbes kuueks aastaks, kuigi mõtlesin selle peale juba enne ning toimetasin ka hiljem.

Miks otsustasite, et just Gulag on teema, mille peale just teie peate kulutama kuus aastat oma elust?

See mõte küpses ja arenes tasapisi. Töötasin aastaid Ida-Euroopas, elasin põhiliselt Poolas ja reisisin palju mööda endist NSV Liitu. Mu esimene raamat käsitles Ukrainat, Valgevenet ja Leedut, selle kallal töötades kohtasin palju inimesi, kes olid millalgi olnud Gulagis, ning kerkis küsimus, miks ma selle kohta rohkem ei tea. Edasi hakkasin ma juba juurdlema, miks Läänes sellest asjast nii vähe teatakse, ning jõudsingi järeldusele, et kui seda ei ole uuritud ega sellest kirjutatud, siis on tegu hea “projektiga”, mis ootab tegijat.

Kas nüüdseks on Lääne mälu ja arusaamine paranenud?

Jah, mulle tundub küll. Näiteks alles kümme-viisteist aastat tagasi oli täiesti mõeldamatu võrrelda Gulagi holokaustiga – inimestele tundunuks see sündsusetu, holokausti õudust pisendav ja trivialiseeriv. Nüüd aga on sellised võrdlused täiesti legitiimsed, hiljutigi on ilmunud või peatselt ilmumas mitmeid raamatuid, mis võrdlevad natsismi ja stalinismi, uurivad, millised olid sarnasused ja millised erinevused.

Mulle tundub, et sedamööda, kuidas inimesed hakkavad nägema 20. sajandis tervikut, saab üha selgemaks, et selle sajandi kaks suurt tragöödiat natsism ja stalinism olid omavahel seotud. Need küll erinesid, ent arenesid samal ajal, samal kontinendil ja suurel määral sarnastel põhjustel. Gulagist möödavaatamine on saanud võimatuks.

Igasugused märgid näitavad, et teadvus muutub: näiteks, kui kirjutasin möödunud nädalal Washington Postis artikli 9. mai pidustustest Moskvas, siis kohe järgmisel päeval sain kirja ühelt kongresmenilt, kes oli väga elevil ja kavatses hakata Valgele Majale survet avaldama veenmaks president Bushi külastama Gulagi ohvrite mälestusmärki Moskvas. Kümme aastat tagasi oleks selline lähenemine olnud võimatu.

Miks? Miks ei tahtnud Lääs kommunismi koledustest rohkem teada – infot ju tegelikult oli, vähemalt pärast Solženitsõni raamatute ilmumist?

Igal maal oli põhjus erinevad. Kusjuures ka informeeritus ei olnud siiski võrreldav sellega, mida me teadsime Natsi-Saksamaa kohta. Viimase koonduslaagritest olid meil detailsed kirjeldused, fotod, filmid, tuhandete ellujäänute tunnistused, arhiivid – uurijatel oli tohutult materjali, millega tegeleda. Nõukogude süsteemi kohta ei olnud midagi võrreldavat: polnud ligipääsu arhiividele ja ametlikele dokumentidele, ka Gulagist läbi käinud inimesi oli Läänes väga vähe. Seetõttu ei olnud nõukogude süsteem ka uurijatele, ajaloolastele nii atraktiivne objekt kui natsism.

Ma arvan aga, et on ka teine suur põhjus, nimelt Teine maailmasõda ja see, kuidas Läänes seda mäletati. Seda mäletati kui suurt triumfi: fašism sai lüüa, demokraatia võitis. Selle loo “ringikirjutamine”, tunnistamine, et demokraatia võitis mõnedes riikides, aga mitte kõikjal, ei oleks olnud lihtne, eriti pärast Vietnami sõda, mis oli “paha sõda” kontrastina Teise maailmasõjaga, mis oli “hea sõda”. Terve põlvkonna vältel meeldis inimestele neist asjust just niimoodi mõelda.

Pealegi ei olnud osa Lääne vasakpoolsetest Gulagi teema tõstatamisest lihtsalt huvitatud, sest see õõnestas projekte, millega nad ise ametis olid. On ju olemas hulk tsitaate inimestelt nagu näiteks Paul Sartre, ütlemas asju nagu “ärge rääkige Gulagist, sest see aitab kodanlust”. Niisugused väljendused ei pea isegi tingimata tähendama, et nad olid nõukogudemeelsed – kuigi mõned neist kahtlemata olid –, paljud lihtsalt tahtsid asetada need teemad kusagile kõrvale, sest need segasid neid.

Praeguseks on Läänes järel väga vähe inimesi, kes kaitsevad aktiivselt nõukogude kommunismi. Vaid mõned hullud, ei rohkem. Ent veel viisteist aastat tagasi ei tahtnud väga paljud tunnistada, et kommunism oli paha, sest see tähendanuks tunnistada, et Ronald Reagan oli hea. Sel viisil oli kommunismiküsimus saanud meie enese sisepoliitilise debati osaks – kui sa olid Reagani vastu, siis sa eriti Gulagist rääkida ei tahtnud.

Mina käisin Reagani ajal ülikoolis ja õppisin Nõukogude ajalugu, ning seal peeti Nõukogude vangilaagritest kirjutamist selgelt parempoolsuse tunnuseks, see tähendas, et sa nõustusid Reaganiga, kes ütles, et NSV Liit on kurjuse impeerium. Ning see oli kõigest 20 aastat tagasi. Nüüd on kõik teisiti.

Mil määral on asju muutnud see, et idaeurooplased on nüüd NATOs ja Euroopa Liidus ning kuulutavad oma tõde, et NSV Liit oli kuritegelik ja Reagan oli kangelane?

Oi, sellel on suur mõju. Muidugi on Reagan ka meie sisepoliitilises raamistikus teise perspektiivi asetunud. Pruugib vaid meenutada tema matuseid, kiitust ja au, mida ta pälvis kogu poliitiliselt spektrilt, sealhulgas Bill Clintonilt ja teistelt prominentsetelt demokraatidelt. See olnuks 20 aastat tagasi mõeldamatu ning selle põhjused on üldisemad.

Ent Ida-Euroopa vabanemine ja idaeurooplaste, sealhulgas Balti riikide tulek NATOsse ja ELi on muutnud väga palju selles osas, kuidas Lääs maailma näeb. Nüüd teatakse, et need maad pole mitte NSV Liit, vaid riigid, kellel on oma ajalugu ja saatus.

Kas on tunda ka kibestumist, et nüüd on siin need russofoobsed riigid, kes rikuvad meie suhteid Venemaaga?

Seda on, aga mida aeg edasi, seda vähem. Ning sel pole palju pistmist NATOga, vaid rohkem ELiga, kus selline hoiak võib osaliselt tuleneda ka muudest asjadest, näiteks kujutlusest, et vaesed baltlased tahavad rikaste sakslaste töökohti ära võtta.

Enam ei ole apaatiat: Kreml hoolib sellest, kuidas minevikku mäletatakse, ja tahab, et KGB agentidel oleks selles mälus kangelase roll.

Samuti on iga aastaga vähem neid poliitikuid ja riigimehi, kes on harjunud mõtlema, et NSV Liidu või Venemaa näol on tegu teise suurvõimuga, USAga võrdsega. Nad lähevad tasapisi erru ja noorematel, kes asemele tulevad, juba puudub harjumus mõelda Venemaast kui suurvõimust. George W. Bush erineb selle koha pealt väga oma isast: isa suhtus NSV Liitu suure respektiga, George W. alustas natuke samas võtmes, ent nüüd on väga muutunud. Ja tegu on põlvkondliku muutusega.

Kuidas tõlgendatakse Washingtonis Balti presidentide otsust minna või mitte minna 9. mail Moskvasse?

Kui Eesti ja Leedu president ütlesid, et nad ei lähe, siis olin ma väga mures, ma kartsin, et seda hakatakse teataval määral tõlgendama kui natsisõbralikku meelsust, ent tegelikult on selliseid reaktsioone olnud väga vähe. Mulle tundub, et inimesed mõistavad – need muidugi, kes üldse probleemist teavad.

Kas pole oma osa ka Vaira Vīķe-Freiberga otsusel minna, aga minna karmi sõnumiga? Tema tegi meie ajaloo selgitamisel nii head tööd, et Eesti ja Leedu presidendi otsus langes teistsugusele pinnale, kui oleks langenud muidu. Oleks kõik kolm kohe otsustanud mitte minna, siis poleks sellele kas üldse tähelepanu pööratud või oleks meid süüdistatud kõigis surmapattudes, ent nüüd võis juhtuda, et Balti presidentide erinevad otsused aitasid teha selle teema keerukuse ja valulikkuse hoopiski mõistetavamaks.

Juba fakt, et Bush läheb Riiga enne kui Moskvasse, on tegelikult väga suur asi. See on Balti riikidele suur võit. Putinile see kindlasti ei meeldi: ta poleks tahtnud, et Bush lendab Moskvasse Riiast. Nii minnes kui mitte minnes on Balti riigijuhid oma seisukoha esitanud, teinud selle mõistetavaks nii Läänes kui Ida-Euroopas. Ma olen jälginud ka asjaomaseid diskussioone Poolas: Poolale on kaua aega tundunud, et nad ei saa endale mitteminemist lubada, aga kahe Balti presidendi otsus mitte minna vallandas ikkagi uue diskussioonivooru. Kokkuvõttes on see diskussioon väga hea ning ka lahendus, et üks Balti president läheb ja kaks ei lähe on võib-olla väga hästi välja kukkunud.

Naastes raamatu juurde – kuivõrd hea oli teie ligipääs Vene arhiividele ja kas selles osas aja jooksul ka midagi muutus?

Üldiselt hea, kuigi oli ka asju, millele ei pääsenud ligi, näiteks presidendi arhiiv, kuhu on koondatud põhiliselt poliitbüroo olulisemad dokumendid. Mõned neist on küll avaldatud, aga sinna arhiivi minna ja uurimistööd teha ei ole võimalik. Samuti ei saa vaadata inimeste isiklikke toimikuid, kui ei ole just väga lähedane sugulane. Ma küll üritasin leiutada endale sugulast – mu abikaasa perekonnanimi on Sikorski. Leidsin arhiivist kellegi Sikorski, kes oli surnud Solovetsi saartel 1937. aastal, niisiis püüdsin ametnikke veenda, et nad näitaksid mulle tema toimikut, aga nad ainult naersid. Ent on inimesi, kes on oma toimikuid näinud ja nende sisu avaldanud, niisiis ma tean, milline üks toimik välja näeb, ma lihtsalt ei pääsenud ligi kõigile neile, millele oleksin tahtnud.

Nüüd, ma olen kuulnud, on ligipääs arhiividele läinud keerulisemaks. On kehtestatud kõikvõimalikke piiranguid, kes milliseid dokumente näha võivad. Minu kogemus arhiivides ütleb seda, et ligipääs sõltub vähem Kremlist kui konkreetse arhiivi direktorist, mistõttu ma ei tahaks liigselt rõhutada väiteid, et praegu on asi karmim. Kuigi, muidugi on selge, et kogu ühiskonnas on toimunud suur atmosfäärimuutus ning sellega kaasneb ka intensiivne umbusk välismaalaste vastu, kes tahavad kirjutada nõukogude ajaloost.

Mõtlesingi just küsida, kuidas inimesed teie tegevusse suhtusid?

Reaktsioone oli väga mitmesuguseid. Läksin kord Arhangelski koduloomuuseumi, kus on palju materjali Solovetsi saarte koht, ja küsisin kahelt raamatukoguhoidjalt, kas nad aitaksid mul vajalikke asju leida – ja neil läks mind abistades mitu päeva, kuigi see polnud nende töö. Nad ei võtnud raha ega midagi, nad tegid seda, sest nende meelest oli see tähtis. Aga olen kohanud ka inimesi, kes on püüdnud mind takistada, blokeerida mu ligipääsu dokumentidele. Oli neidki, kes hakkasid küsima, miks mina, välismaalane, sellega tegelen, ja leidsid, et see pole minu asi.

Gulagi asjus on Venemaal väga palju erinevaid suhtumisi, palju segadust. Inimesed ei tea, mida nad peaksid minevikust mõtlema. On inimesi, kes häbenevad seda, on neid, kellele tundub, et Gulagist kõnelemine jätab neist või nende maast halva mulje…

Kui NSV Liit kokku varises, siis tabas venelasi ju tõeline identiteedikriis. Nad olid mitme sajandi vältel mõelnud enesest kui impeeriumi juhtrahvast; mida aga peaks enesest kujutama Venemaa, kui see pole enam impeerium, see ei ole neil tänini selgeks mõeldud. Siit ka kogu kibedus impeeriumi kadumise pärast. Alles möödunud nädalal esines Putin selle vapustava avaldusega, et NSV Liidu lagunemine olnud 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof – see annab tunnistust venelaste meeltesegaduse ulatusest. Sest venelastegi perspektiivist on olnud ka palju suuremaid katastroofe, üks neist kommunism ise – ent nemad ei suuda NSV Liidu lagunemisest mõelda teisiti kui katastroofist, sest selle tulemusel on nad vaesemad ja vähem olulised. Ning vangilaagritest rääkimine teravdab kaotustunnet veelgi. Kui Gulag unustada, saavad inimesed mõelda, et “meil vähemalt oli võimas riik”. Nad ei taha tunnistada, et tegelikult oli tegu kohutava paigaga.

Kas saab öelda, et Venemaal eitatakse praegu sügavamalt minevikku kui iial enne, alates perestroika algusest?

Jah, ma ütleksin, et see on enamatki kui eitus. Putin tegutseb praegu väga aktiivselt, et ära hoida igasugune edasine “ajaloo ringikirjutamine,” nagu ta seda nimetab. Rääkides minevikust, perestroika ajal oli lühike elava huvi periood, kui inimesed rääkisid minevikust ja pidasid seda tõesti tähtsaks. Siis järgnes pikk apaatia, mil sellest ei mõeldud. Muide, üks vastus küsimusele, miks mul lasti arhiivides töötada, ongi see, et venelased ei hoolinud sellest eriti, nendele polnud see mingi teema, see ei huvitanud neid.

Nüüd aga on asjad muutunud, Kreml – kusjuures ma arvan, et selle taga on Putin isiklikult – tegeleb aktiivselt sellega, mida ta peab Venemaa eneseuhkuse taaselustamiseks, mis on tegelikult aga nõukogude ajalootõlgenduse taaskehtestamine. Enam ei ole apaatiat, Kreml hoolib, kuidas minevikku mäletatakse, ja ta tahab, et näiteks KGB agentidel oleks selles mälus kangelase roll. Kõnekas on ka see, kuidas Putin on kaitsnud Molotovi-Ribbentropi pakti, püüdes vältida – või pöörata – selle negatiivset ümberhindamist.

Milleni see lõpuks viib?

Ei saa üheaegselt kiita demokraatiat ja leinata impeeriumi. Et tegu oleks liberaalse, avatud ühiskonnaga, tuleb hukka mõista selle vastand totalitarism. Kuni nad seda ei suuda, seni ei tule Venemaal mingit tõelist demokraatiat – ja see paistab kõigest. Isegi oma eelmise nädala läkituses mainis Putin midagi sellist, et on vaja moodustada komisjon, mis tagaks, et riigi telekanalites oleks sõnavabadus – no kuulge, vaba meedia jaoks ei ole vaja mingit komisjoni; idee, et tuleb teha komisjon, mis hakkab otsustama, mis on vabadus ja mis ei ole, on äärmiselt veider! Aga see tuleneb nõukogude mentaliteedist, mis on Vene juhtkonnas veel väga sees, ja ma usun, et see on nii osalt just sellepärast, et nad püüavad heroiseerida mälestust NSV Liidust.

Traagiline on siinjuures see, et venelaste uus generatsioon ei pruugi üldse nii mõelda, ja ma ei tea, mis neist saab, kui valdav kultuur on just selline. Ning teiseks, kui hakata Vene ajaloost otsima inimesi, kes võiksid olla eeskujud, kangelased, siis ei ole vaja minna tagasi Peeter Esimeseni – kuidas oleks näiteks NSV Liidu aegse inimõigusliikumisega? See oli väga tugev ja sinna kuulus palju erakordselt vapraid inimesi. Miks nemad ei ole kangelased? Miks püstitatakse praegu taas monumente Stalinile – kuidas oleks, kui teeks monumendi hoopis Jevgenia Ginzburgile? Venemaal on palju kangelasi, kellele rajada uus, teistsugune patriotismi vundament, aga et neid tähele panna, selleks tuleb omandada ajaloost õiged õppetunnid. Kahju on venelastest, et nad Ginzburgist – ja teistest – rohkem ei tea.

Miks on asjad niikaugele jõudnud? Kas jätsid näiteks Jeltsin või Gorbatšov midagi olulist tegemata, lasid hetke mööda?

Ma arvan, et jah, Jeltsin laskis hetke mööda. Tema instinktid mineviku küsimustes ei olnud ju üldse halvad, ent suure osa oma presidendiajast oli ta liiga haige ja distantseerunud, ta ei suutnud sellele keskenduda. Aeg-ajalt ta siiski tuli välja algatustega nagu Romanovite ümbermatmine või kohtuprotsess kommunistliku partei üle, mida ta lõpuni ei viinud… Oli momente, kus ta oleks saanud teha neist asjadest tõeliselt suure teema, aga ta oli nii hõivatud muust, et ta ei teinud.

Miks püstitatakse praegu taas monumente Stalinile – kuidas oleks, kui teeks monumendi hoopis Jevgenia Ginzburgile?

Ma ei arva, et seda oleks saanud teha Gorbatšov, sest Gorbatšov ei uskunud sellesse, ükskõik, mida ta praegu ka ei ütle. Tema soov oli säilitada NSV Liit, samas kui Jeltsin mõistis kusagil sügaval sisimas, et NSV Liit oli vale asi, ning aeg-ajalt ütles ta selle ka välja. Mul on kahju, et ta ei teinud selle teadvustamisest oma suurt projekti, sest kui ta oleks teinud seda ja isegi ei midagi muud, oleks tema panus Venemaa demokratiseerimisse palju suurem kui praegu.

Realistlikult mõeldes: kui kaugele saanuks minevikupattude selgitamine minna, arvestades sellega, kui paljud inimesed olid süsteemi kaasa haaratud?

On ju mitmeid mudeleid. Ma ei arva, et Venemaal oleks asi pidanud võtma kohtuprotsesside vormi. Lõuna-Aafrika näiteks lõi institutsiooni, mida nad kutsusid tõe ja leppimise komisjoniks, kus endised apartheidi valitsuse ametnikud ja apartheidi ohvrid kohtusid, said kõik oma hinge pealt ära rääkida ja võimaluste piires püüda tekitada mingit ühtset ajaloomõistmist. Inimeste lood said kirja. Ohvritel tekkis tunne, et neid on kuulatud, et nende võitlusel oli mõte, rõhujatel ehk hakkas häbi. Ilma arutamata, kes kui palju vastutas ja kes peaks minema vangi, said nad asja vähemalt enda jaoks mingil määral lahendatud, isegi kui juriidilist, kohtulikku lahendust polnud. Venemaal oleks võinud teha midagi samasugust. On kahju, et seda isegi ei arutatud.

Kas nüüd on hilja?

Teatud laadi asjadeks vist on. Keerukas võib olla sirvida nimekirju ja püüda otsustada näiteks seda, millised inimesed ei tohiks kunagi riigiametis olla.

Ent mitte kunagi ei ole hilja alustada suurt avalikku diskussiooni ajaloo üle. Ka sakslased ei jõudnud aruteluni enne kui 1960. aastatel. Sõja lõppedes oli küll Nürnbergi protsess, aga tegelik diskussioon vallandus alles 20 aastat hiljem, kui oli üles kasvanud uus generatsioon, kes hakkas oma vanematelt küsima, mida nemad natsiajal tegid. Ning alles siis algas see, mida me praegu Saksamaal näeme – rohkem-vähem permanentne diskussioon ajaloo üle.

Seotud artiklid