september 10, 2008

Euroopa edukuse eeldused

“Euroopa Liit ei ole kriisis. Ta on sügavas kriisis” diagnoosisid analüütikud ja poliitikud finantsperspektiivi ja põhiseaduse leppe takerdumise järel. Liitu nimetatakse küll poksiringiks, eluohtlikuks tupikteeks, isegi Waterloo lahinguväljaks. Samas seavad mitmed riigid ELi endiselt eeskujuks ja püüdlevad selle liikmeks. Miks näeb EL seestpoolt sageli armetum ja sihitum välja kui eemalt?

“Euroopa Liit ei ole kriisis. Ta on sügavas kriisis” diagnoosisid analüütikud ja poliitikud finantsperspektiivi ja põhiseaduse leppe takerdumise järel. Liitu nimetatakse küll poksiringiks, eluohtlikuks tupikteeks, isegi Waterloo lahinguväljaks. Samas seavad mitmed riigid ELi endiselt eeskujuks ja püüdlevad selle liikmeks. Miks näeb EL seestpoolt sageli armetum ja sihitum välja kui eemalt?

Euroopa edukuse eeldused

Jana Vanamölder
Mark Leonard. Why Europe will run the 21st century. Fourth Estate, London, 2005. 170 lk.
“Euroopa Liit ei ole kriisis. Ta on sügavas kriisis” diagnoosisid analüütikud ja poliitikud finantsperspektiivi ja põhiseaduse leppe takerdumise järel. Liitu nimetatakse küll poksiringiks, eluohtlikuks tupikteeks, isegi Waterloo lahinguväljaks. Samas seavad mitmed riigid ELi endiselt eeskujuks ja püüdlevad selle liikmeks. Miks näeb EL seestpoolt sageli armetum ja sihitum välja kui eemalt? Miks hoolimata mõttekodade ja asjatundjate arvukusest osutuvad analüüsid ja ennustused Euroopa Liidust sageli tagantjärele tarkuseks, paremal juhul hetkeseisu konstateeringuks? Õnneks on viimased sündmused teinud Euroopast tõeliste poliitiliste diskussioonide objekti – suurkujude tüütavad unelmad on asendunud reipama aruteluga ELi olemuse ja tuleviku üle.
Taas on aktuaalne küsida, milles seisneb Euroopa Liidu tugevus. See sõltub vaatenurgast. Sageli kasutatakse võrdlust Ameerika Ühendriikidega. Robert Kagan leiab, et enesekeskne seaduste ja direktiivide EL on saanud kosuda tänu USA sõjalisele võimsusele ja et Euroopa järgiks isegi meeleldi Ameerika-pärast unilateralismi, kui selleks vaid jaksu oleks. Samas ta nõustub Robert Cooperiga, kes peab “ELi liikmesust kui peibutist” Euroopa välispoliitiliseks potentsiks, mis sunnib magnetina naabreid demokratiseeruma. Briti analüütik Mark Leonard astub sammu edasi: unikaalne Euroopa võiks 21. sajandil rajada aluse uuele maailmakorrale, postameerikalikule ajajärgule. Oma raamatus “Why Europe will run the 21st century” kutsub ta Euroopat iseennast mõistma usus, et selle hiilgeajad seisavad veel ees.
Euroopat analüüsides leiab Mark Leonard, et tegemist on täiesti uut tüüpi jõuga, ümberkujundava jõuga (transformative power), mille edu aluseks on rida omapärasid.
Esiteks, vastupidiselt ajakirjanduse teadetele Euroopa vastuoludest ja hääbumisest selgub tulemusi uurides, et ELi mõjujõud on kaugeleulatuv ja sügav. Näiteks muutis terve plejaad endisi sotsialismimaid ELi liikmeks saamise ootuses täielikult oma riigikorda ja juba tiirlevad ELi orbiidil edukalt ka järgmised kandidaadid. Seega ei anna tõelisest jõust tunnistust mitte niivõrd sõjalise eelarve suurus ja rakettide arv, kuivõrd võime muuta maailma kõige sügavamal viisil. Ameerika on küll muutnud riigikorda Afganistanis, ent EL on pannud näiteks nii Poola kui Türgi end ise vabatahtlikult muutma.
Teiseks jõuallikaks peab Leonard n-ö naabrivalvet (power of surveillance). Euroopa Liidul pole ühte võimukeskust, vaid tegemist on võimukeskuste võrgustikuga. Julgeoleku üheks aluseks on saanud pidev rahvus-vaheline vaatlemine (ELil on lisaks sõjalisele potentsiaalile terve vaatlejate armee), aga ka üksteise jälgimine ELi sees. Kuna EL kasutab kriisipiirkondades ja rahvusvaheliste konfliktide lahendamisel traditsioonilisi poliitilisi meetodeid vaikselt ja enesele tähelepanu tõmbamata, siis erinevalt teistest kunagistest ja praegustest suurjõududest ei koondu tema vastu vaenlased. Koguni vastupidi, ELi naabrid ihkavad kõik klubiga häid suhteid hoida või lausa selle liikmeks saada. ELi sõjalised jõud laiendavad ÜRO või NATO lippude all tegutsedes ja kedagi provotseerimata oma mõjuvõimu palju rohkem, kui seda võimaldab mõjupiirkonna avardamine või kontrolli all hoidmine Ameerika Ühendriikide kombel. ELil pole vaja jõuga hirmutada, ELi suurim ähvardus näiteks Lääne-Balkani riikide aadressil on nendega suhtlemisest keeldumine. Euroopa tõeline relv on rahvusvaheline õigus.
Kolmandaks, Euroopa teel puudub lõppjaam: Euroopa Liitu hoiavad koos ühiste sihtide ja poliitika niidid. Riikidel on huvid, aga pole väärtusi, Euroopa Liidul on väärtused, ent pole huve. Igale osavõtjale tundub, et liigutakse õiges suunas või siis vähemalt mitte vales. Liikmesmaade ministrid ja riigipead kohtuvad regulaarselt, iga lepe tähendab ühtlasi järgmisi läbirääkimisi. Lõputu seadusandluse ühtlustamise ja raamistamise tung välistab sõjad ja konfliktid. Pärast läbikukkumist minnakse uuele katsele. Lisaks on Euroopa mudel ahvatlev inspiratsiooniallikas, kuna ühendab liberaalsuse eelised ja sotsiaalse heaolu.
Neljandaks annab optimismiks alust Euroopa võrdlemisi suur sõltumatus taastumatutest energiaallikatest. Eeskujuks võiks olla Rootsi, kus 40% energiast saadakse naftast, 40% taastuvenergiast ja 20% tuumaenergiast.
Viiendaks, Euroopa Liit on seda tugevam, mida vähem ta on rambivalguses ning mida rohkem peidetud rahvusliku õigusloome varju. Riigid on EList läbi kasvanud ja hoiavad end korrahoidmise nimel ise koos. Sellega hoitakse kaudselt koos ka ELi. Vägagi britilik nägemus.
Euroopa Liidu rahvusvahelist tegevust iseloomustab Mark Leonard passiivse pealetungina (passive aggression), mille tulemusena on näiteks Venemaa kirjutanud alla Kyoto protokollile, kuna EL seadis oma toetuse sõltuvusse protokolli ratifitseerimisest Venemaa poolt. Iraani survestatakse peatama uraanirikastamise programmi, lubades soodsamaid tingimusi majandussuhetes. Euroopa Liidu mõjuvõim, n-ö eurosfäär, haarab peagi lepingute võrgu kaudu alad, mis ulatuvad endisest Nõukogude Liidust Lääne-Balkani, Lähis-Idast Põhja-Aafrika ja Sahara-taguseni ning hõlmavad peaaegu 20% maailma rahvastikust.
Kui enamiku riikidega suheldes piisab “pehmetest” mõjutusvahenditest, siis paariariikide ja läbikukkunute puhul võib tarvis minna ka sõjalist jõudu. Euroopa Liit peaks võtma eemärgiks “riikide” ülesehitamise, tuues näiteks Balkani riigid, kus on pigem vaja luua etnilist natsionalismi ohjavaid poliitilisi struktuure kui õhutada rahvuslust. Mõistagi peab seda vajadusel toetama ELi kiire ja mobiilne sõjaline võimekus.
Leonardi järgi võiks maailm koosneda regionaalsetest liitudest Euroopa Liidu eeskujul. Liitude kujunemist võiks EL soodustada samamoodi, nagu Ameerika Ühendriigid tõukasid pärast Teist maailmasõda tagant Euroopa Liidu teket Marshalli plaaniga. Ameerika Ühendriigid eelistasid iga üksiku riigiga eraldi suhtlemisele NATOt ja ELi. Ameerika-pärane süsteem on aga jõudmas lõpule ning Hiina, India, Brasiilia, Lõuna-Aafrika ja teiste riikide tõus sunnib uue, postameerikaliku maailmakorralduse peale mõtlema. Äärmiselt subjektiiv-idealistlik ummistumine Euroopa ja Ameerika Ühendriikide suhetesse on tulutu. Ameerika-ajastu institutsioonid nagu ÜRO julgeolekunõukogu, NATO, IMF ja G7 peavad ajaga kaasa minema või nad kaotavad legitiimsuse.
Mida aga pakub autor Euroopa Liidu siseste vaevade leevendamiseks? Vananeva elanikkonna murede vastu soovitab Leonard lühiajaliste investeeringute (sisserände) asemel pikemaajalisi (lastetegemine ja kasvatamine), ELi liigse suuruse vastu pakub ta aga muuhulgas vabadust liitu sisse-välja astuda.
Raamat on üdini positiivne ning mõjub inspireeriva vastukaaluna pessimistlikele teadetele halvatud Euroopast. Väljaandele on ette heidetud, et miks pole käsitletud ELi süsteemi vigu. Aga miks peakski? Neist on ju niigi küllalt kirjutatud. Autori nägemus uuest maailmakorrast í  la Euroopa Liit ei ole iseenesest erakordne, ELi on varemgi maailmale eeskujuks toodud. Uusi tõukeid andsid selleks muuhulgas 11. septembri terrorirünnakud, mis äratasid ELis arutelud tema koha ja vastutuse teemal muutunud maailmas. Aga näiteks ka mõjukad Hiina asjatundjad (Lanxin Xiang) on just ELi ja regionaalset koostööd Hiinale eeskujuks seadnud. Autori ideedele annab aga lisaväärtuse oskuslik vorm ning hiilgav ajastus. Leonardi ideid on nimetatud soovmõtlemiseks, aga tema visioonid on meeldejäävad ja jälgitavad ka eriettevalmistuseta lugejale. Hulk kõnedes ja loengutel ekselnud ivasid on moekalt ühte köidetud, lisaks leiab arvukalt lugupidamisavaldusi enamusele rahvusvaheliste suhete mõttevälja praegustele peategelastele.
Jean Monnet vastas kunagi küsimusele, kas ta suhtub Euroopa tulevikku “positiivselt” või “negatiivselt”, et tema suhtub “kindlameelselt”. Euroopa ideed pikalt kandnud idealistlik pragmatism on 50 jooksul asendunud tänapäeva head tahet kindlasti paremini iseloomustava pragmaatilise idealismiga. Ja kuigi ühemõtteliselt helgesse tulevikku vaevalt et keegi veel usub, on ometi rõõmustav, et Euroopa Liidus nii tavalised “täiesti uued olukorrad” annavad võimaluse loominguliselt mõelda ELi kvintessentsile: ühisosale, väärtustele ja tulevikule. Mark Leonard teeb seda oma raamatus põhjalikult, hoogsalt ja noortepäraselt, nagu kunagi noor Friedrich Schiller oodis “Rõõmule”:
Miljonid, teil koorem lasub –
julgust, ees on parem ilm!
Paar sõna ka autorist. Mark Leonard on 31aastane väljapaistev briti analüütik, keda värske mõtlemise ning hea esinemis- ja tegutsemisoskuse tõttu on võrreldud meisterkokk Jamie Oliveriga (Eestis võiks võrrelda näiteks Imre Kosega). Talle tõi tuntust väljaanne “Rebranding Britain”, talle kuulub ka näiteks kaubamärk “Cool Britannia”, meie “Welcome to Estonia” analoog. 24aastaselt asutas Mark Leonard mõttekoja The Foreign Policy Centre, mis tegutses peaminister Tony Blairi eestkoste all. Ta on kirjutanud artikleid kõigile juhtivatele ajalehtedele ja ajakirjadele, on juhtinud BBC analüütilist programmi, esinenud kommentaatorina CNNi ja Suurbritannia olulisemates uudisteprogrammides. Koos isa Dick Leonardiga on ta välja andnud mitmekülgse ja põhjaliku raamatu The Pro-European Reader. Praegu töötab Leonard Londonis Euroopa Reformikeskuses (Centre for European Reform). Hiljuti avaldas ta koos mõttekoja direktori Charles Grantiga artikli “What new transatlantic institutions?”, kus autorid soovitavad Euroopa Liidul liikuda edasi väikestes grupeeringutes ning leiavad, et transatlantiliste suhete elujõulisus sõltub Euroopa Liidu välispoliitika koherentsusest.
Jana Vanamölder on Eesti Euroopa Liidu esinduse pressidiplomaat.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar