Tšernobõli ja Tšetšeenia vahel

Õigupoolest ei olegi see enam lennujaam, sest lennujaama saab pidada ainult riik, kes selle eest vastutab. Abhaasiat keegi riigina ei tunnusta, ta ise aga ei tunnusta Gruusiat riigina, mille sisse kuuluda – ja niisiis tal ei olegi lennujaama, kõigest rohtu kasvav asfaltplats, kuhu paar korda päevas laskuvad valged helikopterid, küljel kiri UN – United Nations.

Šokk süveneb teekonnal linna. Sellel palmidega ääristatud teel oh vanasti liiklus, kahelt poolt ääristasid seda majad, bussipeatustes läks inimesi maha ja tuli peale. Nüüd peab ÜRO valge mikrobuss pidurdama vaid üksikute flegmaatiliste lehmade tõttu. Muud elu pole märgata. Teeäärsete majade pommiarmid ja tühjad aknaavad meenutavad fotosid Tšetšeeniast. Katuseta elamutes inimkäest piiramata kasvanud kaheteistaastased puud meenutavad Tšernobõlis tehtud fotosid.

Aastail 1992-1993 Gruusiaga peetud verine sõda jättis Abhaasia purustatuks ja tühjaks: provintsi kunagisest 525 000 elanikust 300 000 lahkusid sõjapõgenikena. Üksikud neist on praeguseks tagasi tulnud: Gali regiooni mõnikümmend tuhat grusiini ja megreeli, mägiküladesse mõned eestlased, sinna-tänna natuke armeenlasi. Ent möödunud aasta presidendivalimisteks koostatud register näitas elanike arvuks siiski kõigest 220 000. Pole käsi, kes parandaksid purustatud majad. Pole inimesi, kes parandatud majades elaksid.

Tagantjärele on raske mõista, kust tulid ja kuhu küll läksid kõik need inimesed, kes täitsid lennujaamu endises NSV Liidus. Aga olemas nad olid: krunnidega vanatädid suurte pakkide otsas, emad lastega, ülikonnas mehed, mundris sõdurid, musta tagiga kahtlased tüübid, hangeldajad, hipid, tudengid… Tuubil täis lennukid tõusid ja maandusid.

Abhaasia keskus Suhhumi ei olnud mingi erand. Kui ma 1991. aasta aprillis seal hiigelsuure Moskvast saabunud Il-iga maandusin, oli vastuvõtjaks tavapärane lennujaamalärm, rahvarohke trügimine ja lõunamaine taksomaffia. Sestap oli nüüd, 2005. aasta suvel, esimeseks šokiks tühjus ja vaikus. Lennujaama kahest hoonest ühes ei ole hingegi, teisest on üldse järel vaid müürid. Maja ees maiustab kaks lehma soojas vihmas kõrguva mahlaka muruga, mida keegi ei niida. Muru kasvab välja ka lennuvälja ohtratest asfaldipragudest: peale ÜRO helikopterite ei maandu siin juba kümme aastat mitte keegi.

Mõistagi ei ole ka korralikku tööd: tööstust pole ja 280 kilomeetrit kaunist Musta mere rannikut ei meelita separatistliku valitsuse lootustele vaatamata kohale väikest osagi nõukogudeaegsetest turistide hordidest: mererand on tühi, kunagistest hotellidest vaid mõnedel on praegugi akende ees klaasid, püsti jäänud rannakohvikud kannavad nukralt mahajäetud ilmet.

Abhaasia elab Venemaa toel ja toetusel. Separatistliku provintsi ladvik rikastub salakaubanduse ja rahapesuga, lihtsam rahvas toitub naturaalmajandusest, kaubitsemisest või riigitööst. Oma “riigieelarve”, mis sel aastal ulatub Eesti rahasse arvestatult 320 miljoni kroonini, on Abhaasia suutnud tosina aasta jooksul vaid korra ise täis koguda. Ülejäänu osas abistab Venemaa – sel aastal näiteks tuleb veerand rahast põhjapiiri tagant.

Venemaa toetas Abhaasiat 1992-93 aasta sõjas Gruusiaga – kus alustas muide Moskva teenistuses oma võitlejakarjääri ka praegu terroristiks tembeldatud Šamil Bassajev – ning Moskva väed toestavad Abhaasia separatismi tänini. Nominaalselt on see 2200-pealine vägi küll SRÜ rahukaitsjad, tegelikult aga pole peale Venemaa palju keegi tahtnud sinna panustada. ÜRO-l on Gruusias, sealhulgas Abhaasias, küll uhkelt paljurahvuseline, ent

kokku vaid pisut rohkem kui 200 inimeset koosnev vaatlejate, mitte rahuvalvajate missioon. Suhhumi lõunaosa kunagiste suurte sanatooriumide aeda ehitatud ÜRO konteinerlinnak võlgneb oma julgeoleku täielikult Vene rahuvalvajatele; ka vaatlemas käiakse tavalisemalt “SRÜ rahukaitsjatega” koos, käiakse valgel ajal ja soomusautodes.

Ning kuigi rahvusvahelise õiguse seisukohalt elab Abhaasia vaakumis, on see jällegi Moskva, mille “pingutused” läbirääkimislaua taga teevad lahenduse leidmise võimatuks ja vaakumi jätkumise võimalikuks. 1994. aastal, kui Venemaa tõi Abhaasiasse oma “rahukaitsjad,” alustas ÜRO katsetega ka tegelikult rahu luua. Algse toimumiskoha järgi Genfi protsessina tuntuks saanud läbirääkimised väljusid tänu Venemaa pingutustele kiiresti oma esialgsest multilateraalsest raamistikust ja said üha enam Moskva domineerituks. Gruusia jäi sisuliselt üksinda mitme vastasega. Isegi nõndaviisi õnnestus aeg-ajalt mõnele lahendusele läheneda, ent sellisel puhul hakkas (regiooni tundjad on veendunud, et Moskva ärgitusel) tõrkuma Abhaasia ning kõik jäi sinnapaika.

Uuel sajandil ei ole Genfi protsessi raamistikus kohtumisi enam peaaegu toimunudki. Selle asemel aga survestas Vladimir Putin 2003. aastal Gruusia ekspresidendi Eduard Ševardnadze nõustuma niinimetatud Sotši protsessiga, kus Gruusia, Abhaasia ja Venemaa lahendavad kolmekesi regiooni küsimusi. 2003. aasta sügiseks tootis see läbirääkimisformaat niinimetatud Sotši kokkulepped, mis nägid muu hulgas ette Sotši – Suhhumi raudteelõigu taastamise ja samaaegse Gruusia sõjapõgenike naasmise oma Abhaasia kodudesse. Ent 2004. aasta suvel asus Venemaa raudteed taastama, ilma et põgenike naasmisest keegi kuuldagi oleks tahtnud. Frustreerunud ja võimuvahetuse läbinud Gruusia on otsustanud Sotši protsessist loobuda ja eelistaks naasta Genfi protsessi formaadi juurde, andes küll endale aru, et kui rahvusvaheline üldsus ei otsusta lahenduse leidmisse tõsiselt panustada, siis pole ka sellest formaadist rohkem kasu kui varem.

Peale ÜRO helikopterite ei maandu siin juba kümme aastat mitte keegi.

Siiski, üht-teist on varasemaga võrreldes selgelt muutunud. Moskvale üllatuslikult tõid möödunud suve presidendivalimised Abhaasias võimule mitte eelmise presidendi Vladislav Ardzinba ja ühtlasi Venemaa soosiku Raul Hadžimba, vaid sõltumatumaks hinnatud Sergei Bagapši. Viimase võitu mitte tunnustades aitas Moskva tema sõltumatusinstinkti ilmselt mõnevõrra tugevdada. “Kremlis ju ei mõelda, mida nad teevad,” usaldas Bagapš mulle venekeelses eravestluses, kui meie delegatsiooni pikk kohtumine Abhaasia valitsusega oli lõppenud.

Ametliku kohtumislaua taga oli Abhaasia poole retoorika küll tunduvalt karmim, ent võrreldes sellega, mida koges 2004. aasta septembris üks meiega analoogne Suhhumit külastanud Lääne mõttekoja delegatsioon, siiski oluliselt erinev. Toona hoidis võimuohje enese käes ja andis kõnelustel tooni veel Raul Hadžimba, kelle jutust jäi kõlama, et Abhaasia soov on liituda Venemaaga. Kohtumisel meiega ei öelnud praeguseks asepresidendi ametisse pagendatud Hadžimba mitte ühtegi sõna; välisminister ja teised võimukandjad esinesid ägedate iseseisvusmeelsete avaldustega, Bagapš aga oli teistest leplikum ja toonitas korduvalt, et Abhaasia soovib areneda kui euroopalik õigusriik.

“Bagapš teab, et täielikku iseseisvust ei tule,” hindab Gruusia presidendi esindaja Abhaasia küsimuses Irakli Alasania. “Ta peab aga midagi ütlema Abhaasias mõjukatele sõjaveteranidele ning pärast valimiste ümber toimunud skandaale on tal ka nõrgem legitiimsus ja tugev siseopositsioon, mis ei võimalda kergesti kokkulepetele minna.”

Revolutsioonijärgne Gruusia on ka ise varasemast tugevam ja avatum ning valmis pakkuma Abhaasiale mitmeid autonoomiavariante. Alasania mõtleb ka uutele läbirääkimisformaatidele, näiteks kutsuda vahendama Türgi, kes on Abhaasias Venemaa järel teine investor, omab suurt abhaaside kogukonda ning on seetõttu autoriteetne vahendaja.

Muutused toimuvad ka Venemaa poolel: nii nõustus suurriik rohkem kui kümneaastase jonnimise järel oma sõjaväebaasid Gruusiast ära tooma. Seni pole märke, et see tähendaks ka toetuse vähenemist Abhaasiale; ent Abhaasia olukorda võib mõjutada muu – süvenev kaos ja rahvuslik vaen Põhja-Kaukaasias. Bagapš tunnistab, et Põhja-Kaukaasia plahvatamine oleks Abhaasia jaoks tõesti dramaatiline areng. Pole aga selge, mida Suhhumi sel juhul teeks: kas läheneks Gruusiale, klammerduks jätkuvalt Moskva külge või ilmutaks lojaalsust hoopis oma tšerkessi soost sugulasrahvastele.

Samas ei ole Abhaasia näol tegemist vaid Venemaa toetatud kriminaalse režiimiga, etniline sentiment on Abhaasias tugevalt ja siiralt olemas. “Teil, eestlastel, läks hästi – teile tõi NSV Liidu lagunemine vabaduse,” ütles mulle Abhaasia parlamendispiiker. “Aga meid topiti tagasi Gruusiasse!”

Tal on põhimõtteliselt õigus: Gruusia koosseisus ei ole Abhaasia tõesti kunagi olnud, enne kui Stalin selle nii korraldas. Aga Abhaasia pole olnud ka õige rahvusriik. Ja raske oli spiikrile selgitada, et eksisteeriva riigi küljest lahti rabeleda on raske, ilma ajaloolise iseseisvuse juurikata aga eriti raske. See võiks osutuda võimalikuks, kui separatistlik osa on emamaast silmanähtavalt tsiviliseeritum ja euroopalikum, hakkamasaajam: nii lahkus Sloveenia Jugoslaaviast, nii läksid Balti riigid NSV Liidust. Ent ka Gruusia halvimatel aegadel on Abhaasia rahvusvahelise üldsuse silmis – ilmselt ka tegelikkuses – olnud alati veelgi õnnetumas seisukorras.

Lisaks, kui eesmärgiks on euroopalik areng ja ehk isegi EL, nagu Bagapš mõista andis, siis seda ei saavutata mereäärsel rannaribal rahvusvahelises isolatsioonis elades. Euroopa Liitu jõudmiseks on vaja suhelda ja areneda, on vaja häid naabreid. Abhaasid naersid meid välja, kui me seda neile ütlesime, ent siiski on tõsi, et nende kõige otsem tee Euroopasse kulgeb praegu küll läbi Thbilisi.