november 13, 2008

Iraagile edu soovides

Mõnedki rahvusvahelise elu päevasündmuste järgijad võivad veebruarikuu Diplomaatiat käes hoides imeks panna või koguni pahandada — et kus on siis Iraagi valimised? Miks ei kirjutata jaanuarikuu olulisimast maailmasündmusest?

Mõnedki rahvusvahelise elu päevasündmuste järgijad võivad veebruarikuu Diplomaatiat käes hoides imeks panna või koguni pahandada — et kus on siis Iraagi valimised? Miks ei kirjutata jaanuarikuu olulisimast maailmasündmusest?

Iraagile edu soovides

Mõnedki rahvusvahelise elu päevasündmuste järgijad võivad veebruarikuu Diplomaatiat käes hoides imeks panna või koguni pahandada — et kus on siis Iraagi valimised? Miks ei kirjutata jaanuarikuu olulisimast maailmasündmusest?
Kuukirjade õnnetuseks on paraku nende ilmumistsükkel, mis ei võimalda ajalehtedega võrreldavat operatiivsust. Nõnda seekordki: kui Diplomaatia teisipäeval trükki läks, siis Iraagi valimistulemused – vähemalt selle sõna tavatähenduses — veel teada polnud. Polnud teada, kes võitis, kes kaotas, kas keegi tegi sohki ja kui tegi, siis kui palju. Ainult et kõik need küsimused, mis mujal maailmas on ju valimiste korral põhilised, on Iraagist rääkides pisut teisejärgulised. Valimiste puhul, mille eel mitmed osalevad parteid ei avaldanud isegi kandidaatide nimekirja, kartes, et viimased avalikustamise korral ära tapetakse, on, vähemalt esialgu, tähtsam hoopiski osalusprotsent ja terrorirünnakute tõttu hukkunute arv. Ning nende näitajate järgi võib Iraagi valimised ettevaatlikult kordaläinuks hinnata: osales ju vähemalt 60% iraaklastest, mis on küllaltki hea tulemus, ning kuigi hukkus mitukümmend inimest, oli kardetud ka midagi palju-palju hullemat.
Siiski on paar olulist küsimust vastuseta. Esiteks: kas Iraagi sunniidid hakkavad valitud Rahvusassambleed tunnustama, arvestades seda, et just sunniitide aladel jäi terroriohu ja boikotikutsete tõttu valimisaktiivsus väheseks ning see viiendik iraaklastest on uues esinduskogus tõenäoliselt alaesindatud? Ning teiseks: kuivõrd konstruktiivseks ja koostööaltiks saab üldse kujuneda parlament, kuhu valimiskünnise puudumise tõttu võisid teoreetiliselt sisse pääseda kõigi rohkem kui saja valimistel osalenud partei esindaja(d)?
Tuleb oodata ja loota, et vastused ka neile küsimustele on soodsamad kui me oletame – või äkki isegi soodsamad kui loota julgeme?! Sest tunnistagem, ainus asi, mis Iraagi pikas perspektiivis kaosest päästab, on see, kui iraaklased oma saatuse ja maa eest ise, sealjuures teisi riike ohustamata hoolitseda suudavad. Lääne oku-patsioonijõud on peatselt omadega ummikusse jõudmas: Iraagist lahkuda ei saa, sest puuduvad kohalikud legitiimsed võimukandjad ja julgeolekujõud, kes suudaksid uuele režiimile tagada minimaalsegi toimimisturvalisuse. Samas, välisvägede kohalolek ja nende närvilisusest tingitud paiguti järjest agressiivsem käitumine vaid suurendavad terroristide ja muude kaosetekitajate võimalusi. Tekkimas on nõiaring, millest väljuda aitab ainult iraaklaste tublidus. Loodame, et nad seda endas leiavad.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar