september 2, 2010

Sergei Stepašin: elada on parem, kui naabritega on head suhted

Venemaa praegusel poliitilisel ja majanduslikul arenguetapil ei ole meil vaenlase kuju mitte millekski vaja, kinnitab Venemaa ekspeaminister intervjuus Kadri Liigile.

Venemaa praegusel poliitilisel ja majanduslikul arenguetapil ei ole meil vaenlase kuju mitte millekski vaja, kinnitab Venemaa ekspeaminister intervjuus Kadri Liigile.

Sergei Stepašin: elada on parem, kui naabritega on head suhted

Venemaa praegusel poliitilisel ja majanduslikul arenguetapil ei ole meil vaenlase kuju mitte millekski vaja, kinnitab Venemaa ekspeaminister intervjuus Kadri Liigile.

Sergei Stepašin on sündinud 2. märtsil 1952. Aastail 1994-1995 oli ta Venemaa vastuluure ülem, aastail 1997-1998 justiitsminister, 1998-1999 siseminister. 1999. aastal tõusis Stepašin kuueks kuuks Venemaa peaministriks, ent pidi ametist lahkuma augustis, mil president Boriss Jeltsin andis selle ametkoha oma valitud järglasele Vladimir Putinile. Alates aastast 2000 on Stepašin Venemaa kontrollikoja esimees (Eesti mõistes riigikontrolör). Intervjuu Diplomaatiale andis ta oma juunikuise Eesti-visiidi ajal.
Alustame moderniseerimisest. Miks sellest just praegu nii palju rääkima on hakatud?
Põhjusi on minu meelest kaks. Esiteks majanduskriis, mis ei alanud meie süül, nagu te teate, aga mõjutas siiski ka meid – näitas, kus me oleme edukad, kus me jäime maha. Just majanduse reaalsektori, paljude tööstussektorite areng on ajast maha jäänud.
Ja teiseks, tuli uus president, Dmitri Medvedev. Ta on noor ja ilmselt kaasaegsem – Vladimir Vladimirovitš Putiniga olen ma eakaaslane ja meie oleme ikkagi juba teine põlvkond -, nii et mulle tundub, et tegu on ka Dmitri Medvedevi isikliku programmiga. Medvedev ja Putin on ju erinevad inimesed – jah, nad on mõttekaaslased, aga nad on erinevad. Ning moderniseerimine on Medvedevi isiklik programm. Seda ma tean.
Nende koosvalitsemine, niinimetatud tandem – kas see on jätkusuutlik?
Ajaloos pole meil mitte kunagi tandemid töötanud. Aga reaalselt praegu on nii, et Vladimir Putin tegeleb puhtalt täitevvõimuga, ta on asjadesse sukeldunud ja kogemus on tal suur. President täidab oma presidendiülesandeid. Nii et praegu probleeme ma ei näe. Aga see, et president ja peaminister peavad olema ühel meelel, on mulle täiesti ilmne. Tean seda oma peaministriaja põhjal: kui palju raskem oli 1999. aastal ja kui palju on kergem praegu.
Kas te arvate, et Putin on nõus sellega, mida Medvedev räägib? Medvedevi ja tema nõuandjate – näiteks Igor Jürgensi – sõnades sisaldub paljugi sellist, mis teokssaamise korral tähendaks Putini presidendiaja mitmete oluliste muudatuste annulleerimist. Aeg ju läheb. Kümne aasta jooksul oleks arvatavasti tõesti võinud midagi teisiti teha, naftasõltuvusest vabaneda – selles mõttes tõesti Medvedev näeb majandusprogrammi mõningaid aspekte teisiti. Ent strateegilises plaanis erimeelsusi pole. Ja see, et nad peavad omavahel nõu, enne kui mõni suur otsus vastu võetakse, on samuti fakt.
Mida on moderniseerimiseks vaja?
Palju igasugust! Esiteks ajusid – me oleme palju rääkinud ja kiidelnud, et meil on palju tarku päid, aga neid ei ole piisavalt. On vaja uusi ajusid, värskeid mõtteid, uut põlvkonda, uusi lähenemisi, inimesi, kes oskavad süsteemselt mõelda ja olukorda hinnata. Teiseks – me oleme alates 1980. aastatest maailmas toimunud tehnoloogilist hüpet natuke maha maganud. Nüüd on vaja järele jõuda. Need kaks asja tunduvad mulle peamistena, kusjuures see esimene, inimkapital, on esimesel kohal. Edasi aga, finantsvahendid, eelarve, kontrollimehhanismid, jne – need kõik on juba enesestmõistetavad asjad.
Kust ajusid võtta?
Tuleb kasvatada. Ning õppimist ei tohi häbeneda. Kutsuda õpetajaid Saksamaalt, USAst. Mis selles halba on? Õppida ei ole kunagi hilja, ka Peeter I õppis ja viis riigi uuele tasemele.
Aga institutsionaalne keskkond? Kas moderniseerimine on võimalik praeguste riigivõimu institutsioonide puhul? Ja ma ei pea silmas niipalju formaalset institutsionaalset võimujaotust kui praktikat – niinimetatud juhitavat demokraatiat, kontrollitud võimu üleandmist jne.
Ma mõistan, miks te küsite. Teate, see on kahe teraga mõõk tegelikult. Me Mihkel Oviiriga just arutasime seda teemat: kõikide valimiste ajal poliitikud lubavad terve hulga asju, mida nad kunagi ei tee. Aga vaja on rahvale meeldida ja siis sinu poolt hääletatakse. Võib-olla see on tegelik demokraatia, aga mulle näib, et mitte päris.
Muidugi võib rääkida poliitilise süsteemi eripäradest, rääkida parteidest – mina olen, jumal tänatud, parteitu -, rääkida vajadusest arendada kohalikku omavalitsust, kusjuures reaalset, tõelist. Selles suhtes me arvatavasti läbime praegu vaheetappi. Meil on ju väga suur maa, sealjuures tugevate lahkulöömistendentsidega: pole ju üldse kaugel aastad 1991, 1992, mil lagunemine toimus minu oma silmade all … Seetõttu mulle tundub, et karm võimuvertikaal võib meil praegu hästi toimida. Kuigi konkurents on kahtlemata vajalik, nii majanduslik kui poliitiline. Seda ma tean.
Kas Venemaal on võimalik evolutsioon läänelikku tüüpi demokraatiaks või saab see tulla vaid läbi uute murrangute? Või üldse mitte?
Mida tähendab läänelikku tüüpi demokraatia?
No näiteks, et oleksid presidendivalimised, kus võitja ei ole ette teada.
No võib-olla saab nii olema, kunagi … Pealegi, meil ju juba oli nii, 1999. aastal – mitte keegi ei arvanud, et Vladimir Vladimirovitšist saab president.
1999. aastal ei arvanud, aga 2000. aastal, kuu-kaks enne valimisi, oli kõik juba selge!
Tõepoolest, oli jah. No ehk tuleb aeg, kui on teisiti. Ega tegelikult ei ole halb, kui on mitu eredat poliitilist figuuri. Teisest küljest aga, praeguse presidendi vanus ja võimed viitavad sellele, et miks mitte veel proovida. Miks de Gaulle valitses Prantsusmaad 17 aastat ning mitte keegi teda ei süüdistanud demokraatia eiramises, kuigi seal oli karm võimuvertikaal?! Prantsusmaa on aga Euroopa demokraatia näide!
Kas Medvedev kandideerib uuesti?
Ma ei tea, see on tema õigus otsustada.
Kas ta langetab oma otsuse iseseisvalt või küsib Putinilt?
Seda peate temalt küsima!
Hästi. Te mainisite kesktõukejõude – kuidas olete rahul olukorraga Tšetšeenias ning Põhja-Kaukaasias?
Tšetšeenias ma praegu suuri probleeme ei näe, kui välja arvata kaks. Esiteks, kahjuks on sinna jäänud väga vähe venelasi: nad kardavad sinna tagasi minna. Ja see on probleem. Monorahvuslikkus mõjub degradeerivalt. Ja teiseks on seal ikka veel väga suur tööpuudus. Kuigi – ma ju võitlesin esimeses sõjas ning tean Tšetšeeniat mitte kuulu järgi; ning see, mis oli siis ja mis on praegu, on kaks erinevat asja. Viimase nelja aasta jooksul on kõik, kes külastanud Groznõid, öelnud, et see on Põhja-Kaukaasia kõige ilusam linn. Ehitatakse väga palju.
Meid teeb kõige rohkem praegu murelikuks situatsioon Dagestanis. Rahvusküsimused, terroristid, kes tulevad erinevatest maadest, mitte ilmtingimata Kaukaasiast – need probleemid on praegu kõige murettekitavamad Dagestani puhul, mitte Tšetšeenias. Problemaatilised on ka Inguššia ning samuti Karatšai-Tšerkessia.
Aga selle probleemi oleme saanud jumalalt. Niikaua kui me Kaukaasiaga koos oleme elanud, on alati probleeme olnud. Tuleb teada rahvaste spetsiifikat, kultuuriprobleeme, austada kombeid … Me hakkame aru saama, et ainult jõuga seal palju ära ei tee.
Kas pole liiga hilja?
Ei.
Paljud eksperdid ütlevad, et Kaukaasias juba toimub sekulaarsete struktuuride erosioon ning riiklikud struktuurid kaotavad oma tähenduse, asendatakse varistruktuuridega ja see protsess on juba lähedal pöördumatule.
On tõsi, et religioon omandab seal erilist tähendust, eriti Tšetšeenias, sisse tungib traditsiooniline islam, mida Tšetšeenias-Inguššias varem ei olnud. Aga ma ei näe midagi halba traditsioonilises islamis, meil elab Venemaal 32 miljonit moslemit; ning ei ole ju riigistruktuuride erosiooni näiteks Tatarstanis, kus islam on alati olnud, seda nii tsaari- kui nõukogude ajal kui ka praegu. Kõik sõltub tegelikult föderaalkeskuse positsioonist ning kohapealsetest inimestest.
Ohud on teised – Tšetšeenias, aga iseäranis Dagestanis on kuni 80 protsenti noortest inimestest töötud, väga lihtne on neid üles osta ning panna teisi tapma. Need on petetud inimesed. Nagu see õpetajanna – kuldmedaliga lõpetas kooli, hakkas õpetajaks ning kolme kuu vältel suudeti ta nii ära töödelda, et sõitis Moskvasse ja korraldas metroos plahvatuse. Ilus naine, noor. No mis see on – kuidas seda kirjeldada?!
Mida te Kadõrovi võimust arvate?
Vanemat Kadõrovit ma teadsin ise väga hästi, ta oli tugev, võimekas figuur, kes sõdis meie vastu. Ent oli täiesti ilmne – võib-olla see kõlab minu suust küüniliselt, ent siiski – oli vaja teha panus tugevale. Pole tähtis, et ta sind kohe täna väga armastaks ja tõotaks sõprust – ent on vaja pidada temaga ausat dialoogi. Tuleb anda au Putinile – ta valis selle isiku välja väga täpselt. Ma tean tšetšeeni rahva mentaliteeti. Ning nendega on nii, et kui ta sind usaldab, siis ta ei anna sind kunagi ära.
Aga noore Kadõroviga olete rahul?
Sellega, mis ta majanduslikult teeb, olen küll. Küsimusi pole. Paari aastaga tõsta tolmust nii palju hävitatud linnu – Argun, Gudermes, Å atoi, Å ari, Tagi, rääkimata Groznõist – see on muljetavaldav. Temasse suhtutakse muidugi erinevalt, eriti Läänes, aga teate, ma käin kaks korda aastas vabariigis, me kontrollime neid, me teeme kokkuvõtteid, mõnikord ma käin seal ka jalgpalli vaatamas – Moskva Dünamo mänge -, suurim osa elanikkonnast on Kadõroviga rahul ja ma oskan selgitada, miks: see sõda väsitas kõik ära. Aga eks me hiljem vaatame edasi, kuidas hakkavad arenema suhted. Igal juhul on see meie vabariik ja Venemaa sealt ära minna ei kavatse.
Samas, teate, ma ikkagi ei usu, et ta raha ei varasta.
Aga miks ta peaks varastama? Tal pole selleks vajadust, ta võtab laenu, kui tahab. See, muide, on probleem, Medvedev tõstatas selle, kui viimane kord Groznõis käis – nad võtavad väga palju laenu, mis kõik tuleb kinni maksta. Aga varastada pole vaja.
Räägime natuke ka välispoliitikast: see on muutunud pehmemaks, suhted on paremad nii USA kui Poolaga ja te sõbrustate juba isegi Eestiga. Millest see tuleb?
Poliitika selleks ongi poliitika, et ta muutuks … Ilmselt elu nõudis, ja elada on parem, kui naabritega on head suhted.
USAs tuli ju uus administratsioon. Medvedev ja Obama on eakaaslased ning neil on väga head isiklikud suhted – ning see on väga tähtis. Ma võin teile ka oma kogemuse põhjal kinnitada, et poliitikas on isiklikud suhted palju tähtsamad kui parteilised või muud suhted.
Lisaks, ma arvan, et põhjuseks on mõtete muutumine nendes riikides, mida te nimetasite. No võtame Poola – täiesti ootamatult liitis kaks rahvast õnnetus, Poola presidendi ja veel 90 inimese hukkumine Smolenski lähedal. Kui Venemaal seda nähti, siis siiralt tunti kaasa. Poolas nähti seda, mõisteti ja vastati samaga. Protsess on vastastikune.
Kaardid on siiski Venemaa käes!
Nojah, meie rahvas on ju suurem, me peame olema diplomaatilisemad. Aga mõnitada pole samuti vaja. On asjad, mida pole vaja teha: on episoode, mida mäletame nii mina kui teie ja mis olid lihtsalt mõttetud. Pole nii vaja. Nii et minu meelest on väga hea, et praegu on suhted normaalsed nii euroliidu kui USAga – ja Hiinaga muide samuti. Sõdisime ära, aitab!
Veel hiljuti suhtuti teisiti – näiteks kui Mihhail Fradkov Venemaa peaministrina Euroopa Komisjoniga kohtus, siis ta teatas neile, et „mitte meil ei ole teid vaja, vaid teil on meid vaja”.
No ei, me oleme ju vastastikku vajalikud. Muide, meil on väga hea välisminister …
Ka tema on läbi aegade erinevaid, et mitte öelda vastukäivaid asju väitnud …
No ta on ju valitsuse liige, ta peab ju ellu viima valitsuse ja presidendi liini, aga ta teeb seda meisterlikult.
Venemaa arrogantsuse tipp langes Gruusia sõja ajale. Pärast seda hakkasid asjad tasapisi muutuma. Mis seda mõjutas – naftahindade langus …?
Ei, see vaevalt. Te teate, millest see sõda algas – ja õnneks on seda nüüd kõik mõistnud. Isegi kui mõnele ei meeldi, mis toimub praegu Lõuna-Osseetias, on EL ja USA mõistnud, et seal ei ole kõik nii lihtne, nagu väidab Mihheil Saakašvili.
Aga ka mitte nii lihtne, kui väidab president Medevedev!
Nojah – ega ta praegu enam nii ka ei väida! Nii et jah, mõistmise muutumine muutis asju. Teiseks, nii Medvedev, Putin kui Lavrov on mõistlikud inimesed, nad saavad suurepäraselt aru, mis läheb kallimaks maksma: sõbrustamine või tülitsemine. Sõprus on alati kasulikum. Kõlab muidugi inetult – sõprus on kasulik, aga siiski, partneritega on alati huvitavam kui karmide oponentidega.
Ning teiseks, nagu ma juba mainisin, oli administratsiooni vahetus USAs ning uue administratsiooniga on kergem. See on teine põlvkond, teine mõtlemine. Palju on muutunud ka Eestis, retoorika on teine. Ma kohtusin teie parlamendi spiikriga, me rääkisime kui normaalsed inimesed, ilma igasuguse protokolli ja kõigeta. Nii peabki!
Kas te arvate, et see Venemaa uus stiil või positsioon on jätkusuutlik? Paljud teie sotsioloogid näiteks väidavad, et hiljemalt enne valimisi tekib teil uuesti vajadus vaenlase kuju järele.
Vaenlase kuju Venemaa näol on paljudele poliitikutele samuti kasulik, nagu oleme näinud …
Aga ei, ma arvan, et täna ei ole vaenlase kuju järele mingit vajadust. Esiteks, meie poliitiline eliit on piisavalt ühtehoidev ning ennustatava käitumisega. Ning olgem ausad, ennustatavad on ka 2012. aasta valimistulemused. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga on selge, et presidendiks saab keegi praeguse valitseva meeskonna liikmetest.
Meie majandussituatsioon ei ole halb: kuigi me just rääkisime puudujääkidest ja vajadusest moderniseerida, on olukord siiski hoopis midagi muud, kui 1991. või 1999. aastal. Oletame, et Medvedev läheb 2012. aastal valimistele – siis ta teatab sellest järgmisel aastal. Ning tal on programm juba olemas, ja selleks ei ole vaenlase kuju, vaid majanduse moderniseerimine ja innovatsioon. Tal on kaasaegne euroopalik lähenemine ning ta peab ennast üleval kui eurooplane. Ta on väga väljapeetud, hea inglise keelega, särav jurist … Minu maa praegusel poliitilisel ja majanduslikul arenguetapil ei ole vaenlase kuju mitte millekski vaja. See on minu seisukoht ja ma usun, et mul on õigus.
Kas arvate, et see ring inimesi, kes on Putini ümber, on Medvedevi jätkamisega nõus? Sisetülisid ei tule?
Ei tule. Ma tean hästi inimesi, kes on Putini ümber – õigemini, kes on Putiniga. Need on erinevad asjad – need, kes ümbritsevad, võivad pärast hoopis ära lämmatada … Aga need, kes on temaga – nemad ei ole vastu. Küsimus on vaid selles, kes millise otsuse ise teeb. Ja seda ma ei tea. Seda ei arutata, meil pole nii tavaks. Nendega, kes on Putini ja Medvedevi meeskonnas, seda ei arutata; seda arutavad inimesed, kes on väljaspool.
Mis Hodorkovskist saab?
Istub. Protsess käib … Ma väga tahaksin, et meie kohus võtaks vastu õiglase otsuse.
See saab olema paljude inimeste jaoks märgiline otsus!
See on märgiline mitte lihtsalt paljudele inimestele, vaid süsteemile. Kohtusüsteemile, juriidilisele süsteemile, õigusriigile … Ma väga loodan, et nad tulevad toime. Tahaks, et kõik oleks legitiimne.
Viimane küsimus – te olete vist esimene kõrgetasemeline Venemaa riigiametnik või poliitik, kes pani pärja Vabadussõjas langenud koolilaste mälestussambale. Kas see otsus tuli kergelt?
Ma ei näe selles mitte midagi häbiväärset. Mihkel Oviir ütles, et teeme nii, läheme selle sõduri juurde ka koos, näitame neile kõigile. Ja koolilapsed, kes hukkusid – ma olen ise õpetaja olnud, koolilapsed on minu hingele lähedane teema. Ma ei pidanud mitte kellegagi nõu, see pärjapanek oli minu otsus.