detsember 30, 2008

Ameerika ja Euroopa – millest sündis veelahe?

On aeg loobuda kujutelmast, nagu saaksid ameeriklased ja eurooplased maailma asjadest ühtmoodi aru, ja ehk koguni sellestki, et nad elavad ühes ja samas maailmas. Kõiges olulises võimuga seonduvas, selle tõhususe, kõlbluse ja ihaldusväärsuse küsimuses, on Ameerika ja Euroopa vaateviis erinev. Euroopa loobub võimust, õigemini liigub võimust eemale – omaenda seaduste ja reeglite ning rahvusüleste läbirääkimiste ja koostöö suletud maailma. Ta on sisenemas ajaloo lõpu järgsesse rahu ja külluse paradiisi, Kanti “igavese rahu” tõekssaamisesse. Ühendriigid, samas, on kinni ajaloos, teostades võimu hobbeslikus maailmas, kus rahvusvahelisi seadusi ja reegleid ei saa usaldada ning kus tegelik turvalisus ning liberaalse korra kaitsmine ja edenemine sõltub senini sõjalise jõu olemasolust ja kasutusvõimalusest. Nimelt seetõttu saavad ameeriklased ja eurooplased tänapäeva olulisemates strateegilistes küsimustes teineteisest üha vähem ja vähem aru. Ja asjade selline seis ei ole ajutine – USA valimiskampaania või mõne katastrofaalse sündmuse tagajärg. Atlandiülese lõhenemise põhjused on sügavad ja tõenäoliselt kestvad. Rahvuslike prioriteetide seadmisel, ohtude hindamisel ning välis- ja julgeolekupoliitika kujundamisel on USA ja Euroopa läinud eri teed.

On aeg loobuda kujutelmast, nagu saaksid ameeriklased ja eurooplased maailma asjadest ühtmoodi aru, ja ehk koguni sellestki, et nad elavad ühes ja samas maailmas. Kõiges olulises võimuga seonduvas, selle tõhususe, kõlbluse ja ihaldusväärsuse küsimuses, on Ameerika ja Euroopa vaateviis erinev. Euroopa loobub võimust, õigemini liigub võimust eemale – omaenda seaduste ja reeglite ning rahvusüleste läbirääkimiste ja koostöö suletud maailma. Ta on sisenemas ajaloo lõpu järgsesse rahu ja külluse paradiisi, Kanti “igavese rahu” tõekssaamisesse. Ühendriigid, samas, on kinni ajaloos, teostades võimu hobbeslikus maailmas, kus rahvusvahelisi seadusi ja reegleid ei saa usaldada ning kus tegelik turvalisus ning liberaalse korra kaitsmine ja edenemine sõltub senini sõjalise jõu olemasolust ja kasutusvõimalusest. Nimelt seetõttu saavad ameeriklased ja eurooplased tänapäeva olulisemates strateegilistes küsimustes teineteisest üha vähem ja vähem aru. Ja asjade selline seis ei ole ajutine – USA valimiskampaania või mõne katastrofaalse sündmuse tagajärg. Atlandiülese lõhenemise põhjused on sügavad ja tõenäoliselt kestvad. Rahvuslike prioriteetide seadmisel, ohtude hindamisel ning välis- ja julgeolekupoliitika kujundamisel on USA ja Euroopa läinud eri teed.


Robert Kagan

Ameerika ja Euroopa – millest sündis veelahe?

On aeg loobuda kujutelmast, nagu saaksid ameeriklased ja eurooplased maailma asjadest ühtmoodi aru, ja ehk koguni sellestki, et nad elavad ühes ja samas maailmas. Kõiges olulises võimuga seonduvas, selle tõhususe, kõlbluse ja ihaldusväärsuse küsimuses, on Ameerika ja Euroopa vaateviis erinev. Euroopa loobub võimust, õigemini liigub võimust eemale – omaenda seaduste ja reeglite ning rahvusüleste läbirääkimiste ja koostöö suletud maailma. Ta on sisenemas ajaloo lõpu järgsesse rahu ja külluse paradiisi, Kanti “igavese rahu” tõekssaamisesse. Ühendriigid, samas, on kinni ajaloos, teostades võimu hobbeslikus maailmas, kus rahvusvahelisi seadusi ja reegleid ei saa usaldada ning kus tegelik turvalisus ning liberaalse korra kaitsmine ja edenemine sõltub senini sõjalise jõu olemasolust ja kasutusvõimalusest. Nimelt seetõttu saavad ameeriklased ja eurooplased tänapäeva olulisemates strateegilistes küsimustes teineteisest üha vähem ja vähem aru. Ja asjade selline seis ei ole ajutine – USA valimiskampaania või mõne katastrofaalse sündmuse tagajärg. Atlandiülese lõhenemise põhjused on sügavad ja tõenäoliselt kestvad. Rahvuslike prioriteetide seadmisel, ohtude hindamisel ning välis- ja julgeolekupoliitika kujundamisel on USA ja Euroopa läinud eri teed.
Ameerikas domineerib paljude Euroopa intellektuaalide sõnul “surma kultuur”, mis kasvab välja vägivaldsest ühiskonnast, kus igaühel on relv ja kus valitseb surmanuhtlus. Ent isegi need eurooplased, kes ei poolda nii jõhkrat määratlust, on seda meelt, et on sügavaid lahknevusi selles, kuidas USA ja Euroopa viivad ellu välispoliitikat.
Nad väidavad, et USA haarab palju kiiremini jõu järele ning on vähem kannatlik diplomaatias. Ameeriklaste arvates jaguneb maailm üldjoontes heaks ja kurjaks. Nad eelistavad sunnivahendeid veenmisele, karistusmeetmeid paremale käitumisele peibutamisele, piitsa präänikule. Ameeriklased kalduvad otsima lõplikkust rahvusvahelistes suhetes. Nad tahavad, et mured oleksid murtud, ohud kõrvaldatud. Ja mõistagi kalduvad ameeriklased üha enam unilateraalsusse rahvusvahelistes suhetes. Neil on vähem indu kaasata rahvusvahelisi organisatsioone nagu ÜRO, vähem indu töötada koos teiste rahvastega ühiste eesmärkide nimel, nad on skeptilisemad rahvusvahelise õiguse suhtes ning varmad tegutsema teispool selle kütkeid.
Eurooplased toonitavad, et nende probleemikäsitlus on nüansseeritum ja komplitseeritum. Nad ei karda läbikukkumist ja on kannatlikumad. Nad eelistavad veenmist sunnile. Nad kutsuvad kiirelt appi rahvusvahelise õiguse ja avaliku arvamuse leidmaks vaidlustele õiglast lahendust. Nad püüavad kaubandus- ja majandussidemete kaudu rahvaid ühte siduda. Nad seavad tihtilugu esiplaanile pigem protsessi kui resultaadi, uskudes, et viimaks võib protsess muutuda substantsiks.
Mis on nende erinevuste allikas? Need ei tulene ameeriklaste ja eurooplaste rahvuslikust eripärast. Lõppeks on see, mida eurooplased peavad omaenda rahumeelseks strateegiliseks kultuuriks, suhteliselt uus asi. See on evolutsiooniline edasiminek kultuuritraditsiooni juurest, mis valitses Euroopas sajandeid ning kestis vähemasti Esimese maailmasõjani. Euroopa riigid ja rahvad, kes astusid tollesse sõtta, uskusid Machtpolitik’i. Kui Euroopa praeguse maailmavaate ja Euroopa Liidu enda juured võib leida valgustusajast, siis Euroopa võimupoliitika ei järginud filosoofide plaane.
Mis puutub USAsse, siis praegust tuginemist jõule kui rahvusvahelise suhtlemise instrumendile, samuti kaldumist unilateraalsusse ja kaugenemist rahvusvahelisest õigusest ei saa pidada ajatuks nähtuseks. Ka ameeriklased olid valgustusaja lapsed ning vabariigi algaastail olid nad selle ustavaimad jüngrid. Ameerika 18. sajandi ja 19. sajandi alguse riigimehed olid suuresti praegusaja Euroopa riigimeeste sarnased: nad kiitsid kaubandust kui leevendavat palsamit rahvusvaheliste tülide lahendamisel ning seadsid esiplaanile rahvusvahelise õiguse, mitte jõu. Noor USA tarvitas jõudu PõhjaAmeerika nõrgemate rahvaste vastu, kuid suhetes Euroopa suurriikidega ütles ta jõuvõtetest lahti ning ründas Euroopa impeeriumide, tema sõnul, atavistlikku jõupoliitikat.
Kaks sajandit hiljem on ameeriklased ja eurooplased vahetanud kohad ja vaateviisid. Selle põhjuseks on osalt võimukeskme otsustav nihkumine tolle kahesaja aasta, eriti aga viimaste aastakümnete kestel. Kui USA oli nõrk, järgis ta nõrkuse strateegiat, nüüd, kus ta on tulvil jõudu, käitub ta nagu jõuküllane riik.
Euroopa on pikka aega olnud sõjaliselt nõrk, kuid viimase ajani on see nõrkus varju jäänud. Teine maailmasõda hävitas Euroopa riigid kui globaaljõu, nende sõjajärgne suutmatus suunata piisavalt vägesid ülemeremaadesse säilitamaks koloniaalvaldusi Aasias, Aafrikas ja Lähis-Idas viis nende enam kui viis sajandit kestnud imperiaalvõimu taandumiseni – see on ilmselt suurim globaalse mõjujõu vähenemine läbi ajaloo. Pooleks sajandiks jäi too nõrkus külma sõja maski varju. Kääbustatud kahe külgneva suurjõu poolt, jäi Euroopa ometigi kommunismi ja demokraatliku kapitalismi vahelise võitluse keskseks strateegiliseks tandriks. Tema strateegiliseks sihiks oli kaitsta Nõukogude rünnaku puhul oma territooriumi, kuni Ameerika kohale jõuab. Ehkki enamik Euroopa suurjõu staatuse elemente oli ära lõigatud, jäi ta geopoliitiliste jõujoonte keskpunkti ning see, ühes kauase liidrirolliga maailmas, laskis eurooplastel säilitada rahvusvahelise mõjuvõimu, mis ületas kaugelt nende sõjalise võimekuse.
Külma sõja lõppedes kaotas Euroopa oma keskse strateegilise asendi, ent läks veel aastaid, enne kui Euroopa kui maailmajõu kauane miraaž hajus. Sõda Balkanil ja NATO laienemine hoidis 1990. aastatel nii eurooplaste kui ameeriklaste tähelepanu kontinendi strateegilisel tähtsusel. Siis tuli “uue Euroopa” lubadus. Koondumine ühtsesse poliitilisse ja majanduslikku liitu Maastrichti lepingu loogika alusel virgutas ohtraid lootusi Euroopa endise suuruse taastumiseks uuel kujul. Euroopast pidi saama järgmine suurjõud, mitte ainult majanduslikult ja poliitiliselt vaid ka sõjaliselt. Ta pidi hakkama ohjama kriise Euroopa mandril, näiteks Balkanil, ning saama taas globaalselt mõjukaks. 1990ndatel võisid eurooplased veendunult kinnitada, et ühinenud Euroopa mõjuvõim taastab multipolaarsuse, mis oli hävinud külma sõja tulemusel. Ja enamik ameeriklasi, ehkki segaste tunnetega, oli samuti seda meelt, et Euroopal kui suurjõul on tulevikku.
Kuid Euroopa pürgimused ja Ameerika ootused osutusid põhjendamatuks. 1990. aastaist ei saanud Euroopa suurjõuks tõusmise, vaid suhtelisse nõrkusesse langemise tunnistaja. Balkani konflikt kümnendi algusaastail paljastas Euroopa sõjalise suutmatuse ning poliitilise segadiku; Kosovo konflikt kümnendi lõpul tõi esile tõsise atlandiülese lõhe sõjalise tehnoloogia ning kaasaegse sõjategevuse suutlikkuse vallas ning aastatega see üha süvenes. Eurooplased saatsid küll Bosniasse ja Kosovosse rahuvalvejõude, ent neil puudusid vahendid lahinguüksuste vaenulikule territooriumile saatmiseks ja seal vastupidamiseks – seda isegi Euroopas. Euroopa rolliks jäi rahujõudude läkitamine, kui USA oli suuresti iseseisvalt läbi viinud sõjalise operatsiooni otsustavad faasid ning stabiliseerinud olukorra. Nagu mõned eurooplased ütlesid, jagunes tööjaotus nii: USA “valmistas lõunasöögi” ning Euroopa “koristas nõud”.
Mõistagi tõi see atlandiülene lõhe kaasa erineva strateegilise tunnetuse. Juba külma sõja aegu oli Ameerika sõjaline ülevõim ja Euroopa suhteline nõrkus viinud tõsiste lahkarvamusteni. Gaulle’ism, Ostpolitik ja Euroopa ühtsuse pürgimused ei manifesteerinud pelgalt Euroopa au- ja vabaduspüüdu. Nendes väljendus ka veendumus, et USA arusaam külmast sõjast on liiga konfrontatsiooniline. Eurooplased uskusid teadvat paremini, kuidas käituda nõukogulastega: kaasamise ning kaubanduslike ja poliitiliste sidemete kaudu. See oli seaduspärane vaateviis, mida jagasid ka paljud ameeriklased. Kuid see peegeldas ka Euroopa nõrkust, võrreldes USAga, Euroopa kasinamaid sõjalisi võimalusi ning tema suuremat haavatavust Nõukogude jõu poolt. Selles võisid peegelduda ka Euroopa mälestused sõjast kodumandril. Ameeriklased, kes ei olnud seotud detente’i kõigi peensustega, nägid Euroopa hoiakus uuelaadset lepituspoliitikat, tagasipöördumist 1930ndate hirmuseguse meelelaadi juurde.
Külma sõja lõpp süvendas võimulõhet ja teravdas vastuolusid veelgi. Ehkki praegu peetakse atlandiüleste pingete alguseks George W. Bushi ametisseasumist 2001. aasta jaanuaris, olid need selged ka Clintoni võimuloleku perioodil ning märgatavad juba George Bush seeniori aegu. 1992. aastal kõlas rohkesti vastastikuseid süüdistusi Bosnia küsimuses, kus USA keeldus tegutsemast ning Euroopa ei olnud võimeline tegutsema. Nimelt Clintoni ajal hakkasid eurooplased kaebama, et neid noomib “võimutsev hegemoon”. Samuti sel perioodil välmis Vedrin termini “hyperpuissance”, et kirjeldada Ameerika peemotit, kes on liig jõuküllane olemaks pelgalt suurjõud. 1990ndatel sugenesid atlandiülesed lahkarvamused Ameerika raketitõrjeprogrammi küsimuses ning paljud eurooplased hakkasid nurisema Ameerika kalduvuse üle eelistada jõudu ja karistusmeetmeid diplomaatiale ja veenmisele.
Lühidalt, tänane atlandiülene lahkheli ei ole George Bushi probleem. See on mõjuvõimu probleem. USA sõjaline tugevus on lasknud kalduda seda tugevust kasutama. Euroopa enda sõjaline nõrkus on tekitanud mõistetava vastumeelsuse sõjajõu rakendamise suhtes. See on sünnitanud Euroopa selge huvi elada maailmas, kus tugevus ei loe, kus domineerivad rahvusvaheline õigus ja institutsioonid, kus võimsate riikide ühepoolsed aktsioonid on keelatud, kus kõigil riikidel, olenemata nende tugevusest, on võrdsed õigused ning võrdne kaitse rahvusvaheliste reeglite järgi.
Euroopa nõrkuse psühholoogiat on lihtne mõista. Vaid noaga relvastatud mees võib leida, et metsas müttav karu ei ole eriti suur oht, ning alternatiiv – rünnata palja noaga karu – on palju riskantsem kui lamada maadligi ja loota, et karu ei tulegi kallale. Seesama mees, kui tal on püss, otsustab ilmselt teisiti, kus on talutava riski piir. Miks peab riskima end maha murda lasta, kui saab ka teisiti?
See kõigiti normaalne inimlik psühholoogia on löömas kiilu USA ja Euroopa vahele. Eurooplased on täiesti õigustatult leidnud, et Saddamist lähtuv oht on väiksem kui risk teda kukutada. Kuid ameeriklased, olles tugevamad, on madalama valulävega Saddami ja tema massihävitusrelvade suhtes, eriti pärast 11. septembrit. Eurooplased armastavad öelda, et ameeriklaste sundmõtteks on probleem lahendada. Pealegi, kes on võimeline probleeme lahendama, see ka seda tõenäolisemalt neid lahendada püüab.
USA ja Euroopa erinev ohutaju ei ole pelgalt psühholoogiline probleem. See tuleneb poliitilisest reaalsusest, mis on mõjujõu peegeldus. Iraak ja teised “paariariigid” ei kujuta Euroopale sama suurt ohtu kui USA-le. Eurooplased on nautinud USA julgeolekutagatisi tervelt kuus aastakümmet, tollest ajast peale, kui USA võttis endale vastutuse tagada kord ulatuslikul alal Korea poolsaarest Pärsia laheni, kust eurooplased olid enamalt jaolt välja tõmbunud. Kui külma sõja ajal pani Euroopa olude sunnil suure panuse oma kaitse tagamisele, siis praegu naudivad eurooplased seniolematut “tasuta julgeolekut”, sest enamik ohte tuleneb väljastpoolt Euroopat, piirkondadest, kuhu vaid USA on võimeline oma vägesid saatma. Tegelikult ei ole Iraak, Iraan, Põhja-Korea ega ükski teine “paariariik” esmajoones Euroopa mure. Kindlasti ei ole seda ka Hiina.
Eurooplaste sõnul on ameeriklased kauboid. Ja see on tõsi. USA käitub kui šerif – võib-olla kui isehakanud, ent ometigi kõigiti teretulnud -, kes püüab luua korda ja õigust maailmas, kus ameeriklased näevad seadusetust ning kus lindpriisid tuleb hirmu all hoida, tihtipeale püssitoru toel. Selle võrdluse kohaselt on Euroopa pigem saloonipidaja moodi. Lindpriid tulistavad šerifeid, mitte saloonipidajaid. Tegelikult on saloonipidaja vaatevinklist šerif, kes püüab jõu varal korda luua, vahetevahel palju hirmuäratavam kui lindprii, kes, vähemalt sel hetkel, soovib vaid klaasikest napsi.
Rahvusvahelise poliitika suurim saavutus läbi aegade on ilmselt Saksamaa taltsutamine ja lõimimine Teise maailmasõja järel. Mõned eurooplased tuletavad meelde keskset rolli, mida USA täitis “Saksa probleemi” lahendamisel. Veel vähem on neid, kes soovivad meenutada, et natsi-Saksamaa sõjaline hävitamine oli Euroopa rahuaja paratamatu eeltingimus. Enamik eurooplasi usub, et Euroopa poliitika transformeerumine ja Machtpolitik’i otsustav hülgamine tegi võimalikuks “uue korra” sünni. Eurooplased, kes lõid jõupoliitika, sündisid ümber idealistidena, jättes seljataha selle, mille Saksa välisminister Joschka Fischer määratles kui “vana jõutasakaal ühes rahvusliku orientatsiooniga… ja natsionalistlike ideoloogiate ja konfrontatsioonide pideva ohuga”.
Fischer seisab Euroopa idealismi spektri ühes otsas, ent see ei ole vasaku-parema skaala. Fischeri põhiväidet, et Euroopa on ületanud endisaegse jõupoliitika süsteemi ning leidnud uue mooduse, kuidas hoida rahvusvahelist rahu, toetatakse laialdaselt üle Euroopa. Briti diplomaadi Robert Cooperi sõnul elab tänapäeva Euroopa “postmodernses süsteemis”, mis ei põhine jõutasakaalul, vaid “jõukasutuse hülgamisel” ning “isekehtestatud käitumisreeglitel”. “Postmodernses maailmas,” kirjutab Cooper, “on raison d’Etat ja Machiavelli riigiteooriate amoraalsus asendunud moraalse teadlikkusega rahvusvahelistes suhetes”.
Sõjajärgse Euroopa kollektiivse julgeoleku tagas NATO kaudu USA. Selle turvavalli varjus püüdlesid eurooplased uue korra poole, milles pole kohta julmadel seadustel ega jõupoliitikal. Evolutsiooniline areng sai alguse külma sõja ajal. Külma sõja lõpp, mis kõrvaldas Nõukogude ohu, aitas Euroopa uuel korral õitsele puhkeda. Eurooplased olid üha kindlamad, et nende rahvusvaheliste mureküsimuste lahendamise viis on universaalne. Nad pakkusid maailmale jõu asemel jõu ületamist. “Euroopa Liidu olemus,” kinnitab Steven Everts, “on riikidevaheliste suhete allutamine õigusriigi põhimõttele” ning Euroopa koosvalitsemise edukus on sünnitanud püüu muuta maailma. Euroopal “on oma roll maailma valitsemisel”, on öelnud Romano Prodi, see roll seisneb Euroopa kogemuse kopeerimises globaalses mastaabis. Euroopas on “õigusriigi põhimõte asendanud jõupoliitika tooruse”.
Kahtlemata on britte, sakslasi, prantslasi ja teisi, kellel selline ülevoolav idealism kulmu kortsu ajab. Kuid paljudki eurooplased, ka võimu juures olijad, rakendavad südamerahuga Euroopa kogemust ülejäänud maailma peal. Kas ei põhine Euroopa kriitika Ameerika “paaria-riikidesse” suhtumise pihta nimelt Euroopa erilisel kogemusel? Iraak, Iraan, Põhja-Korea, Liibüa – need riigid võivad olla ebameeldivad ja ohtlikud, koguni kurjad. Kuid kas “kaudne lähenemine” ei võiks tuua edu, nagu see tõi Euroopas? Kas ei oleks võimalik taas kord liikuda vastasseisust lähenemise poole, alustades koostööd majanduse vallas ja liikudes siis rahumeelse lõimimise suunas? Kas retsept, mis andis hea tulemuse Euroopas, ei või anda sama tulemust Iraanis või koguni Iraagis?
Nõnda nagu ameeriklased on alati uskunud, et nad on leidnud inimõnne saladuse, ning soovinud seda eksportida ülejäänud maailma, nii on eurooplaste igavese rahu avastamisest sündinud nende uus missioon. Olemegi jõudnud Euroopa ja USA vaadete lahknevuse kõige olulisema põhjuseni. Ameerika jõud ning soov rakendada seda jõudu vajadusel ühepoolselt kujutab ohtu Euroopa uuele missioonile.
Euroopa muutmine suurjõuks, kes oleks võimeline tasakaalustama USAd, võis olla Euroopa lõimumise üheks teguriks. Ent tegelikult on Euroopa jõuambitsioon midagi anakronistlikku. See on atavistlik impulss, mis ei ole vastavuses postmodernse Euroopa ideaalidega. Ükskõik mida selle arhitektid ka plaanisid, on Euroopa lõimumisest saanud Euroopa sõjalise jõu ja Euroopa globaalse rolli saavutamise vaenlane.
Seda ei manifesteeri ainuüksi Euroopa riikide külmutatud või kahanevad kaitse-eelarved, see ilmneb ka “pehme” jõu valdkonnas. Euroopa juhid räägivad Euroopa rollist maailmas. Prodi soovib “muuta meie hääle kuuldavaks”. On tõsi, et eurooplased kulutavad välisabile per capita märksa rohkem raha kui USA, nagu nad toonitavad. Eurooplased löövad kaasa sõjalistes operatsioonides, kuni need piirduvad eeskätt rahuvalvega. Kuigi Euroopa Liit on kastnud oma varba Lähis-Ida ja Korea murevetesse, tuleb tõdeda, et Euroopa Liidu välispoliitika on eurolõimumise kõige aneemilisem produkt.
Lisaks on selge, et Euroopa-välised küsimused ei pälvi samavõrd eurooplaste tähelepanu kui puht Euroopa asjad. See on tekitanud üllatust ja pettumust kõigi ameeriklaste poliitiliste leeride seas. Ent arvestades lõimimise hiigelsuurt agendat, on Euroopa kalduvus sisevaatlusele mõistetav. Euroopa Liidu laienemine, CAP reform, rahvusliku suveräänsuse ja rahvusülese valitsemise vastuolu, niinimetatud demokraatia defitsiit, Euroopa suurriikide tõuklemine, väiksemate rahulolematus, Euroopa uue põhiseaduse loomine – need on tõsised ja vältimatud väljakutsed.
Kas Euroopa suudab muuta kurssi ja võtta enda kanda suuremat üleilmset rolli? Selliste plaanidega liidreist ei ole Euroopas puudust. Ka ei ole Euroopa Liidu välispoliitika tänane nõrkus piisav põhjendus, et see peaks ka homme nõrk olema – teistes valdkondades on Euroopa Liit oma nõrkused edukalt ületanud. Ja siiski näib puuduvat poliitiline tahe saada enda kätte rohkem jõudu, ning seda põhjusel, et Euroopa ei näe missiooni, mis nõuaks seda jõudu. Euroopa missioon on olla jõu vastu.
Isegi Védrine on lõpetanud jutu USA tasakaalustamise vajadusest. Nüüd ta kehitab õlgu ja kuulutab, et “eurooplastel ei ole põhjust konkureerida riigiga, kes võib pidada korraga nelja sõda”. 1990ndatel suurendas Euroopa oma kaitsekulutusi 150 miljardilt dollarilt 180 miljardile, USA kulutas tollal 280 miljardit aastas. Kuid praegu lähenevad USA kulutused 500 miljardi piirile ning Euroopa ei püüagi enam sammu pidada.
Meeliskledes enda ja eurooplaste vaadete lahknevuse üle, ei tohiks ameeriklased silmist lasta peamist. Uus Euroopa on tõepoolest õnnistatud ime ja põhjus suureks rõõmupuhanguks mõlemal pool Atlandit. USA lahendas eurooplaste jaoks Kanti paradoksi. Kanti väitel saab hobbesliku maailma immoraalseid hirme ületada vaid maailma valitsuse loomisega. Ent samas kartis ta, et maailma valitsusega kaasnev “üleüldise rahu riik” võib olla inimvabadusele veel suurem oht kui Hobbesi rahvusvaheline kord, sest selline valitsus võib oma monopoolse võimuga muutuda “kõige hirmsamaks despoodiks”. Kuidas rahvad saavutaksid igavese rahu ilma inimvabadust hävitamata, oli probleem, mida Kant ei osanud lahendada. Euroopa probleemi on lahendanud USA: tagades julgeoleku väljastpoolt, on USA võtnud Euroopa riikideüleselt valitsuselt vajaduse seda ise teha.
Ameerika jõud on lasknud eurooplastel uskuda, et jõud ei olegi enam tähtis. Ja iroonilise finaalina on tõsiasi, et USA sõjaline jõud on lahendanud Euroopa, iseäranis Saksa probleemi, võimaldanud tänapäeva eurooplastel hakata uskuma, et USA sõjaline jõud ning sellele tuginev strateegiline kultuur on vanamoodne ja ohtlik.
Enamik eurooplasi ei taju suurt paradoksi: nende tee ajaloojärgsusse on sõltunud sellest, et USA ei läinud sama teed. Et Euroopal ei ole tahet ega jaksu kaitsta oma paradiisi ning hoida seda puutumatuna nii vaimses kui füüsilises mõttes selle maailma eest, kes alles peab kõlbelise teadlikkuse põhimõtte omaks võtma, on ta sõltuv Ameerika valmisolekust kasutada sõjalist võimsust ähvardamaks või purustamaks kogu maailmas neid, kes seni veel usuvad jõupoliitikasse.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar