Välisteenistus – oleme Põhjamaa või Ida-Euroopa?
Väikeriigi jaoks on välispoliitika määrava tähtsusega, tagamaks nähtavust ja huvide kaitset üha heitlikumas geopoliitilises keskkonnas. Tegemist on pikaajalise investeeringuga riigi julgeolekusse, selle mõjukuse kasvu ning tuleviku kujundamisse. Diplomaatia väärtust ei saa mõõta üksnes sellele kuluva rahaga. See on üks olulisemaid tööriistu, mille abil saab Eesti oma huve kaitsta ja rahvusvahelisel areenil oma suurusest enam mõju avaldada. Välisteenistuse töö ei pruugi olla igapäevaselt nähtav ja veel vähem mõõdetav, kuid selle pingutusel sünnivad tugevamad liitlassuhted, avanevad turud Eesti ettevõtetele ning kujunevad rahvusvahelised arvamused riigist tervikuna.
Eesti ja Arktika – liigume teosammul
Venemaa sõjalise tegevuse kasv, uued mereteed, kriitilise merealuse taristu haavatavus ja suurriikide konkurents tõstab Arktika tähtsust Euroopa ja Eesti jaoks. Tallinn on polaarjoonele lähim pealinn, mis ei kuulu Arktika riikide hulka ja Eesti naabriks on suurim Arktika riik – Venemaa. Vaatamata sellele on põhjasuund jäänud siin unarusse. Nominaalselt püüeldakse küll vaatlejastaatuse poole Arktika Nõukogus, mis on piirkondlik organisatsioon, kus tehakse koostööd teemadel nagu kliima, põlisrahvad ja säästlik areng. Aga sellest enam ei piisa.
Minilateralism Euroopa merede uues julgeolekuarhitektuuris
Ajal, mil julgeolek Hormuzi väinas prevaleerib rahvusvaheliste tippkohtumiste päevakavas, jätkuvad merejulgeoleku arutelud ka Atlandi, Arktika ja Läänemere ümber. Venemaa hübriidohud, Hiina kasvav huvi Arktika vastu ning USA kohaloleku võimalik vähenemine on pannud proovile Euroopa riikide merekaitse võimekuse. Ankaras toimunud NATO tippkohtumise äärealadel lepiti kokku üheteistkümne Euroopa riigi ning Kanada vahelise heidutus- ja kaitsekoostöö tõhustamises Euroopale strateegilistel merealadel. Kokkulepe toetab Põhja-Atlandi, Arktika ning Läänemere käsitlemist ühise julgeolekuruumina, võttes kohustuse tugevdada Euroopa riikide vastupanuvõimet sõjalistele ja hübriidohtudele.
Kas Hormuzi kriis aitab kaasa rohepöördele? Sugugi mitte!
20. juuli Vikerraadio Välistunnis kõlas väide, et sisepõlemismootorita autode müük on äsjase Hormuzi kriisi tõttu viimastel kuudel „plahvatuslikult kasvanud” ja viidati, et sõja tõttu rajatakse USA-s aina enam päikeseparke. Naljatamisi järeldati sellest, et Donald Trumpi eestvedamisel viiakse maailmas läbi rohepööret.
NATO pärast Ankarat
Tippkohtumisel Ankaras näitas kaitseallianss end üleminekujärgus viibivana. Euroopas paiknevad liikmesriigid ja Kanada suurendavad kulutusi, et taastada oma sõjalist võimsust ja täita USA rolli kahanemisest tekkivaid lünki. Euroopastumiseks tuleb NATO-l asuda nüüd poliitiliste, sõjaliste ja institutsionaalsete ümberkorralduste juurde.
Ajakirjandus kui demokraatia nurgakivi
Rohkem kui pool maailma elanikkonnast elab riigis, kus pressivabadus on tõsise ohu all. Selles laines on olnud ajakirjanikud üks esimesi ohvreid, kes teadlikult vastu seina surutakse. Seda ikka selleks, et suudetaks kontrollida infot ja kontrollida võimu.
Venemaa imperiaalne maailmapilt ja rahvusvaheline õigus
Mitte kõik ei mõista ega taha tunnistada, et Venemaa probleemide algpõhjus pole ei Putini isiksus ega tema loodud valitsemissüsteem. Putin kasutab troopi, mida Venemaa impeeriumimeelsed rahvusvahelise õiguse juristid arutasid juba 1990. aastail ning mis omakorda põhineb pikal traditsioonil, kuidas Moskva näeb teisi riike, rahvaid ja iseenda sõlmitud kokkuleppeid.
NATO suundub Ankarasse
NATO tippkohtumisest Ankaras oodatakse tähelepanu kolmele teemale: kaitseinvesteeringuile, kaitsetööstusele ja Ukraina toetamisele. Lühikese ja praktilise kavaga soovivad liitlased demonstreerida ühtsust, otsusekindlust ning edukust tugevama Euroopa loomisel tugevama NATO koosseisus. Siiski säilib risk, et kohtumisel ilmneb Atlandi-üleses suhtes pingeid.
Kuidas Lõuna-Ameerika on taas muutumas võistlusväljaks
Teatud mööndustega saab öelda, et Lõuna-Ameerika on see osa maailmast, kus riikide piirid on olnud samasugused nende iseseisvumistest saati. Kui Euroopas on kahe sajandi jooksul muutunud jõuvahekorrad ning Ida-Aasias on toimunud nii mõõn kui ka tõus, siis Lõuna-Ameerika on alati tundunud võrdlemisi rahumeelne manner rahvusvahelistes suhetes.
Põhja- ja Baltimaad peavad Euroopa kaitses eeskuju näitama
Kui näiteks Soome tööstusvõimekus ühendada Eesti digitaalse innovatsiooniga, võidaks sellest kogu Euroopa kaitse.
Euroopa muutuvas maailmas
See oli täiemahulise invasiooni neljas talv. Ja see oli väga raske. Vene rakettide ja droonidega hävitati tahtlikult energiataristut, millest sõltub tsiviilisikute ellujäämine. Jaanuaris ja veebruaris langes temperatuur –25 kraadini. Ukraina linnad sõna otseses mõttes külmusid ära. Miljonitel inimestel puudus täielikult või osaliselt juurdepääs küttele, veele ja elektrile.
Sõjaaja innovatsioon Euroopa kaitsevaldkonnas
Euroopa julgeolekutrajektoor on jõudnud otsustava tähtsusega punkti. Kuna maailmajaos on valla pääsenud Teise maailmasõja järel suurima ulatusega sõda, siis pole sõjategevuse praktika, tööstuspoliitika ja strateegiline otsustamine enam endised.
Killustatus ei ole läbikukkumine
Euroopa ees seisab küsimus, mida ta on aastakümneid vältinud: kui maailmajagu ähvardab oht, siis kes täpselt võtab juhtimise enda peale? Ameerika Ühendriigid annavad selgelt mõista, et nemad seda enam teha ei taha. Venemaa pole naabruskonna jõuga ümberkujundamist lõpetanud. Ja jõukas, rahvarohke, kahe tuumariigi ja kasvava kaitsetööstusega Euroopa püüab välja mõelda mitte ainult seda, mida teha, vaid sedagi, kes hakkab otsustama.
Ebakindluse ajastu
Ühel märtsipäeval surises mu mobiiltelefon ootamatult, tuues kuuldavale uue ja kurjakuulutava heli. See oli õhuhoiatus Eesti riiklikult häiresüsteemilt, mis manitses inimesi varju otsima, kui nad drooni märkavad. See polnud õppus; droon tabas elektrijaama korstnat. Hiljem tuvastati see kui Ukraina oma, mis lendas Läänemere ligidal Venemaa sõjaliste ja energiataristu sihtmärkide rünnaku ajal kursilt kõrvale.
NATO ühtsuse otsinguil Ankaras
Iga tippkohtumisega tahab NATO teatavaks teha, et tema ühtsus ületab Atlandi ookeani. Et see taas õnnestuks, on Ankara kohtumisel tähtsam kui eales varem. Ühtsuse säilitamiseks peavad riigijuhid allianssi Euroopas tugevdama, samal ajal jätkates Ameerika kaasatust.
Euroopa alasi ja haamri vahel
Olin veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsil kohapeal, kui USA sõjapoliitika asekantsler Elbridge Colby osales Euroopa Välissuhete Nõukogu esindaja Mark Leonardi juhitud arutelus. Ärevus rahvast tulvil saalis oli lausa kombatav, kui naeratav Colby entusiastlikult noogutades ja vasakule-paremale kätt surudes sisenes. Õhus oli tunda eksimatut rokkstaari energiat ja oli paista, et päevakangelane nautis hetke.
Miks NATO peab naasma oma põhimissiooni juurde
Kogu strateegiline keskkond on drastiliselt muutunud. See nõuab järelemõtlemist ja meetmeid lahendamaks probleemide sasipundart, millega me nii NATOna kui ka iga liitlasena eraldi silmitsi seisame. Minu koduriik Läti on olnud uhke ja pühendunud liitlane, kes juhindub selgest arusaamast, miks allianss on endiselt niisama tähtis kui alati: et tõrjuda kõiki ähvardavaid ohte, kaitsta oma liikmeid ja säilitada rahu tugevuse kaudu.
Liitlassuhted ilma garantiideta: kurdid geopoliitilises malemängus
Kurdide sajanditepikkune võitlus enesemääramise nimel on viinud olukorrani, mil nad on sageli osutunud kaalukeeleks ja tööriistaks nii suurriikide kui ka naabrite globaalpoliitiliste eesmärkide saavutamisel. Sarnane muster sai alguse juba Nõukogude Liidu Mahabadi Vabariigi väljakuulutamisest 1946. aastal ning on kestnud kuni tänaste võitlusteni ISISe vastu: kurdid jäävad hoolimata oma panusest ilma poliitilise ja sõjalise kaitseta. Tänavu tõusid kurdid taaskord maailma tähelepanu alla Iraani sõja ajal.