september 24, 2008

Eesti, 888 ja NATO

18 aasta jooksul ei esitanud ükski suurriik valitsevale hegemoonile otsest sõjalist väljakutset. Hegemooni lähedase liitlase Gruusia vastane sõjaline agressioon seda kahtlemata on.

18 aasta jooksul ei esitanud ükski suurriik valitsevale hegemoonile otsest sõjalist väljakutset. Hegemooni lähedase liitlase Gruusia vastane sõjaline agressioon seda kahtlemata on.


Sven Sakkov

Eesti, 888 ja NATO

18 aasta jooksul ei esitanud ükski suurriik valitsevale hegemoonile otsest sõjalist väljakutset. Hegemooni lähedase liitlase Gruusia vastane sõjaline agressioon seda kahtlemata on.

8.september 2008 ehk 888 on murrangulise tähendusega. See ajastu, mida nimetati „kül-ma sõja järgseks”, on läbi saanud. Pole ka ju loogiline, et mingi ajajärgu nimi sisaldaks liialt kaua aega sõna „järgne”. Lõpuks leitakse uus nimi, kui just ei soovita mängida post-postmodernismi sarnaseid semantilisi sõnamänge. „Külma sõja järgsele ajastule järgnev ajastu” oleks lihtsalt totter.
888 oli märkimisväärne seetõttu, et ühel päeval näitasid oma naasmist suurele areenile nii Hiina Rahvavabariik kui Vene Föderat-sioon. Esimene oma kavalal ja läbimõeldud XXI sajandi moel olümpiamängude korral-damise kaudu, teine XIX sajandile iseloomu-likul robustsel ja vägivaldsel viisil.
Mis muutus 888-ga? 18 aasta jooksul ei esi-tanud ükski suurriik valitsevale hegemoo-nile otsest sõjalist väljakutset. Hegemooni lähedase liitlase Gruusia vastane sõjaline agressioon seda kahtlemata on. 911 tähistas mitteriiklikku väljakutset ning on seetõttu teisest kategooriast. Erinevalt maailmast aastal 1988 on kahest superriigist jäänud jä-rele üks ning selle domineerimine on abso-luutne. USA kaitseeelarve moodustab poole kogu maailma sõjavägede ülalpidamiseks kuluvast rahast. NATO riikide kaitseeelar-ved kokku on kaks kolmandikku maailma kaitsekuludest. Satelliitide, signaalluure, sõjalise jõu projitseerimise, täppisrelvade jms osas on NATO ja eelkõige USA edumaa kõigi teiste ees mäekõrgune.
See, mida NATO lühendimaailmas žong-leerijate žargoonis hellitlevalt C4ISR-iks (command, control, communications, computers, intelligence, surveillace and recoinassance ehk süsteem, mis ühendab ühtseks tervikuks juhtimise, side- ning arvutisüsteemid, stra-teegilise luure, seire ning taktikalise luure) kutsutakse, omab tänapäeva sõjas suuremat tähtsust kui eales varem. Relvasüsteem ise või siis platvorm võib olla küllaltki vana (näiteks praeguseni kasutusel olev strateegiline pommituslennuk B-52 tegi oma esimese lennu 56 aastat tagasi), ent olulisem kui vanus on selle relvasüsteemi seotus sellesama müstilise C4IRS-iga ehk ühilduvus sõjategevuse elektroonilise inforuumiga. Lisaks muidugi kasutusel olevad täppisrelvad ja õhus tankimise võime. See kõik suurendab selle konkreetse platvormi mõju ulatust, vähendab vajamineva laskemoona hulka ning parandab tule täpsust.
Kõik eelpooltoodu on väga kallis ja kättesaadav üha vähematele ja vähematele riikidele. Mis sõjalise jõu projitseerimisse puutub, siis selle kõige ilmekam näide on lennuki emalaev. USA-l on kasutuses 10 tuumaajamiga (lisaks 2 ehituses) emalaeva ja 1 konventsionaalse jõuallikaga emalaev. Venemaal on vastu panna 1 konventsionaalse jõuallikaga emalaev – Admiral Kuznetsov (viimase nimemaagia on muide olnud tähelepanuväärne – ajaloolises järjestuses on ta kandnud nimesid Riga, Leonid Brežnev ja Tbilisi). On levinud ütlus, et kui sul on üks emalaev, siis pole sul ühtegi emalaeva – sest suure osa ajast peab see üks alus dokis veetma ning ta saab loomulikult olla korraga vaid ühes kohas.
USAs on aastaid, vähemalt sellest ajast peale, kui Donald Rumsfeld sai kaitseministriks ja koalitsioonil Iraagis tekkisid raskused, vohanud debatt selle üle, kuidas leida õige tasakaal suure konventsionaalse sõja võitmiseks ja väikeste mässulistevastaste operatsioonide edukaks läbiviimiseks vajalike võimete väljaarendamise vahel. Nüüd, 888 järel, on usutavasti konventsionaalseks sõjaks valmistujate argumentidel suurem kaal ning näiteks probleemid uue põlvkonna hävituslennukite Raptor (F-22) ja JSF (F-35) tellimise osas vähenevad. Viimaste sõdade nüansside üle võib vaielda, kuid õhus domineerimise vajadus on kindlasti imperatiiviks muutunud. Ega vajadus Afganistanis hakkama saada pole nüüd äkitselt kuhugi kadunud, küsimus on tasakaalus. Paljud sõjalised võimed on vajalikud mõlema stsenaariumi puhul, eriti C4IRS, kuid tankitõrje, õhutõrje ja muud sarnased võimed on muidugi vajalikud vaid konventsionaalses, mitte mässulistevastases sõjas. Samas teeb soomuse paksus platvormi raskemini transporditavaks jne, jne. See kõik vajab pikemat käsitlemist ja ei mahu selle artikli raamidesse.
Ka NATOs on aastaid kestnud debatt õige tasakaalu leidmise üle oma territooriumi kaitsmise ja siirmisvõime (ingl k deployability ) parandamise vahel. Eesti vaatevinklist on selge, et meie suurte lääneliitlaste siirmisvõime paranemine suurendab meie julgeolekut, sest kui meie liitlasriigi brigaad on suuteline kiirelt liikuma Afganistani, siis seda enam on ta valmis kiirelt liikuma Eesti territooriumile. Kui meie liitlase hävituslennukite eskadrill on suuteline end kiirelt Kandaharis sisse seadma, siis seda enam on ta võimeline seda tegema Ämaris. Seda loetelu võiks jätkata. Oluline on see, et Eesti pole oma iseolemise aastate jooksul kunagi niivõrd kindlalt kaitstud olnud. NATO on oma ajaloo jooksul korduvalt muutunud ja pole mingit põhjust arvata, et ta nüüd ei suudaks või ei tahaks uue olukorraga kohaneda.
Eesti suutis kasutada seda ahtakest ajaakent, mil meil oli võimalus NATO liikmeks saada. Programmiga „Partnerlus rahu nimel” liitumisele 1994. aastal järgnes 1995. aastal alliansis läbi viidud NATO laienemise uuring (NATO Enlargement Study), meie liitumine planeerimis- ja aruandlusprotsessiga (Planning and Review Process), seejärel intensiivse dialoogiga, seejärel liikmesuse tegevuskavaga (Membership Action Plan) ja kõige lõpuks 2004. aastal NATO endaga. Eesti sees on nende viimase 14 aasta jooksul käinud lakkamatu debatt selle üle, kas meid ikka võetakse NATO liikmeks, kas NATO pole mitte sõjalisest kollektiiv-kaitseorganisatsioonist julgeolekupoliitiliseks jututoaks muutunud, kas meile ikka tullakse appi, kas meie liitlastel on olemas kõrges valmiduses vabad väed, millega meile appi tulla, ning kui need väed ka olemas on, siis kas nende kohalejõudmiseks ei kulu uskumatult palju aega jne, jne. Allakirjutanu on neid argumente ja nende muutumist ajas 1995. aastast alates tähelepanelikult jälginud. Huvitav on see, et kõigi nende erinevate vastulausete taga on reeglina ühed ja samad inimesed, kelle argumendid küll ajas muutuvad, kuid skepsis NATO suhtes on jäänud kõigutamatuks. NATOga lõimumise eest seisjaid sõimati samas naivistideks.
Skepsis ja kriitiline suhtumine on kaheldamatult vajalikud, kuid mõelgem selle peale, kui skeptikuid kuulanult oleks Eesti vajalikud sammud tegemata jätnud, vajalikud reformid läbi viimata jätnud ja seetõttu jätnud kasutamata ka selle ühe lühikese ajaloolise võimaluse end tugevalt üleatlantilise julgeolekukeskkonna külge ankurdada. Kes oleks sel juhul naivist olnud? Milline oleks sel juhul Eesti praegune julgeolekupoliitiline seisund? Kas me praegu räägiksime 2% rahvusliku kogutoodangu kulutamise asemel riigi sõjalisele kaitsele 10st või 20st protsendist? Kui palju suurem oleks Eestisse tehtavate otseste välisinvesteeringutega seonduv risk ja mis oleks selle mõju Eesti majandusele? Kas see, mis toimus nüüd Gruusias, oleks ehk aset leidnud hoopis Ida-Virumaal?
NATO saab tuleval aastal 60. Tema kõrge eluea pea esimestest aastaist alates on väidetud, et „nüüd muutunud julgeolekupoliitilises olukorras” on allianss irrelevantseks muutunud. Nõnda ka külma sõja lõpu järel. Ometi suutis NATO end taas uuesti leiutada ning leidis jõudu keskenduda uute liikmesriikide vastuvõtuprotsessi kaudu nende riikide stabiliseerimisele kaasa aitamisele ning väljaspool oma koduterritooriumi operatsioonide läbiviimisele – algul Lääne-Balkanil, siis Afganistanis. Kui 80ndate alguses oli NATO Sõjalise Komitee päevakorras nädal nädala ja kuu kuu järel väidetavalt olnud vaid kaks punkti – luureülevaade ja muud ettetulevad asjad, siis viimase 15 aasta jooksul on päevakord olnud tagasihoidlikult öeldes oluliselt kirjum. Sest NATO pole seisnud silmitsi igapäevase eksistentsiaalse probleemiga ning seetõttu on olnud võimalik suunata ressursse ka mujale kui suureks sõjaks valmistumisele. Nüüd, peale 888-t, teevad NATO idapoolsed piiririigid loomulikult kõik, et kollektiivkaitse küsimus taas rohkem alliansi igapäevaelu keskmesse tuua. See on ainumõeldav ning loomulikult ei ole me selle peale alles praegu tulnud. Ja me pole selles pürgimuses üksi, sest NATO suutmatus kiirelt ja jõuliselt liikmesriigile appi tõtata tähendaks ajaloo edukaima kaitsealliansi lendamist sellesama ajaloo prügikasti. Suure sõjalise hädaolukorra puhul oleks see mitte vaid piiririikide, vaid kõigi liitlaste õudusuni. See tähendaks ka kadu hegemooni positsioonile maailmas, mida viimane iseenesestmõistetavalt iga hinna eest vältida püüab.
Eesti kaitsmisest rääkides peame vaatlema mitte ainult abivägede liikumiskiirust, vaid ka heidutust. Külma sõja ajal oli heidutus tagatud muu hulgas ka liitlasvägede paiknemisega Saksamaa Liitvabariigi territooriumil. Praegu on vara öelda, kas 888-järgne julgeolekupoliitiline olukord nõuab liitlasvägede alalist kohalolekut piiririikides või saab vajaliku lisaheidutuse tagada ka näiteks NATO õhuturbeoperatsiooni mahu suurendamise ja selle käitumisreeglite muutmise kaudu. Aga kindlasti on see üheks võimaluseks. Kindel on see, et meie liitlaste väed on võrreldes 20 aasta taguse ajaga mobiilsemad, kasutatavamad, siirmisvõimelisemad, huku-kindlamad, jätkusuutlikumad ja nõtkemad. Kuna suur osa NATO riikides viimase 15 aasta jooksul toimunud sõjalistest ümberkujundusprotsessidest on olnud suunatud eeltoodud loetelu tagamisele, siis on ka vajadus detailsete kaitseplaanide ja äärealadele kogutud liitlasvägede järele väiksem olnud. Nüüd, peale 888-t, peavad meie lääneliitlased selle kõik loomulikult uue pilguga üle vaatama. Meie meelsus on kogu neljaaastase liikmeksoleku jooksul selgelt ühene olnud.
Kindel on see, et Põhja-Atlandi lepingu artiklid 4 ja 5 kehtivad praegu samamoodi kui 50, 40, 30 või 20 aastat tagasi ning NATO viimasel tippkohtumisel riigipeade ja valitsusjuhtide poolt vastu võetud Bukaresti deklaratsioon ütleb esimeses paragrahvis sõnaselgelt: „Meie elanikkonna, territooriumi ja vägede tugev kollektiivne kaitse on meie alliansi keskne eesmärk ja jääb meie kõige olulisemaks julgeolekuliseks ülesandeks.” Nagu eespool märgitud, moodustab sellele deklaratsioonile alla kirjutanud 26 liitlasriigi sõjaline võimsus vähemalt kaks kolmandikku kui mitte kolm neljandikku terve maailma omast. Eesti on selle alliansi täieõiguslik liige.