detsember 18, 2015

Putini „troonide mängud“ Lähis-Idas

Russian Defence Ministry's Press and Information Department/TASS

Kreml üritab mängida Euroopa ees ajaloolise päästja rolli.

Sissejuhatavad märkused

Seoses 2014.–2015. aasta Ukraina sündmustega ja Moskva interventsiooniga Ukraina aladele1, Krimmi annekteerimisega2, on käibele tulnud mõiste „hübriidsõda“, mis tegelikkuses polegi nii uus mõiste, nagu mitmed arvavad. Ukraina ja Venemaa konflikti teemal on viimasel ajal palju diskuteeritud ning isegi uurimusi avaldatud – palju räägitakse Vene infosõjast ja hübriidsõjast seonduvalt sündmustega Ukrainas.3
Kuid seoses nüüdsete Lähis-Ida sündmustega jääb Ukraina konflikt kuidagi tagaplaanile ja tähelepanu on keskendunud hoopis Süüriale ja nn Islamiriigile (ISIS või IS) – selles mõttes on Venemaa president Vladimir Putin saavutanud teatud edu, kuna tema soov oligi ilmselt viia tähelepanu Ukrainalt mujale.
Igal juhul, tulles aga tagasi „hübriidsõja“ mõiste juurde, tuleks rääkida ka mitmetest muudest hübriidsetest fenomenidest ja ideedest, mida Moskva nii ohtralt kasutab – kasvõi Kremli uuest n-ö hübriidideoloogiast ja -propagandast, mida Kreml hakkas oma huvides rakendama ka mujal, sh Euroopas ja Lähis-Idas ning laiemalt terves maailmas. Siinkohal on täheldatav, et Kreml kasutab erinevaid elemente, „leiutisi“ eri ajastutest – alates Vene riigi tekkest Kiievis 8.-9. sajandil kuni tänapäevani, sh ohtralt ka stalinistliku ideoloogia baasideid ja olulisemaid elemente, bolševistlikke dogmasid ning Nõukogude propaganda mehhanisme, aga ka tsaariaegse Venemaaga ja õigeusuga seotud ideid, Teise maailmasõja narratiive jne. Samuti ei peljata ka Kolmanda Riigi propagandavõtteid, mida kasutasid natsid. Vene moodsa propagandamasina vahenditeks said ka interneti suhtlusportaalid, sotsiaalmeedia (Facebook, Twitter, Vkontakte jne). Vene propagandamasin on paindlik, pidevalt muutuv organism, mille kasutusel olev arsenal ning spekter on äärmiselt lai ja kirju.4 Paraku on Venemaa propaganda avaldanud mõju mitte ainult Venemaale ja riikidele, kus elab palju venekeelseid inimesi, vaid teatud mõju on ilmnenud ka Euroopa riikide auditooriumitele.5
Selleks, et saavutada edu rahvusvahelisel areenil, kus Venemaa prestiiž seoses Ukraina konfliktiga on tugevasti kannatada saanud, kasutab Venemaa väga erinevaid meetmeid, sh küberrünnakuid, infooperatsioone, psühholoogilist mõjutamist6, elektroonilist sõda, poliitilist, majanduslikku ja sõjalist sekkumist ning ka diplomaatiat.
Kuid miks just Süüria? Miks Venemaa valis Süüria?
Süürias on Venemaal kauaaegsed ajaloolised huvid ja Moskva poolt korraldatud „troonide mäng“ Süürias on erilist tähelepanu väärt. Kaudselt ja isegi mitte ainult kaudselt on see seotud Ukrainaga ja seal toimuvaga, kasvõi seetõttu, et Ukrainas sõdinud Vene sõjaväelased on nüüd sõdimas Süürias ja Krimmis asuv Vene laevastik on otseselt seotud Tartusi mereväebaasiga, mis alates 1991. aastast, pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, kuulub Musta mere laevastiku koosseisu. Musta mere laevastiku staap asub Krimmi poolsaarel Sevastopoli linnas.7 Kui Süürias algas kodusõda, siis koosnes Tartusi mereväebaasi Vene personal vaid mõnest inimesest, nüüd aga on seal üle 1700 isiku.8 Ka see näitab Tartusi olulisust Venemaale.

Venemaa huvid ja eesmärgid Lähis-Idas

Niisiis, mis on Venemaa huvid Süürias ja Lähis-Idas laiemalt? Mida Putini režiim tahab saavutada ja mida on juba saavutanud? Mis tegelikkuses saab, ei tea keegi ja Kremli tõelisi plaane ning motiive ei teata, kuid võib oletada, mida Kreml võiks soovida. Vladimir Putinil on ilmselt mitmed ambitsioonikad soovid ja eesmärgid, mida ta tahab oma gambiidiga Süürias saavutada.
Eesmärgid on nii siseriiklikud, seotud Venemaa sisemise olukorraga, kui ka välisriiklikud – eeskätt regionaalsed, kuid ka globaalsed. Ilmselt tahab Putin läbi ISISe probleemi lahendamise saavutada läbimurret suhetes Läänega ja taastada 2013. aasta status quo ehk tulla tagasi suurte poliitikasse sellisena, et Lääs aktsepteeriks teda taas võrdväärse partnerina.
Venemaa soovib mängida Lähis-Idas esimest viiulit, saada Lähis-Ida regioonis kõige võimsamaks mängijaks ning näidata, et pärast USA lahkumist Iraagist on hoopis Moskva, mitte Washington „uus boss“. Šiiitlik tandem, kuhu kuuluvad Süüria, mida kontrollib osaliselt šiiitlik alaviitide Süüria presidendi Bashar al-Assadi klann, ja šiiitlik Iraani Islamivabariik, on Venemaa liitlased, nagu ka nt Aserbaidžaan, kus samuti on enamik moslemeid šiiidid. Seega on Venemaa paljuski oma mängus panustanud šiiitidele. Ka Iraagis on neid üle 60%. Putin üritab ilmselt saada oma kontrolli alla Lähis-Ida šiiitlikud jõud – seetõttu arendab Venemaa koostööd šiiitliku Iraaniga ning toetab al-Assadit, kes on alaviit (šiia), ja tema klanni. Kuid mõjusfääri laiendamine šiiitide aladel ja laiemalt ka terves Lähis-Idas pole kaugeltki ainus Kremli unistus.
Lühidalt ja kokkuvõtlikult on Putin saavutanud või saavutamas oma Süüria gambiidiga järgmist:
1. Venemaa sekkumise tõttu Süüriasse on Ukraina konflikt jäänud tagaplaanile ja Ukrainast enam nii palju ei räägita. See on Putini režiimile kasulik.
2. Bashar al-Assadi režiim jäi püsima paljuski tänu Vene relvastusele ja diplomaatiale. Al-Assadi režiim on teadagi Venemaa üks väheseid ja pikaajalisi sõpruspartnereid. Pole kellelegi saladus, et Kreml üritab päästa oma liitlast – Bashar al-Assadi režiimi –, ja selle eesmärgiga on Moskva saatnud Süüriasse hulgaliselt relvastust, sõjanõunikke, Vene sõjatehnikat, sh lennukeid, soomukeid, ning ka suurendanud oma sõjalist kohalolekut sõjameeste näol. Valdav enamus Süüria relvastusest on pärit endisest NSV Liidust või tänasest Vene Föderatsioonist. Süüria on ostnud Venemaalt mitme miljardi dollari eest relvastust. Ostetud relvastus jõuab Süüriasse Tartusi sadama kaudu, kus asub Venemaa jaoks strateegiliselt ülioluline mereväebaas, mis on ainus Venemaa ligipääs Vahemerele. See on ainus baas väljaspool endise NSV Liidu territooriumi, mis asub väga soodsas kohas ja annab Venemaale võimaluse kontrollida Ida-Vahemere regiooni, mh tuletada NATOle pidevalt meelde oma kohalolekut, kuna Tartusis asuv Vene merebaas on NATO vahetus läheduses – NATO olulise riigi Türgini on Tartusist vaid ca 150 km. Ka seetõttu on Süüria Venemaale väga oluline.
Tartus on Venemaale olnud oluline juba aastakümneid. Tartus on otseselt seotud ka Sevastopolis asuva Musta mere laevastiku staabiga, millele Tartusis asuv Vene mereväebaas on otseselt allutatud. Juba 1971. aastal paigutati Tartusi sadamasse NSV Liidu ja Süüria vahelise kokkuleppe alusel NSV Liidu mereväebaas. Kui NSV Liit lagunes, läks Tartusi baas Musta mere laevastiku koosseisu, mille staap asub Krimmi poolsaarel Sevastopolis. Tartusi baasi säilitamine tagab Venemaa kohaloleku Vahemerel. Seega on Musta mere laevastik Süüriaga otseselt seotud, nagu ka Venemaa huvi Vahemere regioonis. Süüria ja Venemaa soojad sõprussuhted said alguse veel külma sõja ajal 1950. ja 1960. aastail – eriti siis, kui Süürias tõusis 1963. aastal võimule Baathi partei –, mil hakati arendama poliitilist, sõjalist ning majanduslikku koostööd Süüria ja NSV Liidu vahel, mille üheks väga oluliseks aspektiks on alati olnud relvatarned, kuid ka koostöö nafta- ja gaasitööstuse valdkonnas jne. Veel üks põhjus, miks Venemaa hakkas järsku Süürias otsustavalt tegutsema, suurendades seal oma vägesid ja toetust al-Assadile, on see, et al-Assadi niigi keeruline olukord hakkas muutuma aina kehvemaks. Al-Assadi režiim on üks Venemaa pikaajalisi ja väheseid partnereid, kellele Venemaa saab loota ja kes omakorda väga loodab Venemaa peale. Venemaa toetab igati Assadi režiimi ja pole nõus Assadi lahkumisega, on korduvalt rõhutanud isegi Vene välisminister Sergei Lavrov.9
Putin kasutab jõhkralt oma satraapi ja klienti al-Assadit, marionetti, keda Moskva tõmbab niitidest juba aastaid. Ta pakub oma kliendile kaitset ning nõuab vastutasuks truudust, sõnakuulelikkust ja tänulikkust – igivana tehnoloogia, tuntud juba muistsest Roomast, nn patrooni ja kliendi suhe (keskajal siis vastavalt seenior ja vasall). Selles mõttes on Süüria üks väheseid Putini liitlasi, ustav koer, kes haugub nende peale, kelle suunas peremees ehk Moskva näitab. Al-Assadil pole ka teist valikut, sest ilma Venemaa toetuseta oleks tema niigi keeruline ja habras olukord kordades kehvem. Venemaa üritab panustada Süüria kaardile ning lõigata endale kasu selleks, et saada Lähis-Ida regioonis suureks mängijaks või lausa juhtivaks jõuks, ning on selles mõttes saavutanud ka teatud edu. See kõik on väga kasulik Moskvale, ka Teheranile ja mingil määral Hiinale.
3. Venemaa on suurendanud oma sõjalist, poliitilist ja diplomaatilist kohalolekut Ida-Vahemere regioonis, sh Süürias ja Iraagis, ja jätkab sellega, sh suurendades Süüria operatsioonis osalevate Vene sõjaväelaste, sõjatehnika ja sõjalennukite arvu. Ainuüksi lennukite arvu suurendas Venemaa ligi kaks korda.10 Selle kaudu üritab Venemaa maailmale näidata, et ta on võimas suurriik ja globaalses mastaabis mõjuvõimas tegija, kellega tuleb arvestada ning kes suudab probleeme edukalt ja operatiivselt lahendada. Kreml pingutab kogu jõust, et säilitada Lähis-Ida regioonis oma sõjalist kohalolekut, soovides olla Süüria konflikti lahendaja ning soovides rõhutada, et Lääs pole selleks suuteline. Kreml üritab pakkuda oma lahendusstsenaariumi läbi terrorismivastase koalitsiooni loomise, kuhu kuuluksid Venemaa, Iraan ja al-Assadi valitsus. Kui USA ja Lääs sellega nõustuvad, tähendab see mõnes mõttes Vene mõjusfääri tunnustamist Lähis-Ida regioonis. Seetõttu hakkasidki Venemaa jõud mh pommitama ISi naftaveokeid11, nende sõjabaase ja tehaseid.
4. Venemaa on teinud kõik selleks, et olla vajalik Läänele Süüria konflikti lahendamises, sh eriti Prantsusmaale võitluses ISISega ja islamiterrorismiga. Venemaa „heategevuslik žest“ oli tõhus ja massiivne ISi pealinna Raqqa pommitamine eesmärgiga karistada ja kätte maksta Pariisi eest. Isegi pommidel, mis 20. novembril visati ISISe tugipunktide pihta, oli kirjas „Pariisi eest!“. Sellest tulenevalt on võimalik suhete parandamine ja isegi koostöö arendamine Prantsusmaaga, ja mitte ainult Prantsusmaaga. Vähemalt Moskva loodab sellele väga. Isegi Barack Obama on nimetanud Venemaad konstruktiivseks partneriks Süüria probleemi lahendamisel.12 Seega pole välistatud, et tekib Vene-Prantsuse koalitsioon Süüria ja ISISe probleemi lahendamises.13
5. Lisaks on Putinil ja tema tiimil soov saavutada edu siseriiklikul tasandil – Vene majandus teadagi langeb ja see langus mõjutab tavavenelase rahakotti. Elanike elukvaliteet Venemaal halveneb, mis omakorda võib tekitada pahameelt ja rahulolematust režiimiga, ning seda kardavadki Putin ja tema lähikondlased. Nn Novorossija projekt tundub olevat nüüd kinni pandud või vähemalt mõneks ajaks unustatud. Selle asemel oli Venemaa rahvale vaja luua kiiresti uus köitev idee või müüt, mis kaasaks venelasi ning viiks nende tähelepanu riigi siseprobleemidest ja Ukraina sõjast hoopis mujale. Selles mõttes on ideaalne idee üllast võitlusest kurjusega, mille kehastuseks on nn Islamriik. See müüt on küll primitiivne, kuid samas lööv. Vene propagandamasin loob Putinist kuvandit kui hätta jäänud Lääne tsivilisatsiooni päästjast. See idee on mõnevõrra analoogne muistse kristliku motiiviga Püha Jüri võitlusest kurja draakoniga, kus headus ehk kangelane pühak Jüri võidab kurjuse ehk draakoni, kuid praegusel juhul soovib Püha Jüri rollis esineda Putin ja kurja draakonit on kehastamas nn Islamiriik, kuna just see hävitab kirikuid, tapab ja piinab inimesi, sh ka kristlasi. Just Islamiriik ja selle ohtlik ideoloogia ohustab ju tervet maailma. Putin tahab saada rahutoojaks mitte ainult Lähis-Idas, vaid terves maailmas, kuna just Moskva väitel võitleb Venemaa reaalselt ainsana kurjusega, milleks on nn Islamiriik.. Selline on propagandistlik narratiiv. Kuid nende müütide varjus üritab Putin tugevdada oma positsiooni nii sise- kui ka välisriiklikel tasanditel.
6. Süüria konflikt on toonud Euroopa Liitu põgenikemassi, mis põhjustab Euroopas suuri probleeme – pole piisavalt rahalisi vahendeid, et neid abistada, esinevad probleemid majutamisega jne. Summad, mis võiksid minna võitluseks kasvõi Venemaa propagandaga või näiteks Euroopa kaitsevõime tõstmiseks, majanduse arenemiseks jne, on läinud nüüd hoopis pagulastele. Lisaks on Euroopa Liit sattunud raskete valikute ette – kas jätkata multikultuurset ja tolerantset poliitikat ning võtta vastu kõik pagulased või siis mitte. See on tekitanud Euroopa Liidus sisemise infosõja, terava ühiskondliku konflikti, kus osad toetavad pagulaste vastuvõtmist ja osad on sellele vastu. Lisaks suureneb sisejulgeolekuoht terves Euroopas, kuna osa pagulasi on oma vaadetes islamiradikaalid, mitte küll kõik, kuid karta on, et mingi osa neist võivad olla üpris radikaalsed. Kindlasti on pagulaste seas palju toredaid ja mõistlikke inimesi, kes kannatavad sõja läbi ja keda tuleks igal juhul aidata, kuid osa neist tulevad Euroopasse teise eesmärgiga – levitada oma radikaalseid islamistlikke vaateid. Ka Eestis on need radikaalid endast juba märku andnud.14
7. Lisaks on Lähis-Ida Venemaale vajalik selleks, et mõjutada naftahindu, millest otseselt sõltub Venemaa riigi heaolu.
Nüüd aga selline küsimus: kellele on kasulik, et Euroopa Liit võtab vastu miljoneid põgenikke, kulutades nende peale raha, kusjuures osa pagulasi võib olla kahtlase taustaga?
Venemaa on sellest olukorrast palju võitmas, kuna nn Islamiriik jt samalaadsed terroristlikud islamistlikud organisatsioonid on Venemaale osutunud n-ö kasulikeks, sest Euroopa Liit peab nüüd toitma tuhandeid sõjapagulasi Süüriast, kulutades sellele oma eelarvest astronoomilisi summasid.
Lisaks on Euroopa Liidus seoses Pariisis toimunud terrorirünnakutega tõusnud hirm terrorismi ees ning Venemaa on asunud jõuliselt ISISega võitlema, esinedes kui Lääne tsivilisatsiooni ning kristlike väärtuste kaitsja ja päästja. See on propagandistlik narratiiv, mida Putini režiim tahab maha müüa mitte ainult enda rahvale, vaid kogu Euroopale, tervele maailmale. Idee, mida meile üritatakse Moskvast peale suruda, on umbes järgmine: vaadake, te olete paadunud, nõrk ja otsustusvõimetu Lääs, kes kardab nn Islamiriiki, kägistate meid sanktsioonidega, aga vaatamata sellele me oleme teie sõbrad ja me oleme väga võimsad, sest: a) me ei karda kedagi, kaasaarvatud ISISt; b) me oleme sõbrad ja me tulime teile ju appi selleks, et teid päästa islamistide ja terroristide käest; c) mitte keegi teine, isegi mitte USA, vaid meie – Venemaa – oleme ainukesed, kes suudavad ISISe ohuga võidelda ja selle hävitada. Me ulatame teile oma käe ja pakume abi ja toetust. Nüüd aga ootame teiepoolseid samme.

Lõpetuseks

Mida ses olukorras teha? Ei tohi uskuda Kremli magusat juttu ja alluda Kremli provokatsioonidele ning minna kaasa Putini ettepanekutega, kuna tulevikus läheb see väga kalliks maksma, ei tohi unustada, et Putin on KGB alampolkovnik, kelle meetodid on teadagi kriminaalsed ja KGB-likud, ning et Venemaa on agressor, kes tungis 2008. aastal Gruusiasse, 2014. aastal annekteeris Krimmi ja alustas sõda Euroopas – Ukrainas – suveräänse riigi aladel. Sõda, mida pole Euroopas peetud pärast Teist maailmasõda. Seega, järeleandmisi Moskvale Ukraina küsimuses või sanktsioonide küsimuses teha ei tohi, kuna see oleks suur strateegiline viga.
Kui Kreml aga soovib lahendada ISISe küsimust ja võidelda islamistidega, siis lahendagu ja võidelgu, kuid millegipärast siinkirjutaja seda väga ei usu, ning võimalik, et Kreml soovib hoopis kõiki tõmmata kaasa suuremasse konflikti Lähis-Idas, tekitada veelgi suuremat kaost ja probleemi selleks, et taas viia täide oma soove ja kavalaid plaane.
______
1 Vt rohkem nt C. Howard, R. Puhkov, Brothers Armed. Military Aspects of the Crisis in Ukraine. East View Press, Minneapolis, USA, 2014.
2 Vt lähemalt H. Mölder, V. Sazonov, R. Värk, Krimmi liitmise ajaloolised, poliitilised ja õiguslikud tagamaad. I osa – Akadeemia 12/2014, 2148–2161; H. Mölder, V. Sazonov, R. Värk, Krimmi liitmise ajaloolised, poliitilised ja õiguslikud tagamaad. II osa – Akadeemia 1/2015, 1–28.
3 Д. Маркус, Гибридная война Путина – головная боль НАТО, BBC, 1.12.2014, http://www.bbc.co.uk/russian/international/2014/12/141106_nato_russian_strategy; vt ka J. Berzinš, Russia’s New Generation Warfare in Ukraine: Implications for Latvian Defense Policy. – Policy Paper No. 2, April 2014, National Defence Academy of Latvia Center for Security and Strategic Research; J. Darczewska, The Anatomy of Russian Information Warfare the Crimean operation, a case study. Point of View. Number 42, May 2014, Ośrodek Studiów Wschodnich im. Marka Karpia, Centre for Eastern Studies, Warsaw; U. Franke, War by non-military means: Understanding Russian information warfare. Avdelningen för Försvarsanalys. Stockholm: Totalförsvarets forskningsinstitut, 2015.
4 Vt lähemalt V. Sazonov, Mõningaid üldisemaid täheldusi Vene Föderatsiooni infosõjast Ukraina kriisi kontekstis. Maailma Vaade, 26, 2015; vt ka K. Müür, H. Mölder, V. Sazonov, P. Pruulmann-Vengerfeldt, Russian Information Operations against the Ukrainian State and Defence Forces: April-December 2014 in Online News. Journal of Baltic Security, 2, [ilmumas 2016]; A. Pikulicka-Wilczewska, R. Sakwa (eds.), Ukraine and Russia: People, Politics, Propaganda and Perspectives, Published by E-international Relations, Bristol, UK, 2015.
5 A. Rettman, Russian propaganda wins EU hearts and minds, June 25, 2015 http://www.stopfake.org/en/russian-propaganda-wins-eu-hearts-and-minds/ (23.11.2015)
6 Vt nt V. Veebel, From Psychological defence to Propaganda War, Latvian Institute of International Affairs, Riga, 2015 http://liia.lv/en/blogs/from-psychological-defence-to-propaganda-war/ 7 Vt lähemalt L. Mäepalu, Vene Föderatsiooni ja Süüria Araabia Vabariigi suhted Süüria kodusõja taustal. Juhendajad: V. Sazonov, H. Mölder, KVÜÕA, lõputöö, Tartu 2014.
8 Разговор по прямому поводу. Россия и США стали больше обсуждать борьбу с терроризмом и будущее Сирии. 21.09.2015, kommersant.ru/doc/2814812
9 Lavrov: nõuda Assadi lahkumist on vastuvõetamatu – Postimees, 19.11.2015, maailm.postimees.ee/3405079/lavrov-nouda-assadi-la…. 10 Venemaa kahekordistas lennukite arvu Süürias 69-ni – Postimees, 20.11.2015, maailm.postimees.ee/3407599/venemaa-kahekordistas-…
11 Moskva: Vene lennukid hakkavad Süürias ISi naftaveokeid ründama – Postimees, 18.11.2015, maailm.postimees.ee/3404479/moskva-vene-lennukid-h….
12 Obama nimetas Venemaas konstruktiivseks partneriks – Postimees, 18.11.2015, maailm.postimees.ee/3403289/obama-nimetas-venemaas….
13 Vt nt L. Velsker, Otseülekanne: kas Lähis-Idas on oodata Prantsuse-Vene koalitsiooni? – Postimees, 23.11.2015, www.postimees.ee/3409123/otseulekanne-kas-lahis-id…
14 H. Kuusk, Millest muslimid ei räägi. Radikaalne islam Tallinna mošees – Päevaleht, 27.05.2015, epl.delfi.ee/news/eesti/millest-muslimid-ei-raagi-…; vt ka H. Mihelson, Islamiterrorismi toetamises süüdistatavad Eesti mehed astusid kohtu ette – Postimees, 23.11.2015, http://www.postimees.ee/3409007/fotod-ja-video-islamiterrorismi-toetamises-suudistatavad-eesti-mehed-astusid-kohtu-ette

Arvamused

Moskva sõjalise sekkumise kaks libapõhjust


Kaarel Kaas, Julgeolekuekspert
Venemaa otsusel sekkuda Süüria kodusõtta on mitmeid põhjuseid ja motiive, oma iseloomult on need ajendid valdavalt poliitilised ning strateegilised. Kuid on kaks väidetavat ajendit, mis üsna kindlalt sellesse nimistusse ei kuulu.
Esimene: väidetav soov kaitsta Vene mereväe tugipunkti Tartusi sadamalinnas. Ning teine: väidetav soov säilitada oma turuosa Lähis-Ida relvakaubanduses ning säilitada Süüria näol Vene sõjatööstuskompleksile oluline klient. Kumbki kaalutlus ei ole ajendanud Moskva otsust kõigepealt toetada Bashar al-Assadi režiimi ning seejärel sekkuda sõjategevusse juba otseselt Vene relvajõudude üksustega.
Erinevalt siin-seal meedias levivatest tõlgendustest pole Tartus nimelt kunagi olnud oluline, strateegilise kaaluga Vene mereväebaas. Tegelikult on isegi termin „mereväebaas“ eksitav, sest baas ei ole see tugikoht olnud isegi mitte juriidiliselt, ametlikult on selle 1971. aastal rajatud tugipunkti nimetuseks olnud 720. materiaal-tehnilise toetuse punkt (vene k: Пункт материально-технического обеспечения, ПМТО). Sisuliselt on tegemist olnud primitiivse „bensiinijaamaga“: üks kai ning paar laohoonet Tartusi sadama selles osas, mida kasutab Süüria enda merevägi. Veel kolm aastat tagasi teenis selles toetuspunktis alaliselt neli (loe: neli) Vene mereväelast, lisaks neile veel tosinkond eraisikust tehnilist töötajat. Tartusi strateegiline kaal Moskva jaoks on kasvanud alles alates tänavusest sügisest, pärast Vene relvajõudude operatsiooni käivitamist Süürias. Oluline on siin silmas pidada põhjuse ja tagajärje omavahelist seost ning ajalist järgnevust …
Relvakaubandusest ja turuosast. Rootsi uurimisinstituudi SIPRI andmetel eksportis Venemaa aastatel 2000–2014 relvastust kokku 91,81 miljardi USA dollari väärtuses (jutt on reaalsetest tarnetest, mitte sõlmitud lepingutest; väärtused on antud 1990. aasta püsihindades). Süüria osakaaluks oli sellest vaid 1,45 miljardit dollarit ehk vähem kui kaks protsenti. Ja nendegi tarnete eest pole al-Assadi režiim suure tõenäosusega reaalselt maksnud, tegemist on „võlgu antud“ varustuse ja relvastusega. Seega on relvatarned Süüriale olnud Moskvale valdavalt mitte tulu, vaid kulu.


Tõnis Leht, arvamusportaali Poliitika.guru toimetaja
Venemaa sekkumisel Süürias on tõepoolest terve peotäis erinevaid motiive. Eesti seisukohalt on üks huvitavamaid mõõtmeid kindlasti Ukraina ja Euroopa Liidu sanktsioonidega seonduv. Venemaa on tänaseks suutnud ennast Ukraina konflikti põhjustatud isolatsioonist välja mängida ning jõuline sekkumine Süürias on üks käikudest, mis on võimaldanud Moskval lääneriikide diplomaatilisele parketile tagasi pääseda.
Venemaa loodab ennast muuta Süüria konflikti lahendamisel lääneriikidele vajalikuks ja kasulikuks partneriks. Reaalselt pole Venemaa lääneriikidele Süürias küll mitte „kasulik partner“, vaid „vältimatu faktor“. Euroopa riigid soovivad konflikti kiiret lõppu eeskätt seetõttu, et vaibuks põgenikelaviin ning väheneks terrorioht. Venemaa tegevusel on mõju mõlemale aspektile, kuid mitte tingimata Euroopa riikidele soovitud suunas.
Vene õhuväe praegune pommitamiskampaania tekitab uusi põgenikke hoogsalt juurde. Moskva toetus al-Assadile ja mõõdukate mässuliste vastane tegevus pigem eskaleerib konflikti ja annab ISISele rohkem mänguruumi.
Pagulaskriis ning Pariisi rünnakud on aga oluliselt tugevdanud Euroopa Liidus hääli, mis pooldavad tihedamat koostööd Venemaaga. Moskva ei tule siiski Prantsuse presidendile François Hollande’ile lihtsalt heast südamest appi ISISt hävitama. Venemaa otsustaval ISISe vastu suunatud tegevusel ning al-Assadi isikust loobumisel on oma hind. Euroopa Liidu jaoks on osa sellest hinnast Ukrainaga seotud sanktsioonide lõpetamine. Eesti lootus on, et meie Euroopa partnerid ei ole valmis seda hinda liiga kergekäeliselt maksma. Paraku oleme koos Balti naabrite ja Poolaga selles küsimuses Euroopas ohtlikult üksi jäämas.


Helga Kalm, RKK nooremteadur
Vladimir Sazonov seletab käesoleva Diplomaatia numbris, miks Venemaa otsustas sõjaliselt sekkuda Süüria konflikti. Ometigi ei tasu ülehinnata Venemaa rolli Süürias, sest tegemist on kõigest ühe jõuga, kes kohapeal tegutseb. Sama olulised on Iraan, Hizbollah ja Pärsia lahe riigid eesotsas Saudi Araabiaga, Türgi ning lääneriigid.
Venemaa sekkumine on olnud ennekõike Läänele suunatud poliitiline manifest. Putin näitab kodupublikule ISISe-vastaseid arvutimängulikke täpsuspommitamise videoid, kuid tegelikult pommitatakse peamiselt mõõdukaid mässulisi ning vahepeal kogemata ka haiglaid, kiirabiautosid ja muid tsiviilstruktuure. Jõud, mis Putin Süüriasse saatis, ei ole piisavad, et kohapeal olukorda otsustavalt al-Assadi kasuks pöörata. Eriti, kuna vastusena suurendasid Saudi Araabia ja USA abi mõõdukatele mässulistele ning Ameerika ka kurdidele.
Ohtlikem mõju, mis Venemaa sekkumisega kaasneda võis, on nüüdseks juhtunud. NATO liikmesriik Türgi tulistas alla Venemaa sõjalennuki, mis väidetavalt eksis Türgi õhuruumi. Türgi ja Venemaa on siiani väga hästi läbi saanud ning hoolimata eriarvamustest mõnes valdkonnas on majandussuhted kahe riigi vahel olnud väga head. Venemaa soovitas reaktsioonina oma kodanikel Türgisse mitte reisida ja kehtestas piirangud toiduainete impordile. Türgi peaminister ütles, et Türgi ei saa oma piiride kaitsmise pärast vabandust paluda.
Õnneks on suudetud pingeid kontrolli all hoida ja sõjalist eskalatsiooni ei ole toimunud. Samas levivad kuuldused, et Venemaa plaanib oluliselt suurendada oma kohalolu Süürias, mis tähendab, et sarnased kokkupõrked NATO ja Venemaa vahel võivad korduda ning edaspidi näib eskalatsioon paratamatu.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar