november 13, 2008

Eesti huvid Euroopa Liidus

Eesti liitumisega Euroopa Liidu ja NATOga lõppes üks etapp riigi ülesehitamisel. Liitumisest Euroopa Liiduga jääme meenutama ehk kõige väljapaistvamaid sündmusi, s. о läbirääkimiste lõpetamist ja referendumit. Samas kipume unustama liitumisele eelnenud ühiskonna, majanduse, seadusandluse radikaalset ümberkorraldamist kümmekonna aasta jooksul. Need muutused toimusid märksa sujuvamalt ja vähemate vaidlustega, kuna kiirustamine Euroopa suunas ei lubanud pikemalt mõtlema jääda. Sellel protsessil olid oma head ja vead, ent eesmärk sai täidetud: Eesti sai Euroopa Liidu liikmeks samaaegselt teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega ning vajalikud reformid said tehtud.

Eesti liitumisega Euroopa Liidu ja NATOga lõppes üks etapp riigi ülesehitamisel. Liitumisest Euroopa Liiduga jääme meenutama ehk kõige väljapaistvamaid sündmusi, s. о läbirääkimiste lõpetamist ja referendumit. Samas kipume unustama liitumisele eelnenud ühiskonna, majanduse, seadusandluse radikaalset ümberkorraldamist kümmekonna aasta jooksul. Need muutused toimusid märksa sujuvamalt ja vähemate vaidlustega, kuna kiirustamine Euroopa suunas ei lubanud pikemalt mõtlema jääda. Sellel protsessil olid oma head ja vead, ent eesmärk sai täidetud: Eesti sai Euroopa Liidu liikmeks samaaegselt teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega ning vajalikud reformid said tehtud.

Eesti huvid Euroopa Liidus

Gert Antsu
Eesti liitumisega Euroopa Liidu ja NATOga lõppes üks etapp riigi ülesehitamisel. Liitumisest Euroopa Liiduga jääme meenutama ehk kõige väljapaistvamaid sündmusi, s. о läbirääkimiste lõpetamist ja referendumit. Samas kipume unustama liitumisele eelnenud ühiskonna, majanduse, seadusandluse radikaalset ümberkorraldamist kümmekonna aasta jooksul. Need muutused toimusid märksa sujuvamalt ja vähemate vaidlustega, kuna kiirustamine Euroopa suunas ei lubanud pikemalt mõtlema jääda. Sellel protsessil olid oma head ja vead, ent eesmärk sai täidetud: Eesti sai Euroopa Liidu liikmeks samaaegselt teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega ning vajalikud reformid said tehtud.
Tänaseks oleme jõudnud seisu, kus oleme ammu soovinud olla: meie rõõmud ja mured on samad, mis teistel Euroopa riikidel. Soovide ootamatu täitumine tekitab hetkelise peataoleku, aga kindlasti ka uusi soove. Tegelikult pole aga uute sihtide seadmine keeruline. Piisab vaid meenutamisest, miks me Euroopa Liiduga üldse liituda soovisime: et parandada inimeste elujärge, kaitsta eesti keelt ja kultuuri ning tagada meie iseseisvuse püsimine. Kõigis nendes küsimustes pole aeg seisma jäänud, nende sihtide poole pürgimine jätkub ka Euroopa Liidu liikmena. Vahe on ainult selles, et varem erinesid meie sihid Euroopa omadest tulenevalt arengutasemest ja ajaloolisest taustast.
Nüüd oleme jõudnud Euroopale järele. Liigsest kasutusest suure osa oma väärtusest kaotanud sõnapaar “Euroopa integratsioon” on meie puhul teoks saanud: meie majandus on lahutamatult seotud Euroopa Liiduga, teadlased ja kultuuriinimesed ootavad oma projektide teostamiseks tuge Euroopa projektidelt ja isegi tormikahjude likvideerimiseks vaatame abi saamiseks muu hulgas Euroopa poole. Hakkame harjuma, et paljud oma eesmärgid saavutame kodust tegevust Euroopa tasandi omaga kombineerides.
Majandus kõigepealt
Kodanikud ootavad riigi valitsuselt ja elult laiemalt ennekõike elujärje paranemist. Majanduse arendamine, elatustaseme tõstmine, uute töökohtade loomine on olnud Euroopa integratsiooni keskmes poolsada aastat. Samas pole Euroopa majandus endiselt valmis. Üha kindlam on vaid see, et ükski liikmesriik ei suuda tema ees seisvaid probleeme üksi lahendada. Euroopa on piisavalt väike, mistõttu ükski riik ei suuda tehnoloogiliste tippsaavutustega maailmas üksi läbi lüüa. Iga euroopa riigi turg eraldi on liialt piiratud, et pakkuda ettevõtete toodangule piisavalt tarbijaid.
Viimastel aastatel on Euroopa majanduskasv stagneerunud ja tööpuudus olnud stabiilselt suur. Mõned on tõtanud meie paremat statistikat vaadates järeldama, et meie poolt valitud tee on õige ja Euroopa oma vale. Selleks on andnud põhjust ka meie kiire tõus maailma konkurentsivõime ja majandusvabaduse edetabelis.
Paraku pole rahuloluks põhjust. Loomulikult kasvab madalama arengutasemega riigi majandus integreerudes kiiremini, aga mida lähemale jõuame tipule, seda enam kasv paratamatult aeglustub. Praegu moodustab meie sisemajanduse kogutoodang vaid 47% ELi keskmisest. Kõigis edetabelites, eriti konkurentsivõime omas, on endiselt teisi ELi riike, kes on meist eespool.
Kuna oleme nii kaubavahetuse kui investeeringute tõttu ELiga lahutamatult seotud, siis saavad pikaajalisemad lahendused saabuda ainult Euroopa kontekstis. Kui teiste Euroopa riikide ehk meie peamiste eksporditurgude majandusel läheb konkurentsis maailma teiste piirkondadega halvasti, siis pole ka meil kiiret edu loota. Just sellepärast ei saa me nurka visata Lissaboni strateegiat, mille sihiks on ELi konkurentsivõime tõstmine. Tõepoolest, esimesed viis aastat pole eriti rõõmustavaid tulemusi andnud, märtsikuine vahekokkuvõte tuleb ilmselt minoorses toonis ja kodanikele jääb Lissaboni strateegia sama kaugeks kui linn ise. Samas jääb neid, kes usuvad lahenduste edasilükkamisse ja retooriliste vahendite edusse, õnneks järjest vähemaks. Euroopa majanduse tulevikku kummitav demograafiline probleem pole enam spetsialistide avastus, vaid kõigile teada asi. Globaliseerumise mõjude eest loodavad üha vähesemad end kaitsta kõrgemate barjääridega, pigem adutakse kohanemise vajadust.
Meil tuleb teha selge valik. Kõigepealt tuleb taastada majanduskasv Euroopas; meile tähendab see muuhulgas suuremat ekspordipotentsiaali ja seega samuti kiiremat kasvu. Tuleb lõplikult luua siseturg. Barjääre tekitab Euroopa tasemel kokku lepitud kohustuste mittetäitmine liikmesriikides. Eesti on tähtaegselt üle võtnud 95% ELi direktiividest. Sellega oleme uutest liikmesriikidest keskmike seas, ent ELi seatud sihini 98,5% on veel arenguruumi. Samuti tuleb Euroopas liberaliseerida seni veel kaitstud sektorid, eriti teenuste valdkond, kus on käesoleval aastal oodata tuliseid vaidlusi kogu valdkonda reguleeriva direktiivi üle. (Nii tehniline kui direktiivide jutt esmapilgul ka ei tundu, seisneb suurem osa Eesti huvide kaitsmisest Euroopas just näiliselt igavate, ent tegelikult ülioluliste eelnõude üle vaidlemises.)
Samuti tuleb pikaajalise kasvu tagamiseks kaasata tööturule nii palju kodanikke kui võimalik. Selleks ei piisa meie tavateadvusse juurdunud mõttest, et küll majandusvabadus kõik soovijad tööle ajab. Ka riik peab panustama koolitusse, ümberõppesse, lihtsustama ettevõtjate tegutsemiskeskkonda, vähendama tööturult kõrvalejäämise stiimuleid. ELi eesmärk on tuua aastaks 2010 tööturule 70% tööealisest elanikkonnast, samas suunas peame püüdlema ka meie (praegu on meie tase 62,6%, nii et kümmekonna aastaga oleks eesmärgi saavutamine realistlik). Töötajate arvu suurendamine omaenda töötute, pensionäride ja tudengite arvelt vähendab ka vajadust tuua väljast tööjõudu juurde.
Tänaseks on Euroopa mõistnud, et suudab konkureerida vaid kõrge lisaväärtusega majandussektorites. Odavam ja lihtsam töö tehakse ära Aasias ja mujal väiksemate kuludega piirkondades. Eesti liigub kiiresti samas suunas, üha enam kasutame alltöövõtjaid teistes riikides ega ole ise odavaks tööjõuks. Kõrget lisaväärtust loova majanduse tekitamiseks on vaja investeerida rohkem teadus- ja arendustegevusse. Eesti puhul on siin eeskätt puudus erasektori panusest, mis moodustab koguinvesteeringutest kolmandiku (Euroopas keskmiselt kaks kolmandikku). Samas ei ole teadusraha suurendamine piisav lahendus, kui teadussaavutusi praktikas ei kasutata; oluline on ka innovatsioon, uute teadmiste ärakasutamine majanduslikel eesmärkidel. Kõrgel tasemel tulemuste saavutamiseks ei saa riikide teadusruumi vaadelda eraldi. Palju annab teha koos, mistõttu Eesti toetab teadus- ja arendustegevuse kulutuste kolmekordistamist 2007. – 2013. aasta finantsraamistikus. Teadusruumiga peab kaasnema ka ühtne haridusruum, kus kogu Euroopa ülikoolid tõepoolest konkureeriksid omavahel nii tudengite kui õppejõudude pärast – vaid nii on võimalik maailma juhtivale teadusriigile järele jõuda.
Nii liitumisläbirääkimistel kui liitumiseelses debatis oli kesksel kohal raha, mida Eesti hakkab maksma ja tagasi saama Euroopa Liidu eelarvest. Kohati on meie eurokeskustelu omandanud isegi liiga materialistliku tooni. Samas on ELi eelarve eurod olulised selleks, et meie majanduse tase jõuaks Euroopa keskmisele kiiremini järele. ELi raha eest ei arendata mitte ainult majandust, mis on võimeline arenema ka ise, vaid ka meie nõrgemaid külgi nagu kutseharidust, infrastruktuuri, maaelu ja tööhõivet. Seetõttu on meie lühiajaline huvi Eestile tehtavate eraldiste maksimeerimine, kuid kindlasti ei saa jääda pidama nii kitsale fookusele. ELi eelarvest tehtud kulutused peavad olema mõistlikud ja suunatud liidu kui terviku eesmärkide saavutamisele, mitte ainult tooma lühiajalist kasu ühele piirkonnale või sektorile. Meie pikaajaline huvi peab olema aga nii kiire majanduskasv, et tõuseme võimalikult peatselt pigem eelarvesse panustajate kui saajate hulka. Põhiline kasu liikmesusest tuleb siiski mujalt kui eelarveeraldistest.
Euroopa pakub lahenduste raamistiku ja teatud määral rahalisi vahendeid. Konkreetsed lahenduskäigud majanduse ja ühiskonna arendamiseks peab leidma iga riik ise. Kui vaadata meie saavutusi, tuleb seniseid lahendusi pidada õigeks. Mida kõrgemale tasemele jõuame, seda keerulisemaks muutuvad aga küsimused ja järelikult ka vastused. Vaatamata selle sõna ajaloolisele halvakõlalisusele, peame märgatavalt parandama riigi arengu keskset planeerimist. ELi struktuurifondide kasutamiseks koostatav riiklik arengukava peab ühtima muude eelarveprioriteetidega. Mõlemad peavad olema kooskõlas uuel koostamisringil Lissaboni strateegia siseriikliku versiooniga “Eesti edu 2014”. Edasiminekut on loota vaid siis, kui poliitikud ja haldusaparaat seovad soovid, plaanid, raha ja teod.
Euroopa Liiduga liitumine on ümber kujundanud ka meie välissuhete raamistiku. Esiteks, meie suhted teiste ELi riikidega pole enam klassikalises tähenduses välissuhted, kuna me oleme nende riikidega ELi institutsioonide ja kahepoolsete suhete kaudu niivõrd läbi põimunud. Seetõttu saame “välissuhete” all mõelda pigem suhteid kolmandate, Euroopa Liidu väliste riikidega.
Oma huve suhetes kolmandate riikidega saame nüüdsest kaitsta Euroopa Liidu vahendusel, kuna 25liikmeline blokk on maailmaareenil väga arvestatav. Näiteks sügisel toimunud Euroopa-Aasia tippkohtumise raames leidis aset Eesti ja Hiina peaministri kahepoolne kohtumine, kusjuures kontakti lihtsustas meie kui ELi liikmesriigi staatus. Meie välissuhete horisont avardub tänu ELile suuresti: nii osaleme nüüd näiteks suhkru-sektori reformi alases dialoogis Aafrika, Vaikse ookeani ja Kariibi mere riikidega ja, nii üllatav kui see mõnele ka ei tundu, meil on siin mängus oma kindlad huvid (eelis-suhted nende riikidega ei tohi takistada suhkrusektori reformi ELis, mis omakorda võimaldab alandada suhkru turuhinda).
Veelgi olulisem on Eesti-Vene suhete asetumine ELi-Venemaa suhete konteksti. EL on korduvalt tuletanud Venemaale meelde vajadust sõlmida Eesti ja Lätiga piirileping. Samuti on EL tõstatanud taimsete saaduste Venemaale eksportimisega seotud probleemi. Tõsi, kummaski küsimuses pole veel lahendust leitud, ent ühise lähenemise korral jõutakse tulemuseni lihtsamalt. Seetõttu on meie esmane huvi, et ELil oleks kindel, selgesti defineeritud ja ühtne poliitika Venemaa suhtes. Selle saavutamine ei ole lihtne, kuna traditsiooniliselt on ühisest joonest kõrvalekaldumise tulud olnud kuludest suuremad, kaalukausi kallutab teisele poole vaid meie järjekindel töö.
Suhted ELi naabritega
Samuti on meie suhted teiste riikidega üha enam ELi raamistikus. Näiteks Ukrainat huvitub meiega suheldes ennekõike just kogemustest teel Euroopa Liitu – ja see huvi viimaste sündmuste valguses ainult tõuseb. Eesti võimaluseks ja kohustuseks on jagada oma reformi- ja liitumise ettevalmistuste kogemusi nii Ukrainale kui teistele soovijatele Lääne-Balkanil ja Taga-Kaukaasias. Kuna meie probleemid on olnud sarnased, siis saab ka lahendusi lihtsamini ühest riigist teise üle kanda.
Me teame oma kogemusest, et tugevaimaks stiimuliks reformimisel on võimalus saada ELi liikmeks. Liikmesuse perspektiivi andmisest keeldumine sunnib riike otsima teisi teid. Bulgaaria ja Rumeenia liitumine on tänaseks vormistamise küsimus, liitumisläbirääkimised on sel aastal algamas Horvaatia ja Türgiga. Samas on potentsiaalselt uksele koputamas teised Lääne-Balkani riigid, Ukraina, tulevikus ehk ka Taga-Kaukaasia riigid, Valgevene. Üks Kopenhaageni kriteeriumidest, mille järgi iga kandidaadi liitumist kaaluda, on liidu suutlikkus võtta vastu uusi liikmeid. Senised laienemised on igaüks muutnud ELi nägu ja kahtlemata teevad seda ka järgmised. Viimane laienemine näitas, et ehkki koosolekusaalid on muutunud suuremaks, suudetakse ka kahekümneviiekesi efektiivselt otsuseid vastu võtta. Suurem ei pea olema suutmatum või nõrgem liit. Kui uute liikmete vastuvõtmisega kaasneb stabiilsuse ja julgeoleku märgatav kasv meie lähinaabruses, siis ei tohiks meid heidutada ei otsusetegemise näiline keeru-lisemaks muutumine ega meie eelarveeraldiste vähenemine – uued võimalused teevad selle kuhjaga tasa.
Liitumine ELiga on kindlasti muutnud meie julgeolekusituatsiooni. Meie julgeoleku peamiseks garandiks on ja jääb NATO koos oma kollektiivse julgeoleku klausliga. NATO julgeolekukorralduse aluseks on maailma võimsaim sõjaline jõud, millele alternatiivi loomiseks puudub Euroopas suutlikkus. NATO dubleerimine tähendaks niigi nappide ressursside raiskamist.
Sellegipoolest ei ole mõeldav, et Euroopa jääks ameeriklaste pakutud julgeoleku passiivseks tarbijaks. Viimase aastakümne kriisid Balkanil ja kaugemal näitavad, et lisaks oma territooriumi ja elanikkonna turvalisuse tagamisele on üha olulisem projitseerida julgeolekut väljapoole oma territooriumi. Selle korraldamiseks on mitmeid võimalusi kas ÜRO rahuvalvejõudude koosseisus, NATO egiidi all või muul moel. Selge on aga see, et suuremate probleemide lahendamiseks jääb ELi mõne üksiku liikmesriigi jõust vaheks. ELi kui terviku pahus aitaks lahendada ja ennetada konflikte, aga suurendaks ka ELi (ja selle kaudu liikmesriikide) nähtavust rahvusvahelisel areenil. Möödunud aastal tehti otsus luua ELi oma lahinggrupid, mis koosnevad liikmesriikide üksustest. Eesti jaoks on osalemine nendes ja muudel ELi sõjalistel missioonidel oluline saamaks kogemusi oma kaitseväele ja panustamaks ELi rolli julgeoleku tagamisel.
Rahvuslikul julgeolekul on Eestis ka teine tähendus, nimelt keelelise ja kultuurilise iseolemise säilitamine. Just selles vallas kardeti enne liitumist tagasilööke kõige rohkem. Täna näeme, et ei eesti keel ega kultuur pole ohtu sattunud. Pigem vastupidi, eesti keele kasutamine ELi ametliku keelena on tõstnud selle tuntust Euroopas ja vähendanud meie vajadust tugineda oma ELi-teemalises asjaajamises inglise keelele. Samuti pole alanud massilist immigratsiooni Eestisse ei ELi riikidest ega mujalt. Samas on keele, kultuuri ja immigratsiooni küsimused just need, mille puhul ELi tasemel annabki teha vaid koostööd, keelekasutuse või kolmandatest riikidest sisserändajate arvu üle peavad ka tulevikus otsustama liikmesriigid ise.
Huvide kaitsmise teooria ja praktika
Teoreetikud armastavad rääkida riikideülesest ja valitsustevahelisest Euroopast. Milline mudel aitaks paremini kaitsta Eesti huve Euroopas, kas suurema võimu andmine ELi institutsioonidele või riikliku suveräänsuse kiivas kaitsmine?
Paraku on vastus, et Euroopa Liit on ülesehituselt liialt keeruline ja selle raames tehtav koostöö liialt eripalgeline mahutamaks seda ühe perspektiivi raamidesse. Nii on siseturg juba algusest peale toiminud integratsiooni ehk riikideülese loogika alusel tagamaks, et riigid võetud kohustustest kinni peaksid ja et erihuvid ei saaks takistuseks ühishuvi realiseerimisel. Teisest küljest toimib EL hariduse, kultuuri või sisserände valdkonnas pigem koostöö loogika alusel, mis võimaldab tagada riikide huvide kaitse ning liikuda siiski edasi ka Euroopa koostööga. Integratsiooni tase ja pädevuse ELile üleandmise ulatus tähendab ainult koostöövormi, eesmärkide saavutamise vahendit, mitte eesmärki ennast. Erinevate tööriistade kasutamine erinevate probleemide lahendamiseks on enesestmõistetav.
On selge, et nii nagu pole praegune ELi kuju lõplik, nii osutuvad teatud probleemi käsitlemisel kasulikuks ka erinevad tööriistad. Parim näide on välissuhted. Traditsiooniliselt tehakse selles vallas otsused ühehäälselt, kuna riigid kardavad loovutada kontrolli suveräänsuse seisukohast nii olulises küsimuses. Ühehäälsus on olnud tavapärane ka väliskaubandusse puutuva osas. Siin oleme aga meiegi esimest korda põrkunud dilemmale, et rohkem suveräänsust võib tähendada vähem võimalusi probleemide lahendamiseks. Kui Venemaa sulges 2004. aastal taimsete saaduste ekspordi Eestist, siis oli loomulik taotleda probleemi lahendamist Euroopa Liidu kaudu, iseäranis kuni sama probleem kimbutas veel mitut riiki. Paraku oli Euroopa Komisjonile mandaadi andmiseks vajalik ühehäälsus ning selle saavutamine oli äärmiselt raske protsess. Kumb meetod võimaldab siis paremini suveräänsust säilitada ehk Eesti huve kaitsta? Vastus võib sõltuvalt valdkonnast ja teemast olla kord üks, kord teine.
Praktikas on oluline tagada toimiv raamistik Eesti seisukohtade kujundamiseks ja kaitsmiseks Euroopa Liidus. Teiste uute liikmesriikidega võrreldes oleme jõudnud päris kaugele: kindlaks on määratud reeglid positsioonide kujundamiseks nii valitsusaparaadi sees kui valitsuse ja riigikogu vaheline koostöö. Ministrid ja ametnikud saavad päev-päevalt ELi otsustusprotsessis osaledes kogemusi, mis omakorda võimaldab meid oma huve paremini sõnastada. Meil on olemas avalik strateegiadokument “Valitsuse poliitika Euroopa Liidus 2004-2006”, kus on põhjalikult käsitletud Eesti huve mitmetes valdkondades. Selle dokumendi alusel määrab valitsus iga poolaasta alguses algavaks eesistumis-perioodiks prioriteetsed valdkonnad.
Riigi lõimumismeelsust ja -valmidust näitab aga meetodi asemel pigem valmisolek liikuda edasi järgmisele integratsiooni tasandile sellistes valdkondades nagu euro kasutuselevõtt ja Schengeni piirideta alaga liitumine. Eesti plaanib mõlema koostöövallaga liituda esimeste uute liikmete seas 2007. aasta alguses. Eesti tõsiseltvõetavuse tõeliseks testiks Euroopas kujuneb ELi eesistumisaeg. Selle ülesande täitmisel pole ükski hinne alla “väga hea” piisavalt hea ja liikmestaaži vähesuse pärast allahindlust ei tehta. Sellest tulenevalt on möödunud aastal kokk lepitud skeem, mille kohaselt Eesti on eesistuja ametis aastatel 2018 – 2019, meile igati sobilik.
Lisaks eespool toodule on Eesti eduks Euroopas vajalik, et avalikkus teadvustaks Euroopa asju laiemalt. Paraku on Euroopa teemad sageli tehnilised, vähemalt näiliselt. Keeruline ja kohmakas teema “Stabiilsuse ja kasvu pakti reform” leiab meie meedias tavaliselt kajastamist Saksamaa siseprobleemide kontekstis, mitte aga tegelikult olulisest vaatenurgast, s. о millised reeglid hakkavad määrama kahe aasta pärast Eestis kehtiva valuuta toimimist ja mida see võiks tähendada kõigile Eesti elanikele. Väikeriigi praktikaga harjunule on otsuste viiteaeg liiga pikk: Eesti seisukoha kujundamisest õigusakti tegeliku jõustumiseni võib kuluda aastaid ja isegi siis pole kindel, mil määral meie seisukoht lõpuks kajastamist leiab. Samas kelle huvid siis on “Eesti huvid Euroopa Liidus”? Mida rohkem põhinevad meie huvid avalikul debatil ja huvigruppide arvamustel, seda suurema veendumusega ja põhjendatusega oleme võimelised neid huve ka Euroopas kaitsma. Tõelise Euroopa-teemalise debati alustamine jääb meie kõigi tõsiseks ülesandeks.
Gert Antsu on riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktor

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar