Miks ei saa veel minna rattamatkale Põhja-Kaukaasiasse

Põhja-Kaukaasias räägivad kohalikud võimud kõigile, kes viitsivad kuulata, et elu on järjest stabiilsem ja rahulikum (no ehk välja arvatud Inguššias). Nad räägivad isegi juba sellest, et regioonis tuleb hakata arendama turismi (ideaalis on turismil seal kindlasti suur perspektiiv), näiteks Tšetšeenia võimud teevad juba plaane rajada kuurorte mägedesse, kus veel hiljuti jooksid ringi automaatidega mehed.

Võrreldes kuue aasta taguse sõjategevusega Tšetšeenias on loomulikult piirkonnas rahulikum ja stabiilsem. Ma olen mõnikord selle stabiilsusejutu peale veidi lolli mänginud ja kiitnud takka, et rahu saabumine on väga hea, kuna ma just kavatsengi teha suvel jalgrattamatka läbi Põhja-Kaukaasia vabariikide ja kirjutada positiivsetest muudatustest. Selle peale on eranditult kõik teinud ehmunud või häiritud näo ja tüüpiline vastus on olnud: “Hull olete või!”

“No aga ise te ju räägite, et teil on kõik rahulik,” olen ma vastanud.

“Ei noh nii ohutu nüüd küll ei ole, et te võite üksi siin rännata. See ei ole tark tegu. Teie julgeolek oleks tõsises ohus,” on mulle vastatud.

Selle näite ma tõin sellepärast, et räägitagu mida tahes, aga minule on jäänud mulje, et Vene Föderatsioon omab Põhja-Kaukaasias senimaani võimu peamiselt linnades ning suuremates asustatud punktides ja tihedamalt asustatud piirkondades. Vähemalt Tšetšeenias, Dagestanis, Inguššias ning Kabardi-Balkaaria mägede piirkonnas. Mina ei oska hinnata, kas Põhja-Kaukaasia kohta saab öelda, et see on failed region (läbikukkunud piirkond) Vene Föderatsiooni koosseisus, aga isiklikust kogemusest tean, et ametlik võim on seal paljudes piirkondades üsna fiktiivne.

Dagestanis on kümneid piirkondi, eelkõige Kaukasuse ahelikuga piirnevad rajoonid, aga ka mõned tasandikulised Kaspia mere äärsed alad, kuhu mu kohalikud tuttavad (taksojuhtidest rääkimata) keelduvad sõitmast, öeldes, et nad ei vastuta seal minu julgeoleku eest. Oma külalise eest vastutamine on aga Kaukaasias püha asi. Dagestanis on tänaseni piirkondi, kuhu isegi Vene siseministeeriumi ja FSB väed ei julge minna muidu kui suurte üksustena. Näiteks selleks, et püüda mäestikulises Gimri piirkonnas (seal sündis muide kuulus Šamil, kes 19. sajandil ühendas Dagestani ja Tšetšeenia mägilased võitluseks Vene tsaari vastu) tegutsevaid väidetavaid islamivõitlejaid, pidi Vene siseministeerium eelmisel aastal sinna kolmeks kuuks viima üsna suured väeüksused. Viimati nähti sellist sõjalist operatsiooni Põhja-Kaukaasias teise Tšetšeenia sõja ajal.

Niikaua kuni püsib Põhja-Kaukaasias seadusetus ja õiglusetus, ei lepi paljud mägirahvad olukorraga ning nende seast jäävadki kasvama mehed, kes võtavad relva ja lähevad mägedesse.

Tšetšeeniast ja Inguššiast ma ei räägigi. Nüüd sügisel Inguššias käies keeldus mu saatja – kes oli ometi endine kõrge prokurör – mägedele isegi lähedale sõitmast. Nii ei saanud ma isegi kaugusest vaadata inguššide kuulsaid iidseid sõjatorne.

Kelle käes on üldse võim Põhja-Kaukaasias? Variante võiks olla mitu – otseselt Vene Föderatsiooni ehk Kremli käes, Kremli määratud kohalike presidentide (sisuliselt kubernerid) käes, islamivõitlejate või kohalike suguvõsade vanemate käes. Oleneb vabariigist. Näiteks Tšetšeenias tundub mulle, et Vene Föderatsiooni seadused kehtivad seal vähem (kusjuures – järjest vähem) kui president Ramzan Kadõrovi sõna ja tahe. Dagestanis ei kehti mitte niivõrd Kremli või kohaliku presidendi Muhha Alijevi sõna, kuivõrd ühe viiest suuremast rahvusrühmast (avaarid, kumõkid, lesgiinid, dargiinid, laktsid) liidri sõna – oleneb sellest, kes kus piirkonnas või võimuasutuses liidrikohal on. Kõigi vabariikide mägipiirkondades kehtivad senini hoopis sugukonnaseadused, miilitsal on seal vähe teha.

Ma ei avasta Ameerikat, kui pakun, et Ramzan Kadõrovil on täna Tšetšeenias võimu rohkem kui oli Dudajevil ja Mashadovil omal ajal kokku. Lisaks on Kadõrovil veel raha, mis tuleb küll Venemaa föderaaleelarvest, aga läheb sinna, kuhu Kadõrov tahab. (Kõlab võib olla õõvastavalt, aga isiklikult mulle tundub, et kõigist halbadest variantidest on praegune Kadõrovi valitsemine parim, mis Tšetšeeniale juhtuda sai.) Dudajev ja Mashadov võisid ainult unistada Kadõrovi edust, mis omakorda on pannud paljud Venemaal arvama, et Põhja-Kaukaasia vabariikides mingigi korra loomiseks oleks vaja kõigi etteotsa panna tugevaid ja kavalaid juhte ehk siis viia läbi “ramzaniseerimine”. Üksjagu inimesi on mulle Dagestanis ja eelkõige Inguššias öelnud, et nad kadestavad Tšetšeenia edu (eelkõige peetakse silmas miljardeid Kremlist) ning sellist presidenti nagu Kadõrov. Arvatakse, et määrates Inguššia presidendiks kõva käega GRU ohvitseri Jevkurovi, valis Kreml just “ramzaniseerimise” tee.

Põhja-Kaukaasia jaoks on jämedalt võttes kaks valikut. Esimene oleks see, et seal valitseks mingigi seadus ja kord. Paraku kõlab see praegu täielikku ulmena. Teise variandi järgi valitseks jõud – kõik põhineks asevalitseja rusikal. Ehk siis naastaks sisuliselt 19. sajandisse.

Mul on küll esialgu väike, paariaastane kogemus suhtlemisest kaukaaslastega, aga mulle tundub, et selline “ramzaniseerimine” ei lahenda Põhja-Kaukaasia probleemi ühel väga lihtsalt põhjusel – sest see ei kaota õiglusetust. Ja niikaua kuni püsib Põhja-Kaukaasias seadusetus ja õiglusetus, ei lepi paljud mägirahvad olukorraga ning nende seast jäävadki kasvama mehed, kes võtavad relva ja lähevad mägedesse. Nimetatagu neid siis lihtsalt islamivõitlejateks või terroristideks. Mulle tundub küll, et vähemalt osa neist võitleb õigluse eest. Õigemini protestiks õiglusetuse vastu. Kaukaaslastel on õiglustunne neetult tugevalt arenenud ja see tekitab Venemaale veel probleeme.

Dagestanis on tänaseni piirkondi, kuhu isegi Vene siseministeeriumi ja FSB väed ei julge minna muidu kui suurte üksustena.

Teine asi, mis peale keskvõimu suhtelise Aktiivsuse ei lase kuidagi unustada, et sa viibid väga rahutus piirkonnas, on sõjalised kontrollpostid vabariikide piiridel. Põhja-Kaukaasia kõigi vabariikide piiridel (välja arvatud ehk Kabardi-Balkaaria ja Karatšai-Tšerkessia piiril) seisavad endiselt relvastatud automaaturid, liivakottidest tulepesad ja paljudes kohtades ka BTR-soomukid. Piiriületajate dokumentide kontroll on totaalne. Minul on Põhja-Kaukaasias ühest vabariigist teises sõites alati olnud tunne justkui ma ületaks riigipiiri, kuigi tegelikult liigud sa ühe ja sama riigi piirides – Vene Föderatsioonis. Keskmine Vene inimene kujutab seda olukorda väga halvasti ette.

Kõige totaalsem kontroll on seejuures Põhja-Osseetia ja Inguššia piiril Tšermenis. Põhjuseks tüli Prigorodnõi rajooni pärast, mis 1992. aastal tõi kaasa verised lahingud. Mitte midagi pole kummaltki poolelt senini andeks antud. Ja see ei kehti mitte ainult inguššide ja osseetide suhetes, vaid nii mitmelgi pool. Aga sellest saad sa ka jällegi aru ainult kohapeal olles. Tavaline Vene inimene ei tea ka sellest suurt midagi, et rahvastevahelised hõõrumised pole Põhja-Kaukaasias kuhugi kadunud.

Kolmas asi on suhtumine Põhja-Kaukaasia rahvastesse ja islamiusku Venemaal. Neid lihtsalt ei usaldata ja tavalised kaukaaslased tunnetavad seda minu arust väga hästi.