november 27, 2008

Eesti välispoliitikast 2004. aastal

Möödunud aasta Eesti avalik välispoliitiline debatt oli rikastav nii oma ulatuse, mahu kui ka intensiivsuse poolest. Samas oli see ka tavatult kontrastne.

Möödunud aasta Eesti avalik välispoliitiline debatt oli rikastav nii oma ulatuse, mahu kui ka intensiivsuse poolest. Samas oli see ka tavatult kontrastne.


Lauri Lepik

Eesti välispoliitikast 2004. aastal

Möödunud aasta Eesti avalik välispoliitiline debatt oli rikastav nii oma ulatuse, mahu kui ka intensiivsuse poolest. Samas oli see ka tavatult kontrastne.

Aasta esimesel poolel olid valdavalt arutlusteemadeks liitumine ja lõimumine nii NATO kui Euroopa Liiduga. Ajakirjanduse veergudel väideldi selle üle, kas Euroopa Liitu kuuluv Eesti peaks liikuma tuumik-Euroopa suunas või jääma perifeeriasse; kas Eesti huvides on, et Euroopa Liidust kujuneks riikide liit või liitriik ning kas ja kui palju kaotab Eesti oma suveräänsusest. Debatt kulmineerus Euroopa Parlamendi valimistega, mille kampaania käigus esitati arvamusi ühest äärmusest teise. NATO puhul jäi arutlus ehk mõneti tagasihoidlikumaks, sest enamusele oli selge, et tegu on Eesti julgeolekut otseselt garanteeriva organisatsiooniga ning selle eesmärgi saavutamise vajaduses tõsiseltvõetavaid kahtlejaid ei olnud. Küll aga pingestus arutelu seoses meie suhtumisega USAsse, seda eriti Eesti sõdurite osalemise osas Iraagi sõjas.
Siiski võib kokkuvõtlikult öelda, et 2004. aasta esimese poole välispoliitiline arutelu kontsentreerus Eesti suhetele Läänega, oli tulevikku vaatav ning loomult positiivne. Eestit defineeriti selgelt Läände kuulumise kaudu.
Aasta teine pool tõi endaga kaasa drastilise muudatuse. Debatt Eesti välispoliitika üle pöördus, tähelepanu koondus idale ehk Venemaale ning arutelu muutus minevikku vaatavaks ning loomult negatiivseks. Eestit defineeritakse selgelt Ida (Venemaa) kaudu. Kontrast on niivõrd võimas, et vajab põhjalikumat analüüsi.
Liitumine NATO ja Euroopa Liiduga on Eestile vaieldamatult ajalooline sündmus. Ent seda tuleb vaadelda kui olulist, kuid siiski möödavilksatavat teetähist Eesti välispoliitilisel teel. Hetkeks võib ja tulebki peatuda, et end pildistada ja ajaloo tarvis jäädvustada lasta, kuid Eesti teekond ei ole sellega lõppenud, vaid jätkub.
Liitumine lisas Eestile kahtlemata turvatunnet ja enesekindlust, seda eelkõige teadmise tõttu, et meie häälele Brüsselis on lisandunud otsustamisõigus ning riigi suveräänsust kõige selgemini väljendav atribuut — vetoõigus. Teadmine, et meid puudutavates küsimustes ei ole enam võimalik ilma meieta asja otsustada ning vajadusel on meil võimalik ka ebasobivat välispoliitilist otsust blokeerida, suurendab nii kohusetunnet kui ka enesekindlust.
See teadmine kandus üle ka välispoliitilisse debatti. Üheks iseloomulikuks jooneks oli seejuures suhtumise muutus senisesse Eesti idapoliitikasse, mille koondnimetuseks oli “Venemaa positiivse hõlmamise poliitika”. Ilmusid artiklid ja seisukohavõtud senise poliitika kokkusobimatuse kohta Eesti uue staatusega. Ühelt poolt argumenteeriti, et Eesti suhteid Venemaaga arendatakse läbi NATO ja Euroopa Liidu ning selles kontekstis on 1994. aastast käibel olnud positiivne hõlmamine ennast ammendanud. Teiselt poolt väideti, et kuna Eesti ei suuda oma mõju Brüsselis maksma panna, kuid Venemaaga on siiski vaja nii poliitilisi kui majanduslikke sidemeid arendada, tuleb meil endil muuta ka senist idapoliitikat.
Tekkis üldine arusaam, et midagi on vaja meie ida-suhetes muuta ja kõige lihtsam on seda teha senisest poliitikast loobumise kaudu, seda enam, et see olevat oma aja ära elanud. See, et Venemaa positiivse hõlmamise poliitika oli olnud üliedukas, ei tulnud kellelegi suures muutmistuhinas ilmselt meelde.
Kõige ilmekam tõestus hõlmamispoliitika edukuse kohta on fakt, et Eesti on liitunud NATO ja Euroopa Liiduga. Lihtsustatult võib öelda, et Venemaa positiivse hõlmamise poliitika objektiks ei olnud Venemaa, vaid Eesti ja Lääs. Poliitika eesmärgiks oli ennast ja eelkõige Läänt Venemaa pidevast hädakisast, ähvardustest ning propagandarünnakutest mitte heidutada lasta, vaid liikuda kõrvalekaldumatult edasi teel NATOsse ja Euroopa Liitu. Eesti piiratud välispoliitiliste ressursside juures oli tähtis oma prioriteet paika panna: kogu energia ja jõud suunati Läände, jättes Venemaa provokatsioonid avaliku tähelepanuta. Lääs oli lihtsalt tähtsam kui Ida. Kas loobumine hästi töötavast asjast lihtsalt loobumise pärast on olnud arukas samm, näitab ilmselt aeg.
Meenutades Eesti liitumisjärgse välispoliitilise debati kõrgpunkti, jääb valdavaks mulje, et NATO ja ELi liikmestaatuse saavutamisega on olulisemad pingutused Lääne suunal lõppenud ning lõpuks ometi on kätte jõudnud kauaoodatud aeg, mil saab sarvist haarata teadlikult kõvale pandud maiuspalal — Venemaal.
Mõeldud, tehtud. On selge, et välispoliitilise arutelu suunamuutusele on aidanud kaasa mitmed asjaolud. Eelkõige Venemaa enda provokatiivsed sammud ja meid solvavad avaldused, aga ka meie enda sisepoliitilised sündmused ja nende lahendamise viisid. Kindlasti ka positiivse hõlmamise poliitikast loobumine. Kõige enam näib aga arutluskäiku mõjutavat numbrikombinatsioon 09. 05. 2005 ning sellega seonduvad sündmused Moskvas. Viimastel kuudel ei ole olnud nädalat, teinekord päevagi, mil meedias ei oleks ilmunud järjekordset seisukohavõttu Moskvas planeeritava ürituse ning Eestile saadetud küllakutse kohta.
9. mai kui eksistentsiaalne küsimus
Mis siis Moskvas toimub? Venelaste endi versiooni järgi fašismi üle saavutatud võidu ja II maailmasõja lõpu 60. aastapäeva tähistamine. Venelased jätavad teadlikult mulje, nagu oleks võit fašismi üle peaasjalikult nende teene, teades suurepäraselt, kui suurel määral nad sõltusid USA lend-lease programmist ja liitlaste jõupingutustest. Võib kindel olla, et seda teavad ka kõik kutsutud külalised. Samas ei saa alahinnata fašismi üle saavutatud võidu tähtsust tänapäeva Euroopa — mille osa ka Eesti on — kujunemisel. Tänapäeva Venemaa aga ei soovi paradoksaalsel kombel Euroopa osa olla.
Mõneti võib Venemaad isegi mõista. On ilmekas, et Venemaa vaatevinklist on 60 aasta tagused sündmused just see üks ja ainus edu, mis tal tänapäeval veel ette näidata on. Tol hetkel oli stalinlik NSV Liit tõepoolest oma võimsuse tipus. Sellest ajapunktist alates kuni tänaseni on aga nii Nõukogude Liitu kui tema järglast Venemaad saatnud vaid kaotused ja lüüasaamine. Et pisutki oma kunagisest hiilgusest tänapäeva kanda, on Venemaa üritusele kutsunud Lääne vägevad. Eestigi sai kutse kui NATO ja Euroopa Liidu liikmesriik.
Mingil kummalisel moel on 9. mai kutse päästnud Eestis paisu tagant avalikkuse ette kõik, mis meil aastate jooksul Venemaa suhtes hinge peale on kogunenud: viha, solvumise, kättemaksu ja hirmu. Eesti presidendi mineku või mitteminekuga soovitakse siduda nii Venemaa-poolset andekspalumist kui Eesti-poolset andestamist, valuraha nõudmist ja piirilepingut, Eesti riiklikku järjepidevuse kestvust ja Nõukogude ning Saksa okupatsiooni. Tekkimas on tunne, et 2005. aasta 9. mail toimub Eesti riigi jaoks mingi eksistentsiaalse tähendusega sündmus, millest oleneb vaata et riigi ja rahva edasine saatus.
Tegelikult ei juhtu Moskvas midagi erilist: juuakse pits viina fašismi üle saavutatud võidu terviseks, patsutatakse Vladimir Putinile õlale, öeldakse, et tore pidu oli, ja minnakse laiali teadmisega, et Venemaa on jätkuvalt üks kummaline maa, kellel on Läänega järjest vähem ühist. Vaevalt et keegi külalistest seda Vladimir Putinile otse näkku ütlema hakkab, sest korraliku Kinderstube’ga inimesed poodu majas tavaliselt nöörist ei räägi. 9. maile järgneb 10. mai, sellele 11. mai ja nii edasi ning maailm maadleb Venemaa korraldatud vägevale peole vaatamata oma argipäevaste muredega edasi.
Kas Eestil on selles olukorras valikut? Kahtlemata on. Näiteks võib haarata poodu majast nööri, selle suure tõekella külge siduda ja kuni 9 maini jõudu säästmata helistada, lootes meie sõprade ja liitlaste mõistmisele. Ilmselt tekitab meie käitumine neis esmalt pisut võõristust, sest meie sõbrad ei saa aru, miks peame vajalikuks oma negatiivset kogemust Venemaaga neile sada korda üle seletada. Miks püüab NATO ja Euroopa Liidu liige ennast defineerida Venemaa kaudu? Samuti tekitab neis ehk hämmastust meie veendumus, et Lääs on unustanud Stalini, Jalta, külma sõja ja kommunistide poolt ikestatud rahvad. Kuid viisakate inimestena nad noogutavad mõistvalt ega ütle midagi halba, pidades meie käitumist uustulnukate eriomaseks veidruseks.
Selline käitumine on vaieldamatult meie vaba valik ja senise avaliku arutelu järgi otsustades võib asi ka sinna kalduda. Kui me siiski otsustame kasutada oma lähiajalugu välispoliitilise argumendina või, veelgi enam, tegevusjuhisena, tuleks ehk meeles pidada üht meie lähiajaloo valusamat õppetundi, s.o vältida olukordi, kus me teadlikult asetame end poliitilisse isolatsiooni. Tagajärjed võivad olla ebameeldivad ja kauakestvad.
On ka teine võimalus, mis ei ole iseenesest uus, vaid on vähemalt viimased 14 aastat saatnud meie igapäevast välispoliitilist tegevust. Tuleb otsustada, kumb on antud olukorras Eestile tähtsam ja olulisem, kas Ida või Lääs? Seni on see olnud Lääs. Selles kontekstis on mai 2005 meie jaoks veel ühe olulise tähendusega: möödub aasta Eesti kuulumisest Euroopa Liitu ja NATOsse. On loomulik, et kui tuleb kokkuvõtete tegemise aeg, siis analüüsitakse ka seda, mida oleme aastaga saavutanud ja kuidas ennast neis organisatsioonides kehtestanud.
Eesti edasistest valikutest sõltumata võib aga kindel olla, et miljon puud, mis istutati Euroopa Liitu astumise tähistamiseks, kasvavad jõudsalt edasi.
Artiklis on kajastatud tema isiklikud vaated

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar