Euroopa julgeoleku tagamine Venemaa vastu – Eesti seisukoht
Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, 2022
Lähiaastatel peavad Ameerika Ühendriigid ja Euroopa riigid tugevdama oma võimet kaitsta end nõrgenenud, kuid mitte vähem ohtliku Venemaa eest. On vaja selgeid strateegilisi valikuid, Atlandi-ülese ja Euroopa ühtekuuluvuse säilitamist ning arvestatavaid investeeringuid Euroopa kaitsevõimesse.
Loe lähemalt siit.
Seotud artiklid
Sovetoloogia tõus ja hääbumine
Osaledes ÜRO peaassamblee avamisel New Yorgis, külastas Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin 2003. aasta septembri lõpus ka Manhattani saare loodeosas asuvat Ühendriikide üht vanemat, maailma sovetoloogia tippkeskust Columbia ülikooli. Kõneledes vastava ala tudengitele ja professoritele, ütles Putin: "Paljudele teist on teadlasena Venemaa saatuslikuks saanud. Te teate väga palju meie maa kohta. Te tunnete Venemaa kultuuri ja traditsioone, õpite tema kaasaegset majandust ning poliitikat. Kuid te teate veel midagi: seda, kuidas Venemaa ja Ameerika Ühendriikide suhted on muutunud. Maailm on fundamentaalselt muutunud, NSVLi pole enam olemas, kuid "sovetoloogia" elab ikka edasi."
Euroopa kaitsekontseptsiooni argumendid
"Euroopa kaitse" on keeruline ja ebaselge mõiste. Kui lähtuda sõnasõnalisest tähendusest, st mõista seda kui Euroopa territooriumi kaitsmist (kõigi ohtude vastu), siis on selge, et selle suudab tagada üksnes NATO koos USA strateegilise toetusega. Kui aga määratleda seda kui "Euroopa moodi kaitsepoliitikat" või Euroopa integratsiooniga seotud kaitsemõõdet, on lihtsam mõista, miks sellega peaks tegelema Euroopa Liit. Kuna aga suur osa Euroopa riike kuulub mõlemasse organisatsiooni (alates 2004. aastast 19 riiki), siis mis mõtet oleks neil püüelda sama eesmärgi poole kahel eri viisil kahes kohas?
Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid: Charles de Gaulle’ist Jacques Chiracini
Meenutades Prantsuse-Ameerika kriisi, mis leidis aset 1960. aastatel, kui kindral Prantsusmaad valitses, ning võrreldes seda peaaegu täieliku suhete katkemisega Iraagi sõjaga seoses, tekib kiusatus rääkida Prantsuse poliitika pidevast Ameerika-vastasusest. Lõppude lõpuks esindab Jacques Chirac ikkagi gaulle'istlikku parteid. Ta on alati toetunud kindrali mõtetele. Tal on samasugused volitused ning ta on sama vana, kui oli de Gaulle 1960. aastate alguses. Sellest piisab, et anda Washingtonis ja Pariisis nii mõnelegi alust omistada Prantsuse-Ameerika antagonismile pidevat iseloomu.
Terrorismiohust ja neofundamentalismist Põhja-Euroopas
Isegi kui oled väikeriik, ei jäta kõik maailmas toimuv puutumata ka sinu maad... uus olukord maailmas sunnib üha tugevamini kokku hoidma. - Kristin Krohn Devold, Norra kaitseminister (Diplomaatia, nr 3, detsember 2003)
Demokraatia kasvuraskused – Vene probleem
Möödunud aasta sügisel möödus kümme aastat ajast, kui Venemaal viimati tõrjuti tagasi riigipöördekatse. Toonane president Jeltsin põrmustas enda kukutamise katse, suunates kahuritule riigiduuma Valgele Majale. Kui seda meeles pidada, on ka kergem mõista asjaolu, miks Venemaal on siiamaani raske üle minna sellisele tegevusele, mida Lääne-Euroopas peetakse normaalseks demokraatlikuks poliitikaks. Valitud on siiski õige suund, kuigi teekond tundub olevat pikk. Seda näitasid hiljuti korraldatud üleriigilised duuma valimised. Iseenesest olid valimised ilmselt ju üsnagi ausad, aga valimiskampaania käigus soositi häbenematult Ühtset Venemaad, president Putini oma parteid. Seda võibki oodata niisuguses riigis, kus televisioon, massiteabevahenditest kõige olulisem, on oma mitmete kanalitega kas riigi otsese järelevalve all või vähemalt sellele allutatud.
Venemaa Eesti-poliitika pankrott
14. märtsil valib Venemaa presidendiks tagasi Vladimir Putini. Võit saab olema ülekaalukas. Võimalik, et enam kui 80 protsenti valijatest näeb Kremlile väärikat peremeest üksnes Putinis.
ELi strateegiline missioon: liidu idapoliitika kujundamine
Kellelegi ei tohiks olla üllatuseks, et Euroopa Liit teeb praegu jõupingutusi leidmaks uusi mooduseid liidu toimimise tagamiseks seoses eeloleva laienemisega. Liidu laienemine Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse on rohkem kui üksnes ajalooline sündmus. See on ka dramaatiline samm ELi ajaloos, kui liikmesriikide arv kasvab korraga 15-lt 25-ni. Püüdes kohandada Euroopa Liidu lepingut selle muutusega, üritab EL seda ka edasi arendada, nii et see vastaks uutele liidusisestele ja rahvusvahelistele vajadustele. Just sellega tegelebki valitsustevaheline konverents.
Raamat: André Glucksmann, Ouest contre Ouest.
Prantsuse filosoof André Glucksmann (sünd 1937) on tuntud vastuvoolu ujuja. Ta ei lepi vaadetega, mis on lihtsad, loogilised ja kõigile arusaadavad nagu näiteks sõjavastasus. Ta küsib demonstrantidelt tänaval: kas on midagi veel hullemat kui sõda? Ning vastab: jah, genotsiid, jah, rahvaste häving diktaatorite käe läbi.
Euroopa julgeolekust kitsamas ja laiemas plaanis
Diplomaatia eelmises numbris vaatles Alyson Bailes Euroopa Liidu (EL) kaitsekontseptsiooni tausta. Kaitsekontseptsioonid tulenevad aga julgeolekuhinnanguist ja järgnevalt põgus pilk Euroopa julgeolekupoliitilisele mõtlemisele.
Lääs tuleb uuesti välja mõelda
Globaliseerumisprotsessi hoogustumise ja ajalooliste kuupäevade 9. novembri 1989 ja 11. septembri 2001 kokkusattumine on muutnud maailma. Kindlasti ei olnud see pöördepunkt, kuid väljendab sellegipoolest külma sõja lõppemisega võimalikuks saanud globaliseerumise tumedat ja traagilist poolt. Kuni 1989. aastani ühendasid Läänt ühised väärtused, tunded ja huvid. Nõukogude Liidu lagunemisest peale on mõned meie huvid erinevad; 11. septembrist alates jagame me üha vähem samu tundeid. See erinevus tuleb kindlasti kõige selgemalt esile Iisraeli-Palestiina konfliktis.
Riskantne 1. sajandi äri
Tundub, et 21. sajandi algus on osutunud ebakindlamaks ajajärguks kui 1990. aastad. Vähemalt Lääne-kesksest vaatenurgast on üha kasvavate julgeolekuprobleemide tõttu muutunud nii riskide tajumine kui ka teadlikkus nendest. Ohuanalüüs näitab, et see on seletatav suures osas 11. septembri rünnakutega, mis on näidanud, et terroristide tegevus on olemuselt rahvusvaheline ning et sellised rünnakud võivad toimuda mis tahes kohas mis tahes ajal ning tuua endaga kaasa mitte ainult inimtragöödia, vaid ka suure majandusliku kahju.
Stabiliseerimisoperatsioon – kaitseväe uus väljakutse
21. sajandi algus pole tähendanud maailmale rahu. Pigem on see kaasa toonud varem prognoositud uute julgeolekuohtude ja -riskide teravdatud esiletuleku. Kui eelmisel kümnendil tuli eelkõige tegelda konfliktidega, mida põhjustasid etnilisel ja religioossel pinnal tekkinud erimeelsused ning mida omakorda vürtsitas ajaloolisest mälust väljakaevatud viha ja ülekohus, siis viimase kolme-nelja aasta ebastabiilsuse valitsevaks tunnuseks on terrorism ja massihävitusrelvade levik ning probleemid nende levikut toetavate riikidega.
Neutraalsus ja julgeolek Iirimaa vaatevinklist
Järgnevalt esitan mõned isiklikud tähelepanekud seoses Iirimaa neutraalsuse ja selle päritoluga, tema positsiooniga Euroopas ning ka mõned isiklikud mõtted selle kohta, millised on peamised julgeolekuküsimused, mis seisavad laienenud ELi ees tulevikus. Käesolev artikkel on kirjutatud ajal, mil Eestis valitseb endiselt eufooria NATOsse pääsu ning ELiga liitumise üle 1. mail.
Raamat: Andreas Meyer-Landrut. Mit Gott und langen Unterhosen. Erlebnisse eines Diplomaten in der Zeit des Kalten Krieges.
1980. aastatel tõusis koguni kaks Tallinnast pärit meest Saksamaa LV välisteenistuse kõrgeimale astmele, välisministeeriumi riigisekretäriks. Need olid Bernd von Staden, kelle mälestused ilmusid mõne aasta eest, ja Andreas Meyer-Landrut. Viimane alustas oma karjääri 1957. aastal praktikandina Moskvas ja Venemaa sai tema saatuseks kuni pensionini. Ta jõudis Moskvas teenida neli korda, viimati suursaadikuna 1980 - 83 ja 1987 - 89.
Sõbrakäsi Saksamaale
Euroopa väikeste hulgas näeb hea toon ette Saksamaa kirumist. Saksamaa on süüdi nii transatlantiliste suhete ajaloolises madalseisus Iraagi sõja algusest saadik kui ka selles, et igal foorumil väljahõigatav Euroopa ühiseesmärk saada kõige konkurentsivõimelisemaks ja jõukamaks regiooniks maailmas on saavutamatu. Saksamaa majandus nimelt ei kasva juba õige mitu aastat ja kui majandus ei kasva Saksamaal, jääb ka väikeste tiigrite kõrgetest kasvuprotsentidest väheseks, et keskmine pilt ilus tuleks.
Muutustest Eesti julgeolekukontseptsioonis pärast 2004. aasta 2. aprilli
Viimased viisteist aastat on Eestis eelisarendatud traditsioonilisi julgeolekumeetmeid: loodud on toimiv diplomaatia ja riigikaitseks üles ehitatud kaasaegsed NATO standarditele vastavad relvajõud. On tehtud kõik, mida on vaja selleks, et olla iseseisev riik ning astuda NATOsse ja Euroopa Liitu. Sisejulgeolek on pälvinud vähem kontseptuaalset tähelepanu ja seda on ka tagasihoidlikumalt rahastatud, mis sellel perioodil oli mõistetav ja andestatav. Praeguseks on aga vajadus kaasaegsema riikliku julgeolekutagatiste süsteemi järele ilmne.