oktoober 16, 2015

Who’s gonna be our Tommy?

AFP/Scanpix
Aerial view of one of the Cuban medium-range missile bases, taken October 1962.
Aerial view of one of the Cuban medium-range missile bases, taken October 1962.

Empaatilise välispoliitika vajalikkusest ja võimalikkusest tänases maailmas.

Kuuba raketikriisi 11. ja 12. päeval (26.-27. oktoobril 1962) sai USA president John F. Kennedy NSVLi juhilt Nikita Hruštšovilt lühikese vahega kaks sõnumit. Esimene neist oli lepitava loomuga, teine agressiivne. Esimese kirja oli kirjutanud Hruštšov ise ning see saabus suletud kanaleid pidi, teise, avaliku olid talle ilmselt dikteerinud tema kindralid. Selleks ajaks oli Kennedy viinud USA hävitajad lahinguvalmidusse, olles valmis eemaldama Nõukogude tuumaraketid Kuubalt jõuga, mis oleks üsnagi vääramatu tõenäosusega käivitanud kontinentidevahelise tuumasõja. Kennedy kriisimeeskonda tollal kuulnud USA endine suursaadik Venemaal Llewellyn „Tommy” Thompson, kes oli NSVLi liidriga väga lähedalt kokku puutunud, soovitas Kennedyl ignoreerida teist sõnumit ning reageerida esimesele. Thompsoni arusaam oli, et Hruštšov on valmis tuumarelvad Kuubalt ära viima rahumeelselt, kui talle antakse võimalus esitleda USA invasiooni ärahoidmist saareriigil NSVLi strateegilise võiduna. USA tollane kaitseminister Robert S. McNamara tõdeb dokumentaalfilmis „Sõja udu: 11 õppetundi Robert S. McNamara elust“1, et maailm pole kunagi varem ega kunagi hiljem olnud tuumasõjale nii lähedal nagu noil päevil. Raketikriis lõppes 28. oktoobril, NSVL viis raketid koju umbes järgneva kuu jooksul. Sellise lõpptulemuse kujunemisel sai muidugi määravaks mitme asjaolu koosmõju, samas pole vist ka liialdus tõdeda, et Thompsonita võinuks maailm täna mõlemal mandril näha välja hoopis teistsugune. McNamara esimene „õppetund” on: proovi mõista oma vaenlast (emphatize with your enemy).
Empaatia kui võime ennast ja teisi mõista laieneb ideaalis nii sõpradele kui ka vaenlastele. Võime näha maailma läbi teisele kuuluva silmapaari annab kahtlemata tugeva eelise reaalsuse tõlgendamisel nii riikidele kui ka inimestele. Esimesed koosnevad teistest. Riikide käitumise põhjuseid tuleb lisaks ajaloole ja kultuurile otsida inimloomusest. Agressiivse käitumise kaks kõige suuremat põhjust nii inimlikus kui ka riiklikus plaanis on ressursivajadus ja hirm. Hirmude skaala on lai, muuhulgas tekib hirm näiteks suutmatusest ennast piisavalt selgelt määratleda, millisel juhul teised saavad ohuks identiteedile; hirm võib johtuda tunnetusest, et mind piisavalt ei austata või ei tunnustata. „Mina” terviklikkus ja staatus on ühtviisi oluline nii inimestele kui ka riikidele. Hirm on ühtlasi prisma, mis tihtipeale moonutab me reaalsustaju väga olulisel määral ning takistab mõistmist. Sellest omakorda tekivad arusaamatuste spiraalid, mis võivad viia ka täiesti ratsionaalselt mõtlevad ja tegutsevad riigid/indiviidid hukatuse äärele.2 Eriti udustel aegadel on oluline näha üle oma hirmu piiri, nii nagu kriitilisel hetkel suutis seda suursaadik Thompson.
Mõistmise ja aktsepteerimise vahele armastatakse panna võrdusmärki, mida seal kaugeltki alati ei pruugi tegelikkuses olla. Tennises ei tundu imelik mõte „tunne oma vastast”. Riikidevahelises suhtlemises kaldutakse mõista-üritamist miskipärast võtma aga eriti omade poolt kohati isegi reeturlikult. „Ahh, need Russlandversteher’id …” Vaenlase positsiooni mittemõistmine konfliktis on paralüseeriv, kirjutab Harvardi Ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Stephen M. Walt.3
Kuivõrd oleme me aga reaalselt üldse võimelised mõistma teistsuguseid? Aju töötab seoseid luues, uued kogemused asetuvad juba olemasolevate seoste konteksti. Täiesti uute „neuroloogiliste radade” sündimine ajus toimub vaevaliselt. Inimesed tunduvad olema võimelised nägema ja mõistma vaid seda, mis on neis endis juba olemas, mis haakub senise kogemusega. Isekamad ei mõista isetuid motiive ja vastupidi, tüssajad kahtlustavad kõiki, õilishinged ei oska kedagi kahtlustada. Demokraatiad mõõdavad maailma muid paiku võimalusega neisse demokraatiat levitada.4 Ei saa välistada, et kogu me mõistmisvõime piirdubki vaid teistes iseenda peegelduste nägemisega. Mida suuremad on sarnasused ja selgem peegeldus, seda suurem sõprus, mida vähem ühiseid jooni, seda segasem pilt, mis jätab ruumi mõistmatusele ja mõistmatus omakorda hirmule. Nii sünnivad me peades sõbrad ja vaenlased. Ka riikidel. Kas arvatav piiratud mõistmisvõime tähendab, et konfliktid on vältimatud?
Väidaks, et siiski mitte. Võti peitub ilmselt empaatia esimeses lülis ehk enesemõistmises – omaenda piiratuse paremas teadvustamises –, arusaamises, et kõik käsitamatu ei ole tingimata halb või ohtlik. On asju, mida peaks tolereerima mõistmata; termin „hukkamõist“ sisaldab ju ka mõistmist. Teiseks, üritades teadlikult vaadata maailma võimalikult avatud silmadega ning hirmuläätse mõistusega kõrvaldades suudame ilmselt teatud määral oma piire avardada. Tänapäevane tihedalt seotud maailm ning tehnoloogilised vahendid jätavad meile üha vähem õigustusi selle liigutuse tegemata jätmiseks. Reaalpoliitika rahvusvahelistes suhetes tähendab võistlust enese huvide eest, empaatia samas toetab enda huvide ajamist.5 Ka ühepoolne mõistmine annab mõistjale taktikalise eelise. Klassikaliselt „reaalpoliitikuteks” peetud McNamara ja Kissinger6 – mehed, kes on olnud maailma mitmete suurte otsuste tegemise juures – on mõlemad empaatia suured eestkõnelejad. Mõista üritamine küll alati ei kõrvalda konflikti, vähendab aga siiski vaenuspiraali tekkimise tõenäosust olulisel määral.7
Mida see teoreetiline arutlus annab tänaste Venemaaga seotud arengute kontekstis? Eneseteadvustamise poole pealt oleks ehk kasulik korraks süüvida, kas eksistentsiaalse hirmu prisma laseb meil siin maailmanurgas alati näha asju piisavalt selgelt. Kust läheb geopoliitiline piir hirmu ja liigse optimismi vahel? Kas vana väärtuspõhine Euroopa on Venemaad puudutavates asjades tõesti huvidepõhisem kui meie?
Venemaa mõista üritamise kontekstis on mitmeid asju, mida tasuks laia pildi huvides ehk paremini teadvustada. Oleme poolteist aastat olnud igapäevaselt üle ujutatud Venemaa- ja Ukraina-teemaliste uudistega – millised sõjalised liikumised toimusid Donetskis ja Luganskis, milliseid uusi infosõjavõtteid kodu- või välispubliku mõjutamiseks on Venemaa president Vladimir Putin välja mõelnud jne. Detailid on olulised, kohati võivad need saada määravaks, kohati aga hoopis raskenda suure pildi nägemist – iga väikse krõpsatuse registreerimine süvendab hirmu ning tihendab uduloori.
Üha rohkem räägitakse, et Lääs väärtõlgendas vastuseisu puudumist külma sõja järgsele korrale Moskva toetusena. Külma sõja ajal analüüsis Lääs iga väiksematki Venemaaga seotud infobitti, pärast 1989. aastat kaotas aga huvi, kuidas Venemaa näeb maailma ning oma kohta selles, sest „võitjal puudub uudishimu”.8
Venemaa ajalooliselt suurt ego, mis sai NSVLi kokkukukkumisega saatuslikult kannatada, ei ole suudetud uuesti üles ehitada. Tulenevalt paljuski ilmselt kultuurilistest iseärasustest tundub kaasaegse konkurentsivõimelise majanduse ülesehitamine Venemaal võrdlemisi keeruline. Omaaegne satelliitide süsteem – Ukraina kaevandused, Balti riikide põllumajandus – oli selle organismi tilguti. Naftahinna kukkumine maailmas on kahjustanud organismi südant.9
Adudes, et Venemaast pole võimalik käegakatsutavas tulevikus majanduslikku suurriiki teha, valis Putin riiklikuks enesemääratluseks ning staatuse tõstmiseks järgmise vahendi – sõjalise jõu demonstreerimise. Küüniliselt võiks väita, et Venemaa harjutab meie piiride taga oma identiteeti. Samas sõjaline suurus majanduslikuta ei saa loogiliselt kaua kesta.10 Samuti ei saa Venemaa endale loogiliselt lubada suurt sõda, sest ei saa lubada endale sõda kaotada. Sõjaline „kaart” on toiminud põhjusel, et Putinil on kasutada veel üks ammendamatu ressurss – hirm. Käesoleva aasta märtsis ütles Vene riigipea, et on valmis kaitsma Krimmi tuumarelvaga.11 Sama sõnumit kordas 10. aprillil Leonid Nersisjan, uudisteagentuuri Regnum sõjaline vaatleja: kui NATO jõud satuvad Balti regioonis ülekaalu, võib see tähendada, et Venemaa kasutab tuumarelva mittetuumariikide vastu. Loomad käituvad nii enesekaitseks – ajavad okkad püsti või kasuka suureks. Kui naaberriigi presidenti millegi eest imetleda, siis just oskuse pärast puudulikke ressursse sihipäraselt kasutada. Putinil on õnnestunud teha Venemaa suureks hirmu abil. Samas juuni alguses ütles Putin Itaalia ajalehele Corriere della Sera, et ainult hull inimene ning ainult unenäos võiks ette kujutada, et Venemaa ründab NATOt. Agressiivne sõnum ja lepitav sõnum.
Maailma Vene-eksperdid vaidlevad, kas Putini sammud Krimmis ja Ida-Ukrainas on olnud osa suurest plaanist või tulenevad need pelgast soovist siseriiklikku kontrolli tagada ning isiklikku populaarsust tõsta. Pole kahtlust, et Vene liidritel on alates külma sõja lõpust olnud oma rahva tellimus selgemaks enesemääratluseks ning enesehinnangu ja staatuse tõstmiseks. Vene presidendikantselei endise nõuniku Gleb Pavlovski sõnul kaotas Putin igapäevase otsustusprotsessi vastu huvi peale seda, kui oli Krimmi annekteerimisega saavutanud üle 80-protsendilise toetuse oma rahva seas. Pavlovski arvates ei taha tänane Venemaa maailmakorda muuta ega ka iga hinna eest oma mõjupiirkonda säilitada, tegudele ei tiivusta tema arvates mitte niivõrd välise mõjuvõimu suurendamise taotlus kui sisemine nõrkus.12 Moskva poliitika ei ole imperialism, vaid isolatsionism, leiavad ka Euroopa välissuhete nõukogu analüütikud Ivan Krastev ja Mark Leonard.13
Selline populaarsuse kasv sisaldab samas ka teatud riske. Propaganda abil kujundanud kunstlikku maailma pole võimalik täiel määral juhtida. Rahvas on „üles soojendatud”. Andmetel, mida on ilmselt keeruline kontrollida, soovis veel hiljuti märkimisväärne osa venelastest päris sõda Ukrainaga.14 Keeruline on ütelda, et palun rahunege nüüd maha, show on läbi. Pealegi, nagu igas heas sõjafilmis on ka reaalses elus alati kuskil olemas sõjarditest kindralid, kes on valmis jõulisi plaane ellu viima ka omaenda riisikol.15 Mingis mõttes võiks öelda, et Putinist on saanud Ukraina sõja pantvang.16 Seda sõda ei ole võimalik võita ega kaotada. Uue rinde avamine Süürias võimaldab viga parandada ning ühtlasi Ukrainalt tähelepanu eemale juhtida. Putini 28. septembri ÜRO Peaassamblee kõnes17 on Ukrainast juttu vaid põgusalt. Hoopis suurem osa kõnest on pühendatud Süüriale ning võitlusele Islamiriigiga. 30. septembril alanud õhurünnakud Süürias näitavad samas, et sihtmärk ei ole Islamiriik, vaid muud Süüria presidendi Bashar al-Assadi vastased jõud. Läänele see muidugi ei sobi. Konflikti edasise eskaleerumise oht Süürias on mitmekülgne. Venemaa toetus Süüria valitsevale režiimile on lisaks ajaloolistele huvidele tingitud ilmselt kartusest, et Lääne eesmärk Venemaal on ka režiimivahetus. Tegelikkuses võib tänaseks olla pigem vastupidi, paljude arvates võib muutus olla isegi ohtlikum tänasest olukorrast.18 Mitme seisukoha järgi ei peaks Lääs püüdma muuta Venemaad enesesarnaseks demokraatiaks, vaid millekski, millega suudetakse kõrvuti elada.19
Kõnes süüdistas Putin taas Läänt ka unilateraalse korra loomises ning oma väärtuste ekspordis Ukraina ning Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikidesse, mis mitmetes neist on tema arvates põhjustanud kaose. „Vaadake, mida te olete teinud!” tõdeb ta emotsionaalselt, lisades, et Venemaa ei saa kauem asjade seisu maailmas tolereerida. Ka Läänes leidub kõhklejaid – äkki oligi ikkagi nii, et Euroopa Liit trügis Ukraina assotsiatsioonilepinguga Venemaale liiga lähedale? Kindlasti oli Viktor Janukovõtši kukkumine Venemaa egole suur löök. Samas tasub meeles pidada, et Putin ilmselt ei vaja Venemaa huvide tegelikku rikkumist Lääne poolt selleks, et Läänt süüdistada.20 Tegemist on vastandumise oskusliku kasutamisega: ennast määratleda on selliselt alati lihtsam. Putini jaoks pole ka argument, et EL või NATO ei laienda oma mõjusfääri, vaid toimivad teineteist täiendavate väärtuspõhiste tõmbekeskustena. Euroopa riigid määratlevad end oma reaalse territooriumi kaudu, Venemaa ego on aga tema füüsilisest olemusest suurem. Rahvusvaheline õigus paraku selliseid hälbeid ei salli.
USA ja Euroopa Liidu sanktsioonid kui karistus Krimmi vallutamise ja separatismi toetamise ning sõjalise sekkumise eest Ida-Ukrainas kahtlemata kiirendavad Venemaa majanduslangust, samas hinnatakse nende mõju pigem piiratuks. Karistus peaks ideaalis karistatava käitumist karistaja soovitud moel muutma. Viimast pole toimunud – Krimm on endiselt okupeeritud, Ida-Ukraina destabiliseerimine on jätkunud pikka aega. Teisalt me ei tea, mismoodi Venemaa oleks käitunud sanktsioonideta. Selge on ainult, et rahvusvaheline kogukond ei oleks saanud nii jämedat õigusrikkumist karistamata jätta ega tohiks seda teha nii kaua, kui status quo ante on taastatud. Teisalt arvavad asjatundjad, et nähtavas tulevikus ei ole ükski sanktsioon piisavalt tugev, et panna Venemaad Krimmi Ukrainale tagastama. Karistuse – olgu või pelgalt moraalse – jätkumine on seega rahvusvahelise õiguse usutavuse seisukohast ainuvõimalik.
Lahingutegevus Ida-Ukrainas näitab hetkel raugemise märke, samas uus, senisest keerukam rinne on avatud, olukord Venemaal ja tema ümber ei ole tasakaalustumas.21 Kõik see tekitab hulganisti küsimusi, muuhulgas: mis juhtub, kui kogemata minnakse liiga kaugele, kui konfliktispiraali on ühel hetkel üha keerulisem peatada? Kas peaksime siis reageerima Putini „esimesele“ või „teisele” sõnumile? Nagu on öelnud Henry Kissinger, suured otsused tuleb tihtipeale teha enne, kui meie teadmised on piisavad, et neid põhjendada. Veelgi olulisemalt: kui vastastikuse mõistmatuse spiraal – peaks minema sügavamale, kas meil on piisavalt „Tommysid”, kes suudavad jääda kaineks ning näha üle oma hirmu?
Artikkel peegeldab autori isiklikke seisukohti.
______
1 The Fog of War: Eleven Lessons from the Life of Robert S. McNamara, 2003.
2 McNamara teine “õppetund”: ratsionaalsus üksi ei päästa meid.
3 foreignpolicy.com/2009/05/27/empathy-and-internati… 4 Condoleezza Rice on öeldnud: aastal 2003, kui toimus USA invasioon Iraaki, ameeriklased lihtsalt ei saanud aru, miks mitmete Euroopa riikide valitsused seda ei toetanud. Tõdemus illustreerib hästi, et isegi sarnaste mõistmine on kohati keeruline.
5 washingtonnote.com/we_need_a_reali_1/ 6 K.a septembri lõpus ilmunud raamatus “Kissinger. 1923-1968: The Idealist” argumenteerib Niall Fergusson, et Kissinger on idealist.
7 Selliseid noote kostub isegi sõjaliselt poolelt. USA armee major Daniel Lenard ütleb: “Inimajalugu saab alati olema inimlik. Ükskõik kui fantastiline meie tulevik ka ei oleks, empaatia jääb üheks kõige tugevamaks jõuks maailmas.” foreignpolicy.com/2014/04/01/the-future-of-war-ent… 8 www.ecfr.eu/page/-/ECFR117_TheNewEuropeanDisorder_… 9 Naftahinna edasise kukkumise tagajärjed Vene majandusele on katastroofilised. See võib teha Venemaa veelgi ohtlikumaks, tõdeb Richard Dearlove Briti luureteenistuse (MI6) endine ülem 1999–2004. www.prospectmagazine.co.uk/world/former-mi6-head-p… 10 Dokumentaalfilmis, mis valmis Krimmi vallutamise aastapäevaks 21. märtsil 2014.
11 http://www.brookings.edu/blogs/order-from-chaos/posts/2015/04/01-putin-nuclear-threats-meaning#.VR-AEOvWo-k.linkedin 12 www.nytimes.com/2015/08/13/opinion/what-the-west-g… 13 www.foreignaffairs.com/articles/143329/ivan-kraste… 14 www.newyorker.com/news/daily-comment/after-the-cra… 15 Selline paistab olevat näiteks separatistide üks juhte Igor Strelkov, kes on selgelt pettunud, et Putin pole läinud kaugemale ning Novorossija alasid lõplikult vallutanud.
16 www.bloomberg.com/news/articles/2015-02-04/russian… 17 gadebate.un.org/70/russian-federation 18 www.cer.org.uk/sites/default/files/publications/at… 19 www.foreignaffairs.com/articles/143329/ivan-kraste… 20 www.the-american-interest.com/2015/04/14/could-it-… 21 New Yorgi Ülikooli Vene-ekspert professor Mark Galeotti tõdeb, et 21. sajandil on küll paljud asjad teistmoodi, kuid konflikti eskaleerumise oht on ikkagi olemas www.bne.eu/content/story/stolypin-apocalypse-not

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar