mai 17, 2014

Krimmi sündmuste õppetunnid: kas Eesti riigikaitsemudel vastab täielikult meie vajadustele?

Idanaabril on tekkinud võime kasutada sõjalist jõudu väga kiiresti, rünnataval riigil jääb minimaalselt aega vastumeetmete rakendamiseks.

2014. aasta veebruari lõpus toimunud Krimmi annekteerimine tõstatab rea küsimusi Eesti kaitselahendi adekvaatsusest. Eelmisel aastal heaks kiidetud riigikaitse arengukava sõjalise osa kohaselt on meil kasu vaid neist üksustest, mis omavad väljaõpetatud isikkoosseisu ning ettenähtud varustust ja relvastust. Arengukava koostajate hinnanguga võib Krimmi sündmuste taustal ainult nõustuda, kuid kas Eesti sõjalise riigikaitse põhielemendid vastavad tänapäeva vajadustele?

Vene Föderatsiooni vägede kiire tegutsemine

Krimmis paiknenud strateegiliselt tähtsad objektid hõivati Vene Föderatsiooni vägede poolt väga kiiresti. President Putin kuulutas 26. veebruari keskpäeval välja õppehäire, mis puudutas ca 150 000 meest. 27. veebruaril kell 04.00 andis president käsu alustada Mustal merel õppusi 36 sõjalaeva ja 7000 sõjaväelase osalusel, kelle hulka kuulusid Vene Föderatsiooni kiirreageerimisjõudude, õhudessantväe üksuste, merejalaväe ning sõjaväeluure GRU eriüksuste liikmed. Juba järgmise tunni jooksul – kella 4.00 paiku kohaliku aja järgi – sisenes 30–50 Vene eriüksuslast Krimmi Autonoomse Vabariigi parlamendi ja valitsuse hoonesse ja võttis selle oma kontrolli alla.
Vene Föderatsioon, kes peatas aastal 2007 Euroopa tavarelvastuse piiramise leppe järgimise, informeeris 2011. aastal sõlmitud Viini dokumendi  raames OSCE liikmeid õigeaegselt 26. veebruaril alanud suurõppustest. Samas kasutas Venemaa Mustal merel alanud õppuse puhul Viini dokumendi  sätet, mis ei kohusta teisi riike informeerima väeosadele ootamatult algavatest õppustest, mis ei kesta üle 72 tunni. Sellega saavutati olukord, kus Vene Föderatsiooni sõjalisest tegevusest huvitatud riikide tähelepanu koondus eelkõige suurõppusele Ukraina idapiiril, samal ajal kui Mustal merel ja Krimmis toimuv jäi tõenäoliselt fookusest välja.
Seega püüdis Vene Föderatsioon ilmselt tõmmata ka Ukraina jõuametkondade tähelepanu – niipalju kui seda riigi siseprobleemidelt üldse üle jäi – idasuunale. Krimmis toimuvale tulnuks reageerida sõna otseses mõttes viivitamatult. Ukraina juhtkonna kiire ja jõuline tegutsemine, rakendades nii siseministeeriumi kui ka kaitseministeeriumi käsutuses olevaid vägesid, oleks suutnud tunduvalt häirida ja võimalik, et ka peatada Vene eriüksuste edenemise. Paraku sellised korraldused jõustruktuurideni ei jõudnudki.
Venemaa oli suuteline 20 tunni jooksul peale käsu andmist õppuse alustamiseks Mustal merel hõivama kolm olulist objekti ca 150 eriväelasega. 40 tunni möödudes oli kohale toimetatud ca 2200 eriüksuslast ja õhudessantväelast. Ukraina juhtkond koos ülejäänud maailmaga oli pandud sündinud fakti ette.

Kuidas oleks Eesti sarnases olukorras hakkama saanud?

Kui asetada Eesti Ukrainaga sarnasesse olukorda, siis millised oleksid olnud Eesti võimalused adekvaatselt reageerida? Millised on need objektid, mida vastane võiks tahta vallutada? Eelkõige puudutaks rünnak – sarnaselt Krimmis  –lennuväljasid ja sadamaid, mille kaudu saab vägesid Eestisse kiiresti juurde tuua, ning kohalikke omavalitsusasutusi, mille roll oleks pigem poliitiline. Erinevalt Krimmist on Eestisse võimalik väiksema vaevaga vägesid paisata mööda maismaad, kasutades Kagu-Eesti teedevõrku.
Täna on ajateenistusele tuginev mobiliseeritav reservvägi ametlikult Eesti sõjalise riigikaitse peamine sammas. Kaitseväe rahuaja keskne ülesanne on riigi sõjaliseks kaitseks valmistumine reservüksuste ettevalmistamise ja vajadusel formeerimise kaudu. Suur osa kaitseväe igapäevasest tegevusest ongi seotud ajateenijate väljaõppega. Vähem rõhku läheb elukutseliste kaitseväelastega mehitatud üksuste (peamiselt Scoutspataljoni) ning Kaitseliidu tegevliikmetest koosnevate allüksuste väljaõppele.
Ajateenijate kasutatavus. Eestis on täna ajateenistus sisuliselt korraldatud regulaarselt korduva väljaõppetsüklina, mille lõppedes valmib järjekordne arv reservüksusi. Erinevalt endisest Nõukogude armeest ei jää ajateenijatega mehitatud ja väljaõppetsükli läbinud üksused tegevteenistusse. Ajateenijad arvatakse reservi ja saadetakse koju.
Tulenevalt eesmärgist viia väljaõppetsükli lõpus läbi pataljonitaseme õppus aastakäigu ajateenijatega asub lõviosa kutsealustest ajateenistusse juulis ning oktoobris. Sellise väljaõppesüsteemi positiivse aspektina võib nimetada üksuste kokkuharjutamist, kuid sel juhul ei ole ajateenijatest koosnevaid ja väljaõpetatud allüksuseid aastaringselt võimalik koheselt kasutada. Siiani on seda peetud otstarbekaks, sest alates 1990. aastatest on idanaabri relvajõud maadelnud suurte probleemidega, mistõttu Eesti kaitseplaneerijad on eeldanud, et julgeoleku­olukord hakkab halvenema pikkamööda, võimaldades riigi juhtkonnal rahulikult atra seada – laskemoona juurde hankida, reservüksusi formeerida ja täiendõpet läbi viia.
Tänaseks võib öelda, et üldine julgeolekuolukord ongi olulisel määral halvenenud. Vene Föderatsioon on avalikult väljendanud tahet kasutada sõjalist jõudu ja ta on ka suuteline oma relvajõudusid kiiresti ja meie liitlastele märkamatult koondama. Krimmi stsenaariumi realiseerumisel ei oleks Eesti kaitseväel aega reservüksusi mobiliseerida. Idanaabri erivägede vastu, kes juba eelnevalt on strateegilise tähtsusega objektid hõivanud ja asunud neid kaitsma, ei ole aga mõtet paisata väljaõpetamata ajateenijaid. Kui analüüsida 2014. aasta ajateenistusse asumise tähtaegasid ja ajateenijate arvu, siis järeldub, et üksnes aasta esimese viie kuu jooksul on kaitseväes märkimisväärne hulk ajateenijaid, kes on suutelised tegutsema vähemalt rühma tasemel. Alates juuni algusest kuni aasta lõpuni on pidevalt võtta vaid 150–450 ajateenijat, kellel on rühmataseme väljaõpe läbitud.
Elukutseliste kaitseväelastega komplekteeritud üksused. Lisaks mobiliseeritavale reservväele kuulub kaitseväe koosseisu väiksem element, mis koosneb kiire reageerimisega üksustest (eelkõige Scoutspataljon, aga ka erioperatsioonide üksus), mis suudavad tegutseda kogu riigi territooriumil ning osaleda operatsioonides väljaspool Eestit. Need üksused on mehitatud elukutseliste kaitseväelastega.
Kaitseliit. Kaitseliit on viimastel aastatel oma liikmeskonda stabiilselt kasvatanud ja 2012. aasta lõpu seisuga oli organisatsioonil ca 13 200 tegevliiget. Samas tuleb nende arvude kasutamisel olla ettevaatlik, sest kõik tegevliikmed ei kuulu kokkuharjutatud üksustesse. Küll aga on kaitseliitlased võrreldes tavakodanikuga oluliselt suurema kaitsetahtega ja seetõttu võib oodata tegevliikmete kiiret kaasumist mistahes ohuolukorras. Samas jääb Kaitseliidu väljaõpe ja varustus Vene erivägedele kindlasti alla, mistõttu näiline arvuline ülekaal väikesearvulise, kuid hästi välja õpetatud ja varustatud vastase vastu ei pruugi tagada otsustavat edu.
Mobiliseeritavad reservüksused. 2013. aastal kinnitatud riigikaitse arengukava kohaselt kasvab Eesti sõjaline kaitsevõime eeloleva kümnendi jooksul oluliselt. Kaitseväe kiirreageerimisstruktuuri hakkab eelmises arengukavas ettenähtud 18 000 asemel kuuluma üle 21 000 inimese, nende seas tänase 3100 asemel ka 3600 tegevväelast. Eesti põhivalmidus- ja täiendreservi arvatakse kõik Eesti kaitseväe poolt ajateenistuse käigus välja õpetatud reservväelased ning sinna kuulub kokku 60 000 inimest.
Suured numbrid ei pruugi olukorras, kus vastane tegutseb läbimõeldult ja väga kiiresti, tagada piisavat julgeolekut. Krimmi sündmuste näitel võib ründaja tahtlikult tekitada kahtlusi, kas riik ikkagi on langenud agressiooni ohvriks või on lihtsalt tegemist mõne üksiku hoone hõivamisega kuritegeliku grupeeringu poolt. Seeläbi võib mobilisatsiooni väljakuulutamine venida nii kaua, et selle toimumise hetkeks on vastane jõudnud olulised objektid juba hõivata. Sel juhul on ka mobilisatsiooni läbiviimine oluliselt keerulisem – kui mitte võimatu.
Erinevalt külma sõja ajal Skandinaavia riikides eksisteerinud detsentraliseeritud mobilisatsiooniladude võrgustikust on Eesti kaitseväe laod rohkem koondatud ja paiknevad sageli asukohtades, mis olid kasutusel juba Nõukogude Liidu ajal. Sellest tulenevalt võib eeldada, et vastane on ladude paiknemisest teadlik ja suudab vastumeetmeid rakendada.
Liitlasväed. Liitlasvägede saatmine Eestisse võimaliku sõjalise rünnaku eel või ajal on NATO liikmesuse juures üks olulisemaid aspekte. Allianssi kuulumise peamine väärtus seisneb alliansi sõjalises heidutuses, mis peaks sundima võimalikke vastaseid loobuma igasugusest sõjalisest agressioonist. Kui aga Krimmi-taoline ehk vastase eriüksuste „hiiliva“ sissetungi stsenaarium peaks realiseeruma, oleks Eestile kõige suuremaks toeks need liitlaste üksused, mis Eestis või mõnes teises Balti riigis juba viibivad. NATO õhuturbemissioonist olulisemaks kujuneksid Eestis õppustel või alaliselt siin viibivad maaväeüksused. Täiendavate maaväeüksuste saatmine Eestisse agressiooni käigus oleks keeruline ja aeganõudev.
Ühe võimaliku variandina on arutatud võimalust ladustada Balti riikidesse NATO liitlaste varustust, mis võimaldaks kriisi puhkedes suhteliselt kiiresti kohale toimetada üksuste isikkoosseisu. Seda ei saa aga pidada optimaalseks variandiks, kuna Krimmi sündmuste ajal tõusetus ühe suure liitlase sisepoliitilises debatis küsimus olukorra eskaleerumisest. Mitmed Saksamaa parlamendiliikmed kritiseerisid teravalt oma koalitsioonipartneri kaitseministrit Ursula von der Leyenit, kui ta nõudis NATO toetust Balti riikidele. Kriitikat põhjendati kartusega, et taolised sammud võivad viia olukorra eskaleerumisele. NATO kollektiivkaitse ei ole tugevam kui tema nõrgim lüli.

Järeldused

Eesti praegune riigikaitsemudel on välja kujunenud kahel suhteliselt rahulikul aastakümnel, mil Venemaa on järk-järgult suurendanud oma suutlikkust ja tahet rakendada sõjalist jõudu, kasutades ära sisepoliitilisi probleeme naaberriikides. Uue aspektina on idanaabril tekkinud võime kasutada sõjalist jõudu väga kiiresti, õhutades samal ajal mässe ja rahutusi teise riigi territooriumil. See tekitab segadust vajalike vastumeetmete määratlemisel ning rünnataval riigil jääb minimaalselt aega nende rakendamiseks.
Riigi juhtimine. Riigi juhtimise seisukohast peab olukorra eskaleerumisel üleminek rahuajast sõjaajale olema sujuv ja tagama juhtimise järjepidevuse. Eesti poliitilisele ja sõjalisele juhtkonnale tuleb regulaarselt korraldada juhtimisõppusi, mis lähtuvad realistlikest ohustsenaariumidest. Iga riigiasutuse vastutus peaks kriisi süvenedes püsima võimalikult muutumatuna ilma keerukate ja riskantsete üleminekuteta. Kõige lihtsam ja loogilisem on rajada rahuajal ja sõjaajal toimuv ametkondadeülene tegevus ühtsetele alustele, selle asemel et jätkata kahe paralleelse ja teineteisest erineva süsteemi elushoidmist (üks rahuaja kriisireguleerimiseks siseministeeriumi juhtimisel, teine sõjaajaks kaitseministeeriumi juhtimisel).
Eesti riigikaitsemudel. Sõjalise riigikaitse puhul on jätkuvalt põhiküsimus rõhuasetuses: kaitseväe reageerimiskiirus versus kvantiteet. Venemaal on olemas mõlemad, kuid ta ei saa mõlemat üheaegselt rakendada. Eestil pole võimalik idanaabrit massiga lüüa, vaid peab keskenduma kvaliteedile. See eeldab kõrges valmiduses olevaid üksusi, mis on täismehitatud, hästi välja õpetatud ja varustatud selliselt, et nad on suutelised vastasest jagu saama. Sellele lisaks on muidugi vaja reservi, kuid küsimus on, kas kaitseväe tegevus ka tulevikus peaks keskenduma reservi tootmisele või pigem koheselt kasutatavate üksuste tagamisele. Krimm näitab, et viimane peaks olema prioriteet.
2013. aastal kinnitatud riigikaitse arengukava kohaselt on Eesti kiirreageerimisvõime puudulik, kuid kavandatud lahendused ei kõrvalda põhilist probleemi: agressiooni puhkemisel ei pruugi kaitsevägi olla suuteline reageerima piisavalt kiiresti ja piisavas mahus, kuna märkimisväärne osa igapäevategevusest on suunatud reservväe arendamisele, mille mobiliseerimine on aeganõudev.
Kiirreageerimisvõime suurendamiseks on mitmeid võimalusi. Mõnevõrra parandaks olukorda ajateenijate arvu jaotamine ühtlasemalt üle aasta, et neid saaks igal ajahetkel rakendada. Kindlasti peaks aga kaaluma ka radikaalsemate meetmete rakendamist, nt suurendades elukutseliste kaitseväelastega mehitatud üksuste arvu mobiliseeritavate üksuste arvelt. Kas on reaalne luua Scoutspataljoni kõrvale veel teine analoogne üksus?
Teine võimalus on pikendada ajateenistuse kestust selliselt, et ajateenijatest koosnevad kokku harjutatud üksuseid ei määrata koheselt reservi, vaid need jäetakse mõneks ajaks teenistusse. Seda varianti analüüsitakse praegu Norras, kus hetkel tehakse katseid 18 kuu pikkuse teenistusajaga. Peamiseks põhjenduseks on asjaolu, et seni kehtiv süsteem ei võimalda ajateenijaid rakendada peale väljaõppeperioodi lõppemist. 18-kuuline ajateenistus võimaldab rakendada ajateenijaid kuni kuus kuud. Mõistagi tuleb pikendatud teenistusaega kompenseerida suuremate rahaliste soodustuste ja toetustega. Samade põhimõtete juurutamise tulemus Eestis võib olla suurem kiirreageerimisvõime ning paremini kokku harjutatud üksused, kuid sel juhul tuleb tõenäoliselt ajateenijate üldarvu mõnevõrra vähendada.
Kaitseliit peaks olema suuteline reageerima kiiresti, kuid mitte kõik liikmed ei ole koheselt kättesaadavad ja kasutatavad. Ka Kaitseliidu koosseisus on oluline arendada kõrges valmiduses olevaid allüksusi, mille väljaõppetase ja varustus võimaldab neid tulemuslikult kasutada sisejulgeoleku tagamisel ja ka vastase parimate üksuste vastu.
Kindlasti on võimalik kaaluda rohkem alternatiive. Alati säilib võimalus deklareerida, et midagi pole vaja muuta.
Eesti liitlastelt tuleb paralleelselt küsida nähtavamat ja konkreetsemat kohalolekut Balti riikides, võrreldes NATO senise õhuturbemissiooniga. Esialgu käesoleva aasta lõpuni Eestisse saadetud lennukid ja maaväeüksused peaksid jääma siia ka pikemas perspektiivis. Liitlaste maaväeüksuste alaline paiknemine või üksuste varustuse eelpaigutus mõnes Balti riigis suurendaks uuenenud olukorras stabiilsust ja mõjuks kainestavalt võimalikele agressoritele ja provokaatoritele.