Jäta menüü vahele
Nr 20 • Mai 2005 11. september 2008

Euroopa Liit – näha tulevikku, mõistes minevikku?

Tänane Euroopa Liit pole tekkinud tühjal kohal, vaid ajalooliselt välja kujunenud. Kuidas tagada, et vältimatult tuhmuv ajalooline mälu oleks jätkuvalt mõjuv poliitiline argument, küsib Siim Kallas.

Siim Kallas
Siim Kallas

Riigikogu aseesimees

Eesti liitumisest Euroopa Liiduga on aasta möödas. Sel puhul avaldatakse intervjuusid. Ja ikka küsitakse – mis on muutunud selle aasta jooksul? Ega polegi nii lihtne vastata. 1. mail tõusis päike ikka samast ilmakaarest, ilm oli võib-olla teine kui möödunud aastal, aga seda on raske siduda Euroopa Liidu ja selle liikmesusega. Juubilaridelt küsitakse tihti juubelipäeva hommikul: mis on nüüd teisiti kui eile, kui sa veel polnud 50?

Eks üht-teist ole muidugi muutunud. Eesti kodanikud kuuluvad Euroopa lennujaamades eelistatute hulka, kellele, nagu kõigile Euroopa Liidu liikmesmaade kodanikele, on eraldi kontrollpunktid. Vabariigi valitsus võtab täieõiguslikult osa üleeuroopalisest otsustamisest, mis nii mõnigi kord on ülemaailmse mõjuga otsustamine. Eesti inimestel on paremad võimalused töötamiseks ja ka äriajamiseks kogu 450-miljonilises Euroopa inimruumis.

Rahvusvaheline koostöö on pika perspektiiviga projekt. See pole hetkekasu tagaajamise ega lühinägeliku poliitika projekt.

Ei iial enam sõda

Euroopa Liidu loomise üks tähtsamaid tagamõtteid oli: ei iial enam sõda Euroopa riikide vahel! See pole mingi kõnedes varjatud mõte, see on tähtsal kohal kõikide Euroopa riikide juhtide puhul, kes alustasid selle liidu loomisega. Väsimatult kordas seda Saksa kantsler Konrad Adenauer, sama lugu on Prantsuse välisministri Robert Schumaniga ja teiste Euroopa Liidu kontseptsiooni loojatega.

Kas mõni sõda Euroopas on Eestile midagi head toonud? Tõsi, võib ju arutleda, et Esimene maailmasõda tõi kaasa Venemaa ajutise nõrgenemise ja andis Eestile võimaluse saavutada riiklik iseseisvus, aga järgmine sõda kustutas ju selle jälle. Raske on ette kujutada, et tänapäeval võiks ülemaailmselt läbipõimunud majanduse puhul mõni riik teravast rahvusvahelisest tülist kasu lõigata.

Ei iial enam sõda – kes saaks olla selle üleskutse vastu? Aga kui see on vaid üleskutse, on seda õige vähe. Seda mõistsid suurepäraselt Euroopa Liidu alusepanijad. Nad otsustasid luua praktilise abinõude süsteemi, mis viiks riikidevaheliste tülide võimaluse miinimumini. Sellest vaatepunktist on majanduslikel valdkondadel ka ajalooline ja poliitiline mõõde.

Avatud riikidevaheline siseturg on igati kasulik asi. See loob töökohti, edendab kaubandust ja seega ka kogu majandust. Aga tähtis on mõista, et turupiirangud on alati olnud üks kõige teravamaid riikidevaheliste konfliktide allikaid. Üks riik kehtestab teise riigi kaupade või teenuste vastu turukaitsemeetmed. See tekitab teisele riigile loomulikult raskusi ja toob kaasa sisemise rahuolematuse. Teine riik vastab seejärel omapoolsete tõkenditega. Esimene riik on nüüd omakorda raskustes ja otsib uusi vastumeetmeid. 19. sajandil järgnes sellistele sammudele sageli sõjaväe saatmine teise riigi kallale. Riikliku protektsionismi eskaleerumine võib ka täna viia ohtlike arengusuundadeni.

Tänases Euroopas on ohtlikke märke, et ajaloo õppetunnid hakkavad tuhmuma.

Euroopal on ühisraha euro. Tegu pole mitte ainult rahamärgi, vaid keerulise majanduspoliitiliste reeglite ja otsustuste kogumiga, mis rahamärgi usaldusväärsuse peab tagama. Seda nimetatakse stabiilsuse ja kasvu paktiks. Selline reeglite kogum, nagu on rakendatud euro puhul, pole rahapoliitikas kaugeltki mitte ainus võimalus. Näiteks USA dollarit ümbritseb paljuski teistsugune raha- ja majanduspoliitika. Tänastest elavatest aruteludest stabiilsuspakti üle jääb domineerima mulje, et tegu on mingite kurjade monetaristide väljamõeldisega. Aga see pole nii. Selle pakti mõistmiseks on vaja tunda ajalugu. Pakti olemus on sügavalt sotsiaalne ja poliitiline. See pakt tahab kindlustada, et mitte kunagi ei korduks Saksamaa 1920. aastate rahanduskriis koos legendaarse inflatsiooniga, mis omakorda viis sotsiaalse vapustuseni, äärmuslaste võimuletulekuni ja suure Euroopa sõjani. Tollaste sündmuste vältimine oli pärastsõjaaegse Saksa valitsuse rahanduspoliitika peamine motiiv, sealt kandus see edasi euro aluseks olevasse majanduspoliitikasse.

Võib-olla tundub minu arutlus vaba riikidevahelise kaubanduse, siseturu ja stabiilse rahapoliitika sõda vältiva tähtsuse üle enesestmõistetav. Aga mulle näib, et see pole kaugeltki enesestmõistetav.

Pikaajalise, kestva ja rahu tagava poliitika ajamiseks peab tundma ajalugu ja olema hästi ära õppinud ajaloo õppetunnid. Tänases Euroopas on ohtlikke märke, et ajaloo õppetunnid hakkavad tuhmuma. Kummalisel kombel on just Saksamaa ise hakanud nõrgendama eurot ümbritsevat rahanduspoliitikat, just Saksamaa on esinenud rahanduslike reeglite nõrgendamise eestkõnelejana. Kõik asjatundjad teavad, et kui järgida Saksamaa juhtide radikaalsemaid ettepanekuid, toob see vältimatult kaasa suurema inflatsiooni. Ja edasi?

Teiseks ohtlikuks märgiks on riikliku protektsionismi meeleolude tugevnemine. See paistab silma nii kaubandussuhete kujundamisel Hiinaga kui ka Euroopa Liidu sees. Soovitakse unustada äsjane Euroopa Liidu laienemine, kui jutuks tuleb tööjõu vaba liikumine või vaba konkurents teenuste vallas. Kui teha midagi mingi teise riigi vastu, teeb see teine riik midagi ka sinu oma riigi (või riikide ühenduse) vastu. Ja edasi?

1939. aastast Euroopa Liiduni

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on valitsustel samuti olnud üks kinnisidee: ei iial enam 1939. ja sellele järgnenud 1940. aastat. Teha ise kõik, et see ei korduks, luua olukord, et selle kordumine on võimatu. See on olnud üsna ühtne rahvuslik eesmärk, mida pole keegi kahtluse alla seadnud. Euroopa Liidu ja NATOga liitumine oli selle strateegia olulisim osa.

Täna räägitakse Eestis tihti, et nüüd, kus suurte rahvusvaheliste kooslustega on liitutud, hakkavad eesmärgid hajuma, selge, ajalooga põhjendatud kontseptsiooni piirjooned on muutunud uduseks. See on ohtlik. Me ei tohi unustada, milleks see kõik. Aga kuidas mitte unustada? Inimesi, kes elasid ise üle iseseisvuse kaotuse 1940. aastal, jääb järjest vähemaks. Inimesi, kes mäletavad nõukogude aega ja ka iseseisvuse taastamist, kogu seda võitlust õigluse ja ajaloo eest, on küll veel palju, aga tegijate hulka on tõusmas uued põlvkonnad, kellele iseseisvus, demokraatia ja vabadus on enesestmõistetavad asjad. Hirvepargi koosolekust ja isemajandava Eesti ettepanekust on varsti möödas 18 aastat. Tänased ülikoolilõpetajad olid siis viiesed-kuuesed.

See pole nii mitte ainult meil. Saksamaal rõhutatakse, et Helmut Kohli valitsuse lahkumisega lahkus valitsemise juurest eliidi see osa, kes oli isiklikult üle elanud Teise maailmasõja ja kellele “ei iial enam” oli palju rohkem kui lihtsalt teadmine ja isegi veendumus.

Täna ilmselt ei mõtle Eestis peaaegu keegi, et saaksime edukalt hakkama ka ilma Euroopa Liiduta ja NATOta. Aga homme?

Võib näida, et liitumisega Euroopa Liiduga ja NATOga oleme kaela saanud hulga sekeldusi. Ligi pool meie seadusandlusest on seotud Euroopa Liidu ettekirjutustega (mis on küll samad ka Suurbritanniale, Saksamaale, Itaaliale, kõigile liikmesmaadele). Võib-olla mõtleksime ise midagi paremat välja? Ministrid ja ametnikud kurdavad tihedate ja kurnavate nõupidamiste üle Brüsselis. Võib-olla oleks kodus parem? Saaks varem õhtule, võtaks naabritega rahulikult viina.

Kas oleks olemas mingi võimalus 1939.-40. aasta õuduse kordumist vältida ilma praeguse rahvusvahelise koostööta? Ilma NATOta, ilma Euroopa Liiduta? Ilma Eesti osaluseta nendes liitudes? Või pole see enam nii oluline, nii tajutav?

Täna ilmselt küll ei mõtle Eestis peaaegu keegi, et saaksime edukalt hakkama ka ilma Euroopa Liiduta ja NATOta. Aga homme?

Kuidas tagada, et ajalooline mälu oleks ühtlasi mõjuv poliitiline argument?

Hirmudest pärsitud areng

Praegu näeme rohkem neid probleeme, mida toob kaasa igapäevane askeldamine rahvusvahelise koostöö kokkulepitud raamides. Euroopa Liidu siseelu pole mingi meelakkumine, pole mingi lihtne asi. Aga me ei taju üldse neid probleeme, mis meil oleksid, kui oleksime sellest liidust väljaspool. Ainuüksi kauplemisel näeksime sellist vaeva ja vilet, et seda on täna raske ette kujutada. Norra maksab Euroopa Liidule puhast raha, et teda liiduga talutavatel tingimustel kaubelda lastaks! Kusjuures ilma et oleks mingitki võimalust kaubanduspoliitikas kaasa rääkida.

Tänane Euroopa Liit on suurte probleemide ees. Majanduskasv on nigel, tööjõu vaba liikumine pole veel üldse hakanud teostuma, teenuste turg on konkurentsile suletud.

Tegelikud majandusraskused, hirm, ebakindlus, mittemõistuspärane väitlus, demagoogia, tänase Euroopa poliitiliste liidrite lühikese aja peale panustamine (pidevad valimised ja hääletused) – see kõik iseloomustab tänase Euroopa Liidu majanduspoliitika kujundamist.

On kaks kaugemat ja umbmäärasemat hirmu, s. o Hiina ja keskkonnakatastroof, ning üks lähem, teravam ja paljuharulisem hirm – hirm Euroopa Liidu laienemise ees.

Keynesi kuulus lause – pikas perspektiivis oleme me kõik surnud – iseloomustab hästi tänase Euroopa otsustajaid.

Keynesi kuulus lause – pikas perspektiivis oleme me kõik surnud – iseloomustab hästi tänase Euroopa otsustajaid, kuigi senised Euroopa Liitu kujundanud otsused on silmas pidanud eelkõige pikka perspektiivi, olgu selleks siis kas või majanduse eelkõige sisemine, aga ka osaliselt väline avamine, ja ka ühisraha projekt koos stabiilsuse ja kasvu paktiga. Eilse strateegilise ja tänase lühivaatelise mõtlemise vahel on suur vastuolu.

Euroopa on alates 1957. aastast jõuliselt liikunud eelkõige sisemise, kuigi veidi ka välise avatuse suunas. Samas on edasine avanemine praegu täiesti peatunud. Põhiseadusliku leppe artikkel 1-4 kuulutab nelja vabadust: inimeste, teenuste, kaupade ja kapitali liikumise vabadust. Just sellises järjekorras.

Tegelikult pole ükski nendest vabadustest täielikult teostunud. Kui varem oli peamiseks küsimuseks Euroopa konkurentsivõime ülejäänud maailmaga ja see on ülitähtis ka täna, siis Euroopa Liidu sees on liidu laienemine toonud teravalt esile ka Euroopa riikide erineva konkurentsivõime ja erinevate majanduspoliitiliste sammude mõju. Euroopa Liidu laienemine koos põhiseadusliku leppe heakskiitmise protsessiga ja suurte liikmesriikide sisepoliitiliste raskustega on loonud olukorra, mis pole mitte kerge. Edasise arengu suunad sõltuvad õige paljudest muutujatest.

Sammuda koos või astuda põiki ette

Väikeriik rahvusvahelises koostöövõrgus? Probleem või lahendus? Sunnitud või vabatahtlik osalemine?

Euroopa Liidu suured riigid rullivad mõnikord väikestest üle. See on tõsi. Tõsi on seegi, et nad kasutavad edukalt ära väikeste riikide endi mõnikord puudulikku koostöötahet, sõlmivad eraldi kokkuleppeid ja saavutavad nii vajaliku enamuse. Selliseid asju juhtub. Sageli on aga riikide koostöötahe ka küllalt tugev ja nad saavad oma tahtmise. See ei ole sugugi haruldane, sest põhimõttelises plaanis armastatakse rõhutada, et liit on üles ehitatud koostöötahtele (mis on tõesti tõsi) ja seda on vaja ka tõestada. Enamiku lahenduste puhul võib seda ka selgesti näha. Mõistetavalt pööratakse avalikkuses koostööle vähem tähelepanu kui konfliktidele.

Milline koostööhoiak rahvusvahelise koostöö sees valida? Adenauer on öelnud, et on kaks viisi poliitikas edasi liikuda: kas teistega koos sammuda või teistele risti teele ette astuda.

Eesti on ajaloos rahvusvahelise julgeoleku tagamisel käitunud suhteliselt kurvalt, kui pidada silmas Rahvasteliitu. 1938. aastal aitas Eesti aktiivselt kaasa sellele, et Rahvasteliidu pakti 16., agressori vastu rakendatavate sanktsioonide paragrahv sisuliselt kehtetuks muudeti. Kui palju Rahvasteliidust kõige järgnenu ärahoidmisel abi oleks olnud, see on iseküsimus. Samas ei olnud selle liidu nõrgendamine kohe kindlasti rahvusvahelise julgeoleku huvides.

On kaks viisi poliitikas edasi liikuda: kas teistega koos sammuda või teistele risti teele ette astuda.

Samuti on tähelepanuväärne, et mainitud paragrahvi tähtsusetuks muutmisel osutus Eesti koos mitme teise väikeriigiga tegelikult suurriikide poolt manipuleerituks ja nende huvides tegutsenuks.

Ka praegu on Euroopa Liidu siseses koostöös võimalik valida mitmeid käitumisvariante. Liikmesriigi võimalused asju mõjutada on päris suured. Pole ka päris ükskõik, kuidas oma mõjuvõimu kasutada. Võib olla väga kitsarinnaline, blokeerida enda huvides isegi tühiseid asju. Näen päris tihti, kuidas liikmesriigid seda teevad. Ja tihti on minu küsimus: mille nimel? Teine küsimus on: kas on ikka selge, kellele, millisele kolmandale riigile või riikide rühmale tegelikult kaardid kätte mängitakse?

Praegu on nii, et näiteks väliskaubanduse küsimustes on iga edasiviiva lahenduse blokeerimiseks olemas piisav vähemus. Absoluutselt iga. Näen seda ka mitmes muus valdkonnas. See on murettekitav. Euroopa Liit ei ole (ega saa selleks ka tulevikus) tsentraliseeritud superriik. Järelikult peavad põhinema kõik otsused koostöövalmidusel, vabatahtlikkusel – ja ka ajaloo ja tuleviku mõistmisel ja hindamisel.

Kas suudavad liikmesriigid, kaasa arvatud Eesti, olla suuremad oma kitsast egoismist, näha tulevikku, mõistes minevikku? Senises liidu ajaloos on seda üllatavalt sageli suudetud.

Seotud artiklid