Soome julgeolekupoliitika ja NATO

Püüan järgnevalt analüüsida Soome julgeolekupoliitika liini pärast külma sõja lõppu ja vaadata, milline on olukord, millele nüüd peame reageerima. Minu hinnanguid tuleb võtta kui mu omi mõtisklusi.

Soome julgeoleku- ja kaitsepoliitikat iseloomustab järjepidevus. Külma sõja lõppemine ei tähendanud Soome seisukohalt radikaalseid muudatusi. Võime öelda, et Soome positsioon Ida ja Lääne sõjaliste liitude vahel ei põhjustanud sellist traumat, mis oleks nõudnud loobumist senisest mitteliitumispoliitikast pärast seda, kui Lääne ja Ida vastasseis vähenes või kadus hoopis. See ei tähenda, et Soome positsiooni ja poliitilist liini ei oleks kohandatud muutunud olukorraga. Seda tehti peamiselt kahes suunas.

Soome oli juba külma sõja perioodil, rohkem kui kolmekümne aasta jooksul, küllaltki tähelepanuväärse panusega osa võtnud ÜRO rahuvalveoperatsioonidest. Uues olukorras selle töö määr ainult kasvas. Rahvusvaheline ühendus pidi kiires korras reageerima tõsistele relvakonfliktidele, mis leidsid aset Balkanil. Need polnud tavalised ÜRO rahuvalve-, vaid hoopis tõsisemad kriisiohjamisoperatsioonid, kus oldi valmis ka jõu kasutamiseks. NATO-l ei olnud õigupoolest väljapääsu: ta pidi väljakutse vastu võtma ja nii on temast saanud efektiivne kriisiolukordades tegutseja. Soomelgi ei ole olnud sobivaid alternatiive. Soome võttis, tõsi küll, järkjärgult väljakutse vastu ning on aja jooksul välja arendanud igati toimivad koostöösuhted NATOga. Soome osavõtt ja panus NATO juhitud operatsioonides viimase kümne aasta jooksul ei jää milleski maha keskmise NATO liikmesriigi panusest.

Teine tähelepandav muudatus oli liitumine juba 1992. aastal NATO poolt käivitatud koostöösüsteemiga, millest arenes välja rahupartnerlusprogramm. Küsimus seisnes ja seisneb sõjalises koostöös, mis loob ühelt poolt sidemeid ja tõstab sõjaliste vastuseisude tekke võimaluste künnist ning teiselt poolt koostöövõime ühiste ülesannete, operatsioonide läbiviimiseks. Selleski tegevuses on Soome laial rindel kaasa löönud.

Ükskõik, mida me teeme, tähtis on otsustada, kuidas teha, miks, mis alusel ja millises kontekstis taotleda või mitte taotleda liikmestaatust.

Tahan siinkohal rõhutada, et Soome jäämine väljapoole sõjalisi liite oli kõige loomulikum asi. Me ei ole kunagi langetanud otsust mitte astuda NATOsse. Rahvusvahelise olukorra muutumine ei nõudnud Soomelt sellist otsust. Soomes mõeldi: oleme üks külma sõja võitjatest, milleks muuta siis senist nii õnnestunud liini? Muutunud olukord nõudis aga reageerimist kohalikele ja regionaalsetele kriisidele, seda eriti Balkanil. Kriisiohjamisalase tegevuse juhtimine läks ÜRO-lt üha enam üle NATO-le. See ei olnud kerge NATO-le ja see ei läinud kergelt ka Soomes. NATO õppis ära uue ülesande, kuna see oli ainus võimalus jääda alles või säilitada oma tähtis roll. Soome õppis tegutsema kriisiohjamisprotsessis, kuna see vastas Soome huvidele, oli vastuseks uuele väljakutsele. Soome julgeolekuhuvid nõudsid aktiivset osavõttu ühisest rahvusvahelisest tegevusest kriiside ohjamisel ja piire ületavate ohtude tõrjumisel.

Mäletan veel hästi, kuidas 1990. aastate alguses vaieldi Soomes selle üle, millised võiksid olla meie julgeolekuhuvid külma sõja järgsetel aastatel uutes oludes. Ühed soovisid, et tõmbuksime oma kesta ja hoiaksime eemale ohtlikest rahvusvahelistest pingekolletest nagu Bosnia kriis. Teised uskusid omakorda, et Soome julgeoleku tagamine algab Balkanilt. Täna on viimasest seisukohast saanud Soome julgeolekupoliitika loomulik osa.

Soome otsusele astuda Euroopa Liitu avaldas majanduslike põhjuste kõrval suurt mõju ka vajadus stabiliseerida riigi rahvusvaheline positsioon muutuvas olukorras. Soomes usutakse, ja minu arvates igati põhjendatult, et EL suurendab meie julgeolekut, kuigi leping ei sisalda mõlemapoolset kaitsekohustust. Kui EL hakkas 1990. aastate keskel tugevdama oma kriiside ohjamise võimet, lõi Soome selles töös aktiivselt kaasa. EL võttis omaks Soome ja Rootsi koos välja töötatud kriisiohjamiskontseptsiooni. Soome põhiline idee oli siingi sama, mis osavõtu puhul NATO poolt välja töötatud, kriisiohjamisele suunatud sõjalises koostöös: peamine oht meie julgeolekule lähtub konfliktidest, milles me ise ei osale, kuid mis võivad teravnedes meid kaasa tõmmata. Ehk lühidalt öelduna: oht ei seisa meie piiridel, vaid nende taga.

Soomes usuvad paljud ELi ühisvastutusse. Arvan, et see on oluline faktor, kuid loodan, et seda ei panda kunagi proovile. Kui üleüldse on võimalik sõja puhkemist ära hoida, siis ELi-sarnane ühendus on selleks võimeline. Kes tahaks talle jõuga vastu astuda? On kombeks saanud öelda, et EL on rahu projekt. Kui siiski oletada, et sõda puhkeb ja liitu või selle liikmesriike rünnatakse või ähvardatakse jõuga, siis on selge, et need maad, kes ei kuulu samaaegselt NATOsse, ei või olla kindlad teiste liikmesmaade sõjalisele abile.

Järjepidevuse printsiibist Soome julgeolekupoliitilises mõtlemises tuleneb, et julgeolekutagatisi ei peeta uues olukorras enam nii vajalikuks. Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et enamik soomlasi on NATOga liitumise vastu. Teisalt ei ole ka rahva valitud juhid püüdnud inimesi kallutada liitumise pooldajateks. Minu arvates on valitsev mõttemall nii kodanike kui ka juhtide tasandil järgmine: oleme üksinda toime tulnud ja tuleme toime ka edaspidi, kui vaid tagame korraliku kaitsevõime. Sõjalise alliansiga liitumises nähakse ohtu, et meie oma territoorium muutub konflikti objektiks või isegi võitlusväljaks. Kui me toetume aga omaenda hästi korraldatud rahvuslikule kaitsesüsteemile, vähendame sellega võimalikke riske, et Põhja-Euroopa kistaks kaasa relvakonflikti. Kas see kõik vastab reaalsusele, selle üle võime diskuteerida. Kas me tõesti oleme olnud üksi? Kas neutraalne riik tõmbab konflikti ligi või lükkab ta konflikti mujale?

Igal juhul arvatakse, et Soomes valitsev nägemus toetub ainulaadsele ajaloolisele kogemusele. Ise kaldun küll arvama, et meie ajalooline kogemus võib juhtida meid siinkohal eksiteele. Ennekõike ei anna see täit tunnustust Ameerika Ühendriikide panusele Euroopa julgeoleku ja stabiilsuse tagamisel ka siin, Põhja-Euroopas.

Külma sõja järgse Euroopa areng on toimunud suunas, kus uue relvakonflikti võimalus Euroopas on pidevalt vähenenud. 11. septembri terrorirünnakute järel leitakse, et oht julgeolekule tuleb piiride tagant ja isegi kaugete piiride tagant, aga mitte piiridelt. Oma hästi läbi mõeldud kõnes aasta tagasi ütles Soome endine president Martti Ahtisaari Venemaale viidates, et ida oht meie julgeolekukeskkonnast on kadunud. On selge, et ohustsenaariumid on märgatavalt muutunud ning muutus ei ole tähtsusetu Soomelegi. Sellele on reageerinud nii NATO maad kui ka Soome. Ise usun ma majandusliku integratsiooni ja globaliseerumise rahustavasse/stabiliseerivasse jõudu, ka Venemaa puhul. Kuid siiski ei või ma reservatsioonideta ühineda Ahtisaari järeldusega. Oht idast on oluliselt vähenenud või isegi täiesti kadunud, kui oletame, et regiooni stabiilsuse eest kantakse pidevalt hoolt. Stabiilsuse juurde kuulub muude asjade kõrval iga riigi võime tagada oma territooriumi julgeolek vajadusel ka relvajõul, kas siis üksi või kollektiivselt. Kas mitte see ei ole realism? Võib-olla saame sellegi reservatsiooni kunagi ära jätta, nagu on läinud mõnedes piirkondades, mainigem siin kas või Rootsit ja Taanit. Igal juhul peaks julgeolekupoliitika perspektiiv olema piisavalt pikk.

Kuigi oma territooriumi kaitsmine jääb Soomele iseloomulikus julgeolekukeskkonnas riigi ülesandeks, on raskuspunkt kaitses selgelt suunatud uutele ohuteguritele, mis on akuutsed, kuid sageli kaugel. Ei usu, et need kaks ülesannet välistaksid teineteist, kuigi relvastust ja väljaõpet peab teatud määral diferentseerima ja rõhuasetust muutma. Nii on Soomes tehtud ja tehakse kindlasti ka edaspidi.

Eespool öeldu võiks kokku võtta: Euroopa rahvad vajavad nüüd ja tulevikus vähem individuaalset või kollektiivset kaitset ja üha enam efektiivset sõjalist koostööd ühiste julgeolekuriskide tõrjumiseks.

Minu arusaama järgi seisab Soome julgeolekupoliitika praegu kolme väljakutse ees: me peame säilitama võime kaitsta oma riigi iseseisvust ja oma territooriumi; olema võimelised osa võtma rahvusvahelistest kriisiohjamisprogrammidest kaugel oma maa piiride taga ning olema suutelised hoolt kandma selle eest, et meie häält kuuldaks, kui tehakse meidki puudutavaid julgeolekupoliitilisi otsuseid.

Soome võib liituda või mitte liituda, hakkama saame me mõlemal juhul.

Kus neid otsuseid tehakse või hakatakse tulevikus tegema, see on põhjendatud küsimus ajal, mil nii NATO kui Euroopa Liit vaevlevad vastuolude küüsis. Samal ajal tehakse aga panuseid paralleelsele ja ehk isegi kattuvale julgeolekupoliitilisele tegevusvõimekusele nii Euroopa Liidus kui transatlantilises kontekstis. Paljud asjade käiku jälgivad soomlased on arvamusel, et kuidas ka see näidend ei lõpeks, peab Soome-sugune maa kaasa lööma võimalikult intensiivselt. Olukord areneb kiiresti ja nõuab kiireid lahendusi. Kiire otsustamine sellistes asjades ei ole aga kerge ega ka mõistlik. Teiselt poolt võidakse väita, et olukorra segasus ei anna põhjust otsuseid edasi lükata. See nõuaks hoopis ringi astumist, Soome huvide määratlemist ning nende eest seismist. Kätte on jõudnud kaugeleulatuva mõjuga otsuste tegemise aeg.

Külma sõja järgsetel aastatel on Soome uutele olukordadele reageerinud peamiselt osavõtuga. Soome on olnud usaldatav partner, kelle pädevust endale võetud ülesannete täitmisel ei ole olnud põhjust kahtluse alla seada. Soome ei ole pidanud karjuma, et teda kuuldaks. Kuid eriti praegu, mil Euroopa Liit jätkab oma sõjalise tegevusvõime tugevdamist, on põhjendatud küsimus, kas Soomele piisab olla pelgalt NATO partner.

Nii nagu mina seda asja näen, on NATOga liitumise puhul küsimus selles, milliseid vahendeid kasutab Soome oma julgeolekupoliitikas. Eeliseid ja varjupooli võime näha nii liitumises kui ka liidust väljajäämises. Soome võib liituda või mitte liituda, hakkama saame me mõlemal juhul. Liini jätkumist ei katkesta kumbki variant: Soome julgeoleku eest seisame osaledes ja kaasa lüües. Ükskõik, mida me teeme, tähtis on otsustada, kuidas teha, miks, mis alusel ja millises kontekstis taotleda või mitte taotleda liikmestaatust. Oluline küsimus on, mida nõuab Soomelt muutuv maailm ja laiemalt võttes meie tegevuskeskkond. Vastamise teeb raskeks see, et möödunud viisteist aastat on andnud põhjust kahelda meie võimes ette näha maailma arengut: sündmused kannavad meid edasi.

Jaakko Blomberg on Soome Vabariigi suursaadik Eestis.