detsember 19, 2014

Sõdade juubeliaasta 2014: kuidas maailm on muutunud?

AFP/Scanpix
Tšetšeenia sõja algus, kus tšetšeenid olid 14. detsembril 1994 alla tulistanud Vene helikopteri. Esimene Tšetšeenia sõda kestis veel ligi kaks aastat.
Tšetšeenia sõja algus, kus tšetšeenid olid 14. detsembril 1994 alla tulistanud Vene helikopteri. Esimene Tšetšeenia sõda kestis veel ligi kaks aastat.

Tšetšeenia sõjast möödub 20 ja Afganistani invasiooni algusest 35 aastat.

Lõppev 2014. aasta on mitmete märkimisväärsete sõdade alguse ümmarguse juubeli aasta. Piisab, et heita pilk sajandi taha, ja näeme suurel hulgal meenutamist ja mälestamist väärivaid sündmusi. Esimene maailmasõda – 100, Teine maailmasõda – 75, Vietnami sõja teine faas (Ameerika Ühendriikide osalusega) – 50, Afganistani sõda – 35, Tšetšeenia esimene sõda – 20 ja teine sõda – 15. Ning nüüd, käesoleval aastal, Ukraina sõda. 35 aastat on möödunud ka Iraani islamirevolutsioonist, mis on islami radikaliseerumisel oluline tähis.
Ega neil juubeliaastatel suuremat kui sümboolset tähtsust olegi. Need võivad olla kohati eksitavad, kuna teised mitte vähemtähtsad sündmused jäävad nende varju. Juubeliaastatel lihtsalt räägitakse konkreetsetest sündmustest rohkem. Ja eks ole tekkinud küsimusi, miks mõned aastad on suurte ja märgiliste sündmuste poolest palju rikkamad kui teised. Kas selles on mingi seaduspära?
Meie seaduspära igatahes ei otsi ega püüa ka juubeliaastaid üle tähtsustada. Küll heidame pilgu neile muudatustele, mida vägivaldselt alanud tähtsündmused on maailmas kaasa toonud ja võivad tuua edaspidi.
Kuigi Esimene ja Teine maailmasõda ning Vietnami sõda raputasid maailma juurteni ning muutsid seda varasemate ettekujutustega võrreldes ootamatus suunas, jäävad need tänastest sündmustest siiski sedavõrd kaugele, et neid võiks pigem pidada ajalooks kui poliitikaks. Küll on hilisematel tähtsündmustel otsene mõju praegu toimuvale ja ka tulevastele arengutele, mistõttu neil vääriks põgusalt peatuda.
Kolmkümmend viis aastat tagasi, 1979. aasta lõpus, otsustas NSV Liidu tollane juhtkond sekkuda sõjaliselt Afganistani sündmustesse ja taastada seal „stabiilsus“. Nagu paljudel varasematel (ja ka hilisematel) kordadel usuti, et sekkumine jääb lühikeseks ja kiireks, nõuab vähe ressurssi ja inimelusid, kuid võimaldab kehtestada tõhusa kontrolli toimuva üle. Ja nagu peaaegu kõikidel juhtudel, osutus selline usk ekslikuks. Kaela saadi pikaajaline, ohvriterohke, tohutuid ressursse neelanud konflikt, mis lõi nii inimsuhetesse kui ka rahvaste vahele valusad ja veritsevad haavad.
Afganistan oli olnud Venemaa huviorbiidis juba 19. sajandi lõpust, mil suurem osa Kesk-Aasiast oli allutatud, inglased olid aga kanna kinnitanud Indias. Koloniaalsõltuvusest vabaks jäänud feodaalne hõimude konföderatsioon Afganistan, mis näis nõrga ja killustatuna, püüdis mõlema pilke. Ometi osutus Afganistan traagiliseks kogemuseks. „Kesk-Aasia Šveitsi“ ei suudetud allutada ning ka sissetungijad said valusalt kõrvetada. Afganistan näis nõrgana eeskätt seetõttu, et tõhusat keskvõimu ei õnnestunud seal kehtestada ka kohalikul eliidil. Kuid paraku osutus see „nõrkus“ sissetungijatele vastu hakates tugevuseks. Inglased loobusid Afganistani allutamise plaanidest, venelased mitte.
Teise maailmasõja järgne Afganistan kujunes kontrastide ristumiskohaks, kuhu mahtusid kõrvuti elama keskaegseid kombeid ja šariaati harrastavad kišlakid, mis põhinesid tugevatel hõimusidemetel ja ulatuslikul omavalitsusel, sügavalt usklik rahva enamus, modernsed linnad, kus võis kohata euroopalikke miniseelikus neidusid ja koole, kus kogus jõudu muuhulgas ka ilmalik vasakpoolne, isegi ateistlik mõte. Keegi kedagi eriti ei seganud ja sellel põhines Kesk-Aasia kohta võrdlemisi ebaharilik tolerantsus.
Ent nii nagu ükski ühiskond ei ole vaba võimuvõitlusest, ei olnud seda ka Afganistan. Kui kuningas rahuldus olukorraga, kus tal ei olnud kogu riigis täit võimu, siis valitsusametnikud ei rahuldunud. Kuninga lähisugulane ja peaminister Mohammad Daud korraldas 1973. aastal riigipöörde, sundis kuninga tagasi astuma ning kehtestas vabariikliku diktatuuri. Tänuks toetuse eest alustas ta tihedat koostööd NSV Liiduga, mis ilmutas selgelt selle suurriigi jätkuvat huvi saada Afganistan oma kontrolli alla.
Kuid Daudist ei saanud Moskva satelliiti. Moskva unistas enamast. 1979. aastal Daud mõrvati ja võimule sai Moskvale lähedasem ning avalikult kommunismi propageeriv Nur Momammad Taraki, kes alustas „sotsialistlike“ ümberkorraldustega, nagu maa ümberjagamine, islami positsioonide nõrgestamine, ateistlik kasvatus ja haridus, traditsioonilise kogukonna halvustamine ja lammutamine. Taraki läks radikaalsuses kaugemale, kui Moskva alguses soovis, kuid paremat tol hetkel polnud.
Vaid mõni kuu hiljem kukutati ja hukati ka Taraki. Teda asendas järgmine kommunistlik diktaator Hafizullah Amin. Paraku keeldus Amin erinevalt Tarakist Nõukogude „abist“, mis Moskva jaoks oli ohu märgiks. Moskvas tekkisid paranoilised kahtlused, et Amin on ameeriklaste agent. Nii otsustaski Moskva Amini sõnakuulelikuma asevalitsejaga asendada. Algas NSV Liidu sõjaline interventsioon. Amin ja tema lähikond tapeti. Võimule seati Babrak Karmal. Ent sõjaretk ei kujunenud väikseks „jalutuskäiguks“ naaberriiki. Algas äge 10 aastat väldanud võitlus Nõukogude okupatsiooni vastu, mis lõppes Nõukogude vägede sunnitud lahkumisega.
Kuid Afganistan oli muutunud hoopis teistsuguseks riigiks. Tolerantsus oli kadunud. Vasakpoolsed olid oma maine koostöö tõttu Nõukogude okupantidega täielikult minetanud. Ilmalikkust samastati Lääne hävitava mõjuga. Naised suruti mustadesse rüüdesse ja kodunurka. Islam, mis koondas inimesi vabadusvõitluseks okupantide vastu, radikaliseerus. Ja nii saabuski Talibani aeg. Ja tekkisid probleemid, mis tõid kaasa tänini kestva Afganistani sõja, milles Venemaa roll on küll tagasihoidlik.
Augusti lõpus 1991 taastasid Balti riigid iseseisvuse. Venemaa, Ukraina ja Valgevene juhid hakkasid otsima võimalusi, kuidas NSV Liit valutult laiali saata. Põhjuseks polnud muidugi äkitselt tekkinud õiglustunne, mis sundinuks Nõukogude orjuses virelenud rahvastele vabadust andma. Pigem nähti, et jõudu hoida NSV Liitu koos ei ole, ning iga hinna eest tuli vältida suurt kodusõda. NSV Liidu lammutamine võimaldas mitme probleemi lahendamist: vabaneda Moskva vastutusest NSV Liidu vaeseimate liiduvabariikide ülevalpidamisel, reorganiseerida armee nii, et muhamedlased ei oleks seal enamuses, ja seada piirid kiiresti kasvava muhamedliku rahvastiku rändele Venemaale. Teisisõnu võimaldas see vabaneda Kesk-Aasiast, mis oli NSV Liidule muutunud mitmes mõttes taagaks. Samas ei soovinud Moskva kindlasti loobuda kontrollist NSV Liidu territooriumi üle. See, mil moel Moskva peaks pärast NSV Liidu laialisaatmist oma kontrolli teostama, öeldi võrdlemisi otse välja 1992. aastal Karaganovi doktriinis.
NSV Liidu laialisaatmine tähendas järgmisi muudatusi:
– NSV Liidu asemel tekkis 12 uut, nominaalselt iseseisvat riiki (seejuures sõltumata sellest, kas nad soovisid iseseisvuda või mitte);
– Endisi liiduvabariikide-vahelisi piire ei muudetud, nendest said uued riigipiirid. Seda tõlgendati nii, et 1975. aasta Helsingi lõppakti kehtivus ei ole seatud kahtluse alla;
– Vene Föderatsioon võttis üle NSV Liidu õigusjärgsuse rahvusvahelistes suhetes, sh rahvusvahelistes organisatsioonides. Nii sai Venemaast NSV Liidu asemel ka ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige.
Küll ei kavandatud NSV Liidu lagundamisega iseseisvust muudele NSV Liidus olevatele üksustele peale liiduvabariikide. Paraku ei suudetud iseseisvumissoove täielikult maha suruda. See puudutas mitmeid autonoomseid üksusi, nagu Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Mägi-Karabahh, isetekkeline Transnistria, Gagauusia, Krimm jm. Kõik nimetatud üksused jäid väljapoole Vene Föderatsiooni piire, mistõttu Venemaa võimud nende tekkimise pärast eriti pead ei valutanud. Pigem vastupidi. Moskva aitas niisuguste kvaasiriikide tekkele pigem kaasa, nähes neis võimalust oma poliitikat endistele liiduvabariikidele peale suruda ja neid külmutatud konfliktide kaudu oma haardes hoida. Kuid Moskva eesmärkidega ei sobinud kuidagi kokku selliste riigikeste tekkimine Vene Föderatsiooni territooriumil.
Kõige kaugemale arenes iseseisvusliikumine Tšetšeenias ja ootamatul kombel said selle protsessi eestvedajateks endised NSV Liidu sõjaväelased – kindralmajor Džohhar Dudajev ja polkovnik Aslan Mashadov. Mõlemad mehed olid teeninud pikka aega Baltimaades – Dudajev Eestis (Tartus), Mashadov Leedus. Võimalik, et iseseisvuspisik nakkas neile just Balti rahvaste vabadustahtest.
Eesti Kongressist inspireerituna asutas Dudajev Tšetšeeni Rahva Kongressi. 6. septembril 1991 (päeval, mil NSV Liit tunnustas Eesti iseseisvust) hõivas Dudajev Tšetšeeni-Inguši ANSV ülemnõukogu. Selle käigus hukkus kohalik kommunistliku partei juht Vitali Kutsenko. Oktoobris kuulutas Dudajev Tšetšeenia iseseisvaks ja ta valiti uue riigi presidendiks. 1992. aastal jagati endine autonoomne vabariik kaheks – Tšetšeeniaks ja Inguššiaks. Viimane jäi Venemaa koosseisu.
Moskvale mõistagi oli Tšetšeenia lahkulöömine Venemaast täiesti vastuvõetamatu. Lisaks sellele, et Venemaa pidas mõeldamatuks mõne oma territooriumi eraldumist, kartis ta ahelreaktsiooni – tšetšeenide eeskuju võivad hakata järgima ka teised Venemaa vähemusrahvad. Sellelaadset separatismi esines mitmel pool – Põhja-Kaukaasias, Tatarstanis, Tõvas jm. Lisaks sellele olid keskvõimu kontrolli alt välja libisenud ka mitmed valdavalt vene elanikkonnaga kraid ja oblastid. Moskva jaoks terendas silmapiiril Vene Föderatsiooni võimalik lagunemine.
Tšetšeeniast algas massiline vene ja ukraina elanikkonna lahkumine. Spetsialistide äravool ja blokaad tekitas noores riigis sisepingeid ning majanduselu suuresti seiskus. Riigis kujunes opositsioon Dudajevi valitsemisele, mille viimane lahendas parlamendi laialisaatmise ja diktatuuri kehtestamisega. See aga ei lõpetund rahulolematust kujunenud olukorraga.
Alguses polnud Moskval Tšetšeenia sõjaliseks alistamiseks jõudu. Seepärast püüti mängida Dudajevi-vastasele opositsioonile ja klannidevahelistele pingetele, lootes sel teel Dudajev kukutada ja juhtida Tšetšeenia tagasi Venemaa rüppe. Paraku ei suutnud Venemaa kaudsete meetoditega Dudajevi positsioone kõigutada.
1. detsembril 1994 pommitasid Vene relvajõud Groznõid. Hoolimata sellest, et peale vahejuhtumit leppisid Dudajev ja Vene kaitseminister Gratšov kokku jõu kasutamisest hoidumises, oli Venemaa valiku teinud. 11. detsembril sisenesid Vene regulaarväed Tšetšeeniase, et taastada põhiseaduslik kord ja säilitada Venemaa territoriaalne terviklikkus. Gratšov lubas, et rünnakust tuleb veretu välksõda ning „normaalne olukord“ taastatakse kiiresti. Ent läks nagu alati. Sõda kujunes pikaks, vinduvaks ja ohvriterohkeks. Hukkus kuni 100 000 tsiviilelanikku ja ca 2000 Vene sõdurit. 21. aprillil 1996 mõrvati Vene sõjaväeluure raketirünnakuga president Dudajev. Protestiks armee kuritegelikule saatmisele „oma rahva vastu“ läksid mitmed Vene kõrgemad sõjaväelased erru. Lääneriikide liidrid nimetasid Venemaa alustatud sõda hullumeelsuseks.
Kuid vaatamata Groznõi purustamisele ja presidendi mõrvamisele Venemaa selle sõja sisuliselt kaotas. Muul juhul ei oleks Moskva hakanud otsima kokkulepet Tšetšeeniaga, et sõda lõpetada. Kindralleitnant Aleksandr Lebed ja Dudajevi järglane Aslan Mashadov sõlmisid 22. augustil 1996 Hassavjurtis (Dagestanis) rahulepingu, mille president Jeltsin ja Mashadov 12. märtsil 1997 Kremlis allkirjastasid. Lepingu alusel viidi Vene väed Tšetšeeniast välja ja kehtestati üleminekuperiood Tšetšeenia staatuse määramiseks ning suhete korrastamiseks Venemaaga. Lepinguga Venemaa küll ei tunnustanud Tšetšeenia iseseisvust de jure, kuid tunnustas de facto.
Muidugi oli selge, et rahuleping on üksnes hingetõmbeaeg, mida vajasid nii Venemaa kui ka Tšetšeenia. Venemaal ei olnud mingit kavatsust Tšetšeenia eraldumisega leppida ja seda teadis ka Mashadov. Tšetšeenia siseolukorda raskendasid majandusprobleemid ning klannijuhtide-vaheline võimuvõitlus. Mitte kõik ei olnud iseseisvusega rahul. Neid, kes nägid elu normaliseerimise võimalikkust üksnes Venemaa koosseisus, oli ka tšetšeenide hulgas piisavalt. Venemaa valmistas ette uut sissetungi Tšetšeeniasse.
Ohjad võttis enda kätte 1999. aastal peaministriks saanud Vladimir Putin. Selleks, et leida ettekäänet sõja alustamiseks, korraldati suure tõenäosusega FSB enda poolt plahvatused Moskva, Volgogradi ja Buinakski elumajades, tappes sadu omaenda tsiviilelanikke. Tšetšeene süüdistati terrorismis ja nii alustaski Venemaa Teist Tšetšeenia sõda, mille käigus see riik likvideeriti. President Aslan Mashadov mõrvati Vene eriüksuste poolt 8. märtsil 2005. Segastel asjaoludel hukkus 28. aprillil 2002 helikopteriõnnetuses ka kindralleitnant Lebed, kes oli tugevalt panustanud rahu sõlmimisse Tšetšeenias.
Venemaa propaganda on püüdnud käsitleda Tšetšeenia sõda Venemaa sisekonfliktina. Paraku oli see Venemaa jaoks välissõda, sõda teise riigiga. Kuigi Tšetšeenia ei leidnud oma iseseisvusele kunagi rahvusvahelist tunnustust, oli ta aastatel 1991 kuni 2000 de facto iseseisev riik, mida Venemaa ei kontrollinud.
Kuigi Karaganovi doktriin nägi ette Vene „rahuvalvajate“ sekkumise „lähivälismaal“ olukorras, kus Moskva pidas seda vajalikuks, rakendati seda avalikult üksnes Transnistrias. Olukord muutus agressiooniga Gruusia vastu 2008.
Käesoleva aasta agressioon Ukraina vastu ja Krimmi annekteerimine on kujundanud täiesti uue julgeolekulise olukorra ja mitte enam üksnes „lähivälismaal“, vaid kogu Euroopas. Nüüd võib selgelt öelda, et Helsingi 1975. aasta lõppakt ei kehti. Riigipiiride vägivaldse muutmise ajastu on tagasi.
Esiteks, Venemaa on ilmutanud valmisolekut kasutada jõudu oma eesmärkide saavutamiseks kui tavapärast vahendit. Karaganovi doktriin nägi seda ette üksnes erandolukorras. Teiseks näib, et Venemaa ei piirdu enam endise NSV Liidu territooriumiga, vaid unistab oma mõjusfäärist märksa laiemalt. Selles kontekstis on märgitud Kesk-Euroopat ja Soomet, aktiivne tegevus Rootsi rannikuvetes, hävitajate pidevad piiririkkumised üha kaugemal Venemaast ja jõulised pretensioonid Arktikas viitavad globaalsetele ambitsioonidele. Relvajõudude kiire moderniseerimine ja pidevad õppused viitavad, et Venemaa arvestab tõsiselt suure sõja võimalusega NATO vastu.
Terve mõistuse seisukohalt võiks tõdeda, et Venemaa käitumine on enesetapjalik. Tal pole võimalik suurt sõda võita. Ta on suhteliselt nõrgem, kui oli NSV Liit, kes ei panustanud külma sõja ajal suurde sõtta. Tal pole liitlasi erinevalt Natsi-Saksamaast, kelle kaotus oli Teises maailmasõjas sellele vaatamata ette määratud. Kuid Hitler tõestas, et terve mõistusega ei saagi diktatuuri suhtuda. Putin on mänginud Venemaa tupikusse, kust pole väärikat tagasiteed. Taanduda Ida-Ukrainast ja Krimmist pole võimalik, sellega tunnistatakse kaotust ja eksimust, mida sõjahüsteeriasse köetud avalikkus andeks ei annaks. Edasitung Ukrainas laostaks Venemaa kiiresti. Külmutatud konflikt laostaks mõnevõrra aeglasemalt, aga laostaks ikkagi.
Sõda seevastu võimaldab mobiliseerida ressursid, mida välismaale ei saa müüa, sõjapidamise käsutusse. Sõda võimaldab luua töökohti relvatööstuses. Sõda võimaldab õigustada erakorralisi siseriiklikke meetmeid, inimeste õiguste piiramist ja elatustaseme langemist kui vajadust „kaitsta“ kodumaad. Suure sõja oht pole kunagi pärast 1962. aasta Kariibi kriisi olnud suurem kui praegu.
Venemaal keeldutakse visalt uskumast, et tegelik oht ei tule läänest, vaid lõunast. Mõnede aastate pärast ka idast. Vähemasti ei näidata seda kartust välja. Kui 35 aastat tagasi nägi NSV Liit oma võimalusi mõjusfääri laiendamiseks Lähis-Idas ja Kesk-Aasias, siis nüüd läheneb radikaalne islam jõudsalt Venemaa piiridele ja ületab selle. Islamiriik on juba Venemaad sõjaga ähvardanud. Kui Afganistan peaks minema tagasi Talibani kätte, on Venemaa lõunapiiri lähedal tekkinud teine radikaalse islami keskus, mis ähvardab levida Kesk-Aasia teistesse riikidesse ja Venemaa muhamedlikesse piirkondadesse, kuhu õigupoolest kuulub juba ka Moskva ise. Venemaa julgeoleku huvides oleks tegelikult tihe koostöö NATO ja lääneriikidega. Paraku hetkel ei näi märke olevat, mis Venemaa valikute ümbervaatamisele viitaks. Vastupidi. Suhteid läänesuunal pingestatakse ja lõunasuund on jäetud tähelepanuta. Hiinast satutakse aga üha suuremasse sõltuvusse.
Autoritaarsed riigid satuvad kergesti oma müütide orjusesse. Müütidest ei saa loobuda, kuna need ongi režiimi õigustuseks. Kui autoritaarne riik on surunud maha sisevaenlase, tekib tal vajadus välisvaenlase järele, mille najal ühiskonda raudses haardes hoida. See välisvaenlane peab olema ohutu, et mitte riskida liiga tõsise konfliktiga. Gruusia ja Ukraina näisid sobiva ja ohutu välisvaenlasena. Ilmselt näis lääneriikide reaktsioon, mis polnud just teab kui tugev, kuid oli siiski reaktsioon, Moskvale ebatõenäoline. Ent ka NATO on mugav välisvaenlane, kuna NATO ei ründa Venemaad kunagi, kui Venemaa ise ei lähe mõnele NATO liikmesriigile kallale. Ent lõuna- ja idanaabrid ei ole mugavad välisvaenlased. Nende torkimine toob kaasa vahetu vastulöögi. Seepärast on mõistlik hoida sellesuunalised probleemid vaka all. Ent valearvestused toovadki tihtipeale kaasa suured sõjad. Ootamatult. Esimese maailmasõja eel eeldasid teljeriigid, et Suurbritannia ei astu sõtta. Aga astus. Teise maailmasõja algul eeldas Hitler, et Suurbritannia ja Prantsusmaa ei astu Poola kaitseks välja. Aga astusid. Putin eeldas, et NATO ei sekku sõtta Ukraina ründamise pärast. Ja tal oli õigus. Kuid mida eeldab Putin, kui Venemaa peaks mõnda NATO liikmesriiki ründama? Ja mis siis võiks juhtuda?
Autoritaarse riigi käitumisloogika on selline, et ta ei peatu enne, kui ta peatatakse. Teisisõnu, kuni ta end ise hävitab. Seega oleks mõistlik Venemaa enne peatada, kui ta end ise hävitab ja vältida Natsi-Saksamaa, aga tegelikult kogu Euroopa saatust, mille tõi kaela Teine maailmasõda.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: