aprill 25, 2014

Kurt Volker: „Me oleme Putinile vastu hakkamisega juba hiljaks jäänud.“

Euroopat peetakse endiselt piisavalt tugevaks ja võimekaks, eeldatakse, et tal on ressursse ja et ta on suuteline iseenda eest hoolt kandma.

Eve Tisler
Ameerika mõttekoja McCaini Instituudi direktor Kurt Volker hoiatab, et suure tõenäosusega on Vene presidendi Vladimir Putini järgmiseks sihtmärgiks Gruusia. Kuid samas lisab ta rahustavalt, et sissetung Balti riikidesse on Putini jaoks juba teisel pool rajajoont.
Kas Vladimir Putin on hulluks läinud?
Ei, üldse mitte. Tema käitumine on väga praktiline ja tegevus minu jaoks täiesti loogiline. Ta usub, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli 20. sajandi suurim tragöödia –nagu ta ise on selle sõnastanud. Ta tahab saavutada kontrolli Nõukogude Liidu kunagiste alade üle ja eriti nende, kus asuvad venekeelsed kogukonnad. Ta tahab saavutada olulise mõjuvõimu teiste endiste Nõukogude vabariikide üle – Balti riigid välja arvatud –, Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani, Ukraina ja Moldova üle. Ta tahab neid näha nõrgana ja tahab ära hoida nende integreerumise Euroopasse. Ta on valmis kasutama mis tahes vahendeid, mida  peab tõhusaks ning millel on tema jaoks vähe miinuseid.
Kas teie arvates on Kremli ja Putini eesmärk taastada kunagise Nõukogude Liidu piirid või isegi midagi enamat?
Ma ei arva, et Nõukogude Liidu piiridest kaugemale minnakse, kuid ma liigitaksin Putini eesmärgid kolme kategooriasse. Kõigepealt on eesmärgiks saavutada Venemaa otsene kontroll valdavalt venekeelsete territooriumite üle ja see kätkeb eneses ka piiride muutmist.
Teine  eesmärk on saavutada otsustav mõjujõud aladel, mis ei pruugi olla venekeelsed –näiteks Gruusia, suurem osa Moldovast, suurem osa Ukrainast. Kolmandaks on eesmärgiks kasvatada Vene mõju nii regionaalses kui globaalses mastaabis, olgu siis tegemist Kesk- ja Ida-Euroopaga, Lääne-Euroopaga, Lähis-Idaga, Iraaniga või Lõuna-Aasiaga. Venemaa tahab olla suurvõim ning sestap üritab Putin saavutada kõiki kolme eesmärki.
Teine mainitud eesmärkidest on hävitava mõjuga, sest see õõnestab demokraatlikke protsesse, valitsusi ja majandusi. Vene mõju välismaal ei pruugi tavaolukorras olla väga tugev, arvestades seda, kui nõrk on tegelikult nende majandus ja vähene nende [sõjaline] võimekus. Aga kuna Ameerika Ühendriigid on hõivatud riigiloomega (ingl k: nation building – toim) ja on oma strateegilist tähelepanu ümber suunamas Aasiale (ingl k: pivot to Asia – toim) ning Euroopa on mures oma euroala ja eelarvekärbete pärast, siis näeb Putin oma võimalust tegutsemiseks.
Ma tahan lisada seda, et praegusel hetkel, võrreldes teiste endiste Nõukogude Liidu aladega, on Balti riigid Venemaa jaoks eraldiseisev kategooria. Putin näeb teid NATO liikmetena ja teab, et Balti riikide ründamine oleks juba teistsuguse lävepaku ületamine kui Ukraina või Gruusia puhul. Ta näeb teid osana Euroopa Liidust, pigem läänelike ja üsna sidusate ühiskondadena. Nii et kuigi Venemaa kasutab propagandat, üritab mõjutada vene keelt kõnelevaid kogukondi, avaldab survet ja kasutab mõjuhoovana energiat, ei ole minu arvates siiski tõenäoline, et ta püüaks Baltimaid üle võtta või nende territooriumit hõivata Ukrainaga sarnasel viisil. Ma arvan, et siin on suur vahe.
Kui tõhus on olnud Lääne vastureaktsioon?
See ei ole olnud tõhus. Lääne praeguse lähenemise puhul on valesti kaks põhimõttelist asja. Üheks neist on sanktsioonide ja sissesõidukeeldude kehtestamine alles pärast seda, kui Venemaa on midagi teinud. Venemaa on juba tunginud Ukrainasse, seega me ei peaks ootama midagi enamat. Aga me oleme tegutsenud sel viisil, et me ei kavatse kasutada uusi meetmeid seni, kuni Venemaa pole astunud edasisi samme territooriumide hõivamisel. Ma leian, et see on viga. Me peame kehtestama väga karmid sanktsioonid, panema kohe paika reisikeelud ja muud meetmed saavutamaks seda, et Venemaa hakkaks pidama läbirääkimisi nendest pääsemiseks. Praegu neil sellist stiimulit pole.
Teiseks on Lääne praeguse lähenemise juures valesti see, et me oleme välistanud Venemaa tegevusele reageerimisel igasuguse sõjalise komponendi. Praegu on jutuks enamasti üksikisikutele kehtestatud sanktsioonid ja reisikeelud. Selline reaktsioon on tasakaalust väljas, sest Venemaa kasutab territooriumide hõivamiseks sõjalist jõudu.
Olen veendunud, et Putini hinnangul on ta need maa-alad hõivanud püsivalt, samas kui sanktsioonid on ajutine nähtus. Et sanktsioonid lõpuks kaovad või minetavad oma tähenduse. Nii et peame lauale panema sõjalised vahendid andmaks oma diplomaatilisele tegevusele rohkem mõju.
Nii et teie arvates on Venemaa mõjutamine siiski Lääne võimuses?
Võimekus selleks on meil olemas, aga meil peab olemas olema ka tahe. Peame mõtlema korraga kahe asja, kaitse ja heidutuse  peale. Kaitse osas tuleb meil olla raudkindel, et Ameerika Ühendriigid ja Euroopa, NATO tervikuna tõuseb mistahes alliansi liikmesriigi kaitsele. Punkt. See hõlmab Balti riike, Poolat, Rumeeniat, Bulgaariat jne. Selle jaoks on meil vaja üksikasjalikke operatsiooniplaane.
Väga hea näide on õhuturve Balti riikides, aga me peaksime selles vallas veel rohkem tegema. Ma arvan, et õppused on olulised ning ka kindral Breedlove (kindral Philip M. Breedlove, NATO vägede ülemjuhataja Euroopas – toim) on rääkinud ühendväeliikide õppustest. Maavägede harjutustel on selles väga tähtis osa. Kui Putin kasutab territooriumide hõivamiseks sõjalist jõudu, siis on meil vaja maaväeüksuseid. Ma soovitan paigutada maaväeüksused Poolasse ja Rumeeniasse, sest praegused sündmused toimuvad nende riikide külje all.
Me peaksime Ukrainat abistama kaitsevarustuse ja luureandmetega. Peaksime saatma nõustajad aitama Ukraina kaitseministeeriumit ja relvajõude, et ukrainlased saaksid varustuse kasutusele võtta. Me peaksime Baltikumi paigutama maaväeüksused, mitte ainult õhuturbe. Me peaksime alliansi kui tervikuna näitama üles huvi Ukraina riikliku terviklikkuse säilitamise vastu. Ma arvan, et see kõik tugevdaks meie positsioone märkimisväärselt ja ideaalis saaksime ukrainlasi aidata piisavalt selleks, et nende vastupanu oleks küllaldaselt tugev takistamaks Putinil edasi liikumast.
Kas Putin vastaks omalt poolt sellistele meetmetele? Jah, muidugi ta vastaks. Me peame lihtsalt olema valmis vajaduse korral oma kursil jätkama ja hoidma jõus karme sanktsioone. Kokkuvõttes on Atlandi-ülene kogukond Venemaast poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt tugevam. Kokkuvõttes teevad sanktsioonid, eriti energia- või finantssektoris, Venemaale rohkem haiget kui Euroopale. Me peame olema valmis taluma veidi ebameeldivusi selleks, et vältida Euroopas viimase 60 aasta jooksul väljakujunenud rahumeelse ja turvalise elukorralduse lagunemist.
Aga mis takistab Euroopat ja Ameerika Ühendriike seda kõike tegemast?
On palju põhjuseid ja ükski neist pole hea. Üheks põhjuseks on soovimatus mõelda sõjaliste meetmete peale, puhtideoloogiliselt nähakse sõjalist jõudu millegi „halvana“. Kuid kui teine pool kasutab sõjalist jõudu, siis on see kaotaja seisukoht.
Teisest küljest on levinud mõtteviis, mis tugineb küsimustele stiilis: „Aga miks see peaks meile korda minema? Need riigid olid 25 aastat tagasi osa Nõukogude Liidust – nad ei läinud meile siis korda ning miks peaksid nad meile nüüd korda minema? Niikuinii on kõik ukrainlased kriminaalid ja niikuinii on nad kõik korrumpeerunud ja miks peaksime meie millegagi riskima, et neid toetada? Tulevad majanduslikud tagasilöögid ja Venemaa keerab energiavarustuse kinni. Meil pole eurokriisi, võlgade ja puudujääkide tõttu raha.“ Ja Ameerika Ühendriikides arvatakse, et see kõik on Euroopa probleem – miks meie peaksime sekkuma? Kõigi nende vabanduste kõrval puuduvad aga head vastused küsimusele, miks me ei suutnud rohkem teha. Inimestel puudub selleks tahe.
Võib-olla tuli Putini agressioon Euroopale üllatusena?
Ma ei saa aru, kuidas see sai üllatusena tulla. Võib-olla tundub see kõik nii uskumatu ja tavatu võrreldes sellega, mida me igapäevaselt näeme… Küllap valdas inimesi lihtsalt uskumatusetunne.
Aga kui kuulata Putinit ja vaadata, mida Venemaa on viimase 10–15 aasta jooksul teinud, kui vaadelda seda sündmusteahelat, mis on meid toonud tänasesse päeva, seda, kuidas Lääs on üritanud nahast välja pugeda, et Venemaale vastu tulla, ning Venemaa omaltpoolt on seda käsitlenud nõrkuse tunnusmärgina – siis kõik praegu toimunu ei saa üllatusena tulla.
Seda kõike on tegelikult ju ette nähtud ning selle eest ka hoiatatud. Wikileaksis leidub 2008. aasta augustist pärinev dokument, väidetavalt memo USA esinduselt NATO juures riigidepartemangule, milles nimetatakse tõsiseks ohuks võimalust, et Venemaa võib mingi osa Ukrainast n-ö üle võtta. Ma ei saa selles memos leiduvate andmete õigsust kinnitada, kuid nii seal seisab. Kui Wikileaksi andmed on tõesed, siis me teadsime, mis on tulekul.
Kas me oleks saanud midagi teha või mida me oleksime pidanud tegema, et hoida ära Ukraina kriisi puhkemist?
Me ei olnud Ukrainaga piisavalt karmid ajal, kui see oli saamas korrumpeerunud ja läbipaistmatuks oligarhide juhitud riigiks. Me kehitasime õlgu ja ütlesime, et nad ei ole tegelikult osa Euroopast või et nad teevad niikuinii, mida tahavad, ükskõik, mis me ütleme. Julija Tõmošenko oli korrumpeerunud, Viktor Juštšenko oli asjatundmatu ja nende kahe summa oli üks paras katastroof. Viktor Janukovõtš viis selle kõik veel täiesti uuele tasemele, koondas enda kätte veelgi rohkem võimu, oli veel enam korrumpeerunud ja ärihuvidest mõjutatud. Ning seda kõike Ukraina rahva ja riigi arengu arvelt. Me ei teinud siis ukrainlastega piisavalt tööd, kui meil oli tegelikult võimalik reforme juurutada.
Selle asemel kasutasime Euroopa Liidu standardeid või NATO liikmesust mõjuhoovana ega tegutsenud ennetavalt selleks, et aidata. Sellega peletasime me Ukraina tegelikult Atlandi-ülesest kogukonnast eemale. Isegi kui kodanikele sellised arengud ei meeldinud, siis Ukraina eliit ei soovinud omaenese positsioone ohtu seada.
Ja Ukraina ei ole ju ainuke juhtum. Ma olen mures, et Gruusia on sattumas samale arenguteele, kuhu omal ajal kaldus Ukraina. Praegu tuleks meil Gruusias teha seda, mis meil Ukrainas omal ajal tegemata jäi. Kahjuks on näha, kuidas Gruusias on hakatud süstemaatiliselt tagasi pöörama eelmise valitsuse elluviidud reforme ning vahistama eelmise valitsuse liikmeid. Ma näen Gruusia puhul juba vilkumas ohutulesid, mille süttimise põhjuseks on sihipärane, poliitiliselt motiveeritud kriminaalasjade algatamine eelmise valitsuse kõrgemate ametnike vastu ja väga agressiivne Gruusia kiriku mõju taastamine ühiskonnas. Gruusia on pöördumas Venemaa poole ning samal ajal ei püüelda tugevate Atlandi-üleste suhete poole.
Millist rolli mängis Vene-Gruusia sõda 2008. aastal praeguse kriisi puhkemises?
Sõda Gruusias oli praeguses kontekstis oluline mitmel põhjusel. See oli esimene kord pärast Teist maailmasõda, kui Euroopas muudeti riigipiire, kasutades sõjalist jõudu, ning esimene kord, kui Venemaa ründas sõjaliselt oma naaberriiki Euroopas. Afganistan – see oli hoopis teine lugu. Venemaa survestas Gruusiat juba mitu aastat enne rünnakut: veini- ja vee-embargod, Gruusia kodanike väljasaatmine Venemaalt, raketirünnakud Gruusia radaripostide vastu, mehitamata lennukite allatulistamine, psühholoogiline surve, Gruusia presidendi ähvardamine.
NATO tippkohtumist Bukarestis 2008. aastal, kus Gruusiale ei antud NATO liikmesuse tegevuskava, võttis Venemaa kui märki, et me ei kavatse Gruusia heaks just väga palju teha. Putinile oli see roheline tuli ja sellele järgnes juba sõjaline sissetung.
Me nägime kõike seda ja teadsime, et see on äratuskellaks. Me teadsime, et varasem olukord on muutumas ja peatasime mõneks ajaks NATO-Venemaa nõukogu tegevuse. Ja nii diplomaatilises kui sõjalises kontekstis me hüppasime läbi mitmete rõngaste, püüdes Gruusiat aidata. Lõpptulemuseks oli aga väga ebastabiilne ja ebarahuldav status quo, milles Abhaasia ja Lõuna-Osseetia kuulutasid välja iseseisvuse. Seejärel tunnustas Venemaa neid kui sõltumatuid riike ning jätkab ka praegu nende sõjalist okupeerimist, kuid sissetung sai vähemalt peatatud. Kõik see oleks pidanud olema hoiatus ka aastal 2014 Ukrainas toimuva kontekstis.
Niisiis Gruusia sõda 2008. aastal oli Venemaale roheline tuli teiste kunagiste Nõukogude Liidu alade osas?
Ma arvan, et Putin oli selleni jõudmas niikuinii. Ma arvan, et Venemaa jaoks oli sõjalise sekkumise tulemus Gruusias mõneti mitterahuldav, sest see operatsioon oli raskem, kui nad eeldasid. Selle tulemusena veetis Putin paar aastat sõjaväge üles ehitades, investeeris palju raha ja muutus targemaks selles osas, kuidas tegutseda.
Ukrainas nähti palju rohkem vaeva eriüksuste ja luureoperatsioonidega, näilise legitiimsuse loomisega referendumil ja vastuoluliste nõuetega, mis seadsid kahtluse alla Ukraina valitsuse õiguspärasuse, nimetades neid fašistideks; töötati avaliku arvamuse kallutamisega nii huvialastes piirkondades kui ka Venemaal ja Lääne-Euroopas. Venemaa on olnud palju targem, vältides mõningaid Gruusias tehtud vigu. Ambitsiooniks on endiselt Putini soov taastada Suur-Venemaa, millel oleks mõjuvõimu ülejäänud endistes Nõukogude Liidu riikides.
Millisena tajutakse Venemaad praegu Washingtonis?
See sõltub sellest, kellega rääkida. USA president nimetas Venemaad piirkondlikuks jõuks, mis oli mõeldud provotseeriva vastandusena globaalse suurvõimu kategooriale. Obama ja välisminister Kerry viitasid, et Venemaa tegutseb ajaloo „valel poolel“, tegutsedes 21. sajandil 19. sajandi reeglite järgi. Praegune administratsioon on väljendanud veendumust, et maailmamajanduse areng on olulisem sõjalisest jõust ning et kui me otsustaksime sanktsioone rakendada, siis oleksid need Venemaale valulised.
Minu arvates usuvad Washingtonis kõik, et Putin on vastuvõtmatul moel mitmeid rajajooni ületanud. Usutakse, et tema sõjakas käitumine on välistanud igasuguse väljavaate edasiseks koostööks. Arvan, et lisaks sellele on meil väga palju inimesi väljaspool administratsiooni, kes usuvad, et asi on isegi tõsisem. Usutakse, et Venemaa on võtnud kursi oma mõjuvõimu taastamisele ning teistele kuuluvate maa-alade ülevõtmisele 1930ndatele omasel viisil. Ning et Venemaa jätkab seda seni, kuni USA ja Euroopa asuvad palju kindlamini tegutsema tõkestamaks edasisi agressiooniakte.
Milliseks te hindate sõjalise konflikti riski Venemaa ja Lääne vahel järgmise kümne aasta jooksul?
See sõltub kahest asjaolust. Esiteks sellest, kas Lääs on valmis tõmbama piire ja jalga maha panema. Muide, seda me peaksimegi tegema. Ma arvan, et sõjalise konflikti oht püsib madalana senikaua, kuni me käitume viimatimainitud moel.
Teisalt aga – kui me seda ei tee ja hämame edasi ning jätame mulje, et meil ei ole piisavalt sõjalist jõudu ning soovi täita ka tegelikkuses retoorilisi lepingukohustusi, siis võib Venemaa meid proovile panna.
See võib meid tegelikult panna olukorda, kus me oleme sunnitud vastu hakkama. Seepärast arvan, et lubada sellisel situatsioonil tekkida oleks ohtlik ning et täpselt seda me praegu teemegi. Nii et ma loodan, et jõuame palju enesekindlamate hoiakuteni selleks, et vähendada konfliktiohtu.
Kas on võimalik hinnata, kui palju on meil aega selle enesekindlama hoiaku võtmiseks?
Alustuseks tuleks öelda, et oleme juba hiljaks jäänud. Me oleks pidanud seoses Ukrainaga viimaste aastate jooksul tegema rohkem. Näiteks oleksime pidanud reageerima kiiremini, kui Putin ärgitas Krimmis rahutusi. Me oleks pidanud reageerima tugevamini, kui ta võttis Krimmi, ja me oleks pidanud tegutsema ajal, mis jäi Krimmi ja Donetski hargnevate sündmuste  vahele. Mida kauem meil läheb aega, et Putinit tõsiselt võtta, seda rohkem eksperimenteerimisvabadust tal on. Seetõttu on meil vaja kiiresti tegutseda.
Kriitilise tähtsusega küsimus, mis hõlmab ka Balti riike, on infovabadus, vaba meedia ja ajakirjanike julgeolek ning Ida-Euroopat ja Venemaad hõlmav ringhääling. See peaks olema tähtis ka Ameerika Ühendriikide ja Lääne-Euroopa jaoks. Ameerika Ühendriigid on kärpinud ja kärpinud rahvusvahelist ringhäälinguteenust, BBC tegi sama oma võõrkeelsete kanalitega. CNNist ja Deutsche Wellest ei piisa. Me vajame kohalikus keeles ringhäälingut ning see peab olema õiglane ja sõltumatu vaba informatsioon. Nii saaksime võidelda lausa uskumatu Vene propagandaga, mis püüab mõjutada kogukondi ning rajada teed eriüksustele ja sõjategevusele.
Nii et peame naasma ajakirjandusärisse ja proovima vaigistada Vene propaganda mõju. See mõju võib olla väga salakaval. Isegi kui sulle  Putin ei meeldi, võid sa siiski hakata omaks võtma narratiivi sellest, kuidas Venemaa on ohver ja kuidas tal on õigus omada mõjuvõimu teiste riikide üle.
Kas Euroopa koht on Ühendriikide strateegilises mõtlemises kuidagi muutnud?
See on väga huvitav küsimus. Viimase 25 aasta jooksul, alates külma sõja lõpust, on kasvanud arusaam, et Euroopa on demokraatlik turumajandus, võimas ja turvaline, ning et problemaatiline on Euroopa ümbruskond. Samal ajal on tähelepanu nõudnud teised kriisid, nagu terrorism pärast 11. septembri rünnakuid, Afganistan, Iraan, Iraak, Süüria, Egiptus ja Hiina. Selle arusaama kohaselt on Euroopa võimeline ise endaga toime tulema ja Euroopa suhtes ei eksisteeri vahetut ohtu.
Putin on näidanud, et see hoiak on pisut enneaegne ja et tegelikult on Euroopas riske küll. Mitte ainult energiajulgeolekuga seotud riske, vaid tõelisi sõjalisi ohte ja et riigipiire saab vägivaldselt muuta.
Kuid siiski valitseb arusaam, mitte ainult Washingtonis, vaid ka Brüsselis ja Berliinis, et „see on ikkagi endine Nõukogude Liit. See ei ole ülejäänud Euroopa ehk meie. Need maad vabanesid Nõukogude Liidu võimu alt ainult umbes 20 aastat tagasi. See ei puuduta meie julgeolekut ja kui ka puudutaks, siis loomulikult oleme võimelised end kaitsma, meil on kõik hästi.“
Selline see meelelaad on, ma arvan. USA ütleb, et see on Euroopa probleem ja Euroopa ütleb, et see on Ida-Euroopa või Ukraina probleem ja me ei saa eriti midagi teha. Ja arvatakse, et isegi kõigele toimunule vaatamata on Euroopa endiselt turvaline ja jõukas ja meie ei pea muretsema. Ainult need endised Nõukogude liiduvabariigid on ohus ja Venemaa on nõrk ning ei saa omapäi pikas perspektiivis edukas olla.
Minu arust on selline lähenemine tegelikult väga ohtlik. See kutsub Venemaad jätkama oma territoriaalseid vallutusi. See võtab miljonitelt inimestelt õiguse vabadusele, mis neil kas peaks olema või on juba praegu olemas. Sellega alahindame Venemaa võimet rakendada jõuvõtteid ja muutuda ning saada tugevamaks.
Kas ettekujutus sellest, milleks Euroopa on võimeline, on nüüd Ameerika Ühendriikides muutumas?
Washingtonis tajutakse, et Euroopa investeerib liiga vähe oma julgeolekusse ning et Euroopa ei tegele oma majanduslike ja sotsiaalsete probleemidega. Et Ameerika Ühendriigid ei tohiks kompenseerida Euroopa soovimatust lahendada omaenese probleeme. Seda tajutakse tugevalt igal pool Washingtonis.
Ma väidan, et hoolimata sellest, mida me oleme näinud Ukraina, Krimmi, Transnistria ja Gruusia puhul – Euroopat peetakse endiselt piisavalt tugevaks ja võimekaks, eeldatakse, et  tal on ressursse ja et ta on suuteline iseenda eest hoolt kandma. Ja et Euroopa peaks olema võimeline mõningate probleemide lahendamiseks tööle asuma. Ja kui ei ole, siis miks peaksid Ameerika Ühendriigid seda puudujääki kompenseerima? Ma ei usu, et see vaade muutunud oleks.
Tõenäoliselt ei muutu ka?
See sõltub tõesti sellest, kuidas asjad lähevad. Ma arvan, et suhtumist Euroopasse muudab natuke Venemaa, mis tungib kallale teistele riikidele, loob konflikte ning tekitab põgenikke. Ütleme, et Ameerika Ühendriigid peavad rohkem sekkuma. Hetkel selle jaoks vajadust pole, aga see võib muuta olenevalt Venemaa käitumisest.
Eve Tisler on vabakutseline ajakirjanik, ta elab ja töötab Washingtonis.
______

Kurt Volker

  • (sünd. 1962)
  • Kurt Volker on mõttekoja McCaini Instituut tegevdirektor.
  • Ta on ka mõttekoja Atlantic Council vanemnõunik ning John Hopkinsi ülikooli Atlandi-üleste suhete uurimiskeskuse vanemteadur.
  • Suursaadik Volkeril on selja taga rohkem kui 23-aastane karjäär USA välisteenistuses; muuhulgas on ta töötanud USA suursaadikuna NATO juures (2008-2009) ning abivälisministri asetäitjana Euroopa ja Aasia küsimustes (2005-2008).
  • Aastatel 2001-2005 oli Volker USA riikliku julgeolekunõukogu Euroopa- ja Euraasia-küsimuste direktor.
  • Oma karjääri alustas 1986. aastal CIAs välispoliitika-analüütikuna.
  • Abielus, kahe lapse isa.