Jäta menüü vahele
Nr 81 • Mai 2010

Võimalus lunastada pilet järgmisesse aastasse

Afganistanis on saabunud otsustavad ajad ja vaatamata rohketele riskidele tuleb loota, et seekord läheb õnneks.

Riho Terras

sõjaväelane ja riigiametnik

Maailma juhtivate riikide juhid ja tipp-poliitikud on viimase aasta jooksul, sh ka mõni nädal tagasi Tallinnas peetud NATO välisministrite tippkohtumisel, korduvalt kuulutanud, et see aasta on Afganistanis otsustav, kuid avalik arutelu jõuab ikka ja jälle tõdemuseni “lõputust sõjast”. Kas nüüd on väljavaated edule paremad? Millised on Eesti sõduri šansid naasta koju ja enam mitte kõrbelahingutesse minna?

On põhjust mõõdukaks optimismiks, sest esmakordselt on olemas selgelt väljendatud ja ressurssidega tagatud soov olukorda muuta. Tegelikult teistsugust valikut ei olegi. Kui NATO riigid koos partneritega juba on otsustanud sõjalist operatsiooni Afganistanis oma sõjaks pidada, siis tuleb leida sisemist veendumust asi lõpule viia. Mõne liikme distantseerumine ühispanusest paneb rohkem vastutust teistele. NATO on usaldusel põhinev kokkulepe ja see tähendab, et ühiselt alustatu tuleb koos lõpule viia. On ilmne, et taandumine Afganistanist praegusel hetkel ei ole ei Ameerika Ühendriikide ega NATO jaoks võimalik ja kindlasti ka mitte Afganistani rahvastele parim turvaline lahendus. Ka Eesti suhteliselt suur ja jõuline osalus Afganistanis on NATO-liikmesusest tulenev kohusetäitmine NATO solidaarsuse sõjaliseks tagamiseks ja liitlastelt julgeolekukrediidi lunastamine tulevikuks.

Peab tõdema, et kuni eelmise aastani puudus sõja lõpetamiseks koordineeritud strateegiline lähenemine. Ameerika Ühendriikide sõjaline invasioon 2001. aastal oli väga suurel määral emotsionaalne otsus ja sõjaline operatsioon koostöös Afganistani enda vastupanuvõitlejatega täitis kiiresti ning tõhusalt püstitatud eesmärgi, milleks oli Talibani võimult kõrvaldamine. Sõdurid täitsid oma ülesande, kuid edasiseks polnud selget ühist poliitilist eesmärki. Puudus strateegia.

NATO kaasumine ei muutnud olukorda selgemaks, vaid tekitas omavahel vähe koordineeritud paralleelstruktuuri. Palju raha ja energiat on tänaseni kulunud tänu Afganistani regionaalsele jaotamisele erinevate võtmeriikide vastutusaladeks, mis on oluliselt lahustanud ja vähendanud võimalikku positiivset tulemust. Riikide soov raporteerida kiiretest edusammudest hägustab pikemas perspektiivis eesmärki, kuhu on soov jõuda.

Riikide soov raporteerida kiiretest edusammudest hägustab eesmärki, kuhu on soov jõuda.

Vaatamata sellele, et ei Ameerika Ühendriigid ega NATO pole kaotanud alates 2001. aastast ühtegi lahingut, on Afganistan kaugel turvalisusest ja liitlasvägede lahkumisel ei suudaks riik toimida. Küsimus ei ole mitte seatud eesmärkide mittesaavutamises, vaid asjaolus, et selliseid laiapõhjalisi riigi ülesehitust käsitlevaid ülesandeid ei olegi endale seatud. Kuni tänaseni puudub ühine arusaam, milline peaks olema olukord NATO vägede lahkumishetkel.

Ühiselt on jõutud selge tõdemuseni, et ainult sõjaliste vahenditega ei saa olukorda lahendada. Kuid NATO-l kui organisatsioonil on tsiviilkoostöö koordineerimiseks paraku väga piiratud võimalused.

Peab tunnistama, et kordades suurimal Afganistani panustajal Ameerika Ühendriikidel sai ühel hetkel kannatus otsa. President Obama ametisse astumise hetkel sai ka tema sarnaselt eelkäija George W Bushiga endale “oma sõja”. Seekord võeti aeg maha, analüüsiti vigu ja tuldi välja selge strateegiaga.

NATO ISAFi karismaatiline ülem Ameerika Ühendriikide kindral Stanley McChrystal, kelle määramist Ameerika Ühendriigid jõuliselt toetasid, teab, et tal on aega mitte rohkem kui aasta. 2010. a keskel peab olema võimalik näha selgeid edumärke. Eduraportit on vaja ka president Obamale. Seekord ei tehtud viga ega deklareeritud lahkumiskuupäevi, kuid aeg on sellegipoolest võtmetähtsusega. Olulise tähendusega on ka Ameerika Ühendriikide otsus oma plaane ressurssidega tagada. Sihikindlus on pisut aktiveerinud ka NATO Euroopa liitlasi, ehkki tänaseni tundub, et piisava selgusega ei tunnetata ebaõnnestumise ja võimaliku võimuvaakumi mõju julgeolekuolukorrale maailmas.

President Obama administratsioon ei ole ainuke, kes tähelepanelikult Afganistanis toimuvat jälgib. Venemaa, kes on korra Afganistanis vastu näppe saanud, ootab NATO läbikukkumist ja abistab vaid väikeste sammudega, nagu näiteks transporditeede võimaldamine. Venemaa on samas koostööst Ameerika Ühendriikide ja NATOga huvitatud. See huvi on tingitud omakorda pragmaatilisest arusaamast, et julgeolekuvaakum Afganistanis on ohtlik ka Venemaale.

Ebaõnnestumine Afganistanis toetaks Venemaa ammust retoorikat NATOst kui ajast ja arust külma sõja instrumendist, mis tuleks asendada uue julgeolekuarhitektuuriga Euroopas. Avaldused, nagu äsja uudiseid läbinud etteheide või isegi süüdistus, et NATO on süüdi narkootikumide levikus, ainult kinnitavad seda seisukohta. NATO ebaõnnestumine Afganistanis muudaks oluliselt maailma julgeolekuolukorda ja see oleks väga ebasobiv Eestile, lähtudes meie julgeoleku-arhitektuurist. Eesti julgeoleku ja laiemalt riikliku iseseisvuse nurgakivideks on NATO kollektiivkaitse, Euroopa liidu liikmesus, tugev transatlantiline side ning esmane iseseisev kaitsevõime. NATO solidaarsus ja NATO poliitiline ning sõjaline usutavus on Eestile ülitähtsad.

Mis siis on need olulised muutused, mis Afganistani uue strateegiaga kaasnevad ja edu lubavad?

Esiteks kuni 50 000 relvakandja võrra suurenev vägi peab laiendama kohalolekut piirkondades, mida eelnenud aastatel oli võimalik vaid õhurünnakutega mõjutada. Lauspommitamisega kaasnenud tsiviilohvrid on paljuski põhjustanud elanikkonna vastandumise NATOle. Endiselt ei ole kindel, kas vägede suurendamine on olnud piisav, seepärast püütakse veenmisega ja teiste mittekineetiliste vahenditega vähendada võimaliku vastase arvukust. Afganistani valitsusvastaseid mässulisi ei võeta enam kui ühetaolist terroristide jõuku, vaid püütakse leida mõistlikke lahendusi eraldamaks fundamentaliste ja enesetapuvõitlejaid niinimetatud 10 dollari mässulistest, kaasajooksikutest ja ärahirmutatud põllumeestest, kes võimalusel pigem rahulikult põldu hariksid.

Millised on Eesti sõduri šansid naasta koju ja enam mitte kõrbelahingutesse minna?

Teiseks on tihti kasutatud klišeed Afganistani riiklike institutsioonide toimima panemisest seekord püütud täita reaalse sisuga. Igale sõjalise juhtimise tasandile on esmakordselt lisatud tsiviiljuhtimisstruktuur. Eesmärk on kohe territooriumi hõivamisel abistada kohalikke omaenda kohaliku valitsemise korraldamisel. Sedagi püütakse nüüd teha rohkem kohalikke tavasid ja olusid järgides.

Endiselt on vastuseta küsimus, kas sellisel maal nagu Afganistan on üldse võimalik vastutustundlik ja toimiv keskvalitsus. Kas põhirõhk peab olema demokraatial või on oluline hoopis toimiva riikluse kui sellise ülesehitus?

Suuri raskusi valmistab endiselt julgeoleku saavutamiseks võtmerolli omavate politsei-jõudude jaluleseadmine, kuna liitlastel endil ei ole selget arusaama, millised need võiksid välja näha. 40 politseinikust koosnev Euroopa politseimissioon Europol on vaid piisake kõrbes. Riigivalitsemises edu saavutamiseks on vajalik panustajariikide tihe koostöö ja koordinatsioon. Humanitaarabi andmise, nagu koolide ja haiglate ehitamise ning käigushoidmise peaks jätma rohkem valitsusväliste organisatsioonide kanda.

Oluline roll laiemalt on NATO võtmeriikide juhtide omavahelisel koostööl ja tegevusel, koordineerimaks oma poliitikat Afganistani ja viimasega piirnevate riikide suhtes. Liitlaste riigijuhid peavad rohkem isiklikku energiat pühendama ühisele eesmärgile. Kui Hillary Clinton helistab president Karzaile, siis on oluline, et poole tunni pärast räägiks sama ka Angela Merkel.

Iraani ja Pakistaniga seotud globaalse julgeolekuriski tõttu ei ole võimuvaakumi tekitamine Afganistanis lubatav. Pakistaniga on tihe koostöö erinevatel tasanditel juba käimas. Iraan kujutab endast keerulisemat väljakutset, kuid vajab sellegipoolest liitlaste ühisrinnet ja erinevate, sealhulgas diplomaatiliste vahendite kasutamist.

NATO on usaldusel põhinev kokkulepe ja see tähendab, et ühiselt alustatu tuleb koos lõpule viia.

Afganistanis on saabunud otsustavad ajad ja vaatamata rohketele riskidele tuleb loota, et seekord läheb õnneks. See on parem nii Afganistani rahvastele kui kogu maailmale. NATO peab Afganistanis õnnestuma ja vastutustundlikel liikmetel tuleb sellesse panustada. Olenemata tulemusest on Afganistani kogemus muutmas riikide suhtumist sõjalistesse operatsioonidesse väljaspool oma territooriumi. Vaatamata veel paljudele potentsiaalsetele uutele konflikt-kolletele sunnivad tegevusega kaasnevad riskid uusi väljakutseid tõsiselt kaaluma.

Afganistanis ja Iraagis saadud kogemus on loonud arusaamise, et ehk tuleks tulevikus kaitseväge kasutada pigem põhiülesande, st oma territooriumi kaitsmise täitmiseks. Nii või teisti tuleb kollektiivsed otsused ellu viia kollektiivselt, sest see on iga alliansi, ka jätkuvalt maailma kõige võimsama poliitilise ja sõjalise organisatsiooni NATO edu alus. Kindlasti ei ole võimalik sel suvel lahti harutada tervet Afganistani umbsõlme, ent just see suvi võib kujuneda otsustavaks, sest nüüd on liitlastel võimalik lunastada pilet järgmisesse aastasse.

Seotud artiklid