Euroopa muutuvas maailmas
See oli täiemahulise invasiooni neljas talv. Ja see oli väga raske. Vene rakettide ja droonidega hävitati tahtlikult energiataristut, millest sõltub tsiviilisikute ellujäämine. Jaanuaris ja veebruaris langes temperatuur –25 kraadini. Ukraina linnad sõna otseses mõttes külmusid ära. Miljonitel inimestel puudus täielikult või osaliselt juurdepääs küttele, veele ja elektrile.
Sõjaaja innovatsioon Euroopa kaitsevaldkonnas
Euroopa julgeolekutrajektoor on jõudnud otsustava tähtsusega punkti. Kuna maailmajaos on valla pääsenud Teise maailmasõja järel suurima ulatusega sõda, siis pole sõjategevuse praktika, tööstuspoliitika ja strateegiline otsustamine enam endised.
Killustatus ei ole läbikukkumine
Euroopa ees seisab küsimus, mida ta on aastakümneid vältinud: kui maailmajagu ähvardab oht, siis kes täpselt võtab juhtimise enda peale? Ameerika Ühendriigid annavad selgelt mõista, et nemad seda enam teha ei taha. Venemaa pole naabruskonna jõuga ümberkujundamist lõpetanud. Ja jõukas, rahvarohke, kahe tuumariigi ja kasvava kaitsetööstusega Euroopa püüab välja mõelda mitte ainult seda, mida teha, vaid sedagi, kes hakkab otsustama.
Ebakindluse ajastu
Ühel märtsipäeval surises mu mobiiltelefon ootamatult, tuues kuuldavale uue ja kurjakuulutava heli. See oli õhuhoiatus Eesti riiklikult häiresüsteemilt, mis manitses inimesi varju otsima, kui nad drooni märkavad. See polnud õppus; droon tabas elektrijaama korstnat. Hiljem tuvastati see kui Ukraina oma, mis lendas Läänemere ligidal Venemaa sõjaliste ja energiataristu sihtmärkide rünnaku ajal kursilt kõrvale.
NATO ühtsuse otsinguil Ankaras
Iga tippkohtumisega tahab NATO teatavaks teha, et tema ühtsus ületab Atlandi ookeani. Et see taas õnnestuks, on Ankara kohtumisel tähtsam kui eales varem. Ühtsuse säilitamiseks peavad riigijuhid allianssi Euroopas tugevdama, samal ajal jätkates Ameerika kaasatust.
Euroopa alasi ja haamri vahel
Olin veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsil kohapeal, kui USA sõjapoliitika asekantsler Elbridge Colby osales Euroopa Välissuhete Nõukogu esindaja Mark Leonardi juhitud arutelus. Ärevus rahvast tulvil saalis oli lausa kombatav, kui naeratav Colby entusiastlikult noogutades ja vasakule-paremale kätt surudes sisenes. Õhus oli tunda eksimatut rokkstaari energiat ja oli paista, et päevakangelane nautis hetke.
Miks NATO peab naasma oma põhimissiooni juurde
Kogu strateegiline keskkond on drastiliselt muutunud. See nõuab järelemõtlemist ja meetmeid lahendamaks probleemide sasipundart, millega me nii NATOna kui ka iga liitlasena eraldi silmitsi seisame. Minu koduriik Läti on olnud uhke ja pühendunud liitlane, kes juhindub selgest arusaamast, miks allianss on endiselt niisama tähtis kui alati: et tõrjuda kõiki ähvardavaid ohte, kaitsta oma liikmeid ja säilitada rahu tugevuse kaudu.
Liitlassuhted ilma garantiideta: kurdid geopoliitilises malemängus
Kurdide sajanditepikkune võitlus enesemääramise nimel on viinud olukorrani, mil nad on sageli osutunud kaalukeeleks ja tööriistaks nii suurriikide kui ka naabrite globaalpoliitiliste eesmärkide saavutamisel. Sarnane muster sai alguse juba Nõukogude Liidu Mahabadi Vabariigi väljakuulutamisest 1946. aastal ning on kestnud kuni tänaste võitlusteni ISISe vastu: kurdid jäävad hoolimata oma panusest ilma poliitilise ja sõjalise kaitseta. Tänavu tõusid kurdid taaskord maailma tähelepanu alla Iraani sõja ajal.
Euroopa suur strateegia ja Pax Americana lõpp
President Toomas Hendrik Ilvese kõne Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse 20. sünnipäevaüritusel 7. aprill 2026.
Eesti ja Donbassi stsenaarium: eksitav analoogia
Pärast 2022. aasta sissetungi Ukrainasse on perioodiliselt välja ilmunud spekulatsioonid, mis vihjavad, et Eesti võib olla Venemaa agressiooni järgmine sihtmärk. Viimase laine läitis provokatiivse Telegrami kanali esiletõus ja võimendas paanikat külvav meediakajastus. Ukraina blogijad on isegi väitnud, et Vladimir Putin võib üritada Eestis korrata Donbassi stsenaariumi, hõivates territooriumi väärate ettekäänete alusel.
Washingtoni ja Pekingi vahelisest võidurelvastumisest tehisaru vallas
Veebruari alguses toimus Hispaanias kolmas REAIM (Responsible AI in Military Domain) foorum, mille lõppdeklaratsioon käsitleb tehisaru kasutamist sõjapidamises, sisaldades punkte nii inimese vastutusest tehisaru lahendustel põhinevate relvasüsteemide suhtes kui ka käsuahelatest ja relvasüsteemide kasutajate väljaõppest. Kaheksakümne viiest foorumil osalenud riigist allkirjastas deklaratsiooni siiski vaid kolmkümmend viis riiki, nende hulgas näiteks Ukraina, Prantsusmaa, Saksamaa, Kanada ja Suurbritannia. Kaks maailma suurima sõjalise võimekusega riiki, Ameerika Ühendriigid ja Hiina, jätsid deklaratsioonile enda allkirja panemata.
USA-Iraani sõja võidud ja kaotused
Kahe nädala pikkune relvarahu Iraani ja USA (Iisrael on hetkel USA käsutäitja) vahel ei tähenda konflikti lõppu, vaid pigem ajutist pausi sügavamate strateegiliste vastuolude keskel. Ajastule kohaselt on kõik relvarahu puudutav siiani ainult sotsiaalmeedia postitustes. Kuigi otsene sõjaline eskalatsioon on peatunud, viitavad mitmed tegurid, alates Iraani sisepoliitikast kuni regionaalse jõutasakaalu muutumiseni, et tegemist on ebastabiilse ja potentsiaalselt lühiajalise lahendusega. Konflikti käik ja selle tulemused toovad esile nii Ameerika strateegilised valearvestused kui ka Iraani süsteemi ootamatu vastupidavuse.
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse loomislugu
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) loomise lugu algab mitte 2006. aastal, kui keskus ametlikult asutati, vaid juba 1990ndate lõpus, kui Eesti tegi esimesi samme NATO suunas. Toonane kaitseminister Jüri Luik oli 1996.–1999. aastatel olnud Eesti saadik NATO juures Brüsselis ning puutus seal tihedalt kokku ka USA mõttekodadega nagu Carnegie ja Brookings. Sellest kogemusest kasvas välja arusaamine, et iseseisev mõttekoda aitab pakkuda kõrvalvaadet välis- ja julgeolekupoliitika kujundamiseks ning teha uuringuid ja analüüse, mille jaoks poliitikutel, ametnikel ja diplomaatidel pole lihtsalt mahti.
USA võbelev operatsioon Iraanis
Selles sõjas on USA ja Iraani positsioonid teineteisest valgusaastate kaugusel. Washington nõuab Iraani tuumavõimekuse täielikku lõpetamist ja režiimi regionaalse mõju piiramist, samal ajal kui Teheran nõuab vastutasuks julgeolekugarantiisid, sanktsioonide tühistamist ja Lähis-Idas USA sõjalise kohaloleku vähendamist. Tegemist ei ole läbirääkimispositsioonidega, vaid maksimaalsete eesmärkidega, mis välistavad kiire kompromissi. See tähendab, et sõjaline surve jääb lähiajal peamiseks tööriistaks.
Kuidas vägivald kujuneb lahutamatuks osaks Venemaa ühiskonnast
Sellel kevadel on uudistes mitmeid kordi ilmunud teateid vägivallajuhtumitest Venemaa koolides. On selge, et igal juhtumil on oma konkreetne taust ning ründajate käitumist võivad mõjutada isiklikud probleemid, perekondlik olukord või koolikeskkond. Arvestades aga sõjategevust Ukrainas, on õigustatud küsida, kas need juhtumid võivad peegeldada sotsiaalset keskkonda, mis on Venemaal kujunenud valitsuse viimaste aastate tegevuse tulemusena.
Nähtamatud niidid: Hiina läbipõimumise strateegia poliitilise mõju suurendamiseks
21. sajandil ei allutata ühiskondi enam tingimata territooriumi vallutades. Märksa tõhusamaks on osutunud võim kaubanduse, infrastruktuuri ja infovälja üle. Just selles raamistikus on Hiina Rahvavabariik viimase paarikümne aasta jooksul saavutanud märkimisväärse positsiooni globaalses majanduses.
Iraani konflikt võib venida väga pikaks
Hetkeolukord Hormuzi väina ümber peegeldab ühtaegu nii Donald Trumpi administratsiooni strateegilist ebakindlust kui ka Iraani kasvavat enesekindlust. Kui Washington kuulutaks praegu välja poliitilise võidu ja taanduks sisuliselt konfliktist, siis selline samm ei stabiliseeriks olukorda, vaid nõrgestaks USA tulevast heidutusvõimet ning annaks Iraanile võimaluse põlistada kontroll ühe maailma olulisima meresõlme üle. Arvestades väina keskset rolli globaalses energiakaubanduses, tähendaks see mitte ainult regionaalset, vaid ka laiemat strateegilist nihet.
Tankerisõja õppetunnid Hormuzi väinas
Hormuzi väina sulgemine naftatankeritele paneb liitlased sundvaliku ette: kas minna kaasa USA ja Iisraeli sõjaga Iraani vastu, millele puudub toetus kodupubliku ees, või olla valmis sattuma president Trumpi silmis musta nimekirja. USA ja Iisrael on kolme nädala jooksul üsna tõhusalt suutnud hävitada Iraani ballistiliste rakettide varusid, laskeplatvorme ja kahjustanud tootmist. Kuid pikaajalise vastupanu jaoks on Iraanil veel mitmeid võimalusi.