oktoober 6, 2008

Jeremy Rifkini linnuperspektiivis Euroopa Liit

Need, kellele meeldib John Lennoni laul “Imagine”, unistajate ja idealistide lemmiklugu, ehk ka teavad, et seda peetakse üheks lääne kultuuri kauneimaks tulevikuvisiooniks. Lennoni maailmas pole enam sõdu, sest pole enam agressiivset rahvusriiklust ning tõe monopoli nimel võistlevaid ideoloogiaid ja religioone; inimesed naudivad seal hetkes elamist ega kraba pidevas ilmajäämishirmus üksteise eest hüvesid ära; seal pole puudust ega nälga, sest Maa ande jagatakse üksteisega vennalikult.

Need, kellele meeldib John Lennoni laul “Imagine”, unistajate ja idealistide lemmiklugu, ehk ka teavad, et seda peetakse üheks lääne kultuuri kauneimaks tulevikuvisiooniks. Lennoni maailmas pole enam sõdu, sest pole enam agressiivset rahvusriiklust ning tõe monopoli nimel võistlevaid ideoloogiaid ja religioone; inimesed naudivad seal hetkes elamist ega kraba pidevas ilmajäämishirmus üksteise eest hüvesid ära; seal pole puudust ega nälga, sest Maa ande jagatakse üksteisega vennalikult.

Jeremy Rifkini linnuperspektiivis Euroopa Liit

Kärt Juhasoo-Lawrence
Jeremy Rifkin. The European Dream: How Europe’s Vision of the Future Is Quietly Eclipsing the American Dream JEREMY P. TARCHER/Penguin, New York, 2004. 434 lk.
You may say, I’m a dreamer
But I’m not the only one
I hope someday you’ll join us
And the world will be as one.
John Lennon, “Imagine”.
Need, kellele meeldib John Lennoni laul “Imagine”, unistajate ja idealistide lemmiklugu, ehk ka teavad, et seda peetakse üheks lääne kultuuri kauneimaks tulevikuvisiooniks. Lennoni maailmas pole enam sõdu, sest pole enam agressiivset rahvusriiklust ning tõe monopoli nimel võistlevaid ideoloogiaid ja religioone; inimesed naudivad seal hetkes elamist ega kraba pidevas ilmajäämishirmus üksteise eest hüvesid ära; seal pole puudust ega nälga, sest Maa ande jagatakse üksteisega vennalikult. Kui John veel elaks ja Jeremy Rifkini “Euroopa unelmat” loeks, märkaks ta üllatunult, et ameeriklane Rifkin on avastanud maailmajao, kus tema unistust juba edukalt ellu viiakse. Ja kes võis seda arvata! – selleks paigaks pole mitte kauaaegne eneseteostajate magnet Ameerika, vaid vana tagurlik Euroopa. Kuidas küll on juhtunud, et tasapisi lepingult lepingule kulgev Euroopa Liit end tasahilju superideaalseks riiklusvormiks, kogu inimkonna realiseeruvaks unistuseks on kujundanud, ilma et keegi peale Rifkini oleks toimuvat märganud? Enamus on protsessi kõrgema eesmärgi tähelepanuta jätnud, kui ehk välja arvata mõni euroopluse arhitekt nagu Jean Monnet, kunagise Euroopa Söe- ja Teraseühenduse ülemameti esimene juht, kes on märkinud, et “Euroopat pole kunagi tõeliselt olemas olnud, see tuleb alles luua”. Peale väheste visionääride, kes oma ambitsioone liigselt ei reklaami, on suurel osal meist kombeks elada omi asju ajades nagu konnad mättal, kes, tundes küll hästi oma lompi, on kogu maastiku suhtes üsna ükskõiksed.
Kunstis sai uuest oskusest maastikke perspektiivis kujutada renessanssi ja keskaega eraldav teetähis. Maastikud, linnavaated ja interjöörid omandasid sügavuse ja said juurde ilmekust. Lisaks tavalisele inimkõrguselt vaadatud perspektiivvaatele võib arhitektuursetes kujutistes veel kohata ka harvemini kasutatavat linnu- ja konnaperspektiivi. Mis puudutab muid inimtegevuse aspekte, siis metafoorset konnaperspektiivi kohtab rohkem kui küll, linnuperspektiivi aga palju vähem kui vaja oleks. Esimest huvitavad väikesed üksikasjad suureks paisutavas lähivaates, teist kaugelt avaneva vaatepildi terviklikkus ja kooskõla. Inimlik konnaperspektiiv on pigem noriv ja hädaldav kui tunnustav ja tegus, linnuperspektiiv aga kõrgelaubaliste unistajate, humanistide ja andekate mõtlejate lähenemisviis.
Jeremy Rifkin, ühiskonnateadlasest idealist ja mõtleja, kirjutab Euroopast linnuperspektiivi eelistades. Oma raamatuga “Euroopa unelm” teeb ta endale häirimatult ruumi laua äärde, kus seni on tavatsenud laiutada süngeilmelised geo- ja reaalpoliitikud, kapitalismiprohvet Adam Smithi jüngrid, neokonservatiivid ja muud mehed Hobbesi maailmast, kelle maailmapilt inimesest, tema utilitaristlikest eesmärkidest ja meetmetest on poliitilises analüüsis modernismiaja algusest saadik tüütuseni domineerinud. Ta vaatab Euroopat piisavalt kõrgelt, et kogeda haaravat vaadet kogu selle suurejoonelisuses, ja piisavalt kaugelt, et häirivad valenoodid ja bürokraatlik argipäev vähetähtsateks pisiasjadeks ähmastuksid.
Vaatepilt, mis Jeremy Rifkinile avaneb, lummab ja häirib teda. Lummavaks peab ta üritust, millega esmakordselt Maa ajaloos luuakse riigisarnast hiigelinstitutsiooni, mille eesmärgiks pole territooriumide haaramine üha suurema võimu kindlustamiseks, vaid seesmine koondumine ja väline laienemine rahu, stabiilsuse ja harmoonia leviku nimel. Sellesse saab kuuluda üksnes ühiselt tunnustatud ideaalide ja väärtuste alusel, mis teeb liikmesusest seega privileegi, mitte õiguse või juhuse. Esmakordselt ajaloos on moodustatud midagi superriigi taolist, mis tõotab teostada inimkonna kauaaegset unelmat: üksteisega raskesti sobituvad ideaalid võrdsus ja vabadus leiavad üheaegse teostuse kestva rahu ja mõõdukate kaitsekulutuste juures ning majanduskasv ja külluslikku puhkeaega, turvalist vanaduspõlve, head haridust ja tervishoidu hindav kõrge elukvaliteet käivad ühte jalga loodussäästliku arenguga. Seda kaunist mitmekihilist heaolumosaiiki võimaldab eurooplaste solidaarsus, omavaheline tihe seotus ning, mis kõige peamine – arenenud personaalne eetika. Autor märgib, et erinevalt vanast Ameerika unelmast ei keskendu uus euroopalik ideaal mitte isiklike “rikkuste kokkukuhjamisele, vaid inimvaimu avardamisele. Euroopa unelm laiendab empaatiat, mitte territooriumi”. Mis Rifkinit aga sügavalt häirib, on see, kui mannetuna ühtäkki paistab tema armastatud kodumaa embleem American Dream. Kunagi nii ihaldusväärne ja ligitõmbav, näib see korraga kui taastumatute loodusressursside ablast ja täitumatut tarbimist soosiv õõnes ja tühine ideoloogia. Ameerika unelm on eilne päev, lootusetult aegunud, surmahirmust kannustatud krabamine illusiooni nimel, Ameerika koloss, mis oma kivistunud individualismi ja anastava mõtteviisi juures on kaotamas võimet muutuvas maailmas edukalt orienteeruda.
Ja maailm on muutunud. Kui kuus riiki 1951. aastal Euroopa Liidu eelkäija, Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutasid, võisid nad küll kujutleda tulevast tihedalt seotud ja läbi põimunud Euroopat, kuid vaevalt oskasid nad ette näha, millises maailmas see Euroopa 50 aasta pärast asub. Et selles maailmas on igapäevaseks nähtuseks kommunikatsioonivõrk, mis võimaldab planeedi viis miljardist elanikust igaühel igas maailma punktis teistega ühendusse astuda, vahetada ideid, sõnumeid ja häid soove, müüa-osta kaupu ning teenuseid, kuulata, vaadata, lugeda kõiki maailma uudiseid nii ülendavatest kui masendavatest sündmustest, luua nii heategevuslikke kui terroristlikke ühendusi ning teha seda kõike vabalt valitud ajahetkel silmapilgutuse vältel. See on postmodernistlik maailm, kus loeb koostöövõime ja kõikide seotus kõigiga, kus mõistetakse vajadust loovutada teistele, et endale jätkuks, ja tarvidust külluse nimel säästa, kus taibatakse, et enda kasu tõuseb kõikide tulu suurendamisest, kuid ka seda, et uute ohtude ees on võrdselt haavatavad kõik. Euroopa Liit esindab paindlikku struktuuri, tahet ja mõtteviisi, mis vastab uue maailma riskidele ja nõuetele, samas kui Ameerika esindab kõike vastupidist. Ameerikaliku mõtlemise juhtloosung, Adam Smithi doktriin, mille kohaselt üksikisiku maksimaalse isikliku kasu nimel tegutsemine toovat kasu ka ühiskonnale tervikuna, osutub selles maailmas kaost külvavaks väärkujutelmaks, mis jätab endast maha ülirikasteks ja puruvaesteks lõhestunud inimkonna, rahvastevahelise vaenu ning saastatud ja väljakurnatud keskkonna. Ameerika välispoliitika aluseks oleva autonoomia teen-kõike-üksi-mentaliteet on enesetapjalik igand, mille kasum on meelepete. Rifkinil on valus vaadata, kuidas tegus ja rõõmsameelne rahvas marsib oma eksiteel juhtide järel reipalt muu maailmaga vastupidises suunas loojangule vastu.
Mis teeb siis Jeremy Rifkini arvates just Euroopa Liidust selle uutes tuultes seilamise lipulaeva? Võtmesõnaks on süsteemianalüüs, millel põhinev mõtlemine ja tunnetus tagavad eurooplastele kindla edumaa. Kõikjal seoseid nägev süsteemianalüüs, mis peab enesestmõistetavaks, et ühe komponendi mõjutamine toob kaasa tagajärgi ka kõige kaugemas lülis, on välja vahetamas vana, märksa lihtsakoelisemat ühiskonnakäsitlust, 17. sajandi valgustusajastu õpetust, mille laps on Ameerika. Rifkin leiab, et Ameerikat iseloomustab valgustusajastu mõtlemise sünge varjupool – “meeletu iha elada ja rikastuda kõige ümbritseva tapmise ja tarbimise abil”.
Tõestuskäik näitamaks, kuidas Euroopa on jõudnud sinna, kus ta täna on, hõlmab mitu tuhat aastat ajalugu ning moodustab raamatust mahuka osa. Tänu oma ajaloole ja geograafiale mõistab Euroopa globaliseerunud maailma raskusteta ja loomulikult, see on tal sünniga kaasas. Vabadust ihkab igaüks, kuid eurooplase jaoks seisab isiklik vabadus rohketes sidemetes, juurdepääsus ja osaluses võimalikult paljudes suhtesüsteemides ja kooslustes, ameeriklase jaoks aga autonoomsuses, sõltumatuses, mis uues globaalsüsteemis pole enam saavutatavad, isegi suure raha eest mitte.
Tänasest Euroopa Liidust ei saa rääkida mainimata vastvalminud põhiseadust, mille loomise tingis ühenduse aastakümneid kestnud areng. 1945. aastaks lõhestunud ja laostunud kontinendist on saanud võimas supermaa, mille ainus eksisteerimise mõte on eurooplase kõrgkvaliteetse heaolu tagamine, kusjuures selle vältimatuks komponendiks on rahu- ja stabiilsusalade levik maailmas. See õilis ülesanne nõuab sujuvalt funktsioneerivaid seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu struktuure ning ühtset välis- ja kaitsepoliitikat. Põhiseadus joonistab välja nende eesmärkide teostamiseks vajaliku kuiva ja tehnilise skeemi, kuid selle üks osa, põhiõiguste harta, annab skeemi olemasolule mõtte. Jeremy Rifkin nimetabki hartat selle dokumendi “hingeks ja südameks”. Kuigi hartas kirjas olevaid õigusi võib leida erinevatest, ELi liikmetele juba varem kohustuslikest õigusaktidest, annab nende põhiseadustamine kõigele uue kvaliteedi, justnagu kalliskivid on pilkupüüdvasse ehtesse kujundatult midagi enamat kui üksi ja eraldi. Mitte ühegi riigi senine põhiseadus ei taga üksikisikule nii laiaulatuslikke õigusi, kui seda teeb põhiõiguste harta, täites ameeriklase Rifkini imetluse ja austusega. Kuigi EL pole riik ja pea iga kauni sätte järelt leiab kainestava märkuse, mis teatab, et seda põhimõtet rakendatakse vastavuses liikmesriigi tavadega ja siseriikliku seadusandluse korras, kehastab harta sellegipoolest tõsiasja, et EL kodanikuna on mul põhiseaduslikud inimõigused, mille sarnaseid ajalugu ei tunne, ning et ELi olemasolu mõte on nende õiguste tagamine. Võib küsida, miks me, eurooplased, veel loosungitega tänavatel ei tungle, nõudes oma parlamentidelt põhiseadusliku leppe silmapilkset ratifitseerimist?
Kogu tunnustuse krooniks leiab Rifkin, et Euroopa Liidu parim ekspordiartikkel on tema mudel, millest iga arukas, globaliseerumise olemust mõistev rahvas peaks soovima eeskuju võtta. Ta märgib optimistlikult, et Kagu-Aasia ongi juba hakanud niisuguseid plaane pidama, olles alustanud tõsist arutelu ELiga sarnase ASEANi majandusühenduse loomiseks aastaks 2020. Jeremy Rifkini tulevikumaailm, kui me Maa biosfääri enne ei hävita, koosnekski kogu planeeti katvast Euroopa Liidu laadsete, omavahel ühenduses organisatsioonide võrgust, mille kodanikke ühendab solidaarsus, ühine hool looduskeskkonna ja üksteise eest ning soov elada rahus ja harmoonias. Ühtede meelest kindlasti talumatult idealistlik, kuid teistele jälle heaks vahelduseks surmalembestele heietustele tsivilisatsioonide kokkupõrgetest ja muust taolisest, pealegi täpselt selline, millest laulis John Lennon.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar