november 27, 2008

Eesti välispoliitika väljakutsed ja võimalused

Vaadates tagasi lõppenud välispoliitika-aastale, on meil palju, mille üle rõõmustada ja uhkust tunda. 2004. aasta oli välispoliitilisest aspektist vaadates vaieldamatult üks tulemusrikkamaid Eesti ajaloos. Täitusid meie taasiseseisvuse aja kaks suurimat välispoliitilist — ja muidugi riiklikku eesmärki. Aprillis liitus Eesti maailma võimsaima kaitseorganisatsiooniga ja mais maailma edukaima poliitika- ja majandusühendusega.

Vaadates tagasi lõppenud välispoliitika-aastale, on meil palju, mille üle rõõmustada ja uhkust tunda. 2004. aasta oli välispoliitilisest aspektist vaadates vaieldamatult üks tulemusrikkamaid Eesti ajaloos. Täitusid meie taasiseseisvuse aja kaks suurimat välispoliitilist — ja muidugi riiklikku eesmärki. Aprillis liitus Eesti maailma võimsaima kaitseorganisatsiooniga ja mais maailma edukaima poliitika- ja majandusühendusega.


Kyllike Sillaste-Elling

Eesti välispoliitika väljakutsed ja võimalused

Vaadates tagasi lõppenud välispoliitika-aastale, on meil palju, mille üle rõõmustada ja uhkust tunda. 2004. aasta oli välispoliitilisest aspektist vaadates vaieldamatult üks tulemusrikkamaid Eesti ajaloos. Täitusid meie taasiseseisvuse aja kaks suurimat välispoliitilist — ja muidugi riiklikku eesmärki. Aprillis liitus Eesti maailma võimsaima kaitseorganisatsiooniga ja mais maailma edukaima poliitika- ja majandusühendusega.
Eesti suurimad välispoliitika-mured, s.o meie ebamäärane rahvusvaheline asend ja habras julgeolek, said kevadel paljuski lahendatud. Ent ometi polnud 2004. aasta kokkuvõttes Eesti välispoliitika osas sugugi kerge. Sisseelamine uude liitumisjärgsesse välispoliitilisse keskkonda tõi kaasa palju muudatusi nii välispoliitika kavandamises kui selle teostamises. Eesti suhted välismaailmaga muutusid mitmetahulisemaks, välispoliitiliste valikute tegemine keerulisemaks ja kodumaised välispoliitikavaatlejad kriitilisemaks.
Vaevalt jõudsime kuulutada oma kaks suurt välispoliitilist eesmärki edukalt täidetuks, kui hakkas kõlama kriitika, et Eesti välispoliitika on liialt passiivne. Meil justkui puuduvat uued ja selged välispoliitilised prioriteedid. Selline kriitika on ebaõiglane Eesti diplomaatide vastu, keda ei saa mingil juhul süüdistada passiivsuses. Tegelikult pole täna tööd välispoliitika vallas mitte vähem kui liitumiseelsel perioodil, vaid rohkem.
Küsimus pole mitte tegevuse puudumises, vaid meie oskuses seda avalikkusele esitada. Avalikud mõttevahetused selle üle, kuidas reageerida Venemaa Eesti vastu suunatud kriitikalainele, ning Euroopa Liidu ja Venemaa Partnerlus- ja koostöölepingu laiendamise protokolli üle, näitasid, et peame tegema suuremaid pingutusi selleks, et oma välispoliitilist tegevust laiemalt tutvustada ja põhjendada nii siseriiklikult kui ka rahvusvahelisel areenil. Suur osa meie liitumisjärgsest välispoliitilisest tööst pole lihtsalt piisavalt selgelt välja paistnud. Oma töö laiem tutvustamine on kindlasti valdkond, millega peame 2005. aastal palju rohkem tegelema. On selge, et head diplomaatilised tavad ei võimalda kogu välispoliitilist protsessi laiema avalikkuse ette tuua, kuid sellegipoolest tuleb hakata senisest rohkem avama otsustusmehhanismise, mis peituvad Eesti ühe või teise positsiooni taga.
Millised on uued sihid?
Millised on Eesti uued välispoliitilised sihid pärast ühinemist Euroopa Liidu ja NATOga? See küsimus tõstatus lõppenud aastal mitmeid kordi ja ilmselt esitatakse seda ka tulevikus. Vastus on ühest küljest lihtne. Eesti välispoliitika on järjepidev protsess ja meie sihiks on endiselt — ei vähem ega rohkem — Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse säilitamine ning kindlustamine. Rahvusliku julgeoleku kindlustamise kaudu suurendame Eesti rahva üldist heaolu. Samas on selge, et küsimuse taga peitub tegelik huvi selle vastu, mida kavatseb Euroopa Liidu ja NATOga liitunud Eesti edaspidi konkreetselt ette võtta, et meie rahvuslikke huve realiseerida. Teisisõnu, oleme sees — mis nüüd edasi saab?
Üheselt pole sellele küsimusele veel vastatud. Räägitud on nii Euroopa Liidu ja NATO igapäevatöösse sisseelamisest, arengukoostööst kui ka Eesti majandushuvide edendamisest välismaal. Loomulikult on ka väga palju juttu olnud suhete arendamisest — või mittearendamisest — Venemaaga. Kõik nimetatud suunad on kahtlemata vajalikud ning peavad kuuluma Eesti lähiaastate välispoliitika tegevuskavva. Samas tundub endiselt, justkui puuduksid meil oma tegevuse toetuseks kandvad välispoliitilised eesmärgid, mis avalikkuse toetusel koondaksid Eesti riigis ja inimestes peituva potentsiaali. Varem olid meil kõigil sihid, s. o Euroopa Liidu ja NATO täisliikmesus, selgelt silme ees. Need sihid olid lihtsad, selged ja hoomatavad ning nende vajalikkuse osas valitses üldine rahvuslik üksmeel. Tänase päevani pole aga ei Eesti välispoliitika kujundajad ega ka kriitikud suutnud midagi sama selget asemele pakkuda. Pole suutnud ja ilmselt ei suudagi, sest uues liitumisjärgses olukorras ei ole meie edasised valikud enam nii lihtsad või endastmõistetavad, kui olid enne 1. maid. Ühelt poolt on uus välispoliitiline asend, mille Eesti 2004. aasta kevadest on võtnud, varasemast tunduvalt selgem ja kindlam. Samas on Eestile ning meie välispoliitikale esitatud ootused ja ka vastavad kohustused tunduvalt kasvanud.
Vaja on säilitada Eesti positsioon
Uute sihtide seadmisel peaks meie lähtekohaks olema Eesti praegune välispoliitiline positsioon ja vajadus see säilitada. Pingutasime kaua, et väljuda välispoliitiliselt ebamäärasest olukorrast, et kindlustada oma riigi ja rahva julgeolek ning taasühineda Euroopa ja laiemalt nn transatlantilise ruumiga. Nüüd aga peame hoolega silmas pidama, et Eesti ei langeks ei meie eneste ega mingite välistegurite süül sellest kooslusest välja. Eesti marginaliseerumise või rahvusvaheliselt areenilt taandumise oht on hetkel väike, kuid seda ei saa ka täielikult välistada. Jõujooned maailmas võivad ootamatult muutuda ja need muutused ei pruugi olla Eestile kuigi soodsad. Parim viis, kuidas juba täna tasakaalustada ettenägematuid olukordi, on hoida ja tugevdada oma praegust soodsat välispoliitilist positsiooni.
Kuulumise tõttu maailma kahte mõjukamasse rahvusvahelisse organisatsiooni on Eesti tänane rahvusvaheline asend võrreldamatult tugevam kui vaid aasta eest. Teame hästi, et need organisatsioonid pole ideaalsed, kuid need on parimad olemasolevatest. Eesti huvides on, et EL ja NATO säilitaksid oma mõjuvõimu ka tulevikus. Meile pole vaja nõrka NATOt ega teovõimetut Euroopa Liitu, kes ei suuda ennast maailma areenil kehtestada. Vastupidi — mida tugevamad on EL ja NATO, seda parem on Eestil oma rahvuslikke huve nende kaudu realiseerida. Meie edasine välispoliitiline tegevus peaks seega olema suunatud nende initsiatiivide ja sammude toetamisele, mis aitavad tugevdada ELi ja NATO raamistikku. Kindlasti ei tähendada see automaatset kaasaminekut kõikide ettepanekutega, mis on suunatud Euroopa Liidu süvendamisele, ega ka tingimata nn föderaalse Euroopa mudeli toetamist. Eesti peab aga senisest aktiivsemalt osalema Euroopa Liidu ühises välis- ja julgeolekupoliitikas. On täiesti selge, et meie välispoliitikal on rohkem kaalu, kui teostame seda Euroopa Liidu kaudu, mitte üksi tegutsedes.
Vähem välispoliitilisi soolosid
Eesti välispoliitikas on seni keskendutud eelkõige nendele Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika päevakorras olevate küsimustele, mis puudutavad meid vahetult. Kuid me ei saa jäädagi nõudma, et vaid mõned osad Euroopa Liidu ühisest välispoliitikast (näiteks Euroopa Liidu Venemaa-poliitika) peaksid olema ühtsed ja järjekindlad. Eestil tuleb toetada kogu Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika tugevdamist. See tähendab varasemaga võrreldes vähem välispoliitilisi “soolosid” ja rohkem ühistegevust nagu ühisinitsiatiive, -positsioone ja -avaldusi. See tähendab ka teiste liikmesriikide välispoliitiliste huvidega arvestamist ja vajadusel nende toetamist. Samuti tähendab see seda, et enne kui teeme mõne välispoliitilise avalduse või sammu, mõtleme järele, mida meie tegevus tähendab Euroopa Liidu kontekstis.
Mõistagi ei tähenda Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika toetamine loobumist oma rahvuslikust välispoliitikast. Eestil on endiselt oma välispoliitika: oma positsioonid, kahepoolsed suhted jms. Erinevus on vaid selles, et 2004. aasta 1. maist on Eesti välispoliitika osa Euroopa Liidu omast ja Euroopa Liidu otsused ei sünni enam eraldi meie otsustest. Otsuseid ei langetata nüüd ilma meieta suletud uste taga ega üle meie peade. Ise laua taga istumine, tähendab seda, et meie sõna Euroopa Liidu välispoliitika kujundamisel maksab.
Selleks, et paremini kaasa rääkida Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika kujundamisel, peame olema paremini informeeritud kogu maailmas toimuvast. Seoses liitumisega on meie vaatevälja tulnud rida teemasid, mis on pidevalt Euroopa Liidu välispoliitilises päevakorras, kuid millega me seni süvenenult tegelenud pole, näiteks Lähis-Ida, koostöö Vahemere-äärsete riikidega jne. Eesti peab hakkama senisest rohkem nende teemadega tegelema. Keegi ei eelda ega oota, et Eestist saab üleöö Lähis-Ida konflikti probleemistiku ekspert, kuid meil tuleb antud teemas piisavalt orienteeruda, et arutelu jälgida ja vajadusel ka kaasa rääkida.
Viimase 13 aasta jooksul on Eesti riigijuhid külastanud peamiselt Euroopa Liidu ja NATO liikmesriike. Ajal, mil meil oli vaja saavutada lääneriikide toetus oma iseseisvuse taastamisele, Vene vägede väljaviimisele ja meie liitumisele ELi ja NATOga, oli see äärmiselt mõistlik poliitika. Ent nüüd on aeg vaadata Euroopast kaugemale. On selge, et meie võimalused luua ulatuslik üleilmne suhtevõrgustik on piiratud. Ilmselt ei saa Eesti endale lähitulevikus lubada uute saatkondade avamist Aasias või Lõuna-Ameerikas ega nendesse piirkondadesse rohkete visiitide korraldamist. Kuid Euroopa Liidu koostööraamistik annab meile uusi võimalusi tihedamate sidemete sisseseadmiseks Aasia, Ladina-Ameerika ja Aafrika riikidega. Need võimalused tuleb maksimaalselt ära kasutada.
Vanad Euroopa Liidu riigid on eelmisel aastal soovitanud uutel väiksematel liikmesriikidel, sh Eestil, eristada olulised teemad mitteolulistest ning valida välja paar-kolm prioriteeti, millele keskenduda ja millega aktiivsemalt tegeleda. Soovitatud on ka mitte mingil juhul muutuda nn üheteemariigiks (one issue country). Mõlemad näpunäited on väärt, et neid silmas pidada Eesti uute sihtide täpsemal määratlemisel. Euroopa Liidus on piisavalt näiteid riikidest, keda seostatakse peamiselt ühe kindla teema või probleemiga. Peaksime sellist kuvandit iga hinna eest vältima. Samas tuleb tunnistada, et tasakaalu leidmine ühe või teise teemaga tegelemise ja mittetegelemise vahel pole lihtne. Hea näide on Venemaa, mis meie vahetu naabrina on ja jääb Eestile oluliseks välispoliitiliseks kõneaineks. On kõigiti loomulik, et me Venemaa problemaatikaga tegeleme ja sellest ka oma partneritega räägime. Samas ei tohi Venemaa kujuneda ainukeseks teemaks, millele Eesti tähelepanu pöörab.
Paljud Euroopa Liidu liikmesriigid tunnevad elavat huvi Venemaal toimuva vastu, teades sellest ise üllatavalt vähe. Oleme päringutele vastanud ausalt ja otsekoheselt, et oleme mures seal toimuva, iseäranis demokraatia, inimõiguste ja isikuvabaduste järkjärgulise piiramise pärast. Oleme toonitanud, et meile teeb muret ka Venemaa välispoliitika, eriti Moskva suhtumine oma naabritesse, mida ei saa kahjuks pidada konstruktiivseks. Millise teema peaksime aga Venemaa kõrval esile tõstma?
Euroopa Liidu uued naabrid
Viimastel kuudel on Eestis ja ka laiemalt Euroopas olnud palju juttu ELi nn uutest naabritest ja nende toetamisest. See on olnud teemaks nii kodustel riigikogu aruteludel kui ka Euroopa Liidus. Kõlama on jäänud seisukoht, et Euroopa Liidu uute naabrite poliitika on Eestile äärmiselt oluline ja et peaksime kõigi oma võimaluste piires toetama ühiskondlikku ja majanduslikku arengut Ukrainas, Gruusias, Moldovas ja ka teistes Euroopa Liidu naaberriikides. Nn uute naabrite toetamine võiks tõepoolest saada üheks Eesti lähiaastate olulisemaks välispoliitiliseks sihiks nii Euroopa Liidu sees kui ka väljaspool.
Me ei tohiks kujundada oma suhtumist nendesse riikidesse lähtuvalt üksnes isikutest, vaid peame toetama nende riikide ja rahvaste demokraatlikku arengut. Mõneti on praegu otsustav aeg: lähemad aastad näitavad, kas Gruusias alanud ja Ukrainas kavandatavad poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed reformid suudavad viia need riigid täieliku demokraatia, turumajanduse ja õigusriigi suunas või sumbuvad alanud reformid taas korruptsiooni ja poliitilise vägivalla tagajärjel. Eesti on küll väike ja piiratud võimalustega, kuid meil ja teistel Balti riikidel on unikaalne positsioon aidata kaasa nende reformide õnnestumisele. Oleme tulnud samasugustest oludest ja viinud edukalt läbi samalaadsed reformid, mida nemad alustavad. Sellest tulenevalt on meie nõuannetel ka kaalu. Oktoobris Eestit külastanud Gruusia president Mihhail Saakašvili rõhutas korduvalt, et Eesti on Gruusiale suureks eeskujuks ja meie abi on väga teretulnud.
Eelmise aasta jooksul on meie ELi ja NATO partnerriigid korduvalt küsinud Eesti arvamust Euroopa Liidu uutes naaberriikides Ukrainas ja Gruusias toimuva kohta. Meie arvamust pole küsitud pelgalt viisakusest, vaid teadmisest, et meil on midagi lisada, et meil on nende riikide osas olemas teadmised ja ka tunnetus. Eestil on võimalus ja me ka suudame jagada oma teadmisi nende riikide kohta senisest veelgi rohkem.
Aasta 2004 oli Eesti välispoliitikas nii ajalooline kui ka murdeline. Ühelt poolt tõi lõppenud aasta juurde välispoliitilist selgust, kuid ka selgusetust selles osas, mis saab edasi.
Väljakutsed, mis Eesti välispoliitikat 2005. aastal ees ootavad, on suured. Euroopa Liidu ja NATOga liitumine pole kuidagi vähendanud Eesti välispoliitika tähtsust ega ülesandeid, pigem vastupidi. Meil tuleb hoida seni saavutatud välispoliitilisi positsioone, osates samal ajal ära kasutada ELi ja NATO liikmesusest tulenevaid avardunud võimalusi. Peame tegutsema aktiivselt Euroopa Liidus ja NATOs, seejuures mitte unustades oma lähemaid naabreid ega suhteid kaugemate partnerriikidega. Suhetes Venemaaga peame olema konstruktiivsed, kuid ka ettevaatlikud. Eesti välispoliitiline tegevus peab olema pragmaatiline, sihipärane ja realistlik. See eeldab tegutsemist sammhaaval, panustades aktiivselt nendesse rahvusvahelistesse projektidesse, kus langevad kokku üldine kasu ja Eesti huvid. Nii nagu enne Euroopa Liidu ja NATOga liitumist, on Eesti ka uuteks väljakutseteks hästi valmistunud. Nüüd peame asuma tegutsema.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar