Lääne sõjalised võimed Põhja-Euroopas
Eva Hagström Frisell, Krister Pallin, Johan Engvall, Albin Aronsson, Jakob Gustafsson, Robert Dalsjö, Michael Jonsson, Björn Ottosson, Bengt-Göran Bergstrand, Viktor Lundquist, Diana Lepp, Anna Sundberg. Rootsi kaitseuuringute agentuur, 2021
Kaheosaline raport, mille esimeses osas võrreldakse Põhja-Euroopa riikide ja USA sõjalisi võimeid Venemaa omaga. Raporti teine osa keskendub ülevaadetele Põhja-Euroopa riikide ja USA relvajõududest, mis võib pakkuda huvi Läänemere regiooni poliitikutele, ametnikele, ajakirjanikele ja teistelegi huvilistele.
Seotud artiklid
Demokraatia kasvuraskused – Vene probleem
Möödunud aasta sügisel möödus kümme aastat ajast, kui Venemaal viimati tõrjuti tagasi riigipöördekatse. Toonane president Jeltsin põrmustas enda kukutamise katse, suunates kahuritule riigiduuma Valgele Majale. Kui seda meeles pidada, on ka kergem mõista asjaolu, miks Venemaal on siiamaani raske üle minna sellisele tegevusele, mida Lääne-Euroopas peetakse normaalseks demokraatlikuks poliitikaks. Valitud on siiski õige suund, kuigi teekond tundub olevat pikk. Seda näitasid hiljuti korraldatud üleriigilised duuma valimised. Iseenesest olid valimised ilmselt ju üsnagi ausad, aga valimiskampaania käigus soositi häbenematult Ühtset Venemaad, president Putini oma parteid. Seda võibki oodata niisuguses riigis, kus televisioon, massiteabevahenditest kõige olulisem, on oma mitmete kanalitega kas riigi otsese järelevalve all või vähemalt sellele allutatud.
Euroopa julgeolekust kitsamas ja laiemas plaanis
Diplomaatia eelmises numbris vaatles Alyson Bailes Euroopa Liidu (EL) kaitsekontseptsiooni tausta. Kaitsekontseptsioonid tulenevad aga julgeolekuhinnanguist ja järgnevalt põgus pilk Euroopa julgeolekupoliitilisele mõtlemisele.
Venemaa Eesti-poliitika pankrott
14. märtsil valib Venemaa presidendiks tagasi Vladimir Putini. Võit saab olema ülekaalukas. Võimalik, et enam kui 80 protsenti valijatest näeb Kremlile väärikat peremeest üksnes Putinis.
Riskantne 1. sajandi äri
Tundub, et 21. sajandi algus on osutunud ebakindlamaks ajajärguks kui 1990. aastad. Vähemalt Lääne-kesksest vaatenurgast on üha kasvavate julgeolekuprobleemide tõttu muutunud nii riskide tajumine kui ka teadlikkus nendest. Ohuanalüüs näitab, et see on seletatav suures osas 11. septembri rünnakutega, mis on näidanud, et terroristide tegevus on olemuselt rahvusvaheline ning et sellised rünnakud võivad toimuda mis tahes kohas mis tahes ajal ning tuua endaga kaasa mitte ainult inimtragöödia, vaid ka suure majandusliku kahju.
Stabiliseerimisoperatsioon – kaitseväe uus väljakutse
21. sajandi algus pole tähendanud maailmale rahu. Pigem on see kaasa toonud varem prognoositud uute julgeolekuohtude ja -riskide teravdatud esiletuleku. Kui eelmisel kümnendil tuli eelkõige tegelda konfliktidega, mida põhjustasid etnilisel ja religioossel pinnal tekkinud erimeelsused ning mida omakorda vürtsitas ajaloolisest mälust väljakaevatud viha ja ülekohus, siis viimase kolme-nelja aasta ebastabiilsuse valitsevaks tunnuseks on terrorism ja massihävitusrelvade levik ning probleemid nende levikut toetavate riikidega.
Lääs tuleb uuesti välja mõelda
Globaliseerumisprotsessi hoogustumise ja ajalooliste kuupäevade 9. novembri 1989 ja 11. septembri 2001 kokkusattumine on muutnud maailma. Kindlasti ei olnud see pöördepunkt, kuid väljendab sellegipoolest külma sõja lõppemisega võimalikuks saanud globaliseerumise tumedat ja traagilist poolt. Kuni 1989. aastani ühendasid Läänt ühised väärtused, tunded ja huvid. Nõukogude Liidu lagunemisest peale on mõned meie huvid erinevad; 11. septembrist alates jagame me üha vähem samu tundeid. See erinevus tuleb kindlasti kõige selgemalt esile Iisraeli-Palestiina konfliktis.
USA presidendivalimiste maratoni algus
Käesoleva valimiskampaania kulgu kirjeldades ei saa mööda minna Howard Deanist, Vermonti osariiki 12 aastat kubernerina juhtinud mehest, kes taastas demokraatide eneseusu - ja väärikuse.
Raamat: André Glucksmann, Ouest contre Ouest.
Prantsuse filosoof André Glucksmann (sünd 1937) on tuntud vastuvoolu ujuja. Ta ei lepi vaadetega, mis on lihtsad, loogilised ja kõigile arusaadavad nagu näiteks sõjavastasus. Ta küsib demonstrantidelt tänaval: kas on midagi veel hullemat kui sõda? Ning vastab: jah, genotsiid, jah, rahvaste häving diktaatorite käe läbi.
Terrorismiohust ja neofundamentalismist Põhja-Euroopas
Isegi kui oled väikeriik, ei jäta kõik maailmas toimuv puutumata ka sinu maad... uus olukord maailmas sunnib üha tugevamini kokku hoidma. - Kristin Krohn Devold, Norra kaitseminister (Diplomaatia, nr 3, detsember 2003)
Muutustest Eesti julgeolekukontseptsioonis pärast 2004. aasta 2. aprilli
Viimased viisteist aastat on Eestis eelisarendatud traditsioonilisi julgeolekumeetmeid: loodud on toimiv diplomaatia ja riigikaitseks üles ehitatud kaasaegsed NATO standarditele vastavad relvajõud. On tehtud kõik, mida on vaja selleks, et olla iseseisev riik ning astuda NATOsse ja Euroopa Liitu. Sisejulgeolek on pälvinud vähem kontseptuaalset tähelepanu ja seda on ka tagasihoidlikumalt rahastatud, mis sellel perioodil oli mõistetav ja andestatav. Praeguseks on aga vajadus kaasaegsema riikliku julgeolekutagatiste süsteemi järele ilmne.
“Superpresidentalismi” ohud – Voronin, Putin ja Moldova rahvuslikud huvid
Aastal 1939 sõlmitud pakt ja sellele järgnenud Balti riikide, Lääne-Ukraina ja Moldaavia annekteerimine Teise maailmasõja alguses aitas sillutada teed nn välisimpeeriumi loomisele ning Kesk- ja Ida-Euroopa kommunistlike režiimide jõustamisele aastatel 1945 - 48.
Läti välispoliitika pärast Prahat ja Dublinit
Pikka aega valitsenud rahvusvahelist poliitilist keskkonda võivad mõjutada näiliselt väheolulised sündmused, mis võivad toimuda ka hetkel, mil neid ridu kirja panen. See reaalsus erineb vägagi sellest, milline oli maailm veel kuuskümmend aastat tagasi või isegi lähiminevikus.
Põgenemine vabaduse eest ehk mida venelased mõtlevad ja tahavad
Kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes, olid suured ootused, et kommunismist vabanenud Venemaa asub kindlalt läänemeelsele kursile: demokratiseerib oma poliitilise süsteemi, annab oma kodanikele võõrandamatud kodanikuõigused ning ühineb rahvusvahelise kogukonnaga. Vähemalt sellised olid president Boriss Jeltsini lubadused ametisse astudes.
Raamat: Eliot A. Cohen. Supreme Command – Soldiers, Statesmen and Leadership in Wartime.
Tegemist on raamatuga, mis ilmus 2002. aastal ning mis on paljude riikide sõjakoolide, aga ka politoloogide kohustusliku kirjanduse nimekirjas. 2003. aasta väljaandele on autor lisanud uue USA kaitseministri Rumsfeldi Afganistani operatsiooniga seotud tegevust analüüsiva järelsõna.
Moodne sõjatander
Sõjatander kui selline on territoorium ja/või akvatoorium, mis peab mahutama ja ära kannatama vaenutsevate osapoolte väed ning nende sõjategevuse. Sõjatander on kindlasti kolmemõõtmeline, kuid lisanduvad ka aeg ja sotsiaalne dimensioon, sest lahingutegevus ei hooli eriti ei poliitilisest süsteemist ega ka elanikkonnast, kes sinna on sattunud. Ehkki, kõrgemal (tehnoloogilisel) arengupositsioonil vaenupool püüab sõdida elanikkonda ja keskkonda säästvalt, kuivõrd see on võimalik.
Eesti julgeolekupoliitika uus etapp
Eesti julgeolekupoliitikas seatakse pärast riigi liitumist NATO ja Euroopa Liiduga sihte järgmiseks perioodiks. Seni eri valdkondade poliitika üldise suuna määratlenud dokumendi "Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused" kinnitas riigikogu 2001. aasta märtsis. See keskendus integratsioonile NATO ja ELiga. Nüüd on saanud valmis "Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused (2004)" (edaspidi JPA), mis vaatab edasi.