Jäta menüü vahele
Nr 65/66 • Jaanuar/Veebruar 2009 28. jaanuar 2009

Impressioone terrorismist

Kadri Liik meenutab terrorismi enne Al-Qaedat.

Kadri Liik
Kadri Liik

Diplomaatia endine peatoimetaja

Vaatamata kõigile Moskvas elatud aastatele – rahutud ja kaootilised nagu nad olid – toimus minu esimene tõsisem kokkupuude terrorismikoldega hoopiski Belfastis. Oli 1998. aasta sügis, ma olin lõpetamas magistriõpinguid Inglismaal ning üritasin võtta viimast võimalusest Briti saartel odavalt ja tudengina ringi reisida – enne kontinendile ja tööpostile naasmist. Nii juhtuski, et ühel pimedal oktoobriõhtul tõi praam mu Šotimaa edelarannikult Belfasti.

Ma ei teadnud Belfastist palju midagi. Olin kusagilt saanud mingi hosteli aadressi, aga mul polnud aimugi, kus see asub. Pisut peatuna sööstsin ma viimasesse bussi, mis kiirelt tühjeneval kõledal sadamakail veel seisis, ja küsisin juhilt, ega ta järsku kirjas oleva aadressi lähistelt mööda ei sõida. Istu maha, žestikuleeris ta mulle. Pakkusin piletiraha – ei võtnud. Mis järgnes, oli mu esimene kokkupuude iiri legendaarse külalislahkusega: buss sõitis läbi kogu oma ettenähtud teekonna ja kui viimased inimesed lõpp-peatuses väljunud olid, pani juht uksed kinni ning sõidutas mind mu hosteli ukse ette. Raha ei võtnudki. Ja hostel oli bussi plaanijärgse teekonnaga võrreldes vist üsna teises linnaotsas…

Niisiis, ühtäkki oli selgunud, et kõik, mis Heinrich Böll 1957. aastal oma Iiri päevikusse (eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus 1987. aastal) kirja pani, võiski vastata tõele – ja seda ka pool sajandit hiljem. Iirlased olidki sellised, nagu neist kirjutati -nõus aitama võõrast inimest ilma raha küsimata ja minuteid lugemata! Sellist imelikku maad oli otsekohe vaja lähemalt avastama minna. Iseäranis tahtsin ma trehvata nunnade ja politseinikega, sest just nemad olid mulle ammu loetud Bölli raamatust kõige eredamalt meelde jäänud. Nunnadega mul ei olnud õnne, aga politseinikega ootas juba samal õhtul ees vist igaveseks meelde jääv vestlus.

Iseäranis tahtsin ma trehvata nunnade ja politseinikega. Nunnadega mul ei olnud õnne, aga politseinikega ootas juba samal õhtul ees vist igaveseks meelde jääv vestlus.

Kõndisin kõigepealt mööda baaride ja pubide rajooni, kus toimus laupäevaõhtune melu, üsna lärmakas ja peatuma mitte meelitav. Liikusin siis edasi. Tasapisi jäid tänavad vaiksemaks ja lõpuks päris tühjaks. Olin sattunud poodide rajooni, kus laupäeva õhtul ei hulkunud hingelistki, ainult kuu heitis katustele tontlikku valgust. Või noh, nii ma arvasin. Ma ei teadnud, et tegelikult mind juba jälgiti.

Seisatasin ühel väikesel väljakul, et uurida kaarti ja mõelda, kuhupoole samme seada, kui korraga hakkas telefon helisema. Mitte mobiil (seda mul tol ajal polnudki), vaid telefon, mis asus väljaku keskel telefoniputkas. Ma ei olnud mitte midagi niisugust mitte kunagi varem näinud – et putkas võiks telefon heliseda. Väga veider valeühendus, mõtlesin. Ja süüvisin uuesti oma kaarti. Ent helistaja ei jätnud, tüütu tirin ei vaikinud, ning tühjad tänavad võimendasid tema kaja juba peaaegu õõvastavaks. Ei jää midagi üle, otsustasin: vaja inimesele öelda, et vale-ühendus, valigu uuesti. Sammusin telefoni juurde ja tõstsin toru.

See ei olnud valeühendus. Selgus, et helistati mulle, ja helistati politseist – et küsida, kes ma olen, kas ma olen ära eksinud ja kas nad peaksid mind kuidagi aitama. Hämmastusest peaaegu kogeldes ütlesin aitäh – mul on kõik korras. Mõistes, et nad olid mind ehmatanud, politseinikud vabandasid pikalt ning hüvastijätuks soovisid kena õhtu jätku.

Tühjalt väljakult tagasi inimasustuse poole jalutades valdasid mind väga vastakad tunded. Ühest küljest – kohutav ju! Jälgivad, kaameratega, ja helistavad telefoniputkasse – kuidas nii tohib! Teisest küljest, nad olid ju väga sõbralikud ja vabandavad; ning putkasse tulevale kõnele vastamises oli ka mingi iseäralik absurdsevõitu võlu. Üle kõige ent koitis arusaam: see on ju Belfast, ikkagi. Põhja-Iirimaa.

Seda kogemust kirjeldasin ma hiljem mitmel korral Vene poliitikutele või analüütikutele, kui jutuks tuli Tšetšeenia. Ma olin kuupaistesel Belfasti poeplatsil järsku täie selgusega taibanud, milline ebaproportsionaalne võitlus on ikkagi võitlus riigi ja terroristi vahel: terrorist võib kuude kaupa mitte midagi teha, aga siis, ühel kaunil päeval, suundub oma pahateole. Ent riik ju ei tea, mis päeval ja kus teda oodata, riik peab iga päev igal pool valvama ja valmis olema. Iga päev peavad kaamerad jälgima Belfasti tänavaid ja väljakuid; iga päev peavad politseinikud jälgima kaameraid, et kahtlased tüübid õigeaegselt kinni võtta või vähemalt neile helistada ja küsida ja uurida, kes nad sellised on. Siis veel kiivrid, kilbid, soomukid, okastraat… Spioonid ja informaatorid… Ning see kõik ei pruugi ikkagi olla piisav, nagu näitas vaid paar kuud varem, 1998. aasta augustis Omagh’s toimunud Põhja-Iiri saaga ohvriterohkeim terroriakt. Sellel taustal tundus mõeldamatu, et Moskva keskvõim võiks kontrollida Tšetšeeniat – kust neil see raha, kust neil see korralikkus? Vene miilitsatel, kes kasutavad oma võimu altkäemaksu nõudmiseks, ning altkäemaksu eest jällegi kelle tahes minema lasevad?! No vabandage…

Tagantjärele tuleb vaid kahetsevalt tõdeda toonaste mõttekäikude naiivsust. Minu mõttelõng kulges täielikult terrorismi vana paradigma raames – ma oskasin arvestada vaid terroristidega, kel on kindlad poliitilised eesmärgid, selliste terroristidega, nagu me olime harjunud aastakümnete vältel nägema: IRA, ETA, tšetšeeni iseseisvuslased… Tšetšeeniast oma magistritööd kirjutades olin ma jätnud täitsa tähelepanuta kaks suurt plahvatust, mis sama aasta augustis, pisut enne Omagh’ veretööd, kõlasid Keenias ja Tansaanias, tappes üle 200 inimese. Aafrika ju, seal toimub kogu aeg midagi imelikku… Ma ei taibanud, et need plahvatused signaliseerisid terrorismi uue ajastu algust. Al-Qaeda treenis ja finantseeris uut tüüpi terroriste, kelle poliitilised nõudmised on hägused, eesmärgiks aga teha võimalikult palju kahju.

Ma ei olnud mitte midagi niisugust mitte kunagi varem näinud – et putkas võiks telefon heliseda. Väga veider valeühendus, mõtlesin.

Hilisem elu on mind viinud nii Afganistani kui Iraaki. Kopteris kuulipilduri kõrval istudes või soomukist öövaatlusseadmetega kõrbe uurides olen ma vahel tundnud väikest nostalgiat tolle kuupaistese Belfasti väljaku ning 1998. aasta maailma järele. Terrorism oli puhas ja selgepiiriline. Tema lõpetamiseks olid olemas selged poliitilised võimalused. Suurbritannia otsustas need käiku lasta. Venemaa valis pisut teise tee, mille lõppjaam on veel selgusetu…

Kes võinuks toona arvata, et kümme aastat hiljem võib ka seesama politseinik, kes mulle helistas, olla koos eestlastega Afganistani kõrbes, vastaseks Taliban, kellele ei ole kuidagi võimalik helistada ja viisakalt öelda, et mis te siin öösel hulgute, minge parem ära koju.

Kuigi, just nii see ju tõenäoliselt lõppema peab – kunagi. Aasta tagasi küsisin ühelt eakalt ja kogenud Afganistani diplomaadilt, mis tema arvates sellest kõigest lõpuks saab. Ta vastas midagi, mis on mulle meelde jäänud ja mõtlema pannud: sõjalist lahendust pole. Ja poliitilist samuti mitte eriti. Aga: “inimesed väsivad terrorismist. See läheb moest. Nii et lõpuks see läheb lihtsalt ise ära.” Tema sõnul oleme me haripunktist juba üle…

Seotud artiklid