Hübriidohud ja Euroopa Liidu strateegiline kompass
Euroopa Hübriidohtude Vastane Oivakeskus, 2021
Ülevaade Euroopa Liidu kaitse- ja julgeolekumõõtmest, ohuhinnangust, hübriidohtudest, heidutusest ja võimalustest tõhustada liidu tegevust ajal, mil Brüsselis valmistatakse ette ELi strateegilist kompassi.
Seotud artiklid
Plejaadid jõuavad taevasse
Milline on uute liikmesriikide mõju Euroopa Liidu raskesti tekkivale ühisele välis- ja julgeolekupoliitikale (ÜVJP)? Kui rääkida ELi liikmesriikide esindajatega, siis suurim mure - või lootus - seostub idaeurooplaste ameerikalembusest johtuva teistsuguse lähenemisega USA-le. Oma essees väidan, et sellise arengu tõenäosus on tunduvalt väiksem kui arvatakse, samal ajal pole praegused ELi riigid adunud survet, mida hakatakse avaldama idasuunalise poliitika korrigeerimiseks.
Eesti huvid Euroopa Kohtus – kas sise- või välispoliitika?
1. maist 2004 saab Eestist Euroopa Liidu liige. See tähendab muu hulgas seda, et kui Eesti ei suuda mõnd liikmekohustust täita, võib teda ähvardada Euroopa Kohtusse kaebamine. Kes ja kuidas kaitseb sellisel juhul Eesti riigi huve Euroopa Kohtus. Kuidas üldse vältida Euroopa Kohtu ette sattumist?
Terrorismiohust ja neofundamentalismist Põhja-Euroopas
Isegi kui oled väikeriik, ei jäta kõik maailmas toimuv puutumata ka sinu maad... uus olukord maailmas sunnib üha tugevamini kokku hoidma. - Kristin Krohn Devold, Norra kaitseminister (Diplomaatia, nr 3, detsember 2003)
ELi strateegiline missioon: liidu idapoliitika kujundamine
Kellelegi ei tohiks olla üllatuseks, et Euroopa Liit teeb praegu jõupingutusi leidmaks uusi mooduseid liidu toimimise tagamiseks seoses eeloleva laienemisega. Liidu laienemine Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse on rohkem kui üksnes ajalooline sündmus. See on ka dramaatiline samm ELi ajaloos, kui liikmesriikide arv kasvab korraga 15-lt 25-ni. Püüdes kohandada Euroopa Liidu lepingut selle muutusega, üritab EL seda ka edasi arendada, nii et see vastaks uutele liidusisestele ja rahvusvahelistele vajadustele. Just sellega tegelebki valitsustevaheline konverents.
Euroopa seisab paljude valikute ees
Me elame kummalisel ajajärgul. Veel oleme kinni võitluses rahvuslike huvide eest seoses liitumisega Euroopa Liiduga, aga teiselt poolt peame juba suutma ka näha ennast ühe osana Euroopast, mille huvid on ka meie rahvuslikud huvid.
Sihiseadmise takerdustest liitumise ootel
Niisiis on 1. maini jäänud vähem kui kolm kuud. Rahvavalgustusliku retoorika aeg on ammu möödas - see lõppes septembris. Kui enne referendumit oli poliitikute jutt üle paisutatud ja keskendus selgitustele, mida Eesti hakkab liitumise järel Euroopast eurodes või kroonides saama, siis aasta viimastel kuudel oleksin oodanud poliitilises sihiseadmises selget pööret. Täisliikmelisus on käeulatuses. Sestap: mis mõtteid mõlgutavad otsustajad riigikogus, valitsuses, välisministeeriumis? Missugusena kujutavad nad ette Eesti rolli ühinevas Euroopas?
Riskantne 1. sajandi äri
Tundub, et 21. sajandi algus on osutunud ebakindlamaks ajajärguks kui 1990. aastad. Vähemalt Lääne-kesksest vaatenurgast on üha kasvavate julgeolekuprobleemide tõttu muutunud nii riskide tajumine kui ka teadlikkus nendest. Ohuanalüüs näitab, et see on seletatav suures osas 11. septembri rünnakutega, mis on näidanud, et terroristide tegevus on olemuselt rahvusvaheline ning et sellised rünnakud võivad toimuda mis tahes kohas mis tahes ajal ning tuua endaga kaasa mitte ainult inimtragöödia, vaid ka suure majandusliku kahju.
Stabiliseerimisoperatsioon – kaitseväe uus väljakutse
21. sajandi algus pole tähendanud maailmale rahu. Pigem on see kaasa toonud varem prognoositud uute julgeolekuohtude ja -riskide teravdatud esiletuleku. Kui eelmisel kümnendil tuli eelkõige tegelda konfliktidega, mida põhjustasid etnilisel ja religioossel pinnal tekkinud erimeelsused ning mida omakorda vürtsitas ajaloolisest mälust väljakaevatud viha ja ülekohus, siis viimase kolme-nelja aasta ebastabiilsuse valitsevaks tunnuseks on terrorism ja massihävitusrelvade levik ning probleemid nende levikut toetavate riikidega.
Muutustest Eesti julgeolekukontseptsioonis pärast 2004. aasta 2. aprilli
Viimased viisteist aastat on Eestis eelisarendatud traditsioonilisi julgeolekumeetmeid: loodud on toimiv diplomaatia ja riigikaitseks üles ehitatud kaasaegsed NATO standarditele vastavad relvajõud. On tehtud kõik, mida on vaja selleks, et olla iseseisev riik ning astuda NATOsse ja Euroopa Liitu. Sisejulgeolek on pälvinud vähem kontseptuaalset tähelepanu ja seda on ka tagasihoidlikumalt rahastatud, mis sellel perioodil oli mõistetav ja andestatav. Praeguseks on aga vajadus kaasaegsema riikliku julgeolekutagatiste süsteemi järele ilmne.
Sakslasest eurooplase Euroopa integratsiooni visioon
Euroopa läheneb 2004. aasta 1. maile - kuupäevale, mis talletatakse kunagi meie konfliktidest lõhestatud maailmajao ajalooraamatutesse. Kesk- ja Ida-Euroopa uued iseseisvad riigid, mis olid alles hiljuti Nõukogude Liidu rõhumise all, ühinevad vabalt oma õnnelikumate Lääne-Euroopa partneritega Euroopa Liidus. Meie kohal võlvuva Euroopa Liidu ühiskatuse all võivad nad esmakordselt ajaloos ühendada oma ressursid ja seega oma saatuse ELi seniste liikmetega, aidates kaasa meie kõigi paremale tulevikule. Seeläbi panevad nad ELi institutsioonid karmilt proovile, sest kunagi varem pole liiduga ühinenud nii palju riike korraga. Samuti pole kunagi varem ELis olnud nii suurt ületamist vajavat majandusliku ja sotsiaalse arengu lünka. Ja et teha asi veelgi väljakutsuvamaks - ELi idasuunaline laienemine toimub märkimisväärsete majandusraskuste ajal.
Uus Euroopa põhiseadus: Laekenist Roomani
Euroopa ühendamine käib käsikäes veelgi intensiivsema Euroopa integratsiooni protsessiga, mida ma nimetaksin konstitutsionaliseerimisprotsessiks. Protsess sai alguse kaksteist aastat tagasi Maastrichtis ning jätkus Amsterdamis ja Nice'is. See kiirenes veelgi Laekeni deklaratsiooni ja Euroopa Tulevikukonvendi tegevuse tulemusel. Nüüd on valitsustevahelise konverentsi ülesandeks põhiseaduse heakskiitmisega see protsess lõpule viia.
Euroopa Liidu põhiseaduslik leping: Eesti ja Euroopa valikud
Euroopa Tulevikukonvent kutsuti kaks aastat tagasi ellu kui seni Euroopa Liitu (EL) vaevanud demokraatia defitsiidi ja valitsemise läbipaistmatuse võimalik lahendus. Lisaks loodeti lahendada veel rida olulisi pikaajaliselt probleemseid küsimusi: riikide ja liidu pädevussuhted, rahvusparlamentide tulevane roll, lepingute lihtsustamine ja liidu roll põhiõiguste tagamisel.
Moodne sõjatander
Sõjatander kui selline on territoorium ja/või akvatoorium, mis peab mahutama ja ära kannatama vaenutsevate osapoolte väed ning nende sõjategevuse. Sõjatander on kindlasti kolmemõõtmeline, kuid lisanduvad ka aeg ja sotsiaalne dimensioon, sest lahingutegevus ei hooli eriti ei poliitilisest süsteemist ega ka elanikkonnast, kes sinna on sattunud. Ehkki, kõrgemal (tehnoloogilisel) arengupositsioonil vaenupool püüab sõdida elanikkonda ja keskkonda säästvalt, kuivõrd see on võimalik.
Läti välispoliitika pärast Prahat ja Dublinit
Pikka aega valitsenud rahvusvahelist poliitilist keskkonda võivad mõjutada näiliselt väheolulised sündmused, mis võivad toimuda ka hetkel, mil neid ridu kirja panen. See reaalsus erineb vägagi sellest, milline oli maailm veel kuuskümmend aastat tagasi või isegi lähiminevikus.
Eesti suhtumine Euroopa Liitu peab muutuma
Kujutagem Euroopa Liitu ette majana, kus elavad suure perena Euroopa rahvad. Kui pere kasvab, tuleb vanadel olijatel end koomale tõmmata, et uutele ruumi teha. Muidugi on võimalik ka korruseid ja hooneid juurde ehitada. Perekonna koospüsimiseks on aga oluline, et igal liikmel on koht ühise söögilaua ääres, ühises elutoas ja kamina ümber.
Ühtne Euroopa ja Eesti rahvuslikud huvid
Eesti liitumine Euroopa Liiduga 1. mail 2004 on paljuski muutnud Eesti välispoliitika ja teiste valdkondade riikliku poliitika kujundamise lähtekohti. Maailmas mõjuvõimsa riikide liidu liikmena on Eesti võimalused oma eesmärkide saavutamiseks märgatavalt avardunud. Eesti rahvuslike huvide edendamisel mängivad suurt rolli teiste liikmesriikide toetus ning liikmesriikide huvide koosmõju. Meie muutunud staatusest tuleneb aga ka vajadus arvestada kõigi 25 liikmesriigi huvidega oma poliitiliste otsuste kujundamisel. Seetõttu on muutunud üha aktuaalsemaks meie poliitika rõhuasetuste ja tegevuspõhimõtete täpne määratlemine.