september 11, 2015

Venemaa ja keskmaa-tuumarelvastuse leping

Põhja-Atlandi allianss ei tohi lasta end Moskval erimeelsustest lõhestada.

Washingtonis ja mujalgi on viimasel ajal suurt tähelepanu pälvinud 1987. aastal sõlmitud keskmaa-tuumarelvastuse (Intermediate-Range Nuclear Forces, INF) lepingu rikkumine Venemaa poolt. Algul peamiselt Ühendriikide relvastuskontrolli mureteema olnud küsimusest on kujunenud kogu NATO oluline kaitseprobleem. Moskva lahtiütlemine pikka aega püsinud seadustest, piiridest ja lepingutest nõuab Venemaa-strateegia ja NATO parima reageerimise võimaluste põhjalikku ümberhindamist. Selle küsimuse lahendamiseni ei ole kuigi usutav, et USA Kongress ratifitseeriks mõne olulisema kahepoolse relvastuskontrollilepingu Venemaaga, ning NATO tahe Moskvaga koostööd teha jääb samuti piiratuks. Põhjus, miks Venemaa on asunud mõningate julgeolekulepingute puhul vassimise teele, seisab soovis kõrvaldada piirangud Moskva sõjalise taassünni teelt. Venemaa nähtavasti üritab oma käitumisega lükata Ühendriikide ja NATO õlule vastutuse neist lepingutest ametlikult loobumise eest. See on lõks, mida saab kõige paremini vältida meetmetega, mis välistavad Moskva igasuguse kasu oma sammudest, kuid säilitavad alliansi solidaarsuse, mis on Venemaa sõjalise peatõstmise ajal NATO tugevuse huvides äärmiselt hädavajalik.

Praegune kriis

Ajakirjanduses on spekuleeritud Venemaa INF-lepingu rikkumise üle juba aastaid, keskendudes peamiselt Venemaa arvatavale uuele ballistilisele raketile, mille tegevusraadius hõlmab osaliselt lepinguga ette nähtud vahemaad, kuid 2014. aasta juuli aruandes tegi USA riigidepartemang üheselt selgeks, et süüdistus puudutab Venemaa väidetavat uue maismaalt startiva tiibraketi katsetamist. 5. septembril 2014 kinnitasid NATO riigipead Walesi tippkohtumisel kaude seda tõlgendust, sedastades, et „on erakordselt suure tähtsusega täita seniseid desarmeerimis- ja relvastuse leviku piiramise lepinguid, kaasa arvatud keskmaa-tuumarelvastuse (INF) lepingut, mis on Euro-Atlandi julgeoleku äärmiselt oluline element. Selles suhtes kutsub allianss Venemaad üles INF-lepingut elus hoidma seda lepingut täiel määral ja kontrollitavalt täites.”
Ajakirjanduse uusimate andmete põhjal on USA valitsus nüüdseks arvamusel, et Venemaa alustas maismaalt startiva tiibraketi, mille tegevuskaugus jääb INF-lepinguga keelatu piiridesse, katsetamist juba 2008. aastal, kuid USA analüütikutel kulus mitu aastat, enne kui nad suutsid katsetused tuvastada ja kinnitada ning seejärel läbi viia ametkondadevahelise andmete sõelumise kinnitamaks, et Moskva tõepoolest juriidiliselt rikub lepingut. Väidetavalt on Venemaa võimeline selle süsteemi kasutusele võtma, aga pole seda veel teinud. Esialgu püüdsid USA diplomaadid lahendada Venemaa INF-lepingu rikkumist asja avalikustamata madala taseme konsultatsioonide kaudu, seejärel tõstatas aga riigidepartemang 2013. aasta mais teema juba ametlikult. 2014. aasta juulis, nädal pärast seda, kui vabariiklaste kontrolli all olev Esindajatekoja relvajõudude komitee korraldas kuulamise, millel rünnati administratsiooni selle eest, et see ei astu agressiivsemalt vastu Venemaa relvastuskontrolli rikkumistele, kirjutas president Barack Obama ametliku kirja Venemaa presidendile Vladimir Putinile, väljendades oma sellekohast muret ja kutsudes üles kõrgetasemelistele kõnelustele Venemaa lepingu täitmise tagamiseks. Venemaa valitsuse ees tõstatasid probleemi ka USA riigisekretär ja kaitseminister.
Venemaa on nii avalikult kui ka ilmselt eraviisiliselt alati reageerinud eitamisega, et nad on üldse katsetanud INF-lepingut rikkuvat raketti, ning nõudnud, et Ühendriigid esitaksid niisuguse süüdistuse põhjendamiseks konkreetseid tõendeid. Venemaa valitsus ei ole isegi suvatsenud kasutada lihtsamaid vabandusi, näiteks et sõjaväeosa eksis raketikatsetuse läbiviimisel või et vaidlusalune süsteem on tegelikult allveelaevalt startiv ja seega lubatud tiibrakett, mida võib katsetada maismaal, enne kui asuda ohtlikumate katsetuste juurde allveelaevadel. Ühe Venemaa-USA mõttevahetustes osalenu sõnul „seni on meie arvamustevahetus olnud umbes selline. Hei, meil on üks mure: te olete lepingut rikkunud. Nemad: ei, me ei ole. Meie: ei, te tõepoolest olete, lubage meil jagada teile selle kohta veidi informatsiooni. Nemad: ei, te peate meile rohkem informatsiooni andma. Me ei tea sellest mitte midagi.” Venemaa ametiisikud ja ajakirjandus on nimetanud USA INF-lepingu rikkumise kohta käivaid süüdistusi, kui kasutada kaitseministri asetäitja Anatoli Antonovi sõnu riiklikus telekanalis RT, „osaks Washingtoni algatatud Venemaa-vastasest kampaaniast seoses Ukraina kriisiga. Ja USA on valmis kasutama kõiki vahendeid Venemaa diskrediteerimiseks.” USA valitsus on avalikustanud ainult väga piiratud teavet Venemaa INF-lepingu rikkumiste kohta, arvatavasti püüdes kaitsta USA luureallikaid ja -meetodeid. Kui venelased saavad teada, kuidas me oleme nende rikkumise avastanud, on neil eeldatavasti võimalik see infoleke kõrvaldada.
Niipea kui USA süüdistused tulid avalikuks, on Venemaa ametiisikud hakanud välja käima vastusüüdistusi, et tegelikult rikuvad lepingut hoopis Ühendriigid ja seda lausa kolmel viisil: keskmaa-kanderakettide kasutamisega raketitõrjesüsteemide sihtmärkide startimisel; kaugmaa mehitamata ründeõhusõidukite kasutusele võtmisega; raketitõrjesüsteemide Aegis Ashore paigutamisega Poolasse ja Rumeeniasse, mille püststardisüsteemi MK-41 saab muuta relvastamata püüdurrakettide asemel sobivaks ka relvastatud rakettidele. USA ametiisikud on selgitanud, miks niisugused vastuväited on naeruväärsed.
Algul pidas enamik NATO riikide valitsusi seda probleemiks, mille Ühendriigid ja Venemaa peavad omavahel lahendama. Nüüdseks on aga rikkumine seostunud NATO elavnenud murega selle üle, kuidas Venemaa valitsus on suunanud alliansi vastu tuumaähvardusi ja -siirmisi. Visiidi ajal Ühendriikides mai lõpul hoiatas NATO peasekretär Jens Stoltenberg, et Venemaa tuumarelvastuse tugevdamine ja muu sõjaline tegevus võib „põhimõtteliselt muuta jõudude tasakaalu Euroopas”. Ta ründas „Venemaa tuumarusika vibutamist ebaõiglase, destabiliseeriva ja ohtlikuna”. Stoltenberg taunis Venemaad külma sõja õppetunni unustamise eest, et „kui asi puudutab tuumarelva, on elulise tähtsusega ettevaatus, ennustatavus ja läbipaistvus”. Lisaks kurtis ta, et Venemaa ei täida tuumarelvastuskontrollialaseid lepinguid ja et „Venemaa on […] märkimisväärselt suurendanud tuumarelva kanda võivate pommituslennukite proaktiivsete lendude ulatust, arvu ja lennukaugust suurel osal maakerast”. Venemaa ägenenud sõjaline aktiivsus ja tuumaähvardused on põhjustanud välismaal INF-lepingu rikkumise üle palju suuremat muret, mis ületab algse USA ja Venemaa vahelise küsimuse raamid.

Miks Venemaa vassib?

Venemaa ametiisikud ei pruugi enam näha kasu INF-lepingu piirangutest kinnipidamises. Nimekad Venemaa riikliku julgeoleku eest vastutavad ametiisikud, sealhulgas president Putin, peavad seda lepingut üheks ebavõrdsetest lepingutest ja tingimustest – nende sekka kuuluvad veel Euroopa tavarelvastuse leping, Briti ja Prantsuse keskmaa-tuumarakettide väljajäämine relvastuskontrolli alt ning NATO liikmeskonna laienemine –, millega kokkuvarisev Nõukogude Liit ja seejärel pikali löödud Venemaa olid sunnitud leppima. Vene analüütikud on aastaid kurtnud, et kui Ühendriike ümbritsevad sõbralikud riigid, siis Venemaad riigid, kes on hankinud suurel arvul lühi- ja keskmaarakette ning kel juba on või kes peatselt võivad saada tuumarelva. Nende hulka kuuluvad India, Iraan, Iisrael, Põhja-Korea, Pakistan ja eriti – isegi kui seda öeldakse sotto voce– Hiina (kes algselt võttis keskmaaraketid kasutusele Nõukogude sihtmärkide tabamiseks ja kel eeldatavasti on osa rakette sihitud Venemaa sihtmärkide pihta). Samuti on nad märkinud, et Venemaa on haavatav neist lähiriikidest lähtuvate õhurünnakute ees.
Ühendriigid ja Venemaa on mõningal määral üritanud innustada teisi riike INF-lepingust kinni pidama, kuid seni on selle kampaania tulemus olnud kõigest 2007. aasta ühine pöördumine ÜRO peaassamblee 62. istungjärgu poole. Ühendriikide ja Venemaa kõrval ei ole lepinguga ühinenud ükski riik (kuigi lepingu mõned sätted käivad ka endiste liiduvabariikide kohta) ning pole ka märke, et Vene või USA diplomaadid kedagi selleks kehutaksid.
Manades USA lepingu rikkumiste süüdistuste peale ette süütu näo, on Venemaa välisministeerium samal ajal mõista andnud, et Venemaa sellesuunalised sammud oleksid õigustatud vastus USA valitsuse varasemale tegevusele, mida Moskva peab rahvusvahelise relvastuskontrolli likvideerimise alguseks. Nii esitas ministeerium 2014. aastal süüdistuse, et „Washington viib süstemaatiliselt ellu kava lõhkuda globaalne strateegilise stabiilsuse süsteem. […] Ameeriklased alustasid seda protsessi 2001. aastal, üteldes ühepoolselt lahti raketitõrjesüsteemide piiramise lepingust. Nüüd on seda veelgi süvendanud USA globaalse raketitõrjesüsteemi kiire ja piiramatu rajamine, soovimatus viia teiste riikide territooriumilt minema sinna paigutatud USA taktikalise tuumarelva arsenali, provokatiivse strateegia „Kiire globaalne löök” (Prompt Global Strike) väljatöötamine ning tavarelvastuse, sealhulgas ründamiseks mõeldud relvastuse liigne kuhjamine.”
Lisaks kaudsele tulule, mida annab NATO julgeolekusolidaarsuse nõrgestamine, aitab keelatud keskmaarakettide kasutusele võtmine Moskval jagu saada mitmest kriitilise tähtsusega NATO sõjalisest eelisest. Eelkõige võivad Venemaa INF-lepinguga keelatud tegevuskaugusega raketid rünnata raketitõrjesüsteeme ja muid jõude, mida NATO on paigutanud Venemaa lähikonda, tagades Moskvale vastukaalu NATO tavajõudude ja raketitõrje ülekaalu tingimustes. Lisaks võib sellise tegevuskaugusega relvastus aidata Venemaal seista vastu potentsiaalsele ohule lõunast ja idast. Kuigi tegelik konflikt Venemaa ja nende riikide vahel ei ole usutav, siis sellise tegevuskaugusega raketid võimaldaksid Venemaal tõrjuda neist riikidest lähtuvad rünnakud, hävitada ennetavalt nende keskmaaraketid ja muud väärtuslikud sihtmärgid ning saada hõlpsamini jagu nende raketi- ja õhutõrjest.
Venemaa INF-lepingu rikkumine on osa suuremast mustrist. Mitmed USA eksperdid usuvad, et Venemaa võib rikkuda ka teisi relvastuskontrollilepinguid, näiteks bioloogiliste relvade konventsiooni, Viini dokumenti ja avatud taeva lepingut. Venemaa ametiisikud võivad uskuda, et INF-lepingu rikkumise varjamine ja eitatavuse säilitamine aitab edukalt piirata ka INF-lepingu rikkumise riske.
Algul võisid Venemaa juhid ehk loota, et Ühendriigid ei avasta rikkumist, eriti kui kavas oli välja töötada uus rakett, kuid oodata selle kasutusele võtmisega seni, kuni aeg on küps. USA ametiisikud, kes on olnud seotud kõnelustega oma Venemaa partneritega, ja teemasse süvenenud asjatundjad arvavad, et algul teadsid programmist Venemaal ainult üksikud inimesed. Kui Venemaa oleks rikkumist suutnud edukalt varjata, oleks see takistanud NATO reageerimist. Aga isegi nüüd, kus see on avalikuks tulnud, võivad Venemaa ametiisikud arvata, et see ei too neile kaasa suuremaid negatiivseid tagajärgi, sest nad on rikkunud teisigi lepinguid või leidnud neist möödapääsutee ilma märkimisväärse kahjuta – ning pealegi on sõja tõttu Ukrainas NATO niigi kehtestanud Venemaa suhtes rängad sanktsioonid.
Praegu manööverdavad Venemaa ametiisikud selle nimel, et õhutada Ühendriike lahti ütlema INF-lepingust, mida nad ammugi vihkavad. Moskva vaatevinklist oleks kahtlemata etem, kui Venemaa asemel hoopis Washington kannaks ametlikku lepingust lahtiütlemise koormat, sest sel juhul oleks palju vähem usutav, et teised riigid, eriti aga NATO liikmesmaad, rakendavad vastuseks Venemaa suhtes rangeid meetmeid. Lepingute rikkumine ja nende täitmise peatamine lahtiütlemise asemel annab Moskvale võimaluse relvastuskontrolliga seatud piirangute „pehmeks” kõrvaleheitmiseks, pannes samal ajal teiste õlule vastutuse neist lahti ütelda, vastata meetmetega või jääda lepingusõna juurde ja rakendada jätkuvalt enda suhtes piiranguid, mida Moskva on asunud rikkuma.
Vastuaktsioonide tõenäosuse täiendavaks kahandamiseks üritab Venemaa teisi riike hirmutada ja õõnestada vastaste ühtsust. Selleks ähvardavad Venemaa juhid rünnata maid, mis astuvad samme, mida Venemaa peab vaenulikuks, kuid kasutatakse ka positiivsemaid mõjutusvahendeid, näiteks imesoodsaid energiatehinguid. Milline ka polnud INF-lepingu rikkumise algne põhjus, võivad Venemaa ametiisikud loota, et NATO valitsused ei ole ühel meelel, kuidas reageerida uuele raketile, mis ähvardab ainult alliansi idapoolsemaid liikmesriike. Poola ja Balti riigid tõenäoliselt pooldavad tarmukat reageerimist, kuid NATO liikmesriikidel, mis jäävad uue relva tegevuskaugusest välja, pole sugugi nii palju põhjust eelistada jõulist reageerimist.
Igal juhul annavad Venemaa sammud INF-lepingu ja teiste tuumarelvastusega seotud küsimuste vallas mõista, et Moskva tegelik tuumadoktriin ja strateegilise moderniseerimise kava erinevad ametlikult avaldatud sõjalisest doktriinist, mis nimetab tuumarelva viimaseks hädaabinõuks. Venemaa Föderatsioon tugevdab praegu oma tuumarelvastust ning korraldab regulaarselt ulatuslikke õppusi, mille käigus matkitakse tuumarelva kasutamist. Venemaa ametiisikud on taas hakanud kasutama varjamatuid tuumaähvardusi riikide vastu, mis võivad vastustada nende võimu Krimmi üle või ühineda USA juhtimisel rajatava raketitõrjesüsteemiga. Praktikas enamasti sõjaline doktriin järgibki viivitusega, mitte aga ei suuna tegelikku kaasajastamis- ja siirmispoliitikat.

Tõhusa reageerimise poole

Venemaa soovib kõrvaldada takistusi oma geopoliitilise taassünni teelt, sealhulgas rahvusvahelisi lepinguid, mida ta peab nüüd küsitavaks, kusjuures teeb seda nii, et teised riigid sattuksid olukorda, kus just nemad paistaksid vastutavat lepingute tühistumise eest. NATO peab reageerima nii, et Moskva sellist eelist ei saavutaks ning allianss püsiks solidaarsena, mis kindlustab NATO tugevuse Venemaa jõu taastamise perioodil.
Obama administratsioon loodab jätkuvalt, et ähvardamine konkreetsete vastumeetmetega ühes kestvate diplomaatiliste pingutuste ja Moskva avaliku häbistamisega õhutab Venemaad taas järgima INF-lepingut. USA sõjaväel ei ole tarvidust viia maismaalt startivaid rakette Euroopasse ning NATO valitsused ei soovi Ühendriikide lahtiütlemist lepingust, mis tuleks kasuks Moskvale, pannes lahtiütlemise koorma Washingtoni õlule ja aidates Moskval minna vaidlusaluse raketi väljatöötamiselt üle selle kasutusele võtmisele.
Allianss peab tõsiselt mõtlema, kuidas Moskva saaks hakata taas lepingut järgima viisil, mille puhul kahju Euroopa julgeolekule oleks minimaalne. Eeldatavalt peab Venemaa hävitama keelatud raketid nii, et Ühendriigid saaksid seda kontrollida. Tõenäoliselt nõuab see relvastuse vähesuse ja Venemaa valitsuse salatsemise tõttu kohapealset inspekteerimist. Kuigi mõistagi on võimatu kõrvaldada teadmisi, mida Venemaa omandas raketi väljatöötamisel ja katsetamisel, on leping esmajoones siiski mõeldud vältima sellise relvastuse kasutusele võtmist.
Nende küsimustega suudaks küllap kõige paremini tegelda lepinguga ette nähtud erikontrollkomisjon. Kumbki pool ei ole komisjoni enam aastaid kokku kutsunud. Obama administratsioon väidab, et Venemaa valitsus vastab tõenäolisemalt pigem kõrgemate USA ametiisikute saadetud sõnumitele, mitte aga kahepoolse nõuandva, ilma rakendusliku jõuta komisjoni rutiinsete sidekanalite kaudu. Kuid venelased on isegi kõrgetasemelisi sõnumeid aastaid eiranud ning ka president Obama ja tema kabineti ministrite kirjadele reageerides eitanud väidetava raketi olemasolu. Igal juhul ei saa tekitada mingit kahju ka erikontrollkomisjoni koostööformaadi proovimine, mis võib ehk leida probleemidele tehnilise lahenduse poliitikat liigselt kaasamata, kui tingimused on selleks küpsed.
Paraku on Moskva rikkumised sellised, millega tegelemine ja parandamine võib võtta aastaid. Ronald Reaganil ja George H. W. Bushil kulus seitse aastat, et veenda Nõukogude Liitu hävitama radarit, mis rikkus nüüdseks tühiseks muutunud 1972. aasta raketitõrjesüsteemide piiramise lepingut. Veel kauem võib kuluda Venemaa veenmiseks täitma INF-lepingut, eriti kui pidada silmas probleemi keerukust ja Moskva põhjusi lepingu rikkumiseks.
Kui Venemaa ei hakka lepingut täitma või vähemalt ei liigu kiiresti üldiselt selle poole, on Ühendriikidel mitu valikut. Ühendriigid võivad viia oma maismaalt startivad tiib- või ballistilised raketid Euroopasse ähvarduseks Venemaa relvajõududele, nii INF-lepinguga keelatud rakettidele, mida Moskva on kasutusele võtnud, kui ka isegi teistele Venemaa sõjalistele ressurssidele. Uue „vastukaalu” loomise siht oleks õhutada Moskva kompromissi leidma või siis jätta – tänu võimele hävitada Venemaa raketid juba enne nende starti – Moskva ilma igasugustest lepingu rikkumisega saavutatud eelistest. NATO kasutas niisugust „kaherealist” poliitikat 1980. aastatel, mil allianss paigutas mitmesse Lääne-Euroopa riiki USA keskmaa ballistilised ja tiibraketid, et õhutada Moskvat vastu võtma INF-lepingut, mis nägi nii USA kui ka Venemaa tuumasüsteemide puhul Euroopas ette „nullvariandi”. Pole siiski selge, millised riigid niisuguseid relvi vastu võtaksid. Need NATO liikmesriigid, kes kõige innukamalt taolisi relvi enda pinnal näeksid, asuvad Venemaale kõige lähemal, kuid maismaalt startivate rakettide paigutamine otse Venemaa kõrvale muudab need ühtlasi haavatavaks Venemaa ennetava löögi korral. Lisaks eelistaks Obama administratsioon mitte rikkuda INF-lepingut, mis keelab maismaalt startivad keskmaaraketid.
Mõistlik tegutsemisviis oleks avalikult teatada USA ettevalmistustest selliseks reageerimiseks, kuid püsida siiski erandolukorra plaanimise juures, mitte hakata seda ellu viima, rääkimata juba relvastuse siirmisest, kui just Venemaa ei võta tegelikult kasutusele INF-lepinguga keelatud rakette. Selmet tuua Euroopa pinnale tagasi USA maismaalt startivad tuumaraketid, võiks NATO toetada USA merelt ja õhust startivate keskmaasüsteemide kasutusele võtmist, mis on ka lepinguga lubatud. Vastselt siirdatud ja Venemaale suunatud USA mittestrateegiliste rakettide paigutamine äärmiselt mobiilsetele sõjalennukitele ja -laevadele muudaks nad vähem haavatavaks ning seda ei peetaks nii provokatiivseks kui maismaalt startivate rakettide paigutamist Venemaa lähedusse, mille puhul mõlemal tekiks kiusatus kasutada neid rakette esimesena vastase jõudude ründamisel.
Niisuguse „vastutegevuse” alternatiivina võib NATO kaaluda ka vähem vastasseisu tekitavaid võimalusi, mille taha õnnestuks usutavamalt koondada kogu allianss, mis aitaks tasalülitada Venemaa pingutused kasutada probleemi Atlandi-üleste pingete üleskruvimiseks. Üks võimalus oleks tugevdada NATO kaitset Venemaa tiibrakettide vastu. See on küll kulukas ja tehniliselt keeruline, aga vastaks lepingu tingimustele ning aitaks NATOl end paremini kaitsta ka mujalt, näiteks Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast lähtuva ohu eest.
Lisaks võib allianss suurendada oma tuumaheidutuse tõsiseltvõetavust, kui Euroopa valitsused pühenduvad senisest kindlamalt järgmise põlvkonna kaheotstarbelise õhusõiduki väljatöötamisele, mis suudaks kanda Euroopas baseeruvaid USA tuumapomme. Ühendriigid omalt poolt võivad kinnitada, et osa USA allveelaevalt startivaid ballistilisi rakette, olgu olemasolevad Tridentid või järgmise põlvkonna strateegiliste allveelaevade raketid, on alati saadaval NATO erandolukordade tarbeks.
NATO jõuline toetus mis tahes USA vastukäigu korral on kriitilise tähtsusega. Kreml võib kergesti eirata USA kurtmist, pidades seda lihtsalt veel üheks Venemaa ja Ameerika erimeelsuste allikaks, kuid oleks palju rohkem mures mõnegi Euroopa riigi, näiteks seniajani Kremli-meelsete jõudude mõjutamisobjektidena käsitletavate Türgi ja Prantsusmaa eemaletõukamise pärast. Uute USA sõjaliste jõudude siirmine NATO operatsioonialale vajab samuti alliansi tuge, et avaldada vajalikku mõju.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.