
Õppuse Zapad-2021 vältel demonstreeris Venemaa võimet sõjaseisukorda üle minna, lahinguüksusi siirda, uusi väeosi luua, kiireid ühendrelvaliigi operatsioone läbi viia ning rinnet pideva logistilise toega tagada. Analüüsis kirjeldatakse Zapad-2021 õppuse stsenaariumi ja põhisündmusi ning tuuakse välja õppetunnid NATO-le.
Seotud artiklid
Kes tahab sõda, valmistugu rahuks?
Öeldes otsesõnu välja, et meie, lääneriigid, kardame nii külma kui kuuma sõda Kremlist enam, paljastame oma "punased jooned" ja peame ka mittesõjalisi lahendusi otsides seisma diplomaatilisel frondil sisuliselt alasti.
08.08.2008 ja Lääne uus julgeolekuparadigma
Vene sõda Gruusias peaks kinnitama ka suurimaile skeptikuile ning optimistlikematele lillelastele, et Läänel ja Venemaal on tänaseks sisuliselt konfliktsed püüdlused ja strateegiad nende saavutamiseks.
Moldova ristteel: karu värava taga ja läänekaare tuul
Valimised on igas demokraatlikus riigis alati pöördeline hetk, kodanike lõplik seisukohavõtt oma maa tuleviku kujundamisel. Kuid Moldova jaoks ulatuvad panused sisepoliitikast palju kaugemale. Need parlamendivalimised mitte ainult ei määra, kes hakkab juhtima, vaid sedagi, kas riik triivib Brüsselile lähemale või takerdub Moskva orbiidile. Seega ei lähe Moldova vastu lihtsalt järjekordsetele valimistele, vaid ees seisab põhimõtteline valik: nende koht maailmas. Kas neid kannavad edasi Euroopa tuuled või hoiab Vene karu vari tagasi?
Ulmeraamatuist lahinguväljale: tehisaru sõdade tulevikku vormimas
XXI sajandi sõjandusele spetsialiseerunud poliitikateadlase Peter Warren Singeri sõnul tuleb ette, et kõige parem lahendus millestki aimu anda on jutustada lugu. Singer on kirjutanud sõjanduse uuenemisest menukaid teadus- ja aimeraamatuid, aga ka teinud koostööd NATO, USA relvajõudude ja liitlasriikide ametnikega, et esitada keerukaid tehnoloogia- ja julgeolekualaseid väljakutseid „tarbeilukirjandusena” (useful fiction), nagu ta seda kutsub: hoolikal ettevalmistusel rajanevate lugudena, mille abil oleks poliitikutel, ametnikel, sõjaväelastel ja avalikkusel hõlpsam aduda tulevaste sõdade olemust.
Uus peatükk piirkondlikus ühenduvuses: Armeeniast Aserbaidžaani läbi Washingtoni
Donald Trump oma hiljutises kinnisidees võita Nobeli rahupreemia on pööranud pilgu Lõuna-Kaukaasiasse. Ameerika presidendi, Armeenia peaministri Nikol Pašinjani ja Aserbaidžaani presidendi Ilham Älijevi kolmepoolsel kohtumisel Valges Majas allkirjastati 10. augustil leping, mille eesmärk on lahendada üks peamisi lahendamata küsimusi kahe vastase vahel: Aserbaidžaani põhiosa ja Nahhitševani enklaavi ühendatus Armeenia territooriumi kaudu.
Sõrmkübaramäng tehnoloogiaga: AI, regulatsioonid, vastutus ja väärtused
Professor Ryan Calo, õigusteadlane ning Washingtoni Ülikooli autoriteetse tehnoloogiapoliitika labori (Tech Policy Lab) kaasasutaja, vaidleb vastu valitsevale narratiivile, et tehisaru on tulemuslikuks reguleerimiseks liiga kiiresti arenev ja keerukas. Tema kinnitusel leidub teisigi mudeleid peale selle, et tehnoloogia muutumist paratamatuks pidada ja tagajärgedega kohaneda.
Süüria mitmed kriisid võivad olukorra tagasi algusesse viia
Möödunud aasta novembris ja detsembris toimus Süürias justkui ime – aastaid Idlibis ja selle ümbruses piirderõngas olnud Ahmed al-Sharaa juhitud Hay’at Tahrir al-Shami (HTS) sõjalised jõud asusid pealetungile. Esmalt langes Aleppo pärast paaripäevast lahingut, millele Bashar al-Assadi juhitud valitsus ja selle armee ei suutnud vastata millegagi peale Venemaa relvajõudude korraldatud õhulöökide. Al-Assadi armee taganes järgmisest linnast teisse ja rindejoonel tekkis justkui kombits, mis hakkas läbi Hama ja Homsi sirutama lõuna poole.
Kaupo Rosin: Ressursipuudus ja sõda kägistavad Venemaa majandust
Sõjaliste kulutuste järsk tõstmine võimaldas Venemaal luua mõneks ajaks illusiooni majanduse ning heaolu kasvust, mis on tänaseks läbi saamas. Venemaa majandusvaldkonna otsustajad on lähiaastatel keerulise dilemma ees – ühelt pool ei ole lõputu sõjaliste kulutuste kasv riigile jõukohane, teisalt on riigi majanduse struktuur ebaproportsionaalselt suure riikliku sõjalise nõudluse tõttu tasakaalust välja viidud ning selle stabiliseerimine – st tsiviilmajanduse mõistliku osakaalu taastamine – kujuneks sisepoliitiliselt väga valusaks protsessiks.
Karsten Friis: Põhjala ja Balti riikide julgeolek Ameerika Ühendriikideta?
Kui Põhjamaad ja Balti riigid ühinesid NATOga, olgu siis 1949., 2004., 2023. või 2024. aastal, põhines see otsus eelkõige soovil saada Ameerika Ühendriigid oma liitlaseks. Just Atlandi-ülesed julgeolekusidemed globaalse suurvõimuga ning selle laiendatud tava- ja tuumarelvaheidutus otsustasid asja. Euroopas liitlasi omada oli peale selle kindlasti meeldiv eelis, kuid tõenäoliselt polnud see ühinemise peamine tõukejõud.
Benjamin Hilgenstock: Sanktsioonide killustunud jõustamine
Pärast 2022. aastal alanud täiemahulist sissetungi Ukrainasse ei ole Venemaa suhtes kehtestatud üleüldisi sanktsioone, vaid pigem on neid vastu võtnud ja jõustanud nn tahtekoalitsioon. See tõsiasi mõjutab olulisel määral nii sanktsioonide rakendamist kui ka tõhusust, sest koalitsioonist väljapoole jäävad riigid löövad aktiivselt kaasa sanktsioonidest kõrvalehoidmises.
Ann Dailey: Ukraina õppetund – oskamatus riske hallata viib paratamatult nurjumiseni
Kui olen üldse sõjast Ukrainas midagi õppinud, siis seda, kui palju meeldib julgeolekupoliitika asjatundjaile sõna „risk”. Nad kõnelevad riskihaldusest, eskalatsiooniriskist ja väärarvestuste riskist. Ent kui neid küsitleda, kuuleb kümneid erinevaid riski definitsioone. Kuna Ukraina sõja eel kuulus suur roll poliitikate kujundamisel riskitajule, tuleb riski mõistesse süveneda.
Mart Kuldkepp: Julgeolekupoliitilised õppetunnid sajandi tagant
Väikeriikide ja -rahvaste ellujäämisväljavaated maailmas, kus poliitiline mäng käib kõrge kaarega üle nende pea, pole kunagi olnud hiilgavad. Ka Eesti lähiajaloo peamised traumad on otseselt seotud episoodidega, milles suurriigid on eelistanud üksteisega läbi rääkida suletud uste taga ning vedanud mõjusfääride piirjooni maakaardile küsimata nende inimeste arvamust, kelle saatust need kõige otsesemalt mõjutasid.
Irõna Krasnoštan: Miks Ukraina peab olema Euroopa uue julgeolekuarhitektuuri keskmes
Transatlantilisi suhteid on tabanud murrangulised muutused. Praegune USA administratsioon on selgelt öelnud, et Euroopa riigid peavad võtma vastutuse oma julgeoleku eest ja tõrjuma Venemaa-poolset ohtu, samal ajal kui USA suunab oma strateegilise fookuse India ja Vaikse ookeani piirkonda. Tasakaalu teisenemise tõttu seisab Euroopa ristteel. Mida see tähendab Euroopa julgeolekuarhitektuuri jaoks ja milline võiks olla Ukraina roll uues tegelikkuses?
Anders Åslund: Venemaa majandus neljandal sõja-aastal – kas tee viib alla või välja?
2014. aasta juulist saadik, kui lääs alustas Venemaa vastu finantssanktsioonide kehtestamisega, on president Vladimir Putin uhkeldanud, et need on muutnud Venemaad ainult tugevamaks. Samas on ta läinud omaenda sõnadega vastuollu ja teinud üleskutse sanktsioonid lõpetada, mis näitab selgesti, kui valusad need on. Alates 2024. aasta oktoobrist on Venemaa kõrged ametnikud rääkinud stagflatsioonist, st kiirest inflatsioonist ja minimaalsest majanduskasvust.
Arkady Moshes: Kas Putini välispoliitika on edukas?
Küsimusele, kas Putini välispoliitika on alates 2000. aastast olnud tõhus, saab anda lühikese vastuse: ei. Ilma täiemahuliste sõjata naaberriigi Ukraina vastu ei oleks Venemaa piirkondlikke ja strateegilisi eesmärke võimalik saavutada. Hoolimata kõigest väest pingutamisele – diplomaatia ja majanduse vallas, salaja ja nähtavalt, laia haardega ja täpse sihiga jne – tuli Moskval lõpuks ikkagi võtta kasutusele relvad, ultima ratio regum („kuningate viimane argument“), nagu kunagi oli kirjas Prantsusmaa kahuritel.
Alar Karis: Koos edasi – põhjusmõttelised proovikivid!
Mitte kunagi üksi! Meie ajaloo õppetund, maksiim, mida oleme endale järjepanu sisendanud, millest oleme joondunud, et iseseisvana iseolemine säiliks – eesti keel kostuks, eesti meel kosuks, eesti rahvas kasvaks ja Eesti riik oleks vaba. Selles vaimus oleme viimased kolm aastakümmet omi samme seadnud ja kindlust ammutanud.