Jäta menüü vahele
Nr 63 • November 2008 1. detsember 2008

Mark Leonard: EL ei peakski olema suurvõim

Mõttekoja Euroopa Välissuhete Nõukogu tegevdirektor Mark Leonard ütleb, et Euroopa Liit on suhetes Venemaaga tugev eeskätt pikemaajalises perspektiivis, kuid lühema aja vältel suudab Moskva esitada ühendusele tõsiseid väljakutseid.

Erkki Bahovski
Erkki Bahovski

Diplomaatia endine peatoimetaja

Barack Obama valiti USA 44. presidendiks. Missugusena näete selles valguses nüüd USA ja Euroopa suhete arengut?

Tema valimine võib tekitada soojust ja õnnetunnet paljudes Euroopa riikides, eriti Lääne-Euroopas, sest ülekaalukas enamus toetas Obamat McCaini (John McCain – toim) ees. Nad näevad praegu võimalust murranguks, lahtiütlemiseks Bushi administratsiooni negatiivsest kogemusest.

Samas on Obama valimine ka väljakutse eurooplastele, sest paljud asjad, mis neile Obamas meeldivad ja väljakutse esitavad, on samas asjad, mis esitavad väljakutse ka nende mugavale olukorrale, sest nad on harjunud süüdistama kõikides valedes asjades George W. Bushi ja kommenteerima USA tegevust selle asemel, et võtta vastutus ise endale.

Kui Obama tuleb presidendina Euroopasse, tahab ta Euroopalt abi saada mitmes küsimuses. Tema rünnak USA unilateralismi vastu tähendas Ühendriikide isolatsiooni mitte sattumist, kuid ka seda, et Ühendriigid ei peaks kõike ise tegema. Seega soovib Obama abi.

Esimene suurem asi on paluda eurooplastel teha rohkem Afganistanis. Kuid samaväärsed on ka teised suuremad poliitilised küsimused – ja igal küsimusel, kus ameeriklased soovivad muutust, on eurooplaste jaoks hinnalipik küljes.

Näiteks Iraani puhul on Euroopa Liit õnnelik, et peab dialoogi Iraani režiimiga pärast Iraani tuumaprogrammi taaskäivitamist, kuid selleks peab olema ka tõeline sanktsioonide ja diplomaatiliste käikude ähvardus, millega eurooplased võivad aga end tunda ebamugavalt.

Kui asi puudutab Iisraeli ja Palestiinat, paluvad eurooplased ameeriklastel alati rohkem survet avaldada. Kas EL on rahu kaastagaja, kui tekib rahuvõimalus?

Ilmselt ei peaks EL siiski alustama Venemaaga partnerluskõnelusi.

Kui jätkata küsimuste loetelu, on palju asju, kus ameeriklased paluvad eurooplastel midagi teha. EL aga pole täiskasvanuks saanud ega võta vastutust ning jäänud on vaid mõni kuu enne, kui uus president alustab tööd. See on aeg, mil eurooplased peaksid end kokku võtma ja tegutsema üheskoos.

Oma raamatus “Uus Euroopa sajand” olete te väga optimistlik Euroopa Liidu suhtes, eriti siis, kui jutt käib välispoliitikast. Te väidate, et ELi parim välispoliitikainstrument on liikmesuse perspektiiv. Kuid millisena näete ELi välispoliitikat Venemaa suhtes, on ju selge, et liikmesuse perspektiivi ei saa kasutada Venemaaga suhtlemisel?

Just nii. Venemaa pole ELi liikmekandidaat. Venemaa on ka riik, mis mõtleb oma julgeolekust, oma suveräänsusest ja oma välispoliitikast mitte sellises võtmes nagu eurooplased.

Avaldasime hiljuti Euroopa Välissuhete Nõukogus ELi-Vene suhetest raporti, mida nimetasime ELi-Vene suhete paroodiaks. See näitas, et ehkki EL on palju võimsam kui Venemaa (tal on kolm korda rohkem elanikke, suuremad sõjalised kulutused, 12 korda suurem majandus), paneb ikkagi Venemaa paika teetähised ELi diplomaatia jaoks.

Venemaa kasutab nelja taktikat, mis on väga kahjulikud Euroopa Liidule. Esmalt: “jaga ja valitse poliitika” erinevate ELi liikmesriikide vahel. Teiseks on Venemaa revisionistlik riik, kui jutt käib õigusriigist. Eurooplastele on seadus midagi, mis piirab võimu. Venemaale on see võimupoliitika instrument. Ja nad üritavad ühepoolselt muuta reegleid, milles nad 1990. aastail kokku leppisid.

Kolmandaks usuvad eurooplased vastastikusse sõltuvusse (interdependence) kui julgeolekuallikasse, kuid Venemaa üritab suhteid ehitada üles asümmeetrilisel vastastikusel sõltuvusel – et Euroopa sõltuks rohkem Vene energiast kui Venemaa EList – nii, et nad saaksid kasutada seda kui võimupoliitika instrumenti.

Neljandaks – ja see on kõige murettekitavam – üritab Venemaa pärssida euroopalike väärtuste levitamist oma naaberriikides.

Nende erinevate tehnikate abil on Venemaal õnnestunud muuta oma nõrkused formaalseks tugevuseks. Pikemas perspektiivis on küll ELil oma sisemiste ressursside tõttu rohkem võimu kui Venemaal ja EL on mõjuvõimsam, kuid Venemaa esitab kindlaid väljakutseid lühemaks ajaks. See on seda väljakutsuvam, sest eurooplased ei suuda kokku leppida, mida teha.

Mõned riigid arvavad, et lahendus on lõimida Venemaa Euroopa tegemistesse, hoides avatuna institutsioonid ja vältides pingeid. Ja on riike, kes arvavad, et Venemaad tuleb ohjeldada. Mitte külma sõja mõttes, kuid vähendada sõltuvust Venemaast ja edendada venevastaseid režiime Venemaa naabruses.

Ma ei usu, et kumbki neist lähenemistest oleks täiesti meelepärane kõikidele ELi liikmesriikidele ja et see oleks õige lähenemine 21. sajandile. Venemaa kujutab endast kindlasti eksistentsiaalset väljakutset Euroopa Liidule, kuid see pole külma sõja olukord, kus me oleme.

Kui Obama tuleb presidendina Euroopasse, tahab ta Euroopalt abi saada mitmes küsimuses.

Ja seetõttu edendame meie oma seisukohta, mille järgi tuleb kinni hoida õigusriigi põhimõttest. Tuleb üritada julgustada Venemaad saama partneriks, kellega Euroopa Liit võiks tegemist teha ja kus valitseks õigusriigi põhimõte ja millega Euroopa Liidul oleks praegusest sümmeetriliseni suhe. Kuid see on pikemaajaline protsess. Ning see, kuidas vastasime Gruusia sõjale, on osa sellest strateegiast.

Soovisin just küsida Gruusia kohta. Millisena näete suhteid ELi ja Venemaa vahel pärast Gruusia sõda? Kuidas iseloomustaksite ELi käitumist Venemaa suhtes pärast Gruusia sõda? Kas see oli tugev vastus? Nõrk vastus?Neutraalne vastus?

Arvestades seda, kust me alustasime – Euroopa Liit oli väga lõhestunud ja on esinenud väga halvasti suhetes Venemaaga pikka aega -, arvan, et vastus oli tugevam, kui oleksime osanud oodata. Meil vedas mitmel viisil, et Prantsusmaa oli Euroopa Liidu eesistujamaa, sest see on suur riik, mille suhtes Venemaa ei saa tunda, nagu ta saaks selle üle domineerida, nii nagu see oleks võinud juhtuda mõne väiksema liikmesriigi puhul.

Arvan, et prantslased olid üsna head tingimuste seadmises kohe pärast sõda, tekitades kuuepunktilise rahukava. Prantslased on teinud ka head tööd ses osas, et on hoidnud enamikku ELi liikmesriikidest ELi ühise seisukoha taga. Ning nad on edukad tüli lokaliseerimises ses mõttes, et see pole saanud uueks külmaks sõjaks. Meil on Gruusia spetsiifiline probleem ja me leiame institutsionaalse lahenduse sellega tegelemiseks.

Ma arvan ühtlasi, et see on õige vastus. Me oleme tugevad pikemaajalises, kuid nõrgad lühemaajalises perspektiivis.

Eriküsimus on, kas tuleks alustada uuesti kõnelusi partnerlusleppe üle Venemaaga tippkohtumisel või mitte. Isegi, kui Venemaa pole täitnud kõiki rahukava kuut punkti.

Ma kaldun nõustuma inimestega, kes ütlevad, et me tegime need tingimused ju selgeks ja need muutuvad mõttetuks, kui neid ei täideta. Samal ajal mõistan ka prantslasi, kes üritavad pidada dialoogi Venemaaga.

Ilmselt ei peaks me siiski alustama partnerluskõnelusi tippkohtumisel. Võtmeasi pole mitte niivõrd Venemaa karistamises, kuivõrd selles, et investeerida julgeolekuraamistiku loomisse Euroopa sees. Ja et seda teha, tuleb suurendada oma seotust Euroopa naabruses. Võtmeõppetund, mis Venemaa peaks saama Gruusia konfliktist, on, et mida rohkem see loob ebastabiilsust ja muutub aktiivsemaks naabruses, seda aktiivsemaks muutub ka Euroopa Liit.

Arvan, et sääraste riikide nagu Eesti, Rootsi või Leedu energia, mis on olnud siin väga aktiivne, kasutatakse ära äärmise efektiivsusega tekitamaks paradigma muutust suhtumises naabritesse. See on tegelikult tähtsam kui küsimus, kas alustada kõnelusi partnerlusleppe üle, sest see lepe jätkub veel kaua, kuid pole nii oluline kui näiteks see, mida teeme Ukrainaga.

Venemaa tahab olla maailma suurvõim ja enam austust enda vastu. Hiina tahab olla võimsam riik. On olnud palju juttu sellest, et maailmas tekivad uued võimukeskused. Samal ajal on suur küsimus, kas Euroopa Liidul on üldse mingeid ambitsioone. Kuidas kommenteerite seda teemapüstitust?

Euroopa Liidus on mõned liikmesriigid, mis on suured, mis on olnud impeeriumid, mis soovivad üleilmset rolli ja tahavad investeerida sõjalistesse kulutustesse. Kuid neid on ainult kaks ja ülejäänud EL soovib tegutseda pigem kohalikul tasandil ja on vähe asju, millest ta väga palju hoolib. Vahemeremaad hoolivad Lõuna-Vahemeremaadest, need, kes elavad Venemaa naabruses Venemaast jne.

Ma ei usu, et Euroopa Liit kollektiivselt soovib olla suurvõim nagu Venemaa, Hiina, India või USA. Arvan, et see on tegelikult hea, sest liigume maailma poole, kus traditsioonilised võimuhaarad – majandus ja armee -ikka loevad, kuid seda palju vähem kui 19. ja 20. sajandil. Tegelik väljakutse on selles, kuidas hakkama saada vastastikuse sõltuvusega.

Ma soovin, et Euroopa Liit oleks ühtsem, mängiks aktiivsemat rolli, võtaks endale enam vastutust maailmas, ent mitte nii nagu traditsiooniline suurvõim, vaid pigem kui euroopalike tegevustavade levitaja. Nendeks tavadeks võiksid olla näiteks õigusriik, rahvusvaheline koostöö konflikti asemel ja teistsugune arusaam julgeolekust, mis pole rajatud sõjalisele võimsusele, vaid vastastikusele sõltuvusele, kus kehtivad reeglid ja mida toetavad kindlad institutsioonid.

Ent asjaolu, et me elame ohtlikus maailmas, kus on nn läbikukkunud riigid ja ka suurvõimud, paneb meid ikkagi investeerima ka sõjalistesse kulutustesse. Ma arvangi, et Euroopa peaks oma kaitsevõimet kohendama ja peaksime olema aktiivsed maailma eri paigus, kuid ma ei arva, et oleme suurvõim või et peaksime seda olema.

Mida ütlete nende inimeste arvamuse kohta, kelle arvates tekib finantskriisi tõttu uus maailmakord?

Me näeme igal pool seda, et võim liigub mujale, erinevatesse kohtadesse. Pärsia lahe ja naftat tootvate riikide suur finantsvõim on ka poliitilis-sõjaline võim ning on tegelikult liikumas läänest itta.

Kui te võtate India maailmavaate ja Euroopa maailmavaate, siis need on väga erinevad.

Samas on tegemist võimu üleminekuga mitmel tasandil. Esiteks läänest itta, teiseks riigilt kodanikule ja kolmandaks riigilt teatud regionaalsetele organisatsioonidele, näiteks Euroopa Liidule.

Need asjad saavad kokku ennustamatul kombel ja finantskriis ja sõda Gruusias ning muud sündmused näitavad, et see on juhtumas. Me nägime, kui nõrk oli USA, kui puhkes Gruusia sõda. See on asja üks külg, kuid finantskriis näitab USA nõrkuse teist poolt. Itaalia suurima panga ostis just Gaddafi (Liibüa liider – toim).

USA neokonservatiiv Robert Kagan on teinud ettepaneku moodustada demokraatlike riikide allianss autokraatlike režiimide vastu. Mida ütlete selle idee kohta?

Ma saan sest ideest aru ja see sümpatiseerib mulle. Mingis mõttes on ju Euroopa Liit kõige edukam demokraatiate allianss.

Kui aga rääkida maailmast, millest oli eespool juttu – keerukate võimukombinatsioonide kompleksist -, pole ma kindel, kas formaalne demokraatiate allianss oleks lahendus. Osaliselt ka sellepärast, et demokraatiate vahel on nii suured erinevused.

Kui te võtate India maailmavaate ja Euroopa maailmavaate, siis need on väga erinevad. Neil on erinev vaade suveräänsusele, erinev vaade inimõigustele ja demokraatiale ning sellele, kui palju peavad need olema osa välispoliitikast. Ning neil on erinevad huvid sellistes kohtades nagu Iraan, Aafrika või mõni muu paik.

Seotud artiklid