detsember 29, 2008

Euroopa kujuneb iseenesest impeeriumiks

Kui Balti riigid Euroopa Liitu astumisest rääkima hakkasid, suhtusid Venemaal nii mõnedki sellesse mõistetava ärritusega. Venemaa jaoks oli tegu ju lõpliku lahtiütlemisega mõjusfääride illusioonist, mõistmisega, et kaotatud impeeriumi pole enam võimalik hoida ka geopoliitilises ja majanduslikus haardes, rääkimata riigipiiridest.

Kui Balti riigid Euroopa Liitu astumisest rääkima hakkasid, suhtusid Venemaal nii mõnedki sellesse mõistetava ärritusega. Venemaa jaoks oli tegu ju lõpliku lahtiütlemisega mõjusfääride illusioonist, mõistmisega, et kaotatud impeeriumi pole enam võimalik hoida ka geopoliitilises ja majanduslikus haardes, rääkimata riigipiiridest.


Vitali Portnikov

Euroopa kujuneb iseenesest impeeriumiks

Kui Balti riigid Euroopa Liitu astumisest rääkima hakkasid, suhtusid Venemaal nii mõnedki sellesse mõistetava ärritusega. Venemaa jaoks oli tegu ju lõpliku lahtiütlemisega mõjusfääride illusioonist, mõistmisega, et kaotatud impeeriumi pole enam võimalik hoida ka geopoliitilises ja majanduslikus haardes, rääkimata riigipiiridest.
Lisaks paistis ELi astumine kui Balti riikide eeldatava NATOsse astumise loogiline järg. Tollal näis Euroopa Liit üsna ühtne ja harmooniline organisatsioon ning tundus, et laienemisega muutub selles osas vähe. Ka NATOs ei olnud kriisi, tema juhtivate liikmete omavahelised tülid olid veel tulevik.
Enamgi, tundus usutav, et Venemaa hakkab energiliselt vastu seisma NATO laienemisele Balti riikidesse, palju energilisemalt, kui ta võitles “esimese laienemisega” Poolasse, Ungarisse ja Tšehhisse. Raske olnuks endale ette kujutada, et Balti riikide peatset NATO liikmestaatust ei meenutata aastal 2003 peaaegu üldse ning et esimesed tõsised regionaalsed probleemid tekivad just seoses Euroopa Liidu laienemisega (pean silmas keerulisi läbirääkimisi Kaliningradi transiidi üle, millest Eesti jäi küll tegelikult kõrvale).
Eesti liitumine Euroopa Liidu ja NATOga paistab lihtsam: Eesti-Vene piirist lihtsalt saab liidu idapiir. Vene-Eesti suhteid võikski analüüsida kui Euroopa Liidu uue liikme Eesti suhteid Venemaaga, mis peab oma naabri uuest staatusest tingituna välja töötama uue poliitika.
Maailm on siiski osutunud keerulisemaks. 11. september, Iraagi kriis, Euroopa Liidu põhiseaduse arutelu – need on vaid mõned sündmused, mis pole muutnud mitte üksnes maailma, vaid ka Euroopat, jõudude vahekorda Euroopas ja suhtumist ELi uutesse liikmetesse.
Laienemine langes kokku ELi reformiplaanidega. Reformiplaanid aga Iraagi kriisiga, mis demonstreeris, et mingit Euroopa ühtset poliitilist organismi, mingit ühtset välispoliitikat vähemalt praegu veel ei ole. Selgeks sai ka muu. Et täieõiguslike liikmetena uustulnukad ainult tugevdavad liidu erimeelsuste õhkkonda, sest euroatlantiste, kes praegu on ELis selges vähemuses, saab ju palju rohkem… Muide, Eesti oli üks neist riikidest, kes Iraagi kriisi aegsetes debattides seda tõestas. Siinkohal tasub meenutada Kesk- ja IdaEuroopa riikide välisministrite toetuskirja USA-le.
Ja vaat, mis on huvitav: Ida-Euroopa riikide suhtumist toimuvasse ja toetust USA-le ei hinnatud Moskvas mitte kui tõendit nende maade iseseisva poliitilise positsiooni kohta ja valmidust oma positsioon välja öelda ning seda kaitsta, vaid vastupidi – selles nähti positsiooni puudumist, püüdu põgeneda NSV Liidu “vihmavarju” alt USA “vihmavarju” alla. Ning kas on vajagi meenutada, et samamoodi hinnati idaeurooplaste kirja ka Pariisis ja Berliinis?
On ilmne, et eurobürokraatidele tulid kõik need erimeelsused ebameeldiva üllatusena. Nad olid juba peaaegu hakanud uskuma ELi ühisesse välispoliitikasse. Sellesse, et suhetes USA ja Venemaaga hakkab Euroopa käituma ühtse subjektina. Euroopa Liidu laienemises ei nähtud uute ja väga oluliste osalejate liitumist diskussiooniga – osaliste, kel on oma kujutlused ELi arengust ja liikmesmaade rollist seal -, vaid lihtsalt kui teatava poliitilise ja majandusliku ruumi laienemist, mis võib ehk küll tekitada raskusi, aga ennekõike majandusliku iseloomuga raskusi ja ainult algperioodil.
Mäletan järgmist kõnekat episoodi. Ühel Euroopa Liidu tulevikule pühendatud seminaril esitles tuntud ekspert ja Euroopa Komisjoni Moskva delegatsiooni endine juht Michael Emerson oma ELi ja Venemaa suhteid käsitlevat raamatut, mille ta oli kirjutanud juba pärast ametist lahkumist. Raamatu kaanel ilutsesid karu ja elevant. Karu on teadagi kes. Euroopas elevanti näha polnud mul küll kunagi pähe tulnud.
Michael Emerson aga leidis, et need loomad annavad hästi edasi vana impeeriumi ehk Venemaa Föderatsiooni ja paratamatult impeeriumiks kujuneva Euroopa Liidu suhete olemust. Esmatutvusel näis see kontseptsioon mulle pisut kunstlik. Ent aja möödudes ma veendusin, et Brüsselis näevad paljud neid suhteid just selliselt. Ning, mis kõige huvitavam, just nii nähakse suhteid Euroopa Liiduga ka Moskvas.
See pole uus tendents. Juba siis, kui jutt käis NATO esimesest laienemisest, väitsid Boriss Jeltsini administratsiooni esindajad, et pole mingit mõtet rääkida sel teemal NATO kandidaatriikide esindajatega, vaid ainult NATO ja alliansi “olulisemate riikide” juhtidega. Põlglik fraas “Meil pole poolakatega (tšehhidega) millestki rääkida” kõlas peale eravestluste ka toonaste lugematute konverentside kõnetoolist ja usutavasti ka ametlike läbirääkimiste käigus. Seda fraasi võib pidada ekslikuks ja näidata, et see halvendas Moskva suhteid Ida-Euroopa maadega. Ent oluline on mõista, kuidas selline väide üldse võimalikuks sai, miks Kremlis jonnakalt välditi keskustelu idaeurooplastega teemal, mis oli NATO “esimese laienemise” ajal üks Venemaa peamisi diplomaatilisi ja poliitilisi probleeme.
Tundub, et asi ei ole ainult üleolevas suhtumises naabritesse. Tõmme suurte organismide poole on Vene poliitikale ja diplomaatiale olemuslik. Just sellepärast meeldib Vene poliitilisele establishment’ile uskuda, et Euroopa impeerium – kuigi vastu tahtmist – tõepoolest tekib ning kontinendi probleeme saab hakata arutama tema juhtkonnaga, mitte mingisuguste üksikute riikide juhtkonnaga. Pealegi on need ju väiksed riigid, millel pole Venemaa (ja mitte ainult Venemaa) loogika kohaselt juba üksnes selle tõttu ka mõjujõudu.
Põhimõtteliselt on selline mudel praegu juba kuju võtmas ja kui poleks lahkhelisid ELi juhtivate maade vahel, oleks Venemaa selle juba kindlasti edukalt ära kasutanud. Meenutan, kui arutati Kaliningradi transiiti ja Kaliningradi oblasti tulevikku pärast Leedu ja Poola liitumiskõneluste lõppemist ELiga, siis pidasid Venemaa ja EL Kaliningradi üle dialoogi omavahel, Vilniust ja Varssavit esimesel etapil laua taha ei kutsutud. Vene diplomaatiale “meenus” Leedu alles siis, kui sai selgeks, et dialoogis ELiga ei suuda ta saavutada endale läbirääkimiste alguses seatud eesmärke.
Nii paradoksaalselt kui see praegu ka ei kõla, hakkavad Eesti-Vene suhted pärast Eesti ELi astumist sõltuma ennekõike Eestist, mitte niipalju Venemaast.
Täpsemalt öeldes sellest, kuidas Eesti ehitab üles oma suhted ELiga ja milliseks kujuneb lähiaegadel ühtne Euroopa ise. Kui Euroopa suhtekangas jääb peale unifitseerimise taotlejate liin, kui luuakse ELile sellised juhtorganid, mis vähendavad märgatavalt väikeste ja keskmiste riikide mänguruumi, siis ei tasu kahelda, et Moskva eelistab suhelda Tallinnaga Brüsseli kaudu. Paljusid küsimusi, millest teoreetiliselt peaks saama kahepoolsete suhete objekt, hakatakse arutama mitte läbirääkimistel Eesti liidritega, vaid kohtumistel Euroopa Liidu juhatuse ja Euroopa “suurte riikide” juhtidega – seega nendega, kellest põhimõtteliselt peaksid sõltuma kontinendi tulevik ja poliitilised kontuurid.
Vaevalt et Venemaa hakkab sellist poliitilise dialoogi korda ebaõiglaseks pidama. Ei sattunud ju juhuslikult Vene, Ukraina, Valgevene ja Kasahstani ühtse majandusruumi loomisdokumentidesse Vene läbirääkijate nõudmisel punkt, mis ütles, et ühenduse ühtses koordinatsiooniorganis hakkavad hääled jagunema võrdeliselt osalejate SKTga. Moskvas ei varjatud, et mudeliks oli siinkohal võetud just ELi võimuorganite uudne kohtade jaotuse kavand.
Tõepoolest, idee on ju sarnane. Erinevat on niipalju, et kui ühtse majandusruumi koordineeriv organ on kõige tõenäolisemalt lihtsalt utoopia, siis kohtade jagunemine ELi võimuorganites on juba peaaegu reaalsus. ELi riikide liidrite Rooma kohtumine näitas, kui tõsised on – kõigile erimeelsustele vaatamata – Euroopa põhiseaduse ja uue kohtade jaotuse pooldajate plaanid.
Loomulikult eksisteerib ka teine variant: Euroopa väikese ja keskmise suurusega riigid suudavad säilitada skeemi, mis tagab liikmesriikidele võrdsed õigused ning impeeriumi “iseeneslik” tekkimine õnnestub euro-bürokraatia ja mõningate ELi maade poliitilise ladviku pahameeleks siiski blokeerida.
Sellisel juhul kujunevad ka Tallinna ja Moskva suhted mõnevõrra teistsuguseks. Eesti pakub siis Venemaale huvi kui naaberriik, mis mõjutab ELi poliitikat. Ebaedu suhetes Tallinnaga hakkab paratamatult mõjutama ka üldist dialoogi ELiga, seevastu heanaaberlike suhete loomine Eestiga tõendaks, et Venemaa on endistest illusioonidest ja stereotüüpidest lõplikult loobunud. Osalemisest Eesti turul – selle sõna laias mõttes – on Venemaa, kas või pragmaatilistel kaalutlustel, huvitatud nii ehk teisiti.
Ent selleks, et kõik nõnda läheks, peab Eesti olema Euroopa Liidu mõjukas liikmesriik, mitte lihtsalt osa mingist, kas või säravast ja edukast tervikust. Ning selleks, et Venemaal seda mõjuvõimu teadvustataks, peab Euroopa Liidu enda ülesehitus demonstreerima austust iga oma liikmesriigi positsiooni vastu.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar