Kristin Krohn Devold: reform teeb sõjaväe mobiilseks

Proua Devold, miks leidsite kaks aastat tagasi, et just see on õige aeg alustada Norra kaitsejõudude reformi?

Kuigi Norra kaitsevägi on küllaltki suur, ei ole see tegelikult kaasaegses mõttes tegutsemisvõimeline. Meie armee koosneb 13 brigaadist, kuid see tähendab mobilisatsiooni. Ehk teisisõnu, lahinguvalmis seadmine võtab pikalt aega. Tollal oli maailma värskelt šokeerinud 11. september. Ka see mõjutas mu otsust. Juba mõnda aega olime Norras aru saanud, et midagi peab kaitsejõududega ette võtma. Seega võib ajendiks pidada terrorirünnakut New Yorgis, aga reformi põhjus oli ikkagi muutuste vajadus Norra kaitsejõududes.

Teil on õnnestunud reform läbi viia ennetähtaegselt. Kuidas?

Kahe aastaga oleme suutnud ellu viia lõviosa reformist. Veel on vaja vähendada isikkoosseisu, põhiliselt pean silmas sõdureid. Osaliselt on müümata kinnisvara: vanad garnisonihooned, barakid, ehitised. Ent ühtekokku oleme siiski üpris hästi ajakava täitnud. Tõepoolest, me oleme isegi ajakavast ees. Sestap saame järgmise neliaastaku planeerimist alustada aasta võrra varem. Siin on ka oma osa NATO-l. Allianss on paljuski muutunud. Küsimus ei ole üksnes uute liikmete vastuvõtmises. Palju on muutunud juhtimisstruktuuris. Kiirreageerimisüksuse moodustamine puudutab meid väga otseselt. Samamoodi on ka “uue toimimisvõimega” (ingl k new capabilities – toim). Tõsi on seegi, et omamoodi on Norra mõjutanud NATO-t.

Norra kaitsejõudude reform on põhimõtteline ja karm. Te olete saanud endale palju vastaseid, samavõrd palju on juurde tulnud austajaid. Mis te arvate, kui paljud peavad teid oma vaenlaseks?

Ma ei oska vaenlaste kohta midagi arvata. Aga neid on küllalt palju, kes reformile vastu punnivad. Samas ma mõistan neid. Täiesti arusaadav, et olukorras, kus koondame 25% kaitsejõudude isikkoosseisust, pole need 25% ehk 5000 norralast sinu suured sõbrad. 33% sõjaväeobjektidest müüakse maha. Kaitsejõudude reform puudutab ka sõjaväebaaside ümbruses elavaid inimesi, kelle töökoht ja sissetulek on olnud aastaid seotud sõjaväega. Nad kaotavad oma teenistuse, mistõttu tuleb aru saada ka nende meelepahast. Kuid minu asi on tegelda õigete asjadega. Tuleb saavutada kaitsejõudude enamuse poolehoid. Ehk nende inimeste toetus, kes teenivad kaitsejõududes edasi. Oluline on saavutada kohalike võimude ja kohaliku meedia tugi seal, kus sõjaväebaasid suletakse. Loomulikult peab minu taga seisma parlamendienamus. Kaasa arvatud vasakpoolsed, kes on vastu sellele, et Norra üleüldse kuulub NATO liikmeskonda. Selline on elu. Kui kord oled võtnud ette poliitikutee, siis tuleb endale aru anda, et sa ei saa meeldida kõigile. Aga kui oled orienteeritud tulemusele ja sellele, et võib-olla pikemas ajalõikes saadakse aru sinu pürgimusest ja tuletatakse sind millalgi tulevikus hea sõnaga meelde, siis on see harukordne võimalus midagi korda saata. Kordan: tunnustus võib tulla pigem hiljem kui varem.

Pole suurt kasu armeest, kes kirjade järgi on küll olemas, kuid tegelikkuses ei saa neid jõudusid kuidagi kokku.

Missugust veenmisjõudu kasutasite nende ohvitseride puhul, kes on Norra kaitsejõududesse tulnud kindla veendumusega kaitsta Norra Kuningriiki?

Ma püüdsin saada tuge eesmärkidele. Ma kirjeldasin neile, mis on meie reformi lõppsiht. Üks lõpp-eesmärkidest on Norrat paremini kaitsta. Sellest tulenevalt küsin, kuidas seda sihti ühitada NATO ees seisvate ülesannetega. Endine SACEUR (NATO Euroopa vägede ülemjuhataja – toim) kindral Ralston on ütelnud, et tähtis pole mitte armee arvuline suurus, vaid võime tulemuslikult tegutseda. See on minu jaoks oluline mõte. Näiteks, mis kasu oli Saddam Husseinil 375 000 sõjamehest, kui ta ei suutnud ennast kaitsta? Sõdurite arv ei anna tunnistust, kui teovõimeline on armee tegelikult. Tähtis on, et hästi relvastatud kaitsejõud tegutsevad ohu korral kiiresti; et ühtse juhtimise all teevad maa- ja õhujõud sujuvat koostööd. Seega ma püüan näidete varal selgitada, mis ikkagi tagab täna Norra tegeliku kaitsmise. Kui mind mõistetakse, siis olen saanud endale toetajaskonnas lisa. Teiseks, püüan teha kõik, et kaitsejõududesse tuleksid Norra parimad noormehed ja neiud. Küsimus on selles, kuidas saada neid parimaist parimaid enda hulka. Noored andekad norrakad seovad end offshore-firmadega, rahvusvaheliste kalapüügiettevõtetega, sõnaga – rahvusvahelise äriga. Kuidas teha nii, et kaitseakadeemia pakuks rahvusvahelistele äriühingutele konkurentsi? Püüame kaitsejõudude prestiiži tõstmiseks kaasata infotehnoloogiat, tekitada rahvusvahelist töökeskkonda, teha kõik, et kaitsejõud muutuksid noorte jaoks põnevaks. Et noored tunneksid uhkust, kus nad töötavad. Kolmandaks, me tahame olla ühed kõrgema tasemega NATO liikmed. Norra ei saa eales kõige suuremaks. Meie suurus on see, mis ta on. Alati jäävad Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia Norrast võimsamaks. Kuid võib-olla suudame neile pakkuda konkurentsi kvaliteedis. Teatud valdkondades on meil jõudu olla paremad või parimate hulgas. Norra noored ohvitserid mõistavad mu püüdlusi ja toetavad mind igati. Mulle on tähtis, et alla 45aastased ohvitserid oleksid minuga päri, sest nende päralt on tulevik; neid on enamik või hiljemalt aasta-paari pärast on nad enamuses. Kui ohvitser on mu kolm sihti endale selgeks mõelnud, siis ta saab suurepäraselt aru, miks on vaja kaitsejõudusid muuta. Selge sihtide seadmine ja nende põhjalik selgitamine tagab toetajaskonna tekke. Ma olen korranud oma kolme eesmärki väsimatult ikka ja jälle. Mulle tundub, et mu sõnad on hakanud vilja kandma.

Mida avalik arvamus näitab? Kas kaitsejõudude populaarsus noorte hulgas on hakanud tõusma?

Kui võrrelda praegust noorsugu minuaegsete noortega, siis on kaitsejõud kahtlemata populaarsemad. Kaitsejõudude juhataja ütles mulle hiljuti, et ülimalt raske oli noortele eelmisel ja ka üle-eelmisel aastal ära ütelda. Soovijaid oli rohkem kui kaitsejõud noori vajas. Meil on kaasaegne varustus ja tehnika, see on äratanud noortes sõjaväes teenimise vastu huvi. Nii et tõusutrendi näitab ühelt poolt huvi paisumine ajateenimise vastu, aga märgata on ka noorte astumist ohvitseri-koolidesse. Muide, 30% on kasvanud noorte norralannade tulek kaitsejõudude ridadesse. See tähendab, et Norra kaitsejõududel on positiivne imago; et kaitsejõududega tasub end siduda, sest see on kaasaegne, põnev, oluline; et sellest võib kasu olla ka juhul, kui tulevikus tahakski eriala muuta.

Kaitsejõudude reform tähendab ju ka seda, et ühitate kaitsejõudude peastaabi ja kaitseministeeriumi töö. Uues struktuuris võib kujuneda olukord, kus madalama sõjaväelise auastmega ohvitser hakkab käsutama endast auastme poolest kõrgemal seisvaid mehi-naisi. Kuidas kavatsete lahendada selle küllaltki pingelise olukorra?

Tuleb tunnistada, et see on üks keerulisemaid probleeme. Ma olen üksiti üllatunud, kui lihtne oli luua integreeritud ministeeriumi. Kõik meie ministeeriumisse tulnud ohvitserid on entusiastlikult meelestatud, positiivsed ja teevad suurepärast tööd. Imelikul kombel polnud raske värvata ohvitsere meie ministeeriumisse tööle. Samas on ohvitsere, kes meie juurde tööle asudes kas kaotasid oma võimu või nende võim vähenes märgatavalt. Integreerimine pole aga lõpule viidud. Me peame tooma kaitsejõudude juhtkonna oma katuse alla. Selleks on kavas uue hoone ehitamine. Arvan, et kui kohtume üksteisega päeva-päevalt silmast silma, siis kaob tunne, et ajame eri asja. Ühe katuse all töötamine tähendab pidevat kontakti. Kui täna saab üksteisest möödarääkimise või mittemõistmise veeretada kommunikatsioonihäirete kaela, siis edaspidi, ninapidi koos olles, ei pea see argument enam vett. Nii et ootan reformi uut etappi, mis aitab meid üksteisele lähendada. Inimesed peavad aru saama, et otsusetegemist tuleb osata delegeerida. Nii et ühelt poolt koondub võim tippude kätte, samal ajal peavad otsuseid oskama teha üksuste juhid iseseisvalt. Sõjaväeüksused peavad aga suutma teha vajalikke otsuseid lahendamaks olukordi. Nii et saab näha, mida tulevik toob, kui olukord lihtsalt sunnib olema pidevalt koalitsioonis.

Eesti kaitsejõudude reform seisab ees. Milline on oma kogemust silmas pidades teie sõnum eestlastele?

Ärge kuulake nõuandeid. Ütlen seda sellepärast, et NATO koosneb paljudest liikmesriikidest, kellel kõigil on oma huvid. Need huvid võivad olla väga erinevad. Sõjatööstus kaasa arvatud. Paljud uued või kohe liikmeks astuvad riigid on mulle kurtnud, et üks riik soovitab osta sellist tehnikat, teine jälle teist, aga varem või hiljem tuleb välja, et soovitus oli seotud sellesama soovitajariigi sõjatööstusega. Ehk teisisõnu oli soovituse taga tahe müüa oma maa toodangut. Mina kui väikeriigi esindaja võin sellise huvi kõva häälega teatavaks teha, kuivõrd oleme ise samasuguses olukorras olnud. Kaitsejõudude tuleviku seisukohalt on tähtsam kui miski muu selgeks teha, mis valdkonnas olete head, kui mitte lausa kõige paremad. Just nende valdkondade väljaarendamine tuleb võtta sihikule.

Nii et tähtis on leida oma nišš?

Muidugi koosneb kaitsevägi erinevatest väeliikidest, mis peavad kõik armees olema korralikult esindatud. Ent on mõned valdkonnad, milles olete eriti tugevad. Kui tegelete nende edendamisega, siis saavutate kõrgeima taseme kiiremini. Sel juhul olete teistega võrreldes konkurentsitult parimad. NATO kiirreageerimisüksuse loomine aitab meil ennast näidata. SACEUR aitab meil endas selgusele jõuda. Kiirreageerimisüksuses on palju võimalusi keskenduda just ühe või teise sõjalise oskuse väljaarendamisele. Riigid saavad ennast määratleda, kui esitavad endale küsimuse, kuidas panustada NATO ühisesse kiirreageerimisüksusesse. Teinekord pole vaja suuri investeeringuid tehagi. Aitab suurepärastest inimestest. See on ehk liiga praktiline lähenemine, aga ma pean tunnistama, et ma olen alati praktiliste lahenduste poolt. Mulle jääb kaugeks pikaajaline planeering í¥ la 20 aasta pärast on meie tee õige. Mina tahan oma sihtide õigsust testida kohe ehk astuda juba täna konkreetseid samme. Nii on võimalik iga poole aasta järel saada vastus, kas sihtide saavutamine on õnnestunud või mitte. Kui NATO-t silmas pidada, siis praegu on planeerijate ja praktikute vahel teatud konflikt. Mul pole midagi planeerijate vastu, aga veelgi tähtsam kui planeerimine on näha käegakatsutavaid tulemusi. Seega ei ole ma päris nõus, kui NATO uustulnukatele esitatakse ülemäära kõrgeid nõudmisi. NATOsse astujailt ei tohi ära võtta astumisjulgust.

Mis teeb NATO vana liikme Norra kaitseväe tugevaks?

Ennekõike see, et me oleme isikkoosseisu tugevalt vähendanud; et me oleme tähelepanu keskmesse tõstnud NATO kiirreageerimisjõududes osalemise; et meie fookuses on eriväed; et me oleme välja selgitanud, kes NATO riikidest on meiega sarnased ja kellega me saame teha tõrgeteta koostööd. Need on Holland ja Saksamaa. Oleme Norras koos staabiõppusi teinud. Praegu mõtleme, kas koostöö süvendamiseks ei peaks äkki ostma sama sõjatehnikat, mis on hollandlastel ja sakslastel. Ilmselt oleks mõttekas teha tehnika ühishankeid, sest missiooni piirkonda minnes ja seal olles kasutame sama logistikat. Ja vähetähtis pole seegi, et nende kolme rahva mõtteviis on sarnane. Niisiis, oleme jõudnud selgusele, et võiksime kolme peale moodustada ühise pataljoni, mida saaks pakkuda NATO kiirreageerimisüksuse koosseisu. Tavapäraselt on missioonidel ka Norra eriväelased: insenerid, minöörid ja teised. Seega saame edaspidi kombineerida oma eriväelasi nimetatud pataljoniga ja ka teiste maadega ning ühtekokku tegutseda NATO egiidi all tõesti väga kiiresti. Norra teeb kõik, et tõsta reageerimisvõimet, juhatada teisi ja üles ehitada paindlik süsteem. Samaaegselt NATO ja SACEURi nõudmisi arvestades. Nagu märkisin alguses, koosnes Norra kaitsevägi reformi eel suure koosseisuga brigaadidest. Et aga süsteem baseerus mobilisatsioonil, siis võttis ühe brigaadi kokkusaamine aega pool aastat. Kiiruse allakriipsutamine ongi põhiline muutus.

Tähtis on jõuda arusaamisele, et allianss on tõesti suuteline käsikäes toimetama.

Teid kuulates on täiesti selge, et olete NATO peasekretäri lord Robertsoni mõttekaaslane. Robertson ütleb, et NATO vajab tegusat väge, mitte paberarmeed.

Ma nõustun temaga, kui ta räägib NATO väest, milleks on “kasutuskõlblikud relvajõud”. Sest põhiküsimus seisneb ju selles, kas on või ei ole võimalik relvajõudusid kasutada. Pole suurt kasu armeest, kes kirjade järgi on küll olemas, kuid tegelikkuses ei saa neid jõudusid kuidagi kokku. Mul on ambitsioon tõepoolest teha meie mere-, maa- ja õhuvägi kasutamiskõlblikuks. Ehk teisisõnu: panna kaitsejõud võimalikult lühikese ajaga toimima. See tähendab ajavahemikku mõnest päevast mõne nädalani. Seega, kui Norra kaitsejõud on suutelised kiiresti tegutsema mitte üksnes Norrat kaitstes, vaid ka alliansi esimesel kutsel, siis võime ütelda, et asume NATO platvormil. Möönan siiski ka, et jätkuvalt on inimesi, kes arvavad, et relvajõud ei saa olla üheaegselt head nii oma kodumaa kui ka NATO jaoks. Jällegi – maailma uues ohuolukorras, terrorismirünnaku olukorras, on hädavajalik olla võimeline reageerima ülima kiirusega. Uus oht võib tabada ka sinu kodumaad, mis tähendab, et kiirreageerimisjõud peavad olema olemas. Nii et võime kiirkorras kaitsta iseennast langeb kokku NATO suundumusega luua kiirreageerimisüksus. Kaasaegsele ohule on paraku iseloomulik ebamäärasus.

Eestis on keeruline nii mõnelegi ohvitserile selgeks teha, et territoriaalkaitse on tänapäeval minetamas oma tähendust, sest maailm on muutunud.

Meil on täpselt sama probleem. Eks meil ole teiega seesama suur naaber Venemaa. Tegelikult on sellise hiidnaabri korral loomulik, et tuleb olla vapper. Sest ajalugu tuletab end pidevalt meelde. Teie ajalugu on veelgi komplitseeritum kui meil, räigem ja valusam kui siin. Kuid venelased olid 1945. aastal ka Norras sees. Meil õnnestus neist siiski vabaneda. Teiega võrreldes olime me ikkagi raudse eesriide ees, mitte taga nagu teie. Venemaa naaber Norra teab oma isikliku kogemuse põhjal, et Venemaa on ülimalt võimas. Isegi kui president Putin ja kaitseminister Sergei Ivanov on teistsugused kui nende eelkäijad, võib ajalugu siiski jälle korduda. Hiiglasuur riik, palju huvisid ja komplekse. Nii et peame väga teraselt jälgima, mis põhjapiirkonnas toimub. Eriti tuleb silmas pidada merd. Isegi kui põhiline julgeolekuoht on seotud al-Quedaga ja terrorismiga, peame meie, norralased, olema iga hetk valmis tegutsema Põhjamerel nii iseenda kui ka naabrite pärast. See peab olema meie rahvuslik toimevõime. Meil on käsil merel tegutsemise privatiseerimine, hoolimata naabri kriitikast. Kui ostsime kiired patrull-laevad, siis saime korraliku kriitika osaliseks. Sealjuures ilmutasid ka NATO planeerijad tõrksust sõnadega, et alliansil pole mingit huvi nende vastu. Aga meie vajame kiireid aluseid! Ja tegelikult NATO koos meiega. Norral peab olema ülevaade Põhjamerel toimuvast. Me peame silma peal hoidma oma kalavarudel ja naftarajatistel. Me tahame hoida keskkonda oma kontrolli all. Ehkki me juhindume uutest julgeolekuohtudest, hoiame me silma peal oma piiridel, eriti sellel, mis toimub Vene poolel. Ent jälle, ega eelöeldu ei tähenda, et parim viis olukorda kontrolli all hoida oleks suur armee. Oletame: kui Põhjamerel juhtuks midagi samalaadset nagu Vene allveelaeva Kurskiga, siis tuleb looduskatastroofi ärahoidmiseks ülimalt kiiresti tegutseda. Selleks peavad olema stardivalmis laevad, allveelaev ja muu tehnika, et kohemaid õnnetuspaika suunduda. Sõnaga – me püüame mereväge ajakohastada nii, et see vastaks kiirreageerimisüksuse nõuetele.

Mis nõu annate Eestile, kel Norraga sama suurnaaber?

Nõuandmine on äärmiselt delikaatne asi. Eesti tunneb vajadust oma julgeolekut kindlustada ja saab samal ajal aru, et peab olema NATO-le meelepärane. Taas toonitan: armee suurus pole oluline, küll aga mobiilsus. Teie puhul on väga tähtis valmisolek väljast tulev kaitseabi vastu võtta. Õigupoolest on just see viimane ülioluline. Me oleme Norras korduvalt läbi viinud NATO õppusi, et tõepoolest tõrgeteta vastu võtta alliansi sõjaline abi, kui selleks peaks tarvidus olema. Norralastes tuleb tugevdada tunnet, et liitlased saabuvad Norra julgeolekut kaitsma õigeaegselt. Sestap need NATO õppused. Sellest rääkisin meie jutuajamise ajal eile ka Sergei Ivanovile.

Kuidas jõudis teie sõnum Moskvas pärale?

Rääkisin sellest, et kui taanlaste ja hollandlastega koos treenime, siis ei tähenda see seda, et meie õppus oleks suunatud Venemaa vastu. Õppuse eesmärk on lihtne: peame suutma üheskoos tegutseda. Olgu vajadusel selleks tegutsemispaigaks kas Norra või mõni muu riik. Nagu näiteks Kõrgõzstan. Tähtis on jõuda arusaamisele, et allianss on tõesti suuteline käsikäes toimetama. Ütlesin Ivanovile otsesõnu, et Venemaa võib lahkesti osaleda õppustel, kui soovib. Muide, veel sellel aastal tulevad Vene hävitajad Norrasse, et esmakordselt osaleda ühisõppusel koos meie hävitajatega.

Mis mulje teil isiklikult Sergei Ivanovist on jäänud?

Minu silmis on Sergei Ivanovi näol tegemist väga konstruktiivse inimesega. Eales pole ma märganud, et me ei saa teineteisest aru. Tema pürgimuseks on koostöövõimelise brigaadi moodustamine Venemaal. See on märk, et Ivanov saab aru vajadusest osaleda NATO õppustel kui ka NATO rahutagamise operatsioonidel kõrvuti alliansi riikidega. Kosovo kogemus annab tunnistust, et venelased said edukalt hakkama. Mina arvan, et Ivanov saab meist ja meie pürgimusest aru. Et Venemaa on hiiglasuur maa, siis loomulikult liigub sellel maal erinevaid arvamusi. Kindlasti pole paljud venelased nii moodsa mõtlemisega nagu Sergei Ivanov, aga kuni senine võim püsib, seni jätkuvad Norra ja Venemaa suhted, mis minu hinnangul on paremad kui eales varem.

Ent minu meelest on julgeolek maksmist väärt. Just politsei ja kaitsejõud on need, mille eest peab riik raha välja käima.

Norra armeel on 36 helikopterit, 57 hävitajat F-16, 6 transpordilennukit C-130. Kas teie meelest sellest piisab Norrale?

Jah, ma arvan küll. Võib-olla peaksime isegi vähendama. Ma ei ole sellele mõelnud. Võib-olla oleks vähendamine tõesti mõte. C-130 on väga hea asi, aga nüüd on NATO-l ka strateegiline õhutransport. See tähendab, et oma väiksematele lennukitele on võimalik üürida NATO-lt strateegilist õhutransporti. Ühtekokku suurendab see meie käsutuses olevat tehnikat. Seega, miks mitte loobuda oma kahest transpordilennukist C-130. Sama käib ka hävitajate arvu kohta. F-16 on hea hävitaja. Ent kõik oleneb, mis otstarve tal parasjagu on. Viimati saatsime kuus F-16 koos taanlaste ja hollandlaste sama marki hävitajatega Kõrgõzstani. Need kolme riigi kokku kaheksateist F-16 kontrollisid täielikult õhuruumi üle Kõrgõzstani Afganistanini. Tähtis on sealjuures, et neid hävitajaid saadaks lennuk, mis võimaldab hävitajatel lendamise ajal tankida. See tähendab, et kõik tankimisega seonduv peab üks ühele omavahel kokku sobima. Ehk tulebki meil hävitajaid vähendada, et investeerida õhus tankimisse. Joe Ralston märkis kord, et Euroopas on ühtekokku 2800 hävitajat, seevastu USAs 1400. Eurooplastel on hävitajaid poole rohkem sellepärast, et ei olda võimelised õhus tankima. Tuleb tunnistada, et Norrast Afganistani lennates tuli tankida meie hävitajaid ühe lennu vältel õhus 5 korda. Kui aga õhus tankida ei saa, siis võib sul olla hävitajaid kui palju tahes, nad on ikkagi pigem maal kui õhus. “Logistika” on tänapäeval ülioluline märksõna.

Mis on teie sõnum nendele eestlastele, kes peavad siseturu kogutoodangust 2% kaitsekulutusteks liiga kõrgeks hinnaks, mida tuleb Eestil julgeoleku eest maksta?

Ka Norras virisetakse. Üldse on neid, kes peavad kaitsekulutusi liiga kõrgeks, vist kõikides riikides. Ent minu meelest on julgeolek maksmist väärt. Just politsei ja kaitsejõud on need, mille eest peab riik raha välja käima. Kõik muu võib riigis erastada, aga mitte politsei- ja kaitsejõudusid. Need kaks tagavad rahvusliku julgeoleku.

Kui kergesti kiitis Norra parlament heaks Norra sõdurite saatmise Iraaki?

Kaks parteid oli vastu. Enamus oli poolt – 80%. Iraagi puhul oli ju ka ÜRO mandaat, seega polnud erilist vastuseisu. Hoopis keerulisem kui veenda parlamenti missiooni vajalikkuses oli Norra avalikkuse veenmine.

Ka Norra on väikeriik ja ressursid on piiratud. Kui seisate valiku ees, kas saata sõdurid pigem Balkanile või Iraaki, siis missugune on teie valik?

Me langetame otsuse NATO järgi. Balkanil on rahulikumaks jäänud. NATO ei taga rahu Iraagis. Küll aga on NATO rahutagamisoperatsioonil Afganistanis. Nõnda on ka meie tähelepanu keskmes Afganistan. Eriti olukorras, kus NATO ei piirdu ainult Kabuliga, vaid on laiendanud oma rahutagamistegevuse väljapoole pealinna.

Missuguse tundega võtsite vastu Osama bin Ladeni läkitatud al-Queda ähvarduse, et ka Norra on terrorismirünnaku märklaud?

Me teadsime, et oma kuue F-16ga äratame Afganistanis ilmsesti peagi tähelepanu. See käib uue olukorraga kaasas, kui võitled terrorismi vastu, siis peagi vastane ähvardab. Samas olen veendunud, et Norrast ei saa eales terroristide peamist märklauda. Meil on liiga väike riik selleks. Siiski, kui kuulsin al-Queda teadet, tundsin ebamugavust. Isegi kui oled väikeriik, ei jäta kõik maailmas toimuv puutumata ka sinu maad. Seda enam aga süveneb veendumus, et uus olukord maailmas sunnib üha tugevamini kokku hoidma. Me peame oleme valmis üheskoos kiiresti vastama ähvardustele. Nii riigid omavahel kui ka riigisiseselt politsei, kaitsevägi ja kodanikud.

Kristin Krohn Devold on Norra kaitseminister oktoobrist 2001.