Lääne sõjalised võimed Põhja-Euroopas
Eva Hagström Frisell, Krister Pallin, Johan Engvall, Albin Aronsson, Jakob Gustafsson, Robert Dalsjö, Michael Jonsson, Björn Ottosson, Bengt-Göran Bergstrand, Viktor Lundquist, Diana Lepp, Anna Sundberg. Rootsi kaitseuuringute agentuur, 2021
Kaheosaline raport, mille esimeses osas võrreldakse Põhja-Euroopa riikide ja USA sõjalisi võimeid Venemaa omaga. Raporti teine osa keskendub ülevaadetele Põhja-Euroopa riikide ja USA relvajõududest, mis võib pakkuda huvi Läänemere regiooni poliitikutele, ametnikele, ajakirjanikele ja teistelegi huvilistele.
Seotud artiklid
Venemaa eriteenistused ja võitlus terrorismiga
Pärast Dubrovka pantvangikriisi 2002. aastal võeti Kremlis vastu avalikustamata kontseptsioon, mille kohaselt olevat eriteenistusi kohutavatel 1990. aastatel nii tugevasti nõrgestatud, et neid ei tohi vigade eest karistada.
Vene jälg terrori ajaloos
Võib väita, et Venemaa ongi nüüdisaegse terrorismi sünnimaa ja seda nii individuaalterrori kui ka riikliku terrori osas.
Kes ja kuidas võitles Gruusia-Vene infosõjas?
Infosõja teesi aluseks peab olema arusaamine, et lisaks sõdivatele vägedele tegutseb paralleelselt ka infoarmee.
Patriarhi lahkumine
Aleksius II oli esimene uue, mittekommunistliku, mitteateistliku Venemaa patriarh.
Ameerika ja Euroopa – millest sündis veelahe?
On aeg loobuda kujutelmast, nagu saaksid ameeriklased ja eurooplased maailma asjadest ühtmoodi aru, ja ehk koguni sellestki, et nad elavad ühes ja samas maailmas. Kõiges olulises võimuga seonduvas, selle tõhususe, kõlbluse ja ihaldusväärsuse küsimuses, on Ameerika ja Euroopa vaateviis erinev. Euroopa loobub võimust, õigemini liigub võimust eemale - omaenda seaduste ja reeglite ning rahvusüleste läbirääkimiste ja koostöö suletud maailma. Ta on sisenemas ajaloo lõpu järgsesse rahu ja külluse paradiisi, Kanti "igavese rahu" tõekssaamisesse. Ühendriigid, samas, on kinni ajaloos, teostades võimu hobbeslikus maailmas, kus rahvusvahelisi seadusi ja reegleid ei saa usaldada ning kus tegelik turvalisus ning liberaalse korra kaitsmine ja edenemine sõltub senini sõjalise jõu olemasolust ja kasutusvõimalusest.
USA ekspordib
Aastal 1999 võeti vastu NATO uus julgeolekukontseptsioon. Kaasajastatud tõlgendus kajastab vanade ohtude, relvastud konfliktide ja riikidevaheliste sõdade asendumist suuresti uute julgeolekuriskidega, milleks on rahvusvaheline kuritegevus, terrorism, illegaalne migratsioon ja keskkonnaprobleemid. Uue julgeolekukontseptsiooni raames on määratletud ka julgeolekut tagavad põhimõtted ja ühena nendest välja toodud demokraatlikud põhimõtted, institutsioonid ja riigikorraldus. Demokraatia rõhutamine tähendab stabiilse rahvusvahelise rahu saavutamist ja säilitamist.
Soome julgeolekupoliitika ja NATO
Välis- ja julgeolekupoliitikat hinnates rõhutame tihtipeale oma riigi juhtide ja ühiskonna mõjutajate vastutust tehtud otsuste eest. Sama lugu on ka rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu NATO. Selles nähakse tavaliselt maailma arengusuundade mõjutajat. Sama suhtumine puudutab üha enam ka Euroopa Liitu. Sageli on siiski tegemist silmapettega: tegelikult viivad sündmused meid kaasa. Mõnikord on lihtsalt kasulik analüüsida riikide ja organisatsioonide käitumist vastureaktsioonina olukorramuutustele.
Kristin Krohn Devold: reform teeb sõjaväe mobiilseks
Norra kaitseminister Kristin Krohn Devold on eeskujuks kogu NATO-le. Võtnud võimu pärast New Yorgi terrorirünnakut, asus tollal 40aastane Devold läbi viima kaitsejõudude reformi, mille eesmärk on ühendada kaitsejõud ja -ministeerium ühtsesse struktuuri aastaks 2005. Muuta kaitsejõud ohu korral kiirelt reageerivaks löögirusikaks. Vähendada armee koosseisu. Maha müüa kaitseobjektid, mis uues olukorras tarbetud. Püstitatud eesmärgi täitmisest võib aga raporteerida juba järgmisel, 2004. aastal.
Vabadusest väsinud Venemaa ja meie
Kas Venemaa on demokraatlik riik? Mil määral ja mis suunas on ta muutunud, võrreldes Nõukogude Liidu ajaga? Kuhu ta edasi liigub?
Iraagi sõda on hävitanud julgeolekupoliitilise konsensuse Taanis
Iraagi sõda lõi sügava lõhe Euroopa Liidu riikide vahele: omavahel vastandusid ühelt poolt Ameerika juhitavat invasiooni pooldavad ja teiselt poolt seda vastustavad riigid. Samasugune lõhe tekkis Taani parlamendis Folketingis, kus otsus invasioonis osalemise kohta tehti väikese häälteenamusega, mille moodustasid kaks paremtsentristlikku valitsusparteid ja paremäärmuslik Taani Rahvapartei. Esimest korda ajaloos saadeti Taani sõdurid sõtta ilma parlamendi ülekaaluka enamuse toetuseta. See hävitas hoobilt Taani poliitilise spektri 15 aastat kestnud julgeolekupoliitilise konsensuse (kui välja jätta parem- ja vasak-äärmuslikud erakonnad).
Eesti valikud Iraagi sõja taustal
Iraagi sõjale eelnenud suurriikide ägedad sõnavahetused langesid Eestis valimiste-eelsesse aega. Eestis ei erinenud avalik arvamus sõja ja rahu küsimuses ülejäänud Euroopast, olles selgelt Iraagi ründamise vastu. Kuna lahkuv valitsus - ka mina ise kaitseministrina - toetas ühemõtteliselt USA positsiooni, ühinedes ameeriklasi toetava avaldusega ning kinnitades osalemist konfliktijärgsel operatsioonil, võis eeldada, et sõjatemaatika kujuneb osaks valimisvõitlusest. Et seda õnnestus vältida, oli eelmise valitsuskabineti viimaste töökuude olulisemaid saavutusi.
Euroopa kujuneb iseenesest impeeriumiks
Kui Balti riigid Euroopa Liitu astumisest rääkima hakkasid, suhtusid Venemaal nii mõnedki sellesse mõistetava ärritusega. Venemaa jaoks oli tegu ju lõpliku lahtiütlemisega mõjusfääride illusioonist, mõistmisega, et kaotatud impeeriumi pole enam võimalik hoida ka geopoliitilises ja majanduslikus haardes, rääkimata riigipiiridest.
Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid: Charles de Gaulle’ist Jacques Chiracini
Meenutades Prantsuse-Ameerika kriisi, mis leidis aset 1960. aastatel, kui kindral Prantsusmaad valitses, ning võrreldes seda peaaegu täieliku suhete katkemisega Iraagi sõjaga seoses, tekib kiusatus rääkida Prantsuse poliitika pidevast Ameerika-vastasusest. Lõppude lõpuks esindab Jacques Chirac ikkagi gaulle'istlikku parteid. Ta on alati toetunud kindrali mõtetele. Tal on samasugused volitused ning ta on sama vana, kui oli de Gaulle 1960. aastate alguses. Sellest piisab, et anda Washingtonis ja Pariisis nii mõnelegi alust omistada Prantsuse-Ameerika antagonismile pidevat iseloomu.
Euroopa kaitsekontseptsiooni argumendid
"Euroopa kaitse" on keeruline ja ebaselge mõiste. Kui lähtuda sõnasõnalisest tähendusest, st mõista seda kui Euroopa territooriumi kaitsmist (kõigi ohtude vastu), siis on selge, et selle suudab tagada üksnes NATO koos USA strateegilise toetusega. Kui aga määratleda seda kui "Euroopa moodi kaitsepoliitikat" või Euroopa integratsiooniga seotud kaitsemõõdet, on lihtsam mõista, miks sellega peaks tegelema Euroopa Liit. Kuna aga suur osa Euroopa riike kuulub mõlemasse organisatsiooni (alates 2004. aastast 19 riiki), siis mis mõtet oleks neil püüelda sama eesmärgi poole kahel eri viisil kahes kohas?
Sovetoloogia tõus ja hääbumine
Osaledes ÜRO peaassamblee avamisel New Yorgis, külastas Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin 2003. aasta septembri lõpus ka Manhattani saare loodeosas asuvat Ühendriikide üht vanemat, maailma sovetoloogia tippkeskust Columbia ülikooli. Kõneledes vastava ala tudengitele ja professoritele, ütles Putin: "Paljudele teist on teadlasena Venemaa saatuslikuks saanud. Te teate väga palju meie maa kohta. Te tunnete Venemaa kultuuri ja traditsioone, õpite tema kaasaegset majandust ning poliitikat. Kuid te teate veel midagi: seda, kuidas Venemaa ja Ameerika Ühendriikide suhted on muutunud. Maailm on fundamentaalselt muutunud, NSVLi pole enam olemas, kuid "sovetoloogia" elab ikka edasi."
ELi strateegiline missioon: liidu idapoliitika kujundamine
Kellelegi ei tohiks olla üllatuseks, et Euroopa Liit teeb praegu jõupingutusi leidmaks uusi mooduseid liidu toimimise tagamiseks seoses eeloleva laienemisega. Liidu laienemine Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse on rohkem kui üksnes ajalooline sündmus. See on ka dramaatiline samm ELi ajaloos, kui liikmesriikide arv kasvab korraga 15-lt 25-ni. Püüdes kohandada Euroopa Liidu lepingut selle muutusega, üritab EL seda ka edasi arendada, nii et see vastaks uutele liidusisestele ja rahvusvahelistele vajadustele. Just sellega tegelebki valitsustevaheline konverents.