Euroopal on Türgit vaja
Sellel kuul kogunev Euroopa Liidu Ülemkogu otsustab, kas kutsuda Türgi Euroopa Liiduga (EL) liitumisläbirääkimisi pidama või mitte. Vastav otsus sünnib peamiselt nn Kopenhaageni kriteeriumide alusel toimuva hindamise järel. Euroopa Komisjon kinnitas oma oktoobrikuises raportis, et Türgi olukord vastab neile tehnilist laadi kriteeriumidele üldjoontes ja on seega kõneluste alustamiseks valmis. Ülemkogu kaalutlusi mõjutavad aga veel teisedki tegurid. Näiteks arvestavad Euroopa riigijuhid Türgi võimaliku ELi liikmesuse prognoositava mõjuga nii enda riikidele kui liidule tervikuna, koduse avalikkuse arvamusega jmt.
Poliitilistes avaldustes ja sõnavõttudes on nii Türgi pooldajad kui vastased esitanud mitmeid väiteid läbirääkimiste alustamise (ja seega Türgi ELi liikmeks saamise) kasuks või kahjuks. Põhjendused on tulnud sageli kultuurilisest või religioossest, geograafilisest, demograafilisest või majanduslikust vallast. Vähe on esinenud strateegilisest vaatevinklist lähtuvat mõtlemist ja argumente. Ainult vahel harva on mõni riigijuht maininud detsembri otsuse “strateegilist dimensiooni”,1 kuid ilma selle mõiste sisu ja tagamaad või tähendust põhjalikumalt seletamata.
Ometi peaksid vastavad kaalutlused Kopenhaageni kriteeriumide kõrval analüüsis ja arutelus kesksel kohal olema. Türgi liikmesusest ELile tulenev kasu tõotab olla just eelkõige strateegilise iseloomuga ja seejuures vägagi suur, samas kui liitumisläbirääkimistest keeldumine võib kalliks maksma minna. Euroopa Liit peab tõsiselt arvesse võtma Türgi strateegilist tähtsust.
Türgi koht maailmas
Türgi tähtsus tuleneb peaasjalikult riigi geograafilisest asendist. Ajalooliselt on Türgi pind olnud Euroopa ja Aasia vahel iselaadi sillaks, mille kaudu on käinud kaubavahetus ja liikunud inimesed mõlemas suunas. Oma riigi asendi tõttu võivad türklased pidada end nii Euroopa, Balkani, Kaukaasia, Lähis-Ida, Vahemere kui ka Musta mere piirkonna rahvaks. Türgi on neid regioone ühendav lüli ja jätkuvalt transpordikoridoriks.
Eriti oluline on viimane asjaolu mitmetele Kaukaasia ja Lähis-Ida, aga ka Kesk-Aasia riikidele, kelle juurdepääs tähtsamatele transporditeedele ja maailmaturule on suhteliselt piiratud või sõltub Venemaast. Transiit läbi Türgi on nende riikide majanduses kasvaval kohal nii ekspordi kui impordi seisukohast, mis teeb nad Türgist sõltuvaks.
Transiidist moodustab suure osa energiatransport. Seda eriti tulevikus, kui peaksid valmima mitmed planeeritud suured energiatranspordi projektid (nt Bakuu-Thbilisi-Ceyhani nafta- ja maagaasijuhe). Türgi paikneb looduslike energiavarude poolest maailma rikkaima piirkonna ääres, mis ulatub Araabia poolsaarest kuni Kaspia mereni.2 Just Kaspia mere riikidel on potentsiaali saada 21. sajandi olulisemateks energiatootjateks. Ekspertide hinnangul on enamik sealseid varusid veel avastamata, samas kui muud leiukohad hakkavad tühjaks saama. Oma toodangu maailmaturule saatmiseks peavad need riigid aga lootma transiidile ja on võtnud suuna peamiselt Türgit läbiva transiidi suurendamisele.3 Seeläbi suureneb aga Türgi tähtsus nende majanduselus, koos Türgi rolliga maailma energiaturul ja -julgeolekus tervikuna.
Lisaks asupaigast tulenevale mõjuvõimule on Türgi ka muidu majanduslikult oluline riik. Sisemajanduse koguprodukti üldmahu poolest kuulub ta maailma 20 suurema riigi hulka. Per capita arvestuses ollakse Euroopa riikidest maas, kuid enamikust naaberriikidest rikkam. Mitmetele struktuuriprobleemidele vaatamata on Türgi majandusel jätkuvalt kõrge kasvupotentsiaal. Türgi on arvatud nn arenevate turgude4 hulka, suuresti tänu suurele ja üha kasvavale rahvaarvule. Suur rahvaarv tähendab suurt turgu ja tarbimist ehk ahvatlevat ekspordivõimalust teistele riikidele. Peale transiidi on just impordi tõttu Türgil paljude ümberkaudsete riikide jaoks suur majanduslik roll, mis kasvab koos rahvaarvuga.
Türgi regionaalsele majanduslikule tähtsusele lisab kaalu asjaolu, et riik on rikas ühe üliolulise maavara poolest, mida regioonis napib. Nimelt on Türgis suured looduslikud veevarud, samas kui Lähis-Ida on maailma veevaeseim piirkond. Vett on vaja aga kõigis riikides. Seega on Türgil suurepärased väljavaated teenida tulevikus vee-ekspordiga ja omada märkimisväärset mõju.5 Vastavaid plaane on juba tehtud ja näiteks Iisraeliga veekaubandust alustatud. Kasvavas veepuuduses on teised riigid peagi sunnitud leppima Türgi veetarnest sõltumisega.
Viimaseks Türgi rahvusvahelise tähtsuse komponendiks on sõjaline tugevus. Türklastel on maailma suuruselt kuues ja ühtlasi Euroopa suurim armee. Nende riigieelarve sõjalised eraldused on viimastel aastatel aina kasvanud, samas kui Euroopa riikides on vastavad näitajad langenud. Kulutused on olnud suunatud armee põhjalikule tehnoloogilisele ja struktuursele uuendamisele, et see vastaks tuleviku julgeolekuvajadustele. Türgi on ka 1952. aastast peale olnud NATO liige ja osalenud paljudel rahvusvahelistel missioonidel, mistõttu sõjaväel on suur kogemuste baas, lisaks hea üldine ettevalmistus ja ohvitseride kõrge haridustase. Sellise sõjaväega riik on nii regionaalselt kui ka globaalselt arvestatav jõud.
Türgi võtmeroll
Lähis-Ida, Kaukaasia, Kesk-Aasia (kolmekesi kokku laiem Lähis-Ida)6 ja Balkani poolsaar on olnud viimasel kümnendil peamised ebastabiilsuse ja rahvusvaheliste pingete kolded maailmas. Sealt lähtuvad paljud julgeolekuohud: terrorism, massihävitusrelvade levik, etnilised ja riikidevahelised konfliktid jmt. Need ohud on eriti ähvardavad Euroopale, sest võivad naaberpiirkondadest kiiresti edasi levida. Nii võib ebastabiilsus kergesti Euroopasse kanduda. Lisaks on laiem Lähis-Ida strateegiliselt ülioluline energiajulgeoleku mõttes, mis on Euroopa majandusarengu alus.
Euroopa strateegilistes (julgeoleku)huvides on kindlustada laiema Lähis-Ida ja teiste naaberpiirkondade stabiilsus ja rahumeelne areng.7 Seega on Euroopa huvides ka hoolitseda Türgi eest. Türgi on võtmeriik: riik, mis on suuteline suunama paremuse või halvemuse poole oma lähiregioonide käekäiku ja tulevikku vastavalt enda sisemisele arengule.8 Seda kõike põhjusel, et Türgi mõjuvõim kasvab geograafilise asendi, majanduse ja sõjaväe tõttu. Määravaks saab, kuidas Türgi seda võimu rakendab. Siseriiklikult ebakindel, poliitiliselt tormine ja majandusraskustes Türgi võimendaks laiema Lähis-Ida ebastabiilsust märgatavalt ja raskendaks pikaajalise rahumeelse arengu väljavaateid. Samas suudaks sisemiselt tugev Türgi garanteerida regionaalse stabiilsuse ja olla arengu mootoriks.
Euroopa jaoks on seega strateegiliselt tähtis tagada, et Türgi oma mõjuvõimu Euroopa huvidega kooskõlas rakendaks ja ise stabiilselt areneks. Viimane ei ole sugugi garanteeritud. Jätkuvalt ebakindel majandus, kiirelt kasvava rahvastikuga kaasnevad sotsiaalsed probleemid, natsionalistlike või islamifundamentalistlike jõudude võimalik esilekerkimine poliitikas jms on ohutegurid, mis võivad teha Türgi senise arenguedu olematuks ja õõnestada demokraatlikku riigikorda. Seeläbi radikaliseeruks Türgi poliitika, sh välispoliitika, mis pingestaks olukorda eriti laiemas Lähis-Idas. ELi seatud arengu ja stabiilsuse eesmärkide täitmine seal oleks märgatavalt raskendatud, kui mitte võimatu.
Türgi demokraatliku tuleviku ja majandusliku arengu kindlustamiseks on parim meetod ELi liikmestaatus. See võimaldab “kivistada” siseriiklikud edusammud ja garanteerida jätkuva edasimineku. Türgi liikmesus on niisiis otseselt Euroopa strateegilistes huvides.
ELil on strateegiliselt mõeldes rohkem kui kasulik Türgiga liitumisläbirääkimisi alustada ja Türgi edaspidi liikmeks kutsuda.
ELi liikmena oleks Türgi eeskujuks teistele laiema Lähis-Ida riikidele kui ilmalik islamiriik: tänapäevaselt demokraatlik ja turumajanduslik, kuid kus siiski traditsiooniline islam ja kultuur au sees. Sellise näite toel on Euroopal lihtsam levitada oma naabruskonnas demokraatia ideaale ja seeläbi ühiskondlikku stabiilsust.
ELi liikmestaatus tõstab ka Türgi enda suutlikkust mängida oma ümbruskonnas tasakaalustavat liidrirolli, eelkõige senisest suurema rahvusvahelise poliitilise ja majandusliku võimu tõttu. Sedasi on ka Euroopal võimalik oma naaberregioonide arengut paremini suunata. Türgi kaasabi ja aktiivne koostöö teeb liidu julgeolekupoliitika ja arenguabi algatuste täideviimise lihtsamaks ja õnnestumise tõenäolisemaks. EL saab nimelt rakendada Türgi regionaalset mõjuvõimu sünergias oma meetmete ja vahenditega demokraatia, julgeoleku ning jõukuse edendamiseks neis strateegiliselt üliolulistes piirkondades. Näiteks saab EL kasutada Türgi majanduslikku tähtsust transiidi ja ekspordi sihtriigina või veetarnijana kui mõjutamisvahendit soovitud muutuste esilekutsumiseks teistes riikides. Või kasutada Türgi osalust regionaalsetes koostöövõrgustikes (nt Economic Cooperation Organisation, mis hõlmab Lähis-Ida riike) ja häid suhteid mitmete riikidega (eriti Kesk-Aasias ja Kaukaasias) arenguabi suunamiseks. Türgi geograafiline asend on ka hea baas nii majandusliku kui ka sõjalise jõu kasutamiseks, nt efektiivsete majandussanktsioonide rakendamiseks või sõjaväeoperatsioonide tagalana.9 Euroopa saab ka kasutada Türgi esmaklassilist sõjaväge Euroopa kiirreageerimisjõudude võimalike operatsioonide korral laiemas Lähis-Idas.
Liitumise tähtsus
Türgi liitumise vastaste arvates ei ole Türgi arengu ja koostöö tagamiseks sugugi mitte vajalik, et riik oleks ELi liige, piisaks näiteks Türgile “eriseisundi” andmisest. Türgi ei oleks täieõiguslik liige, kuigi saaks osaleda osas poliitikavaldkondades ja teeks Euroopaga kindlasti tihedat koostööd.
Paraku on rohkem kui tõenäoline, et läbirääkimiste algatamisest keeldumise või liikmestaatuse andmata jätmise korral Türgi hoopis eemaldub Euroopast. 1997. aastal, pärast järjekordset Euroopa eitavat otsust, see juba juhtuski ja tulemuseks oli mitmeaastane mõõn suhetes ning Türgi tagasiminek arenguredelil. Miks peaksid türklased nüüdki nõustuma “eriseisundiga” või millegi muuga peale liitumise? Eriti olukorras, kus mõned sõjaväelised ja äärmuslikumad religioossed ringkonnad valitsuse senise Euroopa-meelsusega sugugi nõus ei ole olnud. Äraütlemine põhjustaks Euroopa suhtes Türgi avalikkuse meelepaha, mille pinnalt on lihtne võimule tõusta radikaalsetel jõududel. Kõige selle tulemusena Türgi ja Euroopa koostöö ainult kannatab.
Sisemiselt nõrgem, EList lahus ja sõltumatu Türgi võib ümbruskonnas oma huvidest lähtuvalt tegutsedes Euroopa julgeolekut ebastabiilsuse suurendamisega õõnestada ja ELi suundadele koguni vastu töötada. Näiteks kontrolliks Türgi NATO liikmesuse kaudu võimalikke ELi sõjalisi operatsioone enda naabruses, sest ELi julgeolekupoliitika operatiivne teostamine põhineb endiselt NATO ressurssidel. EList välja jäetud Türgi otsiks lisaks regionaalset koostööd USA, aga võib-olla ka Venemaa või Iraaniga, mis vähendaks pea olematuseni Euroopa sisulise võimaluse ja poliitilise ruumi laiemas Lähis-Idas kaasa rääkida.
ELil on strateegiliselt mõeldes rohkem kui kasulik Türgiga liitumisläbirääkimisi alustada ja Türgi edaspidi liikmeks kutsuda. See on ainuke kindel viis tagamaks julgeolekuriskide vähendamist ning ELi regionaalse mõjuvõimu suurendamist piirkondades, mis on Euroopa julgeolekus kesksel kohal. Euroopa peab arvestama ja tunnistama, et Türgi on meile strateegiliselt vajalik.
Siim Sikkut õpib Princetoni ülikoolis Woodrow Wilson School of Public and International Affairsi juures majanduspoliitikat ja rahvusvahelisi suhteid.
Viited
- Saksamaa välisministri Joschka Fischeri sõnastus. ↩
- Tegemist on nn Gulf-Caspian Energy Ellipse’iga, kus paikneb vähemalt 70% maailma nafta- ja 40% maagaasivarudest. Vt Geoffrey Kemp ja Robert E. Harkavy. Strategic Geography and the Changing Middle East, Washington, D.C.: Brookings Institution Press, c1997. ↩
- Kuigi naftat ja maagaasi oleks võimalik transportida ka läbi Venemaa või Iraani, on see siiani olnud Kesk-Aasia ja Kaukaasia riikidele poliitiliselt ebamugavam või vastumeelsem kui Türgi variant. ↩
- Ing k emerging markets. ↩
- Mõjuvõim ei tulene muide ainult ekspordist. Kuna kahe olulisema Lähis-Ida jõe Eufrati ja Tigrise läte on Türgi territooriumil, on viimane suuteline kontrollima nende jõgede veehulka, seega näiteks Süüria ja Iraagi veega varustatust. ↩
- Ing k Greater Middle East; vahel nimetatakse ka New Middle East. ↩
- Need eesmärgid on muuhulgas sätestatud Euroopa julgeolekustrateegias. ↩
- Ing k pivotal state. Robert Chase’i, Emily Hilli ja Paul Kennedy poolt kasutusele võetud termin. Vt Pivotal States and US Strategy. Foreign Affairs, 75, no 1 (1996): 33 – 51. ↩
- 1991. a Lahesõja ja järgnenud Iraagi-vastaste majandussanktsioonide kogemus on siinkohal parim näide. USA sõjavägi kasutas Türgit nii sõjaväeliste operatsioonide kui ka hiljem lennukeelutsooni kontrollimise baasina. Iraagi-vastased majandussanktsioonid aga andsid tulemuse, kuna suleti riigi peamine naftaekspordi kanal, mis kulges Türgi kaudu. ↩
Seotud artiklid
Ukraina ühinemise mõju Euroopa Liidu majandusele
Ukraina integreerumisele Euroopa Liidu ühtse turuga pani aluse 2014. aastal allkirjastatud Euroopa Liidu ja Ukraina assotsiatsioonileping. Lepingu põhikomponent, põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubanduspiirkond (DCFTA), on ajutiselt kehtinud 2016. aastast, sillutades teed Ukraina järkjärguliseks integreerumiseks ELi ühtse turuga.
Steven Blockmans: Ukraina ülesehitustööd ja ühinemine Euroopa Liiduga
Ligi kaks aastat on Euroopa Liit korduvalt teatanud, et võtab Ukraina ülesehitamisel põhirolli endale. Mitmeid samme, mis hõlbustavad Ukraina taastamist ning aitavad teda lähemale Euroopa Liiduga liitumisele, on juba tehtud. Paraku on endiselt ebaselge, kuidas EL kõiki neid töid finantseerib. Suureks küsimärgiks on Ungari vastasseis.
Vineta Kleine: Võitlus ei käi vaid maa peal ja õhus, sõda käib ka võrgus
Alliansi peamine ülesanne on toetada Ukraina õigust ennast kaitsta ja ära hoida olukorra eskaleerumist. „See on see, mida me teeme,“ ütleb NATO Kiievi teabe- ja dokumentatsioonikeskuse juht Vineta Kleine intervjuus Diplomaatiale.
Michał Baranowski: Poola välispoliitika kurss muutub kardinaalselt
Poolat ootab ees võimupööre, sest valimistulemused andsid senisele demokraatlikule opositsioonile selge mandaadi uue valitsuse loomiseks. Otsustavat kursivahetust on oodata nii sise- kui ka välispoliitikas, ent sellel teel on mitmeid karisid, millest uus valitsus peab hakkama mööda loovima, selgitas Marshalli fondi idaregiooni direktor Michał Baranowski Riia konverentsil antud intervjuus Diplomaatiale.
Kęstutis Budrys: Meie julgeolek nõuab rohkem tähelepanu ja ressursse
Parim aeg selleks, et jõuda lääneriikides kokkuleppele kaitsekulutuste ulatuslikuks ja pikaajaliseks tõstmiseks, oleks olnud eelmine aasta, kui oht oli käegakatsutav. Nüüd on poliitilised prioriteedid nihkunud, mistõttu aastaid hooletusse jäetud lünkade täitmine saab olema keeruline, leidis usutluses Diplomaatiale Kęstutis Budrys, Leedu presidendi vanemnõunik riikliku julgeoleku alal.
Tõnn Viik: Ungari õpetajate sundseis ehk kuidas Orban kasvatab kontrollitavat põlvkonda
Möödunud 29. september oli oluline tähtaeg kõigile Ungari õpetajatele. Nimelt sulgus siis kahenädalane ajaaken, mille jooksul oli võimalik keelduda uue õpetajate kohta käiva seaduse muudatustest ning saada töölt lahkumise eest kompensatsiooni. Uus seadus on äärmiselt oluline kõigi õpetajate jaoks, muutes muuhulgas riigi silmis õpetajate “riigitöötaja” klassifikatsiooni “riiklikuks haridustöötajaks”.