aprill 17, 2015

Venemaa riigikeskne hübriidsõda

AFP/Scanpix

Et Venemaale vastu astuda, tuleb mõista selle riigi olemust.

Autor avaldab artiklis isiklikke seisukohti, mis ei esinda Ühendriikide mereväeministeeriumi, kaitseministeeriumi ega valitsuse positsiooni.
Hübriidsõja üle on palju arutatud taktikalisel ja pisut ka operatiivsel ning strateegilisel tasandil, aga peaaegu üldse ei ole kõneldud sellest, kuidas hübriidriik ja selle ühiskond loovad hübriidse sõjalise strateegia ja sõjaväe, mis suudab pidada hübriidsõda. Oma olemuselt ei ole hübriidsõda iseenesest ei taktika ega strateegia, vaid hübriidse ühiskonna sotsiaal-kultuurilise ülesehituse tulemus. Hübriidsõja põhjalikuks mõistmiseks tuleb mõista ajaloolisi, sotsiaalseid, kultuurilisi, poliitilisi, majanduslikke ja sõjalisi aspekte. Seepärast eeldab hübriidsõja mõistmine teadmisi ühiskonnast, milles on sündinud hübriidne sõjavägi ja selle strateegia. Sellise teadmiseta on raske aru saada „suurest skeemist” ja selle üksikasjadest ning järelikult ka keerulisem välja töötada tõhusaid vastumeetmeid. Tõhusaks vastuastumiseks hübriidsõjale tuleb vastu astuda hübriidsele ühiskonnale endale.
Viimase ajani kasutati hübriidsõja kontseptsiooni peamiselt arengumaade ja devolutsiooniteele asunud riikide ning riigiväliste rühmituste puhul. Klassikalised näited on Tšetšeenia 1990. aastate keskpaigast 2000. aastate alguseni ja Hizbollah. Hiljuti pakkus nõndanimetatud Islamiriik näite teistsugusest hübriidsõjast, mida võib seostada riigiloome katsega. Venemaa on aga asunud esirinda riigikeskse hübriidsõja ja seda toetava taktika väljatöötamisel ja kasutamisel.
Seda mõttelõnga arendades võib riigikeskset hübriidsõda defineerida paindliku sõjalise strateegiana, mis kasutab üheaegselt mitmesugust taktikat, sealhulgas – aga mitte ainult –tavapärast taktikat tänapäevaste relvadega, irregulaarset taktikat, salaoperatsioone, õõnestamist ja pettust. Sellist strateegiat kasutaval hübriidriigil on oma ainulaadsed tunnused, aspektid ja ideed, mis võimaldavad kasutada tänapäevast mobiliseerimistehnikat ning sõjaseadusi eirates luua asümmeetriline eelis vaenlase ees sõja strateegilisel ja operatiivtasandil. Põhimõtteliselt ei erine arusaam riigikesksest hübriidsõjast arusaamast hübriidsõjast kui sellisest. Venemaa hübriidsõja mudeli korral on vaja selget arusaama Venemaast, et mõista selle riigi viimaste aastate strateegiat ja taktikat. Lisaks peab edukaks reageerimiseks Venemaa riigikesksele hübriidsõjale arvesse võtma samme, mida on vaja, et vastu seista nii strateegia taktikalistele aspektidele kui ka selle strateegia loonud sotsiaal-poliitilisele keskkonnale.
Venemaad võib pidada hübriidriigi kehastuseks. Teooriaid selle kohta, milline täpselt on hübriidriik, on mitmeid, aga nende kõigi ühisosa on tõdemus, et tegu on poliitilise režiimiga, millel on nii autokraatlikke kui ka demokraatlikke tunnuseid. Lisaks ei ole tegemist üleminekurežiimiga, vaid kindla väljakujunenud režiimiga.
Näiteks Joakim Ekman arvas 2009. aastal artiklis „Poliitiline osalus ja režiimi stabiilsus: hübriidrežiimide analüüsimise raamistik” Venemaad, Tansaaniat ja Venezuelat näiteks võttes, et hübriidriigis kasutatakse legitiimsuse allikana valimiste fassaadi, ent sellele vaatamata püsitakse autoritaarse võimu juures koos nõrga seadusandliku võimu ja õigusriigiga. Hübriidriigi tüüpilised tunnused on kõrge korruptsioonitase, riiklik kontroll ajakirjanduse üle ning kodanikuühiskonna marginaliseerimine. Samuti kasutab hübriidriik teisi autokraatliku režiimi tüüpilisi elemente, näiteks julgeolekuteenistuste rakendamine status quo tagamiseks. Viimastel aastakümnetel on Venemaa lihvinud oma riigikeskse hübriidsõja võimet ja strateegiat mitmetes operatsioonides: teine Tšetšeenia sõda, küberrünnakud Eesti vastu 2007. aastal, Venemaa-Gruusia sõda 2008. aastal, Lääne valitsuste, ärimaailma ja pankade sihitud mõjutamine, muude pehme jõu tööriistade kasutamine. Venemaa strateegia sulandab praeguse sotsiaalse, kultuurilise, poliitilise, majandusliku ja valitsusstruktuuri kokku Nõukogude aja ühiskonna ja valitsuse valitud komponentidega ning mis eriti huvitav, segab sellesse ka valikuliselt taktikaid ja strateegiaid, mida kasutas juba Vene keisririik. Tänapäeva Venemaa välis- ja julgeolekupoliitika eesmärk on kõige lihtsamalt öeldes hoida võimul julgeoleku-/oligarhide klassi, kasutades selleks imperialistliku režiimi poliitikat. Venemaa välis- ja julgeolekupoliitika aluseks on impeeriumidele omane ekspluateerimine: majanduslik ekspluateerimine, mõjusfääride loomine, väljaspool Venemaad asuvate etniliste vähemuste ärakasutamine ja manipuleerimine. Venemaa riigikeskne hübriidsõda rakendab ulatuslikult käsilasi, loob külmutatud konflikte, tsentraliseerib kontrolli majanduse, tööstuse, ajakirjanduse üle, kasutab avalikustamata või salajasi kokkuleppeid, ähvardab kasutada jõudu kõigi vastu, keda peetakse vaenlaseks. Seepärast on Venemaa hübriidsõja mudelile iseloomulik 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse hõng, kuid see on palju võimsam ja hukatuslikum tänapäevase tehnika ja mobiliseerimisprotsesside kasutamise (näiteks küberrünnakud) ning tsentraliseeritud massimeedia kontrolli tõttu (kaasa arvatud üleilmsete meediavõrkude loomine).
RIA NOVOSTI/ScanpixTänapäeva Venemaa väljakuulutatud eesmärk on vähendada Lääne võimu ning vabastada endine Nõukogude mõjusfäär üldiselt Lääne, eriti aga NATO mõjust. Sügavam siht on kindlustada aga Putini loodud režiimi püsimine, sõnaga, praeguse Vene kleptokraatliku julgeolekuriigi säilimine. Putini loodud riik on otsene Nõukogude Liidu ja Venemaa keisririigi järglane. Nõukogude Liidu lagunemise ja Putini valimise vahele jäävaid aastaid võib pidada vaheetapiks, mille järel tõeline Venemaa hakkas taas ennast tasapisi näitama Putini teisel ametiajal ja kerkis lõplikult esile pärast tema peaministri ametiaega, mil ta tugevdas enda toetust, jäädes samal ajal rambivalgusest eemale. Seda, mida me praegu näeme, on loodud vähemalt kümme aastat kui mitte rohkemgi, ning see hakkab nüüd näitama oma tõelist palet. Venemaa on edukalt sisendanud Läänele mõtet, et Venemaa-ohtu pole üldse olemas või on see „hallatav” Lääne püüetega lõimida kleptokraatlik majandus riigisüsteemi. Viimasel kahekümnel aastal, eriti aga viimasel kümnendil on Vene riik kasutanud tähtsamaid oligarhe ja poliitilisi juhte sügava mõju avaldamiseks paljude Euroopa riikide valitsustele ja majandustele – viimaste kahjuks.
Allpool on esitatud mõned Venemaa riigikeskse hübriidsõja strateegia strateegilised ja operatiivsed tunnusjooned. Venemaa on neid kasutanud väga paindlikult väga erinevate olude ja stsenaariumide puhul. Neid elemente kasutatakse Venemaa riiklike eesmärkide täitmiseks NATO riikides, NATO partnerriikides, Euroopa Liidu liikmesriikides ja teistes USA liitlasriikides. Mõnel juhul kasutatakse neid halastamatumalt ja jultunumalt, mõnikord tagasihoidlikumalt, aga siiski visalt. Seni on Venemaa olnud palju ettevaatlikum NATO riikide, sealhulgas Balti riikide, Poola, Rumeenia ja Bulgaaria suhtes, eriti kui võrrelda seda Venemaa tegevusega Gruusias või Ukrainas. Ent sellised sammud, nagu Mistral-klassi dessantlaevade ostmine Prantsusmaalt, endiste Euroopa kõrgete ametiisikute kaasamine Venemaa energiakompaniide nõukogudesse (ja nende enda kasuks tööle panemine), investeeringud Euroopas sõltuvuse tekitamiseks Venemaa energiast ja selle süvendamiseks, finantsabi osutamine Euroopa populistlikele parteidele jms, kujutavad endast selgelt kalkuleeritud aktsioone konkreetsete Euroopa riikide mõjutamiseks. Venemaa tunneb end mugavamalt silmitsi lõhestunud Euroopaga, mis ei suuda kujundada ühtset välispoliitikat ega võtta sisemisi meetmeid Venemaa suhtes. Eelkõige on need sammud suunatud Euroopa riikide riigikaitse nõrgestamisele üldiselt ja eriti NATO nõrgestamisele. Putin teab, et ta ei suuda lüüa NATOt kui ühtset allianssi, aga ta teab ka seda, et võib suuta mõjutada konkreetseid riike piisavalt palju, et killustada allianss ja aidata seeläbi kaasa NATO enesehävitusele.

Venemaa riigikeskse hübriidsõja tunnusjooned

A. Poliitika
1. Mitte lasta end piirata tänapäeva poliitilistest normidest ja režiimidest:
● Rahvusvahelise õiguse avara tõlgendamise kasutamine poliitilise strateegiana
● Rahuretoorika kasutamine Venemaast kõneldes ning kurjuseretoorika kasutamine arvatavast vaenlasest kõneldes
● Finantsabi osutamine poliitilistele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele, mis õõnestavad soovimatut süsteemi ja pooldavad soovitud tulemust
● Rahvusvaheliste sündmuste kasutamine kattevarjuna või tähelepanu kõrvalejuhtijana teiste riikide vastu ette võetud sammudelt (näide: 2008. aasta Pekingi ja 2014. aasta Sotši olümpiamängud)
● Äärmiselt silmatorkavate sündmuste loomine rahvusvaheliste vaatlejate ja riikide tähelepanu kõrvalejuhtimiseks, näiteks humanitaarabikonvoid või põgenikelaagrid, mida ei pruugi isegi olemas olla
2. Tugev rõhuasetus luuretöötajate ja salaoperatsioonide jõulisele kasutamisele kõigi operatsioonide algetapis:
● Oma sammude eitamise võimalus
● Lääne valitsuste võimalus otsuse langetamist edasi lükata, sest vaenlane ei ole selgelt defineeritav
3. Läbirääkimised ilma operatiivseid muudatusi tegemata:
● Täpne tegelike plaanide ja eesmärkide järgimine
● Valitsuse läbirääkijaid ei pühendata tegelikesse plaanidesse
● Segadust tekitavate või otse valelike seoste kasutamine tegevuse selgitamisel
● Sõnastamata lõppsiht või võidu kriteeriumid
4. Endale kasulikuma alternatiivse poliitilise, majandusliku või sotsiaalse süsteemi loomise taotlemine:
● Alternatiivide esitamine ja propageerimine (näiteks Euroopa julgeolekuarhitektuur või Euraasia Liit)
● Endale soodsa kontseptuaalse mõtlemise ja põhjendamise soodustamine nii poliitilises kui ka sõjalises plaanis
5. Pikaajalise plaani järgimine, millega kaasneb võime muuta eesmärke tegelikult või näiliselt vastavalt üldplaani täitmise vajadustele:
● Venemaa relvajõudude, Venemaa toetatud separatistide, eraldusmärkideta sõjaväelaste ja mitmesuguste „rahvaväelaste” kasutamine, kes on pärit nii Venemaalt kui ka mujalt
● Suutlikkus paisata Venemaa sõjajõude lahingusse, kui seda nõuab „separatistide” või „rahvaväelaste” positsioonide kindlustamise vajadus
B. Sõjandus
1. Tavatu sõjapidamise, sealhulgas nõndanimetatud roheliste mehikeste kasutamine:
● Lääne juhtidele võimaluse andmine hoiduda raskete otsuste langetamisest ja seeläbi ühtlasi Venemaale fait accompli võimaldamine
● Kinnimakstud või muude „vabatahtlike” kasutamine
● Käsilaste kasutamine (näiteks tšetšeenid)
● Regulaarväe kasutamine ainult erandjuhtudel ja isegi siis nende osalemise eitamine
● Avatud arutelude takistamine sõja üle Venemaal nii ühiskonnas tervikuna kui ka sõjaväes
● Sõjalise varustuse, isegi moodsa kõrgtehnoloogilise varustuse andmine separatistide kätte
● Moodsa kõrgtehnoloogilise varustuse üleandmine koos Vene spetsialistidega
2. Sõjaväe tugevdamine
● Sõjaväe staatuse ja nähtavuse suurendamine suurejooneliste ja äärmiselt silmatorkavate õppuste ja operatsioonidega
● Äkkõppuste kasutamine tähelepanu kõrvalejuhtimiseks sellelt, kus sõjavägi tegelikult tegutseb
● Sõjaväe kasutamine rahvusvaheliseks mõjutamiseks ja hirmu külvamiseks
● Külma sõja aegse taktika kasutamine: kauglennuvägi, allveelaevad, maaväe siirmine poliitiliste otsuste mõjutamiseks
C. Ühiskond
1. Kaasmaalaste poliitika ja religiooni kasutamine välispoliitilise pehme jõu tööriistadena:
● Passidiplomaatia kasutamine – Venemaa passide väljastamine kõigile etnilistele venelastele
● 19. sajandist pärit vennasrahvaste väljaspool Venemaad kaitsmise kontseptsiooni kasutamine sõltumata sellest, kas „vennad” kaitset taotlevad või mitte
● Enda esitamine tõeliste väärtuste ja moraali kaitsjana
D. Majandus
1. Kontrolli saavutamine majandussüsteemi üle:
● Oligarhide klassi olemasolu, kes on nõus juhtkonna eesmärkidega
2. „Vaenulike” riikide üle finantsmõju või -kontrolli saavutamine
3. Aktiivne nafta- ja maagaasidiplomaatia
E. Strateegiline kommunikatsioon/ propaganda
1. Kontroll ajakirjanduse üle:
● Riigisisese ja rahvusvahelise publiku kommunikatsioonikanalite enda kontrolli alla haaramine
● Sobiva narratiivi, milles „teised” on kurjad, loomine ja selle ohter kasutamine
2. „Riikliku” ajakirjanduse loomine, kogu sõltumatu ajakirjanduse väljatõrjumine
3. Üleüldine petmisplaan nii riigisisesele kui ka rahvusvahelisele publikule:
● Teadlik desinformatsiooni levitamine

Siin esitatud tunnusjooned ei ole iseenesest midagi uut – uus on nende kasutamine ja kombineerimine selle kleptokraatia- ja julgeolekuriigi sotsiaal-kultuurilise ja poliitilise konstruktsiooni raames, mille Putin on Venemaal loonud. Putin rakendas olemasoleva sõjalise taktika ja vene kultuuri elemendid praeguse Vene riigi ja ühiskonna hübriidse iseloomu teenistusse, luues hübriidstrateegia, mis kasutab senist taktikat hübriidsel kujul. Lisaks on Putin rakendanud tänapäeva tehnika ja kommunikatsioonimeetodite eeliseid, mis mitte ainult ei tugevda kasutatavat hübriidtaktikat, vaid mille kasutusele võtmine kogu Venemaa ulatuses süvendab veelgi Vene riigi ja ühiskonna hübriidset iseloomu, samal ajal kui selle taktika projitseerimine väljapoole, Venemaa arvatavate vaenlaste vastu, kehtestab hübriidsõja olukorra lääneriikide vastu üldiselt ja eriti NATO vastu.
Et astuda edukalt Venemaa hübriidsõja mudeli ja selle arenemise vastu, peavad lääneriigid lisaks taktikaliste aspektide vastu suunatud meetmetele välja töötama meetmete kompleksi, mis tegeleks otseselt Vene riigi hübriidse iseloomuga. Keskendumine ainiti Venemaa taktikale ei anna soovitud tulemust, sest siis peavad lääneriigid lakkamata taas astuma vastu järjekordsele hübriidriigi „loomingule”, ilma et nad puudutaksid selle fundamentaalset põhjust ning astuksid tõhusalt vastu Venemaa tugevnemisele ja vastsele läänevaenulikkusele.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: