Venemaa, NATO ja uus strateegiline kontseptsioon
Õigel moel rakendatuna võib strateegiline kontseptsioon muuta liitlaste suhtumise Venemaasse ühtseks, luua selgust NATO kavatsustesse Moskva suhtes ning panna aluse konstruktiivsematele suhetele tulevikus.
NATO koostab praegu üle kümne aasta oma uut strateegilist kontseptsiooni. Peaaegu kindlasti on uue dokumendi üheks võtmeteemaks Venemaa. Enamik liitlasi näeks hea meelega, et Venemaa oleks nende võtmepartner võitluses terrorismiga, tuumarelva leviku tõkestamisel ja Afganistani sõja võitmisel. Kuid Venemaa käsitleb NATOt endiselt vaenuliku alliansina ja konkurendina võitluses mõju pärast Ida-Euroopas. Kas uus strateegiline kontseptsioon saab kaasa aidata koostööaltimate suhete loomisele?
Kindlasti tuleb olla ettevaatlik: pole usutav, et see dokument muudaks Venemaa negatiivset suhtumist NATOsse lähemal ajal. Aga õigel moel rakendatuna võib strateegiline kontseptsioon muuta liitlaste suhtumise Venemaasse ühtseks, luua selgust NATO kavatsustesse Moskva suhtes ning panna aluse konstruktiivsematele suhetele tulevikus.
Minu vaenlase vaenlane?
Selgitused selle kohta, miks NATO Venemaale ei meeldi, jagunevad põhimõtteliselt kaheks. Ühe arvamuse kohaselt seisab Moskva vastu alliansi tegevusele, teise järgi ei meeldi Moskvale NATO olemus. Erinevad analüüsid viivad erinevatele järeldustele. Esimese seisukoha pooldajad väidavad, et paremate suhete võti peitub selliste asjade leidmises, mida NATO ja Venemaa võiksid üheskoos teha. See demonstreeriks ajapikku Venemaale koostöö kasulikkust ning ajendaks Moskvat alliansiga partnerlust looma. Teise seisukoha pooldajad usuvad, et suhted ei parane märkimisväärselt enne, kui Venemaa loobub pidamast vastasseisu NATOga austuse ja eneseväärikuse allikaks, ehk sisuliselt enne seda, kui Moskva on ümber mõtestanud, mida õieti on vaja selleks, et olla suurriik.
Vladimir Putini poliitika läbiv teema on olnud Venemaa ülemaailmse seisundi ja mõju maksimeerimine.
Paljud esimese seisukoha pooldajad usuvad, et ühiseks projektiks, mis toob Venemaa ja NATO kokku, võib saada Hiina vaoshoidmine. See on näiliselt köitev idee: Hiina on viimastel kuudel muutunud natsionalistlikumaks1 ning tema tugevnemine muudab paljusid Venemaa praeguse juhtkonna liikmeid närviliseks. Kui nii Venemaa kui ka Lääs tunnevad vajadust Hiinat ohjeldada, võib Moskvat vahest veenda NATOga jõudusid ühendama.
Kuid lähemal uurimisel on vähemalt kaks põhjust, miks Venemaa ei soovi asjade sellist käiku. Esiteks on Moskval vähe usku Lääne suutlikkusse korraldada suhteid Hiinaga nutikalt. Ning ta ei soovi tunda enda nahal Lääne vigade tagajärgi – Venemaa tunneb, et tal on rohkem kaotada kui USA-l või Euroopal, juhul kui suhted Hiinaga peaksid halvenema. “Maailma pikim piir kulgeb Venemaa ja Hiina vahel,” nentis üks Venemaa analüütik hiljuti Moskvas peetud seminaril.
Teiseks ei soovi Venemaa astuda liitu ei NATO ega Hiinaga, kui ta on selles liidus väiksem partner. Vladimir Putini poliitika läbiv teema on olnud Venemaa ülemaailmse seisundi ja mõju maksimeerimine. Kui Venemaa astuks liitu NATOga, arvaks Hiina, et selles liidus on domineeriv USA, mitte Venemaa.
Kui Hiina jätkab tugevnemist ning tulevikus tekib mingilaadne kahepooluseline Hiina-Ameerika maailm, etendab Venemaa tõenäoliselt samasugust osa, nagu Hiina külma sõja ajal: tasakaalustav jõud, mis püüab saavutada eeliseid nii Pekingilt kui ka Washingtonilt. See roll sobib praegusele valitsusele kenasti. NATO ja selle uus strateegiline kontseptsioon ei muuda Moskva arvestusi vähegi märkimisväärsel määral.
Taaskäivitamine ja taaskinnitamine
Nii või teisiti on lähenemispoliitikal kaasamise abil, olgu lähendavaks teemaks Hiina või midagi muud, vähene mõju suhete üldisele olekule, sest Moskva tunded alliansi suhtes on sügavamad kui pelgalt vastumeelsus liitlaste raketitõrje või laienemise suhtes. Bobo Lo on kirjutanud, et “sõltumata sellest, kuidas käitub Lääs, peab Venemaa ennast asendamatuks globaalseks jõuks, näeb endist Nõukogude ruumi oma loomuliku mõjusfäärina, hindab rahvusvahelisi suhteid läbi geopoliitilise prisma, jääb NATO suhtes kahtlustavaks ning käsitleb maailma kui keskkonda, mis on täis konkureerimist ja sageli vaenulik”.2 Seda silmas pidades on alliansi ees kindlasti palju suuremad võimalused suhete halvenemiseks Venemaaga kui nende positiivses suunas mõjutamiseks.
See ei tähenda, et NATO strateegiline kontseptsioon ei peakski Venemaa kohta midagi ütlema. Vastupidi, see annab väga hea võimaluse selgitada NATO kavatsusi Moskva suhtes ning vähendada pingeid nende liitlasriikide, kes tunnevad muret, et NATO ei pruugi tulla neile konflikti korral Venemaaga appi, ja nende vahel, kes arvavad, et sellisel murel pole alust. See ei oleks sugugi tühine saavutus: uute liitlasriikide muretsemine õõnestab NATO solidaarsust. Mõned püüavad saada kahepoolseid julgeolekutagatisi Washingtonilt USA baaside kujul oma territooriumil, kuid see muudab neist ilmajäänud veel haavatavamaks.
Lõhede vältimiseks peab strateegilises kontseptsioonis sisalduv Venemaa-poliitika sisaldama olulise tähtsusega osana “taaskinnitust” uutele liitlasriikidele. Dokument peab selgelt väljendama, et alliansi vastastikuse kaitse klausel, seesama artikkel 5, kehtib endiselt täie jõuga. Samuti peaks NATO seda sõnumit rõhutama minimaalselt hädavajaliku sõjalise planeerimise ja õppustega, nagu on juba hakatud tegema 2010. aasta avakuudel (hiljaaegu kiideti heaks õppused ja sõjaliste plaanide koostamine Kesk-Euroopa kaitseks).
Lisaks NATO solidaarsuse tugevdamisele annaks taaskinnitusmeetmed uutele liitlasriikidele juurde enesekindlust, mida nad vajavad, et toetada Venemaa julgemat kaasamist ehk “taaskäivitust”, kui kasutada president Barack Obama sõnu. Mingisugust taaskäivitust on tõepoolest vaja. See ei paranda küll lähiajal suhteid Moskvaga -Venemaa vastumeelsus NATO suhtes on selleks lihtsalt liiga sügavale juurdunud -, kuid õiged žestid NATO poolt tasandaksid pinda suhete paranemisele tulevikus.
Venemaa käsitleb NATOt endiselt vaenuliku alliansina ja konkurendina võitluses mõju pärast Ida-Euroopas.
Ükski NATO liikmesriik ei soovi konflikti Venemaaga, kõige vähem need, kes asuvad alliansi idaserval ning teavad hästi, et nende olukord on turvalisem, kui Venemaa ja NATO vahel valitsevad koostöösuhted. Allianss on seda korduvalt väljendanud oma kommünikeedes, kuid sellest pole olnud suuremat kasu. Siiski peab NATO jätkama proovimist ning sel korral peaksid liitlased Moskvale ütlema, et NATO uksed on avatud ka Venemaale, kui ta soovib sellega liituda ja täidab liitumiskriteeriumid.
Põhimõtteliselt peaks NATO kasutama kahetist lähenemist: ühelt poolt ilmutama suhetes Venemaaga tugevust ja solidaarsust, kuid teiselt poolt saatma Moskvale sõnumi, et teda soovitakse kaasata. See ei ole uus mõte: allianss kasutas sarnast “kahe tee” meetodit laialdaselt 1970.-1980. aastatel. Tõsi, võib väita, et taaskinnitus ja taaskäivitus on osaliselt vastuolus: Venemaa valitsus peab mis tahes uusi taaskinnitusmeetmeid, näiteks õppusi Kesk-Euroopas, kurjade kavatsuste märgiks. See nõrgestaks mõju, mida strateegilise kontseptsiooni positiivne toon võiks Venemaale avaldada.
Ometi oleks kahetise poliitika üldine mõju pigem positiivne. Taaskinnitusmeetmed võtaksid õige rakendamise korral Venemaa valitsuselt võimaluse ja ka soovi mängida üht NATO liikmesriiki teise vastu, nagu ta on püüdnud teha viimastel aastatel. See ei välistaks tihedamat koostööd teistes valdkondades, näiteks raketitõrje alal. Otse vastupidi, Venemaa mõistab hästi selgust ja tugevust. Taaskäivitus- ja taaskinnitusmeetmeid kombineerides väljendaks NATO selgelt, et ehkki ta ei kõhkle astumast Venemaa vastu, kui see õõnestab mõne liitlasriigi julgeolekut, eelistab allianss sellele siiski koostöösuhteid Moskvaga.
Pikk tee
Kas kaasamissõnum muudaks Venemaa suhtumist NATOsse? See on raske ülesanne: äsja koostatud Venemaa sõjaline doktriin nimetab NATO laienemist riigi julgeoleku kõige tähtsamaks ohuks.
NATO võimalused seda mõtteviisi muuta on ahtad. Aga isegi sellistes tingimustes tooks selge taaskäivituse pakkumine NATO poolt pikaajalist kasu. See annaks Venemaa sõjaväele, mis ajalooliselt on keskendunud võimalikule konfliktile Läänega, kuid elab praegu üle sügavaid reforme, hea võimaluse koondada suuremat tähelepanu palju tõelisemale terrorismiohule oma lõunapiiril Põhja-Kaukaasias. Samuti tugevdaks see Venemaal nende positsioone, kes pooldavad riigi majanduslikku ja poliitilist moderniseerimist ning tihedamaid suhteid Läänega.
Liitlased peaksid Moskvale ütlema, et NATO uksed on avatud ka Venemaale, kui ta soovib sellega liituda ja täidab liitumiskriteeriumid.
Mõistagi avaldab koostöösõnum mõju ainult sel määral, mil määral on Venemaa valitsus valmis pakkumist vastu võtma. Ajalooliselt on nad pidanud lihtsamaks kujutada NATOt vaenlasena. Kuid majanduskriis on süvendanud Venemaal ebakindlust. Režiim võib olla liiga paindumatu, et muutuda lähiajal,3 kuid samal ajal tundub ta märksa suurema tõsidusega pilku endasse pööravat kui buumiaastatel eelmise kümnendi teisel poolel. Dmitri Trenin väidab hiljutises uurimuses, et tänane suurustlemine varjab sageli enda taga ebakindlust maa majandusliku ja poliitilise tuleviku osas.4
NATO ja Venemaa vahel valitseva umbusalduse ületamiseks tuleb Venemaa juhtidel ümber mõtestada mõned oma välispoliitika tähtsaimad alused. Seda muudatust ei saa NATO üksi esile kutsuda. Küll võib ta aga kaasa aidata õhustiku loomisele, milles Venemaa sõltumatud mõtlejad ning valitsuse reformimeelsemad liikmed saavad kaaluda tulevikuplaane, kus pole kohta vaenulikele suhetele Läänega. See oleks NATO uue strateegilise kontseptsiooni taaskäivitussõnumi oluline pluss. Kuid samal ajal peab sellega kaasnema taaskinnituse jagamine uutele liitlasriikidele, ilma milleta oleks NATOs raske kujundada taaskäivituseks vajalikku konsensust.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Viited
- Vt Charles Grant, China’s peaceful rise turns prickly. – CER Insight, 22. jaanuar 2010. ↩
- Bobo Lo, Russia’s crisis: what it means for regime stability and Moscow’s relations with the wider world. – CER policy brief, veebruar 2009. ↩
- Katinka Barysch, Can and should the EU and Russia reset their relationship? – CER policy brief, veebruar 2010, http://www.cer.org.uk/pdf/pb_eu_russia_22feb10.pdf. ↩
- Dmitry Trenin, Engaging Russia. Carnegie Moscow, http://http://www.carnegie.ru/en/pubs/briefings/engaging_russia.pdf ↩
Seotud artiklid
Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Ukraina, USA sisepoliitika, 2024. aasta valimismaraton, Jeemeni konfliktikolle
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadurid annavad ülevaate viimase ja ees ootava nädala tähtsamatest välis- ja julgeolekupoliitilistest sündmustest ja protsessidest. Ukraina: õhukaitse …
Kęstutis Budrys: Meie julgeolek nõuab rohkem tähelepanu ja ressursse
Parim aeg selleks, et jõuda lääneriikides kokkuleppele kaitsekulutuste ulatuslikuks ja pikaajaliseks tõstmiseks, oleks olnud eelmine aasta, kui oht oli käegakatsutav. Nüüd on poliitilised prioriteedid nihkunud, mistõttu aastaid hooletusse jäetud lünkade täitmine saab olema keeruline, leidis usutluses Diplomaatiale Kęstutis Budrys, Leedu presidendi vanemnõunik riikliku julgeoleku alal.
George P. Kent: USA pühendub Ukrainale aastakümneid
USA või teiste riikide asi pole defineerida, kuidas Ukraina mõistab võitu või sõja lõppu. Kõrvalseisjad peavad hoolikalt sõnu valima, enne kui hakkavad midagi ütlema inimestele, kes võitlevad oma riigi eest, leiab USA suursaadik George P. Kent usutluses Diplomaatiale.
Igor Gretski: Mida Ukraina Vilniuses saavutas
Kuna NATO tippkohtumisel Vilniuses ei antud Ukrainale kutset alliansiga liituda, on maad võtnud üldine varjamatu pettumustunne. Tippkohtumist on kutsutud „kasutamata võimaluste sümboliks“ ja „2008. aasta Bukaresti tippkohtumise korduseks“. Mõned asjatundjad on lausa asunud kahtlustama, et Washingtoni eesmärk pole mitte niivõrd aidata kaasa Ukraina võidule, kuivõrd hoida ära Venemaa võit ning seega innustada Kiievit ja Moskvat läbirääkimisi alustama.
Tony Lawrence: Kuidas kiirendada Balti riikide kaitsevõime kasvu
Venemaa sõda Ukrainas on Eestile, Lätile ja Leedule andnud tõuke relvajõude kiiremini arendada. Balti riigid paluvad ka NATO liitlastel rohkem teha, aga ei kavatse jääda ise käed rüpes istuma. Samal ajal peaksid nad omavahel praktilist kaitsekoostööd tõhustama.
Vadim Štepa: Kas Venemaa valmistub uueks „Talvesõjaks“?
Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu teatas jaanuaris plaanitavast sõjaväe arvkoosseisu suurendamisest lähiaastatel, sealhulgas uue armeekorpuse loomisest Karjala Vabariigis. Naabermaal Soomes kutsus see esile erinevaid tundeid – ärevusest skepsiseni –, kuid igal juhul tõi see taas esile ajaloomälu kurvad leheküljed. Kas nüüdsest Venemaa Karjalast võib saada uus sõjaline eelpost Euroopa vastu, nii nagu Kaliningradi oblastist?